Obsah (12)

§ 337§ 338§ 339§ 61§ 341§ 7§ 60§ 15§ 342§ 185§ 175§ 385

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Tartu Ringkonnakohus 11. juuni 2024 1-22-6750 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Liin

§ 337lg 1 p 2 alusel saab ringkonnakohus maakohtu otsust täpsustada.

Apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

1. Tsiviilkostja esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Jätta tsiviilkostjate menetluskulud hagejate kanda. Määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejatel tasuda tsiviilkostjatele viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
2. Ringkonnakohtu istungil kordasid prokurör ja kannatanute esindaja üle olulisemad apellatsiooni seisukohad ning taotlesid apellatsioonide rahuldamist nendes esitatud põhjendustel. Tsiviilkostjate esindaja ja kaitsja kordasid kirjalikus vastuväites toodud seisukohti, palusid jätta apellatsioonid rahuldamata ning esitasid menetluskuludega seotud taotlused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse esmalt maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist. Seejuures on prokuratuuri esindaja viidanud rikkumistele nagu kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus (

§ 338

p 1), materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (

§ 338

p 2) ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (

§ 338p 3).

Ette heidetakse sedagi, et resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (

§ 339lg 1 p 8).

Taotluslikus osas palub prokuratuur maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja uue otsusega G.K. süüdi tunnistada KarS § 197 lg 2 alusel. 33. Kannatanute apellatsioonis soostutakse prokuratuuri kõikide seisukohtadega G.K. u süüküsimuses. Maakohtule heidetakse ette tõendite hindamise (

§ 61

lg-d 1,2) nõuete rikkumist, millega seoses palutakse arvestada täiel määral ainsa Toftaniga mitteseotud ja tema huvide kaitsmisest mittehuvituva S.L. i ütlustega, tuvastada vastuolu tunnistaja P.P. ütlustes ning lugeda ebausaldusväärseteks tunnistajate O.R. a ja T.A. a ning süüdistatava G.K. u ütlused. 34. Kohtukolleegium märgib, et tuvastades

§ 339

lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumise, ei saaks apellatsioonimenetluse tulem olla uue otsuse tegemine ringkonnakohtus, vaid otsuse tühistamine ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine samas või teises kohtukoosseisus (

§ 341lg 2).

1. Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuses selgitatakse, et

§ 339

lg 1 p 8 kohaldamine tuleb kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult

§-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus 7 jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). 36. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad

§ 339

lg 1 p-s 8 toodud alused otsuse tühistamiseks – maakohtu otsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosas tulenevate järeldustega, kohtu tuvastastatud asjaoludest otsuse põhiosas ei ole selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõiget järeldust.

§ 339

lg 1 p 8 mõttes ei anna alust tühistada otsust see, et prokuratuuri esindaja maakohtu järeldustega ei nõustu.

1. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohtule ette heidetud õigusnormide rikkumisi ei ole väidetavate rikkumistega seostatud. Apellatsioonis ei ole ette heidetud õigusnormi väärat kohaldamist ega esitatud põhjendusi, millises osas prokurör kohtuga materiaalõiguse kohaldamises ei nõustu.
2. Prokuröri poolt tõstatatud

§ 338

p 1 rikkumist saaks õiguslikult relevantseks pidada siis, kui kohus oleks jätnud välja selgitamata kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud või ei oleks veenvalt tõenditele tuginevalt kummutanud asjas tõstatatud versioone. Prokuratuuri argumentatsioon rajaneb tõendite hindamisel tehtud vigadel: süü küsimuses on seatud põhjendamatult kõrge tõendamiskünnis, kahtluste otsimisega süüküsimuses liiale mindud ning rikutud on

§ 7lg-s 3 toodud põhimõtet.

1. Prokuröri arvates on kohus hälbinud Riigikohtu
2. a lahendi seisukohast, kus leitakse, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tohi esitada tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Riigikohtu
3. veebruari
4. a lahendis nr 1-20-1301 (mida kaebaja ilmselt silmas peab), on kassatsioonikohus selgitanud

§ 60lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus tähendust.

Riigikohus luges kriminaalmenetluse rikkumiseks isiku süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangete nõuete esitamise ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu juhiste kohaselt ei tähenda veendumus, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu, nagu leidis ringkonnakohus. Samas kordas kassatsioonikohus üle tõendite hindamise põhimõtteid, s.t siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (

§ 15

). Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt osundatud lahendi p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust maakohule tõendite hindamisel etteheiteid teha.

1. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri kriitikaga maakohtu otsusele õigeksmõistmisel n-ö lihtsamat teed minnes ja üldsõnalistel põhjendustel. Otsuse põhiosa eesmärgiks on muuta kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvad otsustused kontrollitavaks. Kohtuotsuse jälgitavus omakorda tähendab, et otsuse lugejale (kelleks on ka kõrgema astme kohus), peaks olema arusaadav, kuidas kohus mingile veendumusele jõudis. Allakirjutanute hinnangul vastab maakohtu otsus põhistatuse nõuetele – I astme kohtukoosseis on kohtuotsuses ära näidanud, millist asjaolu konkreetne tõend kohtu jaoks tõendab või miks jäetakse mingi konkreetne tõend kõrvale. Tõendid on asetatud omavahelisse konteksti ning otsusest nähtub, miks kohus konkreetsete tõendite pinnalt tegi otsuses kajastatud järelduse. Maakohus on sidunud 8 kohtuistungil ja dokumentaalsetes tõendites avaldatud detailid terviklikuks tõendikogumiks. Kohtuniku siseveendumus peabki rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõendite hindamisel, asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti.
2. Kannatanute esindaja apellatsioonis leitakse, et kohus on andnud põhjendamatult suurema jõu Toftani ja süüdistatavaga seotud tunnistajate ütlustele kui S.L. i ütlustele. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole isikuliste tõendiallikate ütluste hindamise osas etteheiteid tehtud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ühelegi tõendile andnud ette kindlaksmääratud jõudu – kõikidele tõendiliikidele ja üle kuulatud isikute ütlustele on antud võrdne tõenduslik kaal. Tunnistajate ütlused on seostatud kriminaaltoimiku materjalidega ning esitatud põhjendused, miks kohus nendele tugineb. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus, et S.L. i ütluste kõrvalejätmises jala käivate töötajate liikumise juhiseid puudutavas osas, kuivõrd ta ei osanud täpsustada millal või kellelt kuuldut ta istungil edasi rääkis. Kannatanute apellatsioonis ei ole esitatud ühtki põhjendust pidamaks kohtu sellist otsustust ekslikuks või seadusega vastuolus olevaks. Kohus ei ole ignoreerinud süüdistusversiooni tõendeid, vaid põhjalikult selgitanud, miks need G.K. u süüd ei tõenda. Tsiviilkostjate esindaja on õigesti osundanud selle, et enamik tunnistajaid oli kutsud välja prokuröri ja hagejate poolt – üksnes T.A. a kutsus kaitsja. Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus kõikide tunnistajate ütlustega.
3. Kannatanute esindaja palub apellatsiooni lahendamisel hinnata mh tunnistaja P.P. kohtumenetluses antud ütlusi, kõrvutades neid politsei vormikaamera videos räägituga – apellant näeb nendes vastuolu. Kohtukolleegium P.P. ütlustes vastuolu ei tuvastanud. Esmalt on tõepoolest õige tsiviilkostjate osundus, et kohtuistungil ei ole hagejad ristküsitlusel tunnistaja ütluste usaldusväärsust teabetalletuse pinnalt kontrollida soovinud ega talle seoses territooriumil liikumise nõuetega ühtegi küsimust esitanud. P.P. videosalvestisel antud selgitusi aga tuleb arvestada videosalvestusel räägitu kontekstis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tunnistaja salvestisel märkinud, et töötajad pidid liikuma läbi valmistoodangu halli. Ta osundas käega vahelao poole ning rääkis „hoone eest, sealt äärest on meil käimine“. Tunnistaja vastas politsei küsimusele, kus oli kannatanu töökoht: „Ta töökoht oli kuivas sorteeris, et ta ei peaks siin selle koha peal üldse olema“ ning seejärel ei osanud ta vastata, miks R.K. siiski seal liikus ja miks ta seal oli. Kohtuistungil selgitas P.P. , kuidas oli töötajatel kohustuslik liikuda: „Väravast liikusid siia kuivati ja vahelao vahele ja siit liikusid…Ülemine hoone on vaheladu ja alumine kuivati. Nende kahe hoone vahel. Mitte keskel, vaid hoida kuivatipoolsesse äärde“. R.K. i surnukeha aga lebas vasakul pool platsi hoonetest eemal videost nähtuvalt keset laadurite sõidurada.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tunnistajate O.R. a ja T.A. a ning süüdistatava G.K. u ütluste usaldusväärsuse hindamisel tehtud järeldustega, mistõttu ei pea allakirjutanud neid seisukohtu vajalikuks korrata (

§ 342lg 3 p 1).

Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks täpsustada maakohtu otsust küsimuses, kas G.K. saab olla süüdistusaktis nimetatud normi mõttes erisubjekt, sest nõustub I astme kohtu seisukohaga. 44. Prokuröri positsioon ringkonnakohtus on jätkuvalt see, et kui G.K. oleks vabalt kujundanud koorma suuruse ja raskuse ning valinud mõistliku sõidukiiruse, jäänuks R.K. ellu. Kannatanute esindaja arvates tekitas G.K. endale ise pimeala, mis tingiski õnnetuse. 45. Kuriteokoosseisu olemasoluks on vajalik tuvastada otsene ja vahetu põhjuslik seos töötaja poolt tööohutusnõuete eiramise ja saabunud tagajärje vahel. Süüdistatava õigeksmõistmise 9 maakohtus tingis kohtu veendumus, et G.K. tegi oma tööd õigesti ega ole rikkunud ühtki tööohutusnõuet. 46. G.K. ule esitatud süüdistuse kohaselt rikkus ta töötajana TTOS § 14 lg 1 p 5 nõudeid, s.t kohustust tagada vastavalt väljaõppele ja tööandja juhistele, et tema töö teiste tervist ja elu ei ohustaks. Prokuröri hinnangul põhjustas R.K. i surma asjaolu, et G.K. ei valinud ohutut kombinatsiooni sõidukiirusest ja koorma suurusest/kõrgusest/raskusest. Otsuse p-s 14 on kohus refereerinud vastavas valdkonnas töötavate tunnistajate ütlusi sellest, milline peab olema ohutu ja õige haaratsi maht. Seejuures on tunnistaja S.L. kinnitanud, et väljaõppe raames ei ole öeldud, et pool kogust on ohutum või õigem. Ka tunnistajad J.L. ja O.R. p toonitasid, et eelkõige tuleb laadurijuhil arvestada, et palgid lõugade vahelt ära ei pudeneks (nagu see võib juhtuda väiksema koguse palkide korral). Apellatsioonis tehtud etteheide seonduvalt koorma raskusega jääb arusaamatuks, kuivõrd tõendeid, kui raske koorem oli, pole kriminaalasjas esitatud ning seda teemat maakohtus ei tõstatatud. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus süüdistatava ja neid toetavate teiste töötajate ja juhtide ütlustele tuginedes õigesti, et palkide ohutuks ja tavapäraseks transpordiks peetakse haaratsi täisvõtmist, sest siis on palgikoorem stabiilselt fikseeritud ja palgid ei libise haaratsi vahelt välja. 47. Süüdistuses heidetakse G.K. ule ette palgihaaratsitäie palkide tõstmist esiklaasi kõrgusele, s.o väärat veoasendi rakendamist. Maakohus viitas esmalt G.K. u enda ütlustele, mille kohaselt olid palgihaaratsid õnnetuse hetkel transpordiasendisse tõmmatud ja magnetsulguriga fikseeritud. Tunnistaja S.L. i ütluste kohaselt oli G.K. u haarats 15. veebruaril 2021 madalal. Ka teiste isikuliste tõendiallikate usaldusväärsetele ütlustele (vt otsuse p 15) tuginedes leidis kohus, et palke täis haaratsi allasendis hoidmine on valitsev ja aktsepteeritav töötegemise viis, sest siis on raskuskese all ja laadur liikumisel stabiilsem. Kaitsja on juhtinud tähelepanu lisaks Volvo L150E/L180E kasutusjuhendile, mille lehekülgedel 69 ja 93 on selgelt välja toodud, et veoasend maast on 30-40 cm. Seega ei ole selle süüdistuspunkti puhulgi põhjust G.K. ule ette heita väljaõppest ja tööandja juhistest irdumist. 48. Maakohus tuvastas, et G.K. u liikumiskiirus (õnnetuse hetkel 19 km/

1. h)oli AS Toftani territooriumil liikudes teiste tunnistajate hinnangul palkide transportimise ajal tavapärase töö tegemise kiirus. Veel kinnitasid tunnistajad, et G.K. ul ei olnud kalduvust tööd tehes kiirustada. 49. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prokuratuur osanud ka apellatsioonis põhjendada, millist konkreetset tööohutusalast nõuet G.K. 15. veebruaril 2021. a rikkus või millist keelatud töövõtet ta kasutas. Puudub põhjus kahelda, süüdistatav järgis tööandja juhiseid, kuivõrd AS Toftan ei ole renditöötajana töötanud G.K. ule tööohutusnõuete täitmise osas midagi ette heitnud. Vastupidi – tsiviilkostjate arvