) § 11 lg-st 1.
lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 17. Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik seisukohal, et
Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (
lg 11), avaldusele lisati
lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti kuulas maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16). Maakohus määras kooskõlas TsMS § 537 lg-ga 1 ekspertiisi ning asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud
MS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses. 18. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. 04.06.2024 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire, äge psühhootiline häire (RHK-10 järgi F23.9). Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik haiglas viibimise ajal omaettehoidev, ei suhelnud kellegagi ega vastanud ühelegi tema käekäiku ja mõtteid puudutavale küsimusele. Samuti näis ta olekult umbusklik ja paranoiline. Eksperdi arvamusest nähtuvalt puudutatud isiku seisund haiglas viibimise ajal oluliselt ei paranenud. Isik oli jätkuvalt ümbritseva suhtes äärmiselt umbuskliku ja kahtlustava hoiakuga. Kuigi isik eksperdiarvamuse koostamise ajal luulu ja meelepetteid ei avaldanud, siis sai tema käitumisest seda järeldada. Eksperdi arvamuse kohaselt oli puudutatud isik emotsionaalselt pinges, ärev, tema tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu tema käitumine oli ettearvamatu ja agressiivne. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravisoostumus ning ta ei saanud aru ravivajadusest. Ringkonnakohtu hinnangul on psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida
19. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt vajadusele hoolitsema. Samuti oli tema käitumine konfliktne, kiirabi kirjeldas teda agressiivsena ning Wwwwwwwst saadeti ta välja kui ebastabiilne ja agressiivne isik. Eksperdi hinnangul oli puudutatud isiku tunde-tahteelu otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli tema käitumine ettearvamatu ja agressiivne. Psühhiaatriakliiniku juhataja määruskaebuse vastuse kohaselt esitas puudutatud isik raviarstile ähvarduse muutuda terroristiks, kui ta haiglast omale meelepärasel ajal ei 5 vabane. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuna puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, võib ta kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale
20. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt haiguskriitika ja ta eitas psüühikahäire sümptomaatikat, mh avaldas ta raviarstile, et lõpetab haiglast vabanedes esimesel võimalusel igasuguse ravi. Isik väitis, et ta ei ole psüühiliselt haige ja tal ei esine psühhootilisi sümptomeid, vaatamata seda kinnitava dokumentatsiooni olemasolule. Eksperthinnangu kohaselt ei olnud haiguskriitika ja koostöövalmiduse täielikku puudumist arvesse võttes puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.