KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 06.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1148

) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium märgib, et kuigi hageja on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, siis ringkonnakohus ei ole hageja taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 19. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt

§ 442

lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus osutatud nõuetele. Otsusest puuduvad põhjendused, mida oleks võimalik seostada maakohtu järeldustega. Kuna maakohtu otsuse põhjendused ei ole jälgitavad, siis ei ole ka maakohtu seisukoht õiguse kohaldamisel üheselt mõistetav. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, mistõttu on selle tegemisel rikutud

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.

20. Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Maakohus on ebapiisavalt käsitlenud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14 17.12.2014 tehtud otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et rikkumisena

§ 656

lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta. 4 2-21-114884

1. Hageja esitas nõude kostja vastu tarbijakrediidilepingutest tulenevalt, ning pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalustel tarbijakrediidilepingutel on kostja digitaalallkirjad. Maakohus tuvastas kostja vande all antud seletusele tuginedes, et kostja hoidis oma ID-kaarti ja PIN-koode eraldi ning need on tema tahte vastaselt läinud kolmanda isiku kasutusse. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas tarbijakrediidilepingutele on digitaalallkirjad andnud kostja.
2. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas ID-kaardi ja PIN-koodide eraldi hoidmisest on võimalik järeldada, et need on läinud kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Kuidas ID-kaartide ja PIN-koodide eraldi hoidmisest oleks võimalik järeldada, et kostja neid vaidlusaluseid tarbijakrediidilepinguid digitaalallkirjastades ise ei kasutanud või et neid kasutas kostja elukaaslane TB, millest kostja ei olnud teadlik, otsusest ei selgu. Kohtu järelduse põhjendamiseks ei piisa valikuliselt ühele tõendile tuginemisest, s.o kostja vande all antud seletusele, et tema hoidis ID-kaarti ja PIN-koode eraldi, ja tema arvamusest, et need on läinud kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud väiteid ja tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks.
3. Käesoleval juhul on maakohus jätnud analüüsimata, kuidas kostja vande all antud seletus ID-kaardi ja PIN-koodide eraldi hoidmisest lükkab ümber vaidlusalustele tarbijakrediidilepingutele antud kostja digitaalallkirjad. Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid kostja vande all antud ütluste usaldusväärsuse (eluliselt mitteusutavuse) kohta.
4. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt loetakse digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli all.
5. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).
6. Maakohtu rikkumise tõttu jäi maakohu otsuses sisuliselt tuvastamata, kas kostja on tõendanud, et tema ei ole andnud digitaalallkirja vaidlusalustele tarbijakrediidilepingutele.
7. Samuti ei ole maakohtu otsusest jälgitav, kuidas kujunes maakohtu seisukoht, et kostja ei ole andnud oma elukaaslasele TBle esindusõigust vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks, sest maakohus on jätnud hindamata kõik väited ja tõendid selle kohta, et kostja on andnud TBle üldvolituse tehingute tegemiseks, sh vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimiseks.
8. Eelnevalt nimetud rikkumiste tõttu on maakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seega on maakohus jätnud hageja nõude rahuldamata, seda sisuliselt analüüsimata. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks. Oma 5 2-21-114884 järeldusi tuleb maakohtul nõuetekohaselt põhjendada. Samuti peab kohus põhjendama, kui ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega.
9. Asja uuel läbivaatamisel võib osutuda vajalikuks hinnata ka poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas laenuandja on tarbijakrediidilepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Laenuandjale on kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohustuse järgimine (võlaõigusseaduse §-s 4034). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab laenuandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Laenuandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas laenust võib tekkida laenutaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte sisust peab laenuandja suutma tõendada, et ta andis krediiti tarbijale, kelle krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud teabe analüüsimise põhjal oli hindamise hetkel tõenäoline, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta. Laenuandja peab suutma tõendada, et ta omandas piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ja näitas tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üles nõuetekohast hoolsust. Samuti peab laenuandja suutma näidata krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud andmete kogumise meetodit ja andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes laenuandja hinnang tarbija krediidivõimelisuse kohta. Lisaks peab laenuandja suutma tõendada, et ta võttis tarbijalt kinnituse selle kohta, et enne lepingu sõlmimist selgitas laenuandja tarbijale lepingu olulisi tingimusi ja krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohtusid (VÕS II komm/Käerdi, Õunpuu

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine

§ 656lg 1 p 5 tähenduses.

Poolte väited ja esitatud tõendid on olulises ulatuses hindamata ja asjaolud jäänud tuvastamata. Kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, st kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud (

§ 656

lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Menetluskulude jaotus 32.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 6