Obsah (11)

§ 3§ 36§ 35§ 34§ 41§ 5§ 23§ 31§ 40§ 39§ 1

3-22-867 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.05.2024, Jõhvi 3-22-867 Haldusasi Postimees Grupp AS ja Üll

) § 35 lg 1 p 9 ja p 17 alusel mõnedele lepingutingimustele kehtestanud juurdepääsupiirangu. Lepingutes on kinni kaetud krediidilimiit, ühikuhinda sisaldav teave ning ftp-serveri aadressid.

1. RMK 23.03.2022 vastuses Postimees Grupp ja Ülle Harju 16.03.2022 täiendavale kirjale kordas varasemalt esitatud põhjendusi ning lisas täiendavalt, et mistahes teabenõude esitamisel peab teabenõudja arvestama, et nõutav dokument võib sisaldada piiratud andmeid. Sellisele seisukohale on asunud ka Andmekaitse Inspektsioon (AKI), kus ta leidis, et väljastada tuleb see osa teabest, millele juurdepääsupiirangud ei laiene. RMK on selgitanud, miks tema arvates on tegemist asutusesisese teabega.
2. Postimees Grupp ja Ülle Harju pöördusid 18.04.2022 Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles palusid: 1) tühistada RMK 16.03.2022 otsuse nr 3-3.1/2022/1044 keelduva osa; 2) 2 3-22-867 väljastada siseaktid, mille alusel on tunnistatud puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi osas teave asutusesiseseks kasutamiseks ja need siseaktid tühistada; 3) kohustada RMK-d esitama kaebajatele RMK poolt sõlmitud metsamaterjali müügilepingud ilma kinni katmata osadeta (leping 3-3.6.1/5195 sellel dateeritud kehtivusega 18.02.2019- 31.
3. 2022 Combimill Reopalu OÜ-ga; leping 3-3-6.1/21905 sellel dateeritud kehtivusega 17.01.2019- 31.12.2022 Jeld-Wen Eesti AS-ga; lepingud 3-3.6.1/5194 ja 3-3-6.1/5198 neil dateeritud kehtivusega 07.02.2019- 31.12.2022 Toftan AS-ga; leping 3-3.6.1/2021/96 sellel dateeritud kehtivusega 06.04.2021- 31.12.2025 Estonian Cell AS-ga. Kaebus oli registreeritud haldusasja nr 3-22867 raames.
4. Tartu Halduskohus tagastas 24.05.2022 määrusega kaebuse RMK 16.03.2022 otsuse nr 33.1/2022/1044 tühistamisnõude osas; tagastas kaebuse RMK siseaktide väljanõudmise ja tühistamise nõude osas; võttis kohustamiskaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks RMK ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Ühtlasi kaasas kohus halduskohtumenetlusse kolmandate isikutena Estonian Cell AS, Toftan AS, Combimill Reopalu OÜ ning Jeld-Wen Eesti AS ning andis neile võimaluse kaebusele vastamiseks. Määrus jõustus 7.07.
6. Postimees Grupp ja Ülle Harju esitasid Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) 11.07.2022 avaliku teabenõude Stora Enso Eesti AS-ga, Combomill Sakala OÜ-ga, Graanul Invest AS-ga, Viirasti Saeveski AS-ga ja Laesti AS-ga sõlmitud puidu müügi kestvuslepingute saamiseks koos põhjendustega.
7. RMK täitis 18.07.2022 vastusega nr 3-3.1/2022/3884 teabenõude osaliselt ja edastas Postimees Grupp AS-le ja Ülle Harjule soovitud puidu müügi kestvuslepingute koopiad koos lisadega, kuid kattis kinni asutusesiseseks kasutamiseks määratud teabe. Vastuse põhjenduste kohaselt on väljastamata jäetud avalikule teabele kehtestatud vastavalt avaliku teabe seaduse (

) § 35 lg 1 p-le 17 juurdepääsupiirangud, kuna RMK ja metsamaterjali ostjad on lepingutega kokkulepitud pidada ühikuhindu ja krediidilimiite ärisaladuseks lähtudes ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-st

1. Vastavat käsitlust toetas ka Andmekaitse Inspektsioon (AKI) oma 12.10.2021 ettekirjatus hoiatuses asjas nr 2.1.3/
3. Postimees AS Grupp AS ja Ülle Harju (kaebajad) pöördusid 27.07.2022 Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles taotlesid kohtult RMK-le kohustava ettekirjutuse tegemist esitada kaebajatele Stora Enso Eesti AS-ga, Combimill Sakala OÜ-ga, Viirasti Saeveski AS-ga ja Laesti AS-ga sõlmitud metsamaterjali müügilepingud täies mahus. Kaebus oli registreeritud haldusasjas nr 3-22-
5. Tartu Halduskohus jättis 12.12.2022 määrusega rahuldamata RMK taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu ning luges kaebuse kohustamisnõude osas tähtaegselt esitatuks (kohtumäärus jõustus 04.01.2022).
6. Tartu Halduskohus võttis 13.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks RMK, kohustas vastustajat vastama kaebusele, kaasas halduskohtumenetlusse kolmandate isikutena Combimill Sakala OÜ, Aktsiaselts Laesti, Aktsiaselts Viiratsi Saeveski, Stora Enso Eesti AS ning liitis haldusasjad nr 3-22-1605 ja 3-22-867 ühte menetlusse, kus uueks haldusasja numbriks sai 3-22-
8. Vastustaja esitas 6.03.2023 vastuse kaebusele. 3 3-22-867
9. Combimill Sakala OÜ saatis kohtule 24.03.2023 seisukoha kaebuse osas.
10. Stora Enso Eesti AS esitas 24.03.2023 seisukoha kaebusele.
11. Kohtusse laekus 27.03.2023 Aktsiaselts Laesti poolt esitatud seisukoht kaebuse osas.
12. Kaebaja esitas 12.06.2023 enda seisukoha.
13. Tartu Halduskohus jättis 9.08.2023 määrusega rahuldamata vastustaja taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil; otsustas läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses; andis pooltele aega kuni 1.03.2024 kompromissi sõlmimiseks; andis menetlusosalistele õiguse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite, sh menetluskulude taotluste esitamiseks kuni 1.03.2024; andis menetlusosalistele õiguse vastuväidete esitamiseks kuni 30.04.2024; ning teatas menetlusosalistele, et teeb lahendi haldusasjas nr 3-22-867 avalikult teatavaks 30.05.
15. Stora Enso Eesti AS esitas 29.02.2024 kohtule seisukoha.
16. Kaebaja täiendavad seisukohad laekusid kohtusse 29.02.2024 ja 30.04.
18. Vastustaja täiendavad seisukohad laekusid kohtusse 1.03.2024 ja 30.04.
20. Kohus esitas vastustajale 23.05.2024 juurdepääsupiirangute kehtivuse kohta. kohtunõude teabele kehtestatud
21. Vastustaja vastas kohtunõudele 28.05.
22. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
23. Kaebaja pidas vastustaja keelduvaid vastuseid (16.03.2022 nr 3-3.1/2922/1044 ja 18.07.2022 nr 3-3.1/2022/3884) õigusvastaseks. Teave selle kohta, millistel tingimustel võõrandab avaliku võimu kandja riigivara ja milliseid krediidilimiite ta kellele annab, on avalik

§ 3lg-s 1 sätestatud tähenduses.

Võõrandades riigi omanduses olevat puitu, täidab vastustaja haldusorganina avalikku funktsiooni (metsaseaduse (MS) § 48 lg 1 p 2; põhimääruse § 9 p 5). Vastustaja tegutseb puitu müües MS § 43 ja § 53 järgi riigivara valitsejana. Metsaoksjonid on avalikud ja puudub mõistlik põhjendus, miks peaksid puidu müügihinnad olema kestvuslepingute puhul salastatud. Mõlemal juhul on müüjaks riik ning müügiesemeks on riigi vara.

§ 36

lg 1 p 11 keelab kuulutada asutusesiseseks teabeks andmed teabevaldajale kuuluva vara kohta.

§ 36

lg 1 p 9 sätestab, et dokumentide riigi eelarvevahendite kasutamise kohta ei tohi tunnistada asutusesiseseks.

§ 36

lg 1 p 10 kohaselt ei tohi asutusesiseseks tunnistada andmeid teabevaldaja varaliste kohustuste kohta. Krediidilimiitide andmine on sisuliselt eelarvevahendite kasutamine. Igal juhul teave, millistel tingimustel müüb riik riigi vara, peab olema avalik. Vastustaja viited sellele, et tema on tunnistanud teabe asutusesiseseks ei oma õiguslikku sisu, kuna kaebajal on seadusest tulenevalt õigus teabega tutvuda. Kuna vastustaja ei või tugineda endapoolsele rikkumisele, on tegemist ex injuria jus non oritur printsiibi rikkumisega. Kaebajad ei saa olla juurdepääsupiirangu adressaadid. Juhul, kui kohus leiab, et avaliku teabe andmisest keeldumiseks piisab haldusorganil pelgalt märke tegemisest

§ 35

alusel asutusiseseks kuulutamise kohta, ilma et kohus saaks kaebuse menetlemisel kontrollida selle õiguspärasust, taotlesid kaebajad

§ 35

põhiseaduslikkuse kontrolli vastuolu tõttu PS-ga 10 (õiguskindlus – ühelt poolt lubab PS avaliku teabega tutvumist, kuid annab haldusorganile õiguse ainuüksi dokumendil oleva märke 4 3-22-867 tegemisega selle õiguse elimineerimist); § 11 (proportsionaalsus, mittevajalik piirang); § 13 (riigi omavoli keeld); § 14 (efektiivne õiguskaitse); § 15 (õigus kohtulikule kaitsele); PS § 44 (õigus saada avalikku teavet). Kaebaja arvates on ebaselge, kes tunnistas teabe asutusesiseseks ning millisele sise- või muule aktile tuginetakse. Järelikult on avaliku teabe kättesaadavuse piiramine suvaline ja läbipaistmatu. Kohtupraktikas on leitud, et kohus saab kontrollida, kas juurdepääsupiirang tegelikult kehtib ja kas see on põhjendatud. Vaidlusalustes vastustes puuduvad viited sellele, miks teave on kvalifitseeritud ärisaladuseks. Ühtegi ärisaladuse legaaldefinitsioonis esitatud ärisaladuse tunnust pole haldusaktis esitletud. Kaebaja arvates avalik-õiguslik teave pole kaubandusliku väärtusega teave. Millise hinnaga müüb riiki esindav riigiasutus riigivara, pole kaubandusliku väärtusega teave ja seega ka ärisaladus. Salastamisest tulev kaubanduslik väärtus on välistatud põhjusel, et salastamise alus puudub. Vastustaja kontseptsioon on vastuolus kogu väljakujunenud õigussüsteemiga. Igasuguse muu riigi vara müügi andmed on avalikud. Avalikud on avaliku võimu poolt pakutava vee- ja kanalisatsiooniteenuste, elektriteenuste, ühistransporditeenuste jne hinnad. Euroopa Kohtu (EK) 7.09.2021 lahendi nr C-927/19 puudutas mitte avalikku teavet juba ostetud riigivara hinna osas, vaid hankemenetluse käigus avaldatavat infot, sh majandusliku ja finantsilise suutlikkuse osas. EK on leidnud, et pelgalt märkest konfidentsiaalsuse kohta ei piisa, vaid seda peab tõendama. Lahendi p-de 111, 117 ja 137 kohaselt ei saa hankija end välja vabandada, tuginedes ettevõtja väitele, et temale teave on konfidentsiaalne. EK on öelnud, et peab olema, et teave on tõepoolest konfidentsiaalne, sest see sisaldab tehnika- või ärialaseid saladusi, et selle sisu võiks kasutada konkurentsi moonutamiseks. Kuna hankijad on allutatud ka hea halduse põhimõttetele, mille üheks väljundiks on otsuste põhjendamise kohutus, peab hankija põhjendama, miks ta konkurendi pakkumust ei avalda. 23. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja arvates on ühikuhindadele ja krediidilimiitidele kehtestatud juurdepääsupiirangud õiguspärased ja põhjendatud. Vastustaja ei nõustunud kaebajatega, et kogu tema valduses olev teave on avalik ning kuulub avalikustamisele. Kuigi vastustaja puhul on tegemist riigitulundusasutusega, ei tähenda see, et kogu vastustaja valduses olev teave kuuluks ilmtingimata avalikustamisele. Kaebajad on jäänud tähelepanuta

§ 3

lg 2, mille kohaselt võib seaduses sätestatud juhtudel seada seaduses sätestatud juhtudel lg-s 1 nimetatud teabele juurdepääsupiirangu. Juhul, kui kogu avalik teave kuluks kogu aeg avalikustamisele, siis ei oleks

-s juurdepääsupiiranguid seadmist reguleerivatel sätetel mingit mõtet. Teave, millele on seadusega lubatud sätestada juurdepääsupiirang, on loetletud

§ 35lg-s 1.

Seega on seadusandja lubanud teatud juhtudel avalikule teabele juurdepääsupiirangu seadmist. Käesoleval juhul piiras vastustaja juurdepääsu vaidlustavates metsamaterjali müügilepingutes sisaldavatele andmetele puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi kohta

§ 35lg 1 p-i 17 alusel.

Viidatud sätte kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Vastustaja arvates on selline piirang põhjendatud vajalik ja proportsionaalne, kuna tegemist on ärisaladusega. Ärisaladuse definitsioon sisaldub ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2, mille kohaselt on ärisaladuse puhul tegemist teabega, mis ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad, millel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ning mille üle on seaduslikku kontrolli omav isik võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. 23.1. Vastustaja põhjendas, miks kehtestati puidumüügi ühikuhindadele ja krediidilimiitidele juurdepääsupiirangud

§ 35

lg 1 p-i 17 alusel alljärgnevalt: vastustaja ja lepingupartnerite vahel kokku lepitud teave puidumüügi ühikuhindade kohta on teada üksnes vastustajale ja 5 3-22-867 asjaomasele lepingupartnerile. Nimetatud teabe kaubanduslik väärtus seisneb selles, et metsa müügil on vastustaja eesmärgiks riigile võimalikult suure tulu teenimine. Seejuures, tulenevalt MS § 46 lg-st 4 puudub vastustajal õigus müüa metsa alla turuhinna. Juhul, kui vastustaja ja lepingupartnerite vahel kokkulepitud ühikuhinnad saaksid avalikuks, taotleksid vastustaja konkurendid enda poolt müüdava metsamaterjali eest samu hindu ning võib väheneda lepingupartnerite valmiolek pakkuda metsamaterjali eest vastustajale samaväärseid või kõrgemaid hindu. Sageli lepitakse kokku lepingupartneritega kõrgemates hindades, kui lepingupartner on nõustunud tasuma konkurendile. See on tingitud asjaolust, et vastustaja tarnib puitu stabiilselt. Sellest tulenevalt tähendaks nimetatud teabe avalikustamine vastustajale turupositsiooni halvenemist, millega omakorda kaasneks metsamaterjali müügist riigile laekuvate tulude vähenemine. Krediidilimiitidega seonduva teabe kaubanduslik väärtus avaldub eelkõige selles, et kui nimetatud teave saaks avalikkusele teatavaks püüaks tulevikus lepingueelsetel läbirääkimistel läbirääkimise teised pooled saavutada senist suuremat krediidilimiidi. Varasemast suuremas krediidilimiidis kokkuleppimine ei ole vastustaja ega avalikkuse, sh kaebajate huvides, kuivõrd see suurendab potentsiaalse lepingupartneri debitoorse võlgnevuse riski. Lepingupartneriga seonduvalt seisneb kokku lepitud krediidilimiitide avalikuks tuleku risk selles, et krediidilimiidi teades on võimalik tuletada lepingupartneri poolt tagatise suurus. Tagatise suurusest on võimalik tuletada lepingupartneri ärimahtu. Juhul, kui konkurendid aavad teada info lepingupartneri ärimahtude kohta, saavad nad seda kasutada hinnaläbirääkimistel ning halvendada lepingupartneri positsiooni. Eelnevast tulenevalt on tegemist metsamaterjali müügilepingutes puidumüügi ühikuhindade krediidilimiitide kohta sisaldava teabe puhul ärisaladusega. EKTÄKS § 5 lg 2 p-de 1-3 mõttes. Sellega nõustus ka Andmekaitse Inspektsioon (AKI). 23.

1. Vastustaja möönis, et ei ole puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide vastavust ärisaladuse mõistele väga põhjalikult sisustanud. Samas oli nimetatud teabe ärisaladusele vastavus juba kaebajatele teada varasemast. Nii enne kui ka pärast kohtusse pöördumist on kaebajad esitanud vastustajale mitmeid teabenõudeid, milles kaebajad nõuavad metsamaterjali müügilepingute tervikuna avaldamast. Teabenõudele vastamise raames on vastustaja juba korduvalt kaebajatele selgitanud, milles seisneb puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide vastavus ärisaladusele. Seega on kaebajatele teada, milles seisneb vaidlusalustes müügilepingutes puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide kohta sisalduva teabe vastavus ärisaladusele. 23.
2. Ärisaladuse kaitset peetakse väga oluliseks nii Eestis kui ka Euroopa Liidu tasandil. Euroopa liidus reguleerib ärisaladuse kaitset eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8.06.2016 direktiiv (EL) 2016/43, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamine, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset. Direktiivi põhjenduste p-s 1 on selgitatud, et ettevõtjad investeerivad teadmistepõhise majanduse keskseks väärtuseks oleva aja konkurentsieelist pakkuva oskusteabe ja teabe omandamisse, arendamisse ja rakendamisse. Kuivõrd tehtud investeeringutest sõltub nende ettevõtjate tegevuse algmotivatsioon, kasutatakse oma innovatsiooni tulemuste omandiõiguse tagamiseks mitmeid erinevaid viise. Üheks selliseks võimaluseks on piirata juurdepääsu ettevõtja jaoks väärtuslikele teadmistele, mis ei ole üldteada. Sellist väärtuslikku oskus- ja äriteavet, mis ei ole avalikustatud ja mida soovitakse hoida konfidentsiaalsena, nimetatakse ärisaladuseks. 23.
3. Juurdepääsupiirangute kehtestamisega ei loo vastustaja oma lepingupartneritele mingisugust lisaväärtust. Erinevus era- ja avalik-õiguslike isikute vahel seisneb selles, et eraisikute valduses olev teave ei ole avalik ega kuulu

-s sätestatud juhtidel 6 3-22-867 avalikustamisele. Asjakohatu on etteheide, et kolmandate isikute konkurendid peavad ostma metsamaterjali oksjonilt ning krediidilimiite saamata. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest (PS § 19) on igal isikul õigus vabalt valida, kellega ning millistel tingimustel ta lepinguid sõlmib. Seega on igal isikul õigus otsustada, kas ta soovib osta metsamaterjali vastustajalt või kolmandalt isikult, kas ta soovib osta metsamaterjali vastustaja poolt korraldataval oksjonil või osta metsamaterjali kokkuleppehinnaga kestvuslepingu alusel. Samuti on isikul õigus otsustada, millistel tingimustel on ta nõus metsamaterjali ostma ning tingimuste osas kokkuleppe mittesaavutamise korral jätta vastav leping sõlmimata. 23.5. Ekslikud on kaebajate etteheited seoses AKI poolt koostatud avaliku teabe seaduse üldjuhendiga. Nimetatud juhend ei olnud käesoleval juhul vastustaja poolt juurdepääsupiirangute kehtestamise aluseks. Eespool toodu kohaselt kehtestas vastustaja vaidlusalustes metsamaterjali müügilepingutes sisaldavatele teabele puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide kohta

§ 35lg 1 p-i 17 alusel.

Vastustaja on viidanud nimetatud AKI juhendile üksnes eesmärgiga selgitada juurdepääsupiirangu kehtestamisega seonduvaid asjaolusid. Seega on viide AKI

üldjuhendile asjakohane ja põhjendatud. 23.6.

§ 34

lg 2 ja § 41 lg 1 kohaselt võib

alusel juurdepääsupiirangu kehtestada asutuse juht, tunnistades teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Vastavalt

§ 41

lg 1 teisele lausele võib juurdepääsupiirangu kehtestamise otsustada ka asutuse juhi poolt määratud pädev töötaja. Vaidlusaluste müügilepingutele lisatud juurdepääsupiirangu märked vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Juurdepääsupiirangud kehtestati 5 aastase tähtaega seetõttu, et vaidlusaluste müügilepingute kehtivusaeg on vähemalt 5 aastat ning ärisaladus peab olema kaitstud vähemalt kogu lepingu kehtivuse aja. Kehtestatud juurdepääsupiirang kehtib iga isiku suhtes, kes ei ole teabevaldaja

§ 5tähenduses.

Seega kehtib piirang ka kaebajate suhtes. 23.

1. Müügikorra § 12 lg 7 sätestab, et suulise enampakkumise tulemused tehakse kõikidele enampakkumises osalejatele teatavaks kohe pärast pakkumise edukaks tunnistamist sama sätte lg-te 5 ja 6 kohaselt. Müügikorra § 13 lg 9 kohaselt tehakse kirjaliku enampakkumise tulemused kõigile pakkumiste esitajatele teatavaks ühe päeva jooksul pärast pakkumise edukaks tunnistamist sama säte lg 6 kohaselt. Elektroonilise enampakkumise puhul tuleneb müügikorra § 15 lg-st 8, et tulemused tehakse kõigile enampakkumisel osalejatele teatavaks enampakkumise läbiviimise aadressil üldkasutatavas andmesidevõrgus kohe pärast enampakkumise võitja selgumist sama sätte lg-s 7 sätestatud korras. Kestvuslepingute sõlmimise korral selline tulemuste avaldamise kohustus puudub. Müügikorra § 17, mis reguleerib metsamaterjali müüki kokkuleppehinnaga, ei kohusta müügi korraldajat kestvuslepingu tingimusi avaldama. Lähtuvalt müügikorra § 21 lg-st 3 avaldab vastustaja kestvuslepingute puhul oma veebilehel pakkumise võitja nime. Lisaks avalikustab vastustaja omal algatusel ka kestvuslepingu pakkuja võidetud sortimendid ja nende kogused. 23.
2. Asjakohatu on kaebajate viide MS § 61 lg-le 1, mille kohaselt on vara võõrandamise viisiks enampakkumine. MS §-des 59-61 sätestatud vara võõrandamise regulatsiooni metsamaterjali müügil ei kohaldata. MS § 53 lg 1 kohaselt tuleb varana MS § 61 lg 1 tähenduses mõista riigivara valitseja poolt vastustaja valdusesse antud ning vastustaja enda tegevuse tulemusena omandatud kinnis- ja vallasasju ning rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi. Raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamine riigimetsas on reguleeritud MS §-ga
3. MS § 46 lg 4 kohaselt võib kokkuleppehinda rakendada hooldusraie, trassiraie, kujundusraie ja raadamise õiguse võõrandamisel, kuni 50 tihumeetri suuruste metsamaterjali koguste, küttepuidu, kiiresti rikneva metsamaterjali, loodusõnnetuses kahjustada saanud metsa 7 3-22-867 raieõiguse ning metsamaterjali proovipartiide müügi ja üle üheaastase kestusega müügilepingute korral. Seetõttu ongi vaidlusalused kestvuslepingud sõlmitud kokkuleppehinnaga. Seejuures näeb vastustaja juhatuse poolt 13.12.2022 kinnitatud „RMK puidustrateegia“ ette, et RMK ümarpuidu aastamahust müüakse kestvuslepingute alusel töötlejatele kaskaadkaasuse põhimõtetest lähtuvalt kuni 85% ja ülejäänud kogus teisi müügiviise kasutades. 23.
4. Krediidilimiidi andmisega ei võta vastustaja endale mistahes kohustusi. Seega ei ole metsamaterjali müügilepingutes krediidilimiidi kohta sisaldava teabe puhul tegemist sellise teabega, mille asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine oleks

§ 36lg 1 p-10 kohaselt keelatud.

Asjakohatud on kaebajate väited metsa kui vara puudutava teabe varjamise kohta, kuivõrd teave riigimetsa kui vara (st asukohad, kogused, kooslused jne) kohta on avalikult kättesaadav Metsamaterjali müügilepingutes sisaldav teave puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide kohta ei ole samastatav teabega riigimetsa kui vara kohta. 23.

1. Vastustaja leidis, et definitiivse ettekirjutuse tegemine vastustajale ei ole antud juhul võimalik. 23.
2. Kokkuvõtvalt arvas vastustaja, et vaidlusalused juurepääsupiirangud on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärased. Seega vastustaja arvates on kaebus põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele.
3. Kolmas isik VIII (Combimill Reopalu OÜ) ei toetanud kaebust ja palus jätta kaebus rahuldamata. Kolmanda isiku arvates ei tohi vaidlusalustes lepingutes hinna- ja muud infot avalikustada juhul, kui tegemist on lepingupartneri ärisaladusega. Kolmanda isiku lepingut puudutava ärisaladuse puhul on tegemist teabega, mis on garanteerinud ettevõtte äritegevuse edukuse ning mille väljatöötamiseks või kogumiseks on kolmas isik pikka aega teinud investeeringuid, mis vajavad ka seetõttu õigustatult kaitset. Sellise informatsiooni avaldamine ohustab kolmanda isiku huve. Kolmanda isiku selgitusel on vastustaja ja tema vahel sõlmitud lepingute puhul tegemist ärisaladusega, kui see sisaldab järgmist infot: 1) palgihindade väljakujunemise tingimuste koosmõju kohta, nagu näiteks palgi soovitavad pikkused, läbimõõdud, jagunemine, erinev kvaliteet, veokaugus langilt saeveskini jne; 2) toormehind on saeveski kõige olulisem kuluartikkel ning vastus küsimusele kuidas toormehinda kontrolli all hoida, on kolmanda isiku jaoks ärisaladuseks, mille paljastamine kahjustab konkurentsivõimet; 3) sisendikulu andmed on väga sensitiivne informatsioon, mille konkurentide kätte sattumine võib tuua kaasa vastutuse konkurentsinõuete rikkumise eest; 4) juhul, kui vastustaja või kohus peab võimalikuks avaldada üksnes kaebajate poolt kõik kestvuslepingute tingimused, saab avalikuks ka asjast huvitatud isikutele (konkurentidele) ülitundlik sisendkulu info, mida kasutatakse konkurentide poolt järgnevate pakkumiste tegemisel; 5) ärisaladuseks on info krediidilimiidi ja maksetähtaegade osas, pdf-serverite asukoha osas (küberturvalisuse kaalutlus) ja ostja isikute ametlike kontaktandmete osas; 6) juhul, kui otsustatakse infot avalikustada, tuleb see teha kõikide vastustaja lepingupartnerite suhtes, mitte ainult kaebajate poolt valitud isikute osas; 7) sellisel viisil teabe avalikustamine ei ole seadusandja eesmärkidega kooskõlas.
4. Kolmas isik V (aktsiaselts TOFTAN) vaidles kaebusele vastu. Olukorras, kus vastustaja on teabele kehtestanud juurdepääsupiirangu, on vastustajal õigus ja kohustus keelduda vastava teabenõude täitmisest (

§ 23lg 1 p 1).

Juurdepääsupiirang on kehtestatud põhjendatult. Kaebajate poolt nõutud teabe avalikustamine kahjustaks kolmanda isiku ärisaladust. Järelikult esineb

§ § 35 lg 1 p-s 17 sätestatud seaduslik alus juurdepääsupiirangu kehtestamiseks. Kaebuses sisalduvad viited normidele, mis väidetavalt keelavad vastustajal kõnealusele teabele 8 3-22-867 juurdepääsupiirangut kehtestada, ei ole asjakohased.

§ 36

lg 1 p 9, 10 ja 11 ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd lepingute kõnealuste osade sisuks ei ole viidatud

normides kirjeldatud teave. Sellise teabe avalikuks tuleku korral kahjustaks kolmanda isiku ärisaladust ning seal sisaldav teave vastab EKTÄKS § 5 lg 2 p-s 1-3 sätestatud ärisaladuse tunnustele. Kaebus näeb olevat suuresti rajatud arusaamale, et avalik teave ei saa olla ärisaladus. Sellise arusaamisega ei ole võimalik nõustuda.

§ 3

lg 1 ja 2 koostoimes § 35 lg 1 p 17 sätestatuga ei võimalda teha teistsugust järeldust kui see, et seadusandja peab võimalikuks ärisaladusega hõlmatud teabe kuulumist avaliku teabe hulka ning on kehtestatud meetmed sellisele teabele juurdepääsu piiramiseks ärisaladuse kaitsmise eesmärgil. Seda järeldust toetab ka

§ 31lg 3.

Vastustaja on toimunud kooskõlas AKI ettekirjutusega, mille AKI tegi analoogses vaidluses. Kuna vastustaja tegevus on õiguspärane, siis kaebuse rahuldamine ei ole võimalik.

1. Kolmas isik VII (Aktsiaselts Estonian Cell) leidis, et kaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks ei ole alust. Vastustaja keeldumine on õiguspärane ja asjakohaselt põhjendatud ning kolmas isik toetab vastustaja seisukohti.
2. Kolmas isik VI (JELD-WEN EESTI AS) palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlusalasele teabele on seatud juurdepääsu piirang, millele kaebajatel puudub juurdepääsuõigus. Seega keeldus vastustaja õigesti kaebajatele teabe väljastamisest

§ 23lg 1 p 1 alusel.

Lisaks on vastustaja esitanud kohtule põhjalikud kaalutlused ja selgitused selle kohta, miks on vaidlusalusele teabele seadud juurdepääsupiirang

§ 3lg 2 ja § 35 lg 1 p 17 alusel.

Kohustamisnõude rahuldamise asjaolud tuleb kindlaks teha kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas vastustaja osaline keeldumine teabenõude täitmisest oli kohtumenetluses väljatoodud alusel õiguspärane. Kolmanda isiku hinnangul on vastustaja teostanud enda kaalutlusõigust õiguspäraselt. Olukorras, kus vastustajal oli võimalik ära hoida kahju tekkimist nii vastustajale kui ka kolmandatele isikutele, prevalveerib kolmandate isikute ärisaladuse kaitse kahtlemata väidetava avaliku huvi ees. Vastustaja kaalus ühelt poolt asjaolu, et kaebajad soovivad uurida, kas vastustaja müüb metsamaterjali seaduses sätestatust odavama hinnaga. Selles osas on vastustaja selgitanud, et tema tegevus ei saa olla õigusvastane, kuivõrd metsamaterjali müük toimub avaliku pakkumismenetluse teel parima võimaliku hinnaga. Seega on selge, et kaebajad ei saaks nõutud materjalidest informatsiooni enda kahtluse kinnitamiseks. Teisalt kaalus vastustaja asjaolu, et kaebajate taotletud informatsiooni avaldamisel kahjustaks oluliselt nii vastustaja kui ka kolmandate isikute huvisid. Vastustaja selgitas õigesti, et teave kolmandate isikute puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide kohta, on äärmisele väärtuslik äriteave, mida vastustaja ja tema koostööpartnerid soovivad hoida saladuses. Selle teabe avaldamine kaebajatele rikuks nii vastustaja kui ka kolmandate isikute ärisaladust. Ärisaladuse hoidmise kohustus tuleneb ka vastustaja ja kolmandate isikute lepingutest. Sellise tulemusena kaoks kolmandatel isikutel usaldus vastustaja vastu ja tekkiks kahjunõude esitamise õigus. Sellise tundliku teabe avalikustamine ei ole proportsionaalne. Seega on vastustaja teostanud kaalutlusõiguse õigesti. Konkurentsi seaduse (KonkS) § 63 lg 2 kohaselt määrab just ettevõtja kindlaks ja märgib ära teabe, mida ta loeb ärisaladuseks. Kolmas isik kuulub maailma ühe suurima ukse- ja aknatootja kontserni ning töötab selle nimel, et toodanguhinnad oleksid konkurentsivõimelised. Kolmas isik ei avalda konkurentidele enda tarneahelaid ega peamise tooraine hindasid või muid kokkuleppeid, mida konkurendid võiksid ettevõtte vastu ära kasutada. Direktiivi 2016/943/EL selgituste kohaselt nimetatakse ärisaladuseks sellist väärtuslikku oskus- ja äriteavet, mis ei ole avalikustatud ja mida soovitakse hoida konfidentsiaalsena. EKTÄS § 5 lg 2 kohaselt saab teavet pidada ärisaladuseks juhul, kui see vastab järgmistele tingimustele: 1) see ei ole kogumis või üksikosades täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; 2) sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu; 3) 9 3-22-867 selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Teave, mida kannab endas vastustaja ja kolmanda isiku vaheline leping, on kogumis äärmiselt väärtuslik äriteave, mida kolmas isik soovib hoida saladuses nii hinna, tingimuste kui ka mahtude osas. Kolmas isik ei ole avalikustanud oma tarneallikaid ega nendega sõlmitud kokkuleppeid. Ärisaladus võimaldab kolmandal isikul kasumit teenida ning on seetõttu eriti oluline tema konkurentsivõime jaoks. See puudutab krediidilimiite ja maksetingimusi, mida pakkumismenetluse tulemusel ei avalikustata. Vastasel juhul oleks see kolmanda isiku äritegevusele kahjulik. Tundliku teabe avalikustamisel avalikest huvidest lähtudes välistaks edaspidist koostöö vastustajaga ja teeks kolmandatele isikutele mainekahju. Võimalikuks variandiks pidas kolmas isik kaebajate eesmärgi saavutamiseks vaidlusaluse teabe avalikustamine isikustamata kujul. 28. Kolmas isik III (Aktsiaselts Viiratsi Saeveski) ei nõustunud kaebajatega. Kolmanda isiku hinnangul on nõutud teave hõlmatud ärisaladusega, mistõttu selle väljastamine kaebajatele pole võimalik. Teabel on majanduslik väärtus, mis ei ole konkurentidele teada. Teave garanteerib kolmandale isikule kui äriühingule edukust ja selle väljatöötamiseks on tehtud investeeringud. Seega palus kolmas isik jätta kaebus rahuldamata. 29. Kolmas isik I (Combimill Sakala OÜ) leidis, et kaebus pole põhjendatud ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kolmandat isikut puudutav teave on ärisaladus, mille avalikustamine mõjutaks negatiivselt kolmanda isiku edukust. 30. Kolmas isik IV (Stora Enso Eesti AS) ei nõustunud kaebajatega ja soovis, et kohus jättis kaebuse rahuldamata. Teave krediidilimiidi kohta vastab ärisaladusele tingimustele EKTÄKS § 5 lg 2 ja ja direktiivi 2016/946 art 2 p 1 järgi. Ärisaladuse tingimusteks on 1) teave, mis ei ole üldteada; 2) teabel on kaubanduslik väärtus; 3) teabe salajases hoidmises on kontrolli omav isik võtnud vastu meetmed. Teave hinnainfo kohta vastab samuti ärisaladuse tingimustele. Seega on vastustaja poolt nimetatud teabele juurdepääsupiirangu kehtestamine

§ 35lg 1 p 17 alusel on vajalik, proportsionaalne ning õiguspärane.

31. Kolmas isik II (Aktsiaselts Laesti) arvas, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustajaga kokkulepitud müügihinnad on konfidentsiaalne teave, mis omab kolmanda isiku jaoks kaubanduslikku väärtust. Tooraine (puidu) hind on kolmanda isiku jaoks kõige olulisem kuluartikkel, mis määrab suuresti ka lõpphinna. Toote/teenuse hinna kujunemist puudutav info, sh tooraine hind on eelduslikult alati ärisaladus. Selle info avalikustamine kahjustaks konkurentsi ja kolmanda isiku äritegevust. Juhul, kui erametsaomanikud saavad teada, millist hinda tasub kolmas isik puidu eest vastustajale, saavad erametsaomanikud seda infot enda huvides ära kasutada. Metsamaterjali müügilepingus kokkulepitud krediidilimiit on samuti konfidentsiaalne ja tundlik majanduslik äriteave. Krediidilimiit näitab, millist krediiti on vastustaja ostajale pakkuma. Kolmandad isikud võivad selle põhjal teha järeldusi selle konkreetse ostja äritegevuse ja majandusliku olukorra kohta, mis võib kahjustada selle ostja äritegevust ja konkurentsivõimet. Seega täidab krediidilimiit EKTÄKS § 5 lg-s 2 sätestatud ärisaladuse kriteeriume. Puidu müügihinnad ja krediidilimiidid ei ole avalikult kättesaadav info. Samuti ei ole selline info kättesaadav selle valdkonna inimestele. Asjakohatu on kaebajate väide, et vaidlusalune teave ei ole kättesaadav vaid põhjusel, et vastustaja rikub

nõuet ning on kehtestanud põhjendamatud juurdepääsupiirangud. Kolmas isik on võtnud vastu meetmed hoida seda infot salajas. Metsamaterjalide müügilepingutes kokkulepitud müügihinnad ja krediidilimiidid on ka AKI arvates käsitletavad ärisaladusena, mille avalikustamist puudub kaebajatel õigus nõuda. Kaebajate huvi sellise info avalikustamise vastu ei kaalu üles kolmanda isiku õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladust. Kaebajate väide, nagu 10 3-22-867 oleks müügihindade ja krediidilimiitide avalikustamine vajalik selleks, et teada saada, kas vastustaja müüb puitu alla turuhinna (s.o rikub seadust), ei tugine ühelgi tõendil ega faktil. Kaebajate paljasõnaline hüpotees ei anna alust avalikustada teiste kolmandate isikute ärisaladust. Kolmas isik nõustub ELD-WEN EESTI AS-i seisukohaga, et isegi kui kohus peaks leidma, et kaebajate huvi vaidlusaluse info avaldamise vastu kaalub üles kolmandate isikute huvi oma ärisaladuse kaitseks, oleks kaebajatel võimalik oma eesmärk saavutada ka kolmandate isikute huve vähem kahjustaval viisil (info saamine isikustamata kujul). KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

1. Kohus selgitab, et esmalt hindab kaebuse lubatavust (I), seejärel annab hinnangu kaebuse põhjendatavusele kohustamisnõude osas (II), viimasena jagab kohus menetlusosaliste menetluskulud (III). I
2. Haldusasja materjalide kohaselt taotles kaebaja 18.04.2022 kohtule esitatud kaebuses haldusaktide tühistamist, mille alusel tunnistati teave puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi osas asutusesiseseks kasutamiseks. Tartu Halduskohus tagastas 24.05.2022 määrusega kaebuse vastustaja 16.03.2022 otsuse nr 3-3.1/2022/1044 tühistamisnõude osas; tagastas kaebuse vastustaja siseaktide väljanõudmise ja tühistamise nõude osas; võttis kohustamiskaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks RMK ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Ühtlasi kaasas kohus halduskohtumenetlusse kolmandate isikutena Estonian Cell AS, Toftan AS, Combimill Reopalu OÜ ning Jeld-Wen Eesti AS ning andis neile võimaluse kaebusele vastamiseks. Määrus jõustus 7.07.
3. Eelnevast nähtub, et halduskohus ei ole võtnud seisukoha tühistamisnõude osas tühistada vastustaja otsused, mille alusel tunnistati teave puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiitide osas asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

§ 35lg 1 p 17 alusel.

Kohus ei ole selles osas kaebust tagastanud ega võtnud menetlusse. Kohtu hinnangul ei ole kaebus vastustaja otsuste tühistamiseks s.o. teave puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi osas asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise kohta, lubatud. Haldusasja materjalide kohaselt tunnistas vastustaja kolmandate isikutega sõlmitud puidu müügilepingutes kajastatud teabe hinna ja krediidilimiidi kohta asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks vastavalt

§ 35

lg 1 p-le 17, kuna leidis, et teabe avalikustamine võib kahjustada kolmandate isikute ärisaladust. Tegemist on vastustaja sisemise otsusega. Kohtu hinnangul vaidlustatakse selline vastustaja otsus koos teabe väljastamisest keelduva otsusega. Eraldiseisvalt ei ole selline otsus vaidlustatav, kuna tegemist on siseaktiga. Kohus saab hinnata vastustaja siseakti õiguspärasust muu hulgas kohustamisnõude läbivaatamise raames. Sellest tulenevalt ja pidades silmas, et kaebus tühistamisnõude osas ei olnud menetlusse võetud, tagastab kohus vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 kaebuse vastustaja otsuse tühistamisnõude osas, millega ta tunnistas kolmandate isikute kohta müügilepingutes puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi osas teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. II 34. Haldusasja materjalide kohaselt on vaidluse all vastustaja 16.03.2022 vastus nr 33.1/2022/1044 ja 18.07.2022 vastus nr 3-3.1/2022/3884 kaebajate teabenõuetele, millega vastustaja keeldus väljastamast kolmandate isikutega metsamaterjalide müügilepingutes kokkulepitud müügihindu ja krediidilimiite viidates tema poolt nimetatud teabe osas 11 3-22-867 kehtestatud juurdepääsupiirangule vastavalt

§ 35lg 1 p-dele 9 ja 17.

Vastuses kaebusele täpsustas vastustaja, et juurdepääsupiirang oli kehtestatud vastavalt

§ 35lg 1 p-le 17.

Kohtule esitatud metsamaterjalide müügilepingute ja nende lisade peale, kus on varjatud muu hulgas müügihindade ja krediidilimiitide andmed, on vastustaja poolt pandud märke „Asutusesiseseks kasutamiseks“, alus

§ 35lg 1 p 17.

Eelnevast on näha, et vastustaja kehtestas kolmandate isikutega sõlmitud müügilepingutes kokkulepitud müügihindade ja krediidilimiitide osas juurdepääsupiirangud. 34.

1. Kaebajad taotlesid kohtult muu hulgas vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist väljastada vastustaja poolt sõlmitud kolmandate isikutega metsamaterjali müügilepingud ilma kinni katmata osadeta. 34.
2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVsast § 6 lg-dest 4 ja 5 tuleneb, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks.1 Kohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et vastustaja vastused kaebajate teabenõuetele ei ole haldusaktid, vaid toimingud. HKMS § 158 lg 2 sätestatud kohustus hinnata toimingu õiguspärasust selle sooritamise või sooritamata jätmise aja seisuga ei tähenda, et asjaolude muutmise tõttu, eelkõige põhjusel, et aja möödumise tõttu on õiguslikud asjaolud muutunud, ei takista kohustamisnõude rahuldamist indefinitiivse (diskretsioonilise) ettekirjutuse vormis. Selleks ei pea kaebajad uuesti pöörduma vastustaja poole taotlusega teabe väljastamiseks, kuna seni, kuni halduskohtumenetlus kestab, saab eeldada kaebajate tahet soovitud teabe vastu. Kui kohus tuvastab, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga puudub alus teabenõude rahuldamisest keeldumiseks, kohustab kohus haldusorganit teabenõuet uuesti läbi vaatama. 34.
3. Kohus tegi kindlaks, et mõnedel haldusasja materjalide hulgas olevatel metsamaterjali müügilepingutel (nt nr 3-3.6.1/5195, nr 3-3-6.1/5198 ja nr 3-3.6.1/5194 jt) on juurdepääsupiirangu kehtivus lõppenud.

§ 40

lg 1 kohaselt kehtestatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabele kehtestatakse juurdepääsupiirang alates dokumendi koostamisest või saamisest ning kuni vajaduse möödumiseni või sündmuse saabumiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Asutuse juht võib seda tähtaega pikendada kuni viie aasta võrra, kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. Haldusasja materjalidest ei ole näha, et vastustaja oleks pikendanud märge „Asutusesiseseks kasutamiseks“ kehtivust. Eelnevat arvestades ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga metsamaterjali müügilepingute nr 3-36.1/5198, nr 3-3.6.1/5194, nr 3-3.6.1/5195 ja 3-3-6.1/21905 jt ning nende lisade osas enam kehtivaid juurdepääsupiiranguid. Kehtetute juurdepääsupiirangute osas saab kohus tulenevalt kohtupraktikast teha vastustajale kohustava ettekirjutuse teabenõuete uueks lahendamiseks. Võttes arvesse, et ülejäänud müügilepingute osas juurdepääsupiirangud ikkagi kehtivad ning vastustaja seisukohta

§ 35

lg 1 p-s 17 kohaldatavuse kohta, peab kohus vajalikuks analüüsida, kas vastustaja tunnistas kõikides kaebuses mainitud metsamaterjali müügilepingutes kolmandate isikutega teabe metsamaterjalide hindade ja krediidilimiitide kohta asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks õiguspäraselt või mitte. 1 RKHKo 3-21-2682, p

1. 12 3-22-867 34.
2. Kohus on seisukohal, et vastustaja otsused, millega tunnistati teave metsamaterjali ühikute hindade ja krediidilimiitide osas asutusesiseseks mõeldud teabeks ja kaebajate teabenõuete rahuldamisest täies mahus keelduvad vastused olid õigusvastased selle tegemise aja seisuga. Kohus selgitab enda seisukohta alljärgnevalt. 34.
3. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et teave metsamaterjalide müügilepingute koha, mis vastustaja sõlmis kolmandate isikutega on täies ulatuses avalik teave

§ 3lg-s 1 sätestatud tähenduses.

Puudub ka vaidlus selle üle, et vastustaja juhindudes

§ 35

lg 1 pst 17, piiras juurdepääsu avalikule teabele, mis puudutab müügilepingutes kokkulepitud müügihindu ja krediidilimiite. Eelnevast tulenevalt on poolte vahel tekkinud vaidlus selle üle, kas:

1. a)vastustaja oleks saanud kehtestada nimetatud teabele juurdepääsupiirangut;
2. b)ning, kas sellise teabe avalikustamine võib kahjustada kolmandate isikute ärisaladust;
3. c)kas vastustaja poolt kehtestatud juurdepääsupiirang on proportsionaalne. Seega vajab esmalt tuvastamist, kas ei esineks seadusest tulenevat piirangut teabele juurdepääsupiirangu kehtestamiseks. Juhul, kui seda ei ole, siis järgmisena vajab tuvastamist, mis on ärisaladus ja kas kaebajate poolt soovitud andmete avalikustamine ajakirjandusele ja ajakirjanikule (kaebajad) võiks kolmandate isikute ärisaladust kahjustada. Eelnevate eelduste täitmise korral tuleb viimasena tuvastada, kas kaebajate poolt soovitud teabele kehtestatud juurdepääsupiirang on lõppkokkuvõttes proportsionaalne. 34.6. PS § 44 lg 1g- d 1 ja 2 sätestavad, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. Õiguskirjanduses on leitud, et õigus saada infot avaliku võimu organite ja ametiisikute tegevuse kohta ei ole piiramatu. Juurdepääs ei laiene PS § 44 lg 2 kohaselt andmetele, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmetele. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis võimaldab käsitletavat õigust küllaltki ulatuslikult piirata – eeldusel, et seadusega kehtestatud piirangul on legitiimne eesmärk ning piirang on proportsionaalne.2 Selles valguses ei pea kohus põhjendatuks alustada

§ 35

osas, mis näeb ette avaliku teabe valdajale avalikule teabele juurdepääsupiirangu kehtestamise võimaluse, põhiseaduspärasuse kontrolli.

§ 35

lg 1 p 17 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Vastustaja on leidnud, et metsamaterjalide müügilepingutes kokkulepitud müügihinnad ja krediidilimiidid võivad kahjustada kolmandate isikute ärisaladust. Lisaks on vastustaja maininud, et teabe avalikustamine müügilepingutes kokkulepitud müügihindade ja krediidilimiitide kohta toob ka talle negatiivse tagajärje, mis väljendub usaldusväärse lepingupartneri maine kahjustamises. 2 PS § 44 kommentaarid 13 3-22-867

§ 35

ja § 44 lg 1g-de 1 ja 2 sisu analüüsides ei näe kohus põhjust arvata, et võimalusega piirata avaliku teabe kättesaadavust oleks rangelt vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega ja piiras ebaproproportsionaalselt avaliku teabe kättesaamisest huvitatud isiku PS § 44 lg-s 1 sätestatud õigust. Isikule, kelle PS § 44 lg-s 1 nimetatud õigus oli piiratud, on tagatud kohtulik kaitse (PS § 15), mille raames saab ta taotleda kontrolli teostamist, mh kehtestatud piirangu õiguspärasuse, sh proportsionaalsuse üle. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebajate taotluse

§ 35põhiseaduspärasuse kontrolli alustamiseks rahuldamata.

34.7. Kohus märgib esmalt, et vastustaja poolt juurdepääsu kehtestamine tema valduses olevale teabele on siseakt, mis ei ole eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustatav. Küll saab kohus hinnata siseakti õiguspärasust juhul, kui vaidluse all on haldusakt või toiming, mis rajaneb sellele siseaktile. Lisaks on kohtupraktikas leitud, et juurdepääsupiirangu kehtestamine on võimalik ka kohtumenetluse ajal.3 Seega juurdepääsu piirangu kehtestamine, täiendamine või pikendamine halduskohtumenetluse ajal, aga samuti täiendavate põhjenduste esitamine, miks on selline piirang kehtestatud, täiendatud või pikendatud, ei ole küll tagantjärgi soovitav, kuid siiski õiguslikult võimalik. 34.8.

§ 23

lg 1 p 1 lubab teabenõude täitmisest keelduda, kui taotletavale teabele kehtivad juurepääsupiirangud ja teabe nõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb keeldumist põhjendada. Kuna vastustaja kehtestas kolmandate isikutega sõlmitud metsamaterjalide müügilepingutes kajastatud müügihindade ja krediidilimiitide käiva teabe osas juurdepääsupiirangu põhjendusega, et selle avalikustamine võib kahjustada ärisaladust, piirdub kohus hüpoteesi analüüsimisega, kas nimetatud teave võib kahjustada kolmandate isikute ärisaladust. Siinkohal märgib kohus, et

§ 35

lg 1 p-i 17 kajastatud õigusnormi hüpotees ei eelda kindla tulemuse saabumist ärisaladuse kahjustamise osas, vaid piirdub madalama profiiliga. Sellisel juhul on kohus seisukohal, et piisab nimetatud õigusnormi kohaldamisest selle rakendajal põhjendatud kahtlusest, et teabe avalikustamine võib olla ärisaladusele kahjulik. Sellest tulenevalt hindab kohus esimesena, kas kaebajate poolt soovitud teave võiks kahjustada kolmandate isikute ärisaladust. Enne seda on kohtu arvates oluline tuvastada, kas ei esine teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamiseks seaduses sätestatud piiranguid. 34.9. Kaebajad arvasid, et vastustaja ei tohtinud kehtestada juurdepääsupiirangut teabele, mis käib metsamaterjalide müügihindade ja krediidilimiitide kohta

§ 36lg 1 p-de 9, 10 ja 11 alusel.

Kohtu hinnangul on ilmselgelt asjakohatud kaebajate viide

§ 36

lg 1 p-le 9, kuna antud juhul ei puuduta teave krediidilimiitide ja müügihindade kohta vastustaja poolt eelarveliste vahendite kasutamist. Tegemist on metsamaterjali müügiga, mitte ostmisega vastustaja poolt. Seega ei kasuta vastustaja antud juhul eelarvelisi vahendeid millegi soetamiseks või palkade tasumiseks. Puudub alus kaebajatega nõustumiseks selles, et teavet krediidilimiitide ja müügihindade kohta on võimalik käsitleda andmeteks vastustaja varaliste kohustuste kohta. (

§ 39lg 1 p 10).

Metsamaterjali müügileping koosneb küll vastastikustest kohustustest (kolmas isik peab maksma kokkulepitud tasu või selle osa tähtajaks ja vastustaja võimaldada omandi üleminekut), kuid müüdava metsamaterjali omandiõiguse üleminekut ei saa kohtu hinnangul tõlgendada vastustaja varalise kohustusena, mis tekiks tal metsamaterjali müügilepingu sõlmimisel.

§ 39lg 1 p-s 10 on kohtu arvates mõeldud avaliku teabe valdaja rahalisi kohustusi.

Rahalisi kohustusi metsamaterjali müügilepingute sõlmimisel kolmandate isikutega vastustajal ei teki. 3 RKHKo 3-19-2069, p 13. 14 3-22-867 34.10. Seonduvalt kaebaja viitega

§ 36lg 1 p-le 11 on kohus seisukohal, et kaebajate väide on õige.

Kohus nõustub kaebajatega selles, et vastustaja ei tohtinud tunnistada teavet puidumüügi ühikuhindade ja krediidilimiidi osas asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

§ 36

lg 1 p-i 11 kohaselt ei tohi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusest ja avalikõiguslikust juriidilisest isikust teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada muu hulgas andmeid teabevaldajale kuuluva vara kohta. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud keeld kehtib ka selle mittetulundusühingu, sihtasutuse või äriühingu suhtes, mille asutajaks või milles osalejaks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik, aga samuti teabe suhtes, mis puudutab eraõiguslikule juriidilisele isikule riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest eraldatud vahendite ja üleantud vara kasutamist. 34.11. Kohtu hinnangul peegeldab kaebajate poolt teabenõuetes soovitud teave riigivara kasutamise andmeid, mistõttu ei tohtinud vastustaja tunnistada neid andmeid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Nimelt poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastustaja kasutuses olev metsamaterjal on hõlmatud riigivara mõistega, kuna riigile kuuluv mets on riigi omandis ja käsutuses. Vastustaja tegeleb antud juhul riigi metsa müümisega. Teisisõnu müüb vastustaja riigipoolsel volitusel riigile kuuluvat vara kolmandate isikutega kokkulepitud hinnaga. Järelikult andmed, milline on konkreetse metsamaterjali kohta kokkulepitud ühiku hind jne, on andmed, mis on otseselt seotud riigivara kasutamisega. Seega, isegi siis, kui need andmed oleksid sisaldanud ärisaladust, siis ka sellisel juhul ei tohtinud vastustaja vastavalt

§ 35lg 1 p-le 17 tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

Kohtu arvates on

§ 36

lg 1 p-i 11 kohaldatav ka juhul, kui teabel oleks ärisaladus.

§ 1

kohaselt on käesoleva seaduse eesmärk tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Halduskohus rõhutab, et andmed riigivara (sh metsamaterjali) müümise kohta on sellised andmed, mille avalikustamine on avalikes huvides ja tagab avatud ühiskonna põhimõtete järgimise. Seega, riigivara kasutamise kohta andmete avalikustamine on kooskõlas

eesmärgiga. EKTÄKS § 5 lg 6 p-st 1 tuleneb ka, et ärisaladuse saamist, kasutamist või avaldamist ei peeta ebaseaduslikuks juhul, kui see on vajalik, et avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et teabe korral, mis läheb

§ 35

lg 1 p-i 17 ja

§ 36

lg 1 p 11 järgi kollisiooni, tuleb juhinduda

eesmärgist ning hoolimata sellest, et riigivara kasutamist puudutavad andmed võivad sisaldada kolmandate isikute ärisaladust, et tohi need andmed avalikuse eest salastada ehk tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Kohus leiab, et

§ 36

lg 1 p-s 11 sätestatud norm on erinorm

§ 35lg 1 p-i 17 suhtes.

34.

1. Kohtu arvates ei saa riigi metsamaterjali ühiku müümise eest vastustajaga kokkulepitud hind olla kolmandate isikute ärisaladuseks. Ärisaladuse mõiste on sätestatud EKTÄS § 5 lg 2, mille kohaselt on ärisaladus on teave, mis vastab järgmistele tingimustele: 1) see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; 2) sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ja 3) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Antud juhul ei ole küsimus selles, et kuidas metsamaterjali konkreetse ühiku hind kujuneb ja kas konkreetne kolmas isiku suudab enda ärimudelit kasutades seda hinda tasuda jne. Metsamaterjali müügi 15 3-22-867 hind ei puuduta kolmandate isikute ärimudelit, tehnoloogilisi protsesse, toorainete hankimise ja lõpptoodangu realiseerimise ahelaid. Raskesti on tuletatav metsamaterjali müügihinnast kolmandate isikute majandusseis, mis on äriühingutel äriregistri kaudu niikuinii avalik. 34.
2. Kohus ei näe põhjust arvata, et metsamaterjali müümise hindade avalikustamine oleks kahjustanud nii vastustaja kui ka kolmandate isikute äritegevust. Kohus märgib, et metsamaterjali müümisele on kehtestatud piirhind, mis tähendab seda, et vastustaja ei tohi metsamaterjali müüa alla kehtestatud piirhinna. Vastustaja poolt kehtestatud metsamaterjalide alghind on avalikustatud vastustaja kodulehel internetis.4 Avalikes huvides on olukord, kus müüakse riigi metsa võimalikult kõrge hinnaga. Metsamaterjali kõrgemat hinda soodustab aga selle müümine lahtiste tingimustega ehk salastamata kujul nagu näitaks oksjonil, kus edukaks osutatud ostja ja müügile määratud metsamaterjali ühiku lõplik hind on avalikud andmed. Kaebajad on õigesti märkinud, et sama riigile kuuluva metsamaterjali müümine on täiesti avalik protsess ning sellisel juhul ei peeta selle osalejate poolt pakutud hindu ärisaladuseks. Kohus ei näe põhust pidada ärisaladuseks ka metsamaterjali müümise tingimusi lepinguliste müügi korral. Vastupidi on soovitatav, et need andmed oleksid avalikud, kuna tehinguid puudutavad riigivara võõrandamist. Kohus rõhutab, et usutav ei ole, et nii oksjonil kui ka lepingu alusel kokkulepitud metsamaterjali müügihind võiks mõjutada negatiivselt kolmandate isikute äritegevust, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et metsamaterjali ühiku müügihinna avalikustamine oleks kolmandate isikute äritegevusele kahjulik või kolmandad isikud oleks teinud samme hoida sellist teavet saladuses. Kõne all on metsamaterjali tavalisest hinnast kõrgem hind, kui oleks pakutud avalikul enampakkumisel. See ongi põhjus, miks vastustaja eelistab kokkuleppeid väljaspool avalikku enampakkumist. Sellisel juhul on väga oluline muu hulgas avalik kontroll, et selline metsamaterjali hind oleks tõepoolest turuhinnast kõrgem. Tooraine (puidu) hind võib küll olla oluline kuluartikkel ja ühtlasi määrata suuresti ka toodangu lõpphinna, kuid pelgalt tooraine turuhinnast teadasaamine konkurentide poolt ei pruugi tähendada seda, et konkurentidele on teada kogu tootmisprotsessi jne ahelad. 34.
3. Kohus rõhutab ka, et olukorras, kus

§ 36

lg 1 p 11 järgi on tegemist avaliku teabega, mida ei tohi tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, ei saa selline teave olla ühtlasi ka ärisaladuseks juba seetõttu, et selline teave peab seaduse järgi olema igal juhul avalik. Seda mainib kaudselt ka EKTÄKS § 5 lg 2 p 1 ja lg 6 p

1. Lisaks märgib kohus, et kohustus avalikustada metsamaterjali võõrandamisega seotud andmed tuleneb MS § 61 lg-st 8, mille kohaselt avaldatakse teade vara võõrandamise kohta vastustaja veebilehel. 32.
2. Nii metsamaterjali müümise hindade kui ka krediidilimiitide kohta teabe avalikustamine soodustab kohtu arvates ausat konkurentsi äriühingute vahel, kuid ei moonuta seda. Metsamaterjali võõrandamise vorm on mõeldud avalike pakkumisete kaudu ehk oksjoni vormis, kus huvitatud äriühingute vahel tekib konkurents ja seeläbi toimub ka majanduse edendamine. Kohus on seisukohal, et isegi siis, kui tegemist oleks ärisaladusega EKTÄKS § 5 lg-s 2 sätestatud tähenduses, ei oleks selle teabe salastamine avaliku huvi ja kolmandate isikutele võimalike kahjulike tagajärgede, aga samuti eelpoolmainitud silmas pidades proportsionaalne. Võttes arvesse, et kolmandal isikul on õigus otsustada, millist teavet tema äritegevuse kohta loeb ta ise ärisaladuseks, möönab kohus, et teabe krediidilimiitide ja müügihindade kohta võib olla formaalselt ärisaladus, kuid sellist laadi ärisaladuse avalikustamine, mis on ühtlasi ka avalik teave, ei ole vastuolus ei

, EKTÄKS ega KonkS eesmärkidega, vaid toetab neid. 4 https://www.rmk.ee/puidumuuk-1/puidumuuk 16 3-22-867 34.

1. Kohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et MS § 52 lg-st 2 tulenevalt kontrollib vastustaja tegevust Riigikontroll seaduses sätestatud korras ja ulatuses. Kohtupraktikas on leitud, et hoolimata sellest, et on olemas riiklik järelevalve avalike vahendite (sh varade) kasutamise üle, on avatud ühiskonnas avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa siiski ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikustamisel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Lisaks, kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. 5 34.
2. Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et teave metsamaterjali võõrandamise kohta (müügihinnad ja krediidilimiidid) on teave, mis puudutab andmeid vastustajale kuuluva riigivara kohta, mistõttu nende andmete salastamine ei ole vastavalt

§ 36

lg 1 p-le 11 koostoimes

§ 36lg 2 p-ga 2 lubatud.

Sellisel juhul on kohus seisukohal, et kolmandate isikute õiguste riive on väheintensiivne ning kindlasti ei kaalu üles avalikku huvi, mis esineb kaebajate poolt küsitud andmete avalikustamise vastu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja tegevus on vastuolus

§ 36

lg 1 p-ga 11, mistõttu on tema 16.03.2022 nr 3-3.1/2922/1044 ja 18.07.2022 nr 3-3.1/2022/3884 keelduvad vastused õigusvastased. Selliste keelduvate vastustega rikutakse kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustajal puudub antud juhul kaalutlusõigus kaebajate teabenõuete täitmisest keeldumiseks, kuna tegemist on

§ 36lg 1 p-s 11 sätestatud teabega. Seega teeb kohus vastavalt RVast

S § 6 lg-le 5 vastustajale kohustava ettekirjutuse väljastada kaebajatele teabenõuetes soovitud andmed, ehk andmed kolmandatele isikutele müüdud metsamaterjali ühikute hindade ja krediidilimiitide kohta. Kohus märgib, et vastustaja väide RVastS § 6 lg-s 5 sätestatud ettekirjutuse tegemise võimatuse kohta ei ole asjakohane, kuna vastustajal puudub antud juhul kaalutlusruum avalikule teabele juurdepääsu võimaldamise üle. Kohus ei pea põhjendatuks kohustada vastustajat varjama metsamaterjali ühikute hindade ja krediidilimiitide kohta teabe avalikustamisel kolmandate isikute andmeid, kuna need andmed on samuti vastavalt

§ 39lg 1 p-le 11 avalikud.

Samas on kaebajatele juba väljastatud metsamaterjali müügilepingud, kust on näha lepingute pooled, esemed jne. 34.

1. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse täies ulatuses ja kohustab vastustajat väljastama kaebajatele viie tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest 21.02.2022 ja 11.07.2022 teabenõuetes küsitud teave metsamaterjali hindade ja krediidilimiitide kohta. III
2. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse. Kaebaja vastaspooleks on vastustaja ja kolmandad isikud. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kaebaja kui kolmandate isikute vastaspool ei pea menetluskulusid hüvitama. Sellest tulenevalt jätab kohus kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda. 5 RKHKo 3-21-2682, p
3. 17 3-22-867 35.
4. Kaebajad esitasid kohtule 29.02.2024 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid, mille kohaselt on kaebaja I halduskohtumenetluses kantud menetluskuludeks on 10 506 eurot (ilma käibemakseta) ja riigilõiv summas 40 eurot. Kaebaja II menetluskuludeks on 10 506 eurot. 30.04.2024 esitasid kaebajad veel kohtule menetluskulude nimekirja koos kulude kandmist tõendavate dokumentidega, kus taotlesid vastustajalt täiendavalt kaebaja I puhul menetluskulude summas 1207 eurot (ilma käibemaksuta) väljamõistmist. Seega kokku on kaebaja I menetluskuludeks 11 713 eurot (ilma käibemaksuta) ja kaebaja II puhul on menetluskuludeks 10 506 eurot. 35.
5. Kohus märgib esmalt, et nõustub kaebajatega selles, et arvestades haldusasja keerulisust on vandeadvokaadi õigusabi kasutamine halduskohtumenetluses põhjendatud, kuid ei nõustu kaebajate esitatud menetluskulude suurusega. Esiteks on kaebajad I ja II (Postimees Grupp AS ja Ülle Harju) sisuliselt üks ja sama kaebaja, kuna kaebaja II (Ülle Harju) on kaebaja I palgaline töötaja ja tegutseb kaebaja I nimelt ja teenib tema huve. Teiseks, kõik kohtule tähtaegselt esitatud menetlusdokumendid olid koostatud nii, et nendes ei esine erinevusi kaebajate I ja II nii õiguslike kui ka faktiliste põhjenduste ja seisukohtade vahel. See omakorda kinnitab ka seda, et tegelikuks kaebajaks on haldusasjas kaebaja I ehk uudisteagentuur Postimees Grupp AS. Menetluskulude nimekirjast tulenevalt on ka esindaja halduskohtumenetluse käigus suhelnud mitte klientidega, kes oleksid pidanud olema kaebaja I ja II, vaid kliendiga, ehk ainsa kaebajaga. Samas, on menetluskulude kandmist kinnitavad dokumendid näitavad, et advokaadi esindaja poolt halduskohtumenetluses osutatud teenuste eest on tasutud vaid kaebaja I poolt (Postimees Grupp AS). 35.
6. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 ja 11 sätestavad, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleva seadustiku § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. HKMS § 103 lg 1 all mõistakse menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Eelnevast nähtub, et haldusasjas esindamise eest tekkis kulude kandmise kohustus vaid kaebajal I, kuna kaebaja II puhul ei ole kohtule esitatud menetluskulude kandmist kinnitamise dokumente (arved). Järelikult kaebaja II menetluskuludeks, mida kohus saab lugeda tõendatuks, on vaid riigilõiv summas 40 eurot, mis oli makstud kaebuste esitamise eest haldusasjades nr 3-22-867 ja nr 3-22-
7. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja II kasuks välja riigilõivu summas 40 eurot. Ülejäänud kaebaja II menetluskulud jäävad tema endi kanda. 35.
8. Kohus otsustas 9.08.2023 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses ja menetlusosalistele õiguse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite, sh menetluskulude taotluste esitamiseks kuni 1.03.2024 ning andis menetlusosalistele õiguse vastuväidete esitamiseks kuni 30.04.
9. Kaebaja I esitas esmalt menetluskulude nimekirja 29.02.2024 koos täiendava seisukohaga. Peale seda, kui vastustaja kasutas kohtu poolt 9.08.2023 määrusega antud õigust vastuväidete esitamiseks laekus 30.04.2024 kaebaja I kaebuse täiendus koos tõenditega, mis sisuliselt on esitatud vastuväiteks vastustaja 30.04.2024 seisukohale. Samal kuupäeval laekus kohtusse kaebaja I täiendavate menetluskulude nimekiri koos menetluskulude kandmist kinnitavate dokumentidega. Kuna kaebajal I oli ka õigus vastuväidete esitamiseks, loeb kohus tal 30.04.2024 tekkinud menetluskulude väljamõistmise nõuet esitatuks tähtaegselt. Seega kaebaja I menetluskulude väljamõistmise nõuded summas 11 713 eurot on menetluslikult lubatavad. 18 3-22-867 35.
10. Kohus ei pea kaebajal I halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulusid (esindaja kulud) summas 11 713 eurot täies mahus põhjendatuks. Arvestades halduskohtumenetluse käigus kaebaja I poolt esitatud kirjalike dokumentide mahtu ja nende põhjendusi ning esitatud seisukohtade korduvust, nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebajale I halduskohtumenetluse käigus osutatud õigusabiteenuse mahtu on võimalik pidada põhjendatuks mahus 39,5 tundi. Ülejäänud osas nõustub kohus vastustaja 30.04.2024 menetlusdokumendis esitatud vastuväidetega kaebaja I menetluskulude põhjendatavusele ja ei pea vajalikuks neid korrata. Põhjendatuks peab kohus ka kaebaja ajavahemikul 5.03.202430.04.2023 osutatud õigusabiteenust mahus 7,1 tundi. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja I esindaja tunnitasu 170 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja I kasuks välja menetluskulud summas 7 922 eurot (s.o 46,6x170) ilma käibemaksuta. Samas leiab kohus, et väljamõistmisele kuulub ka kaebaja I poolt kaebuste esitamise eest tasutud riigilõiv kogusummas 40 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 19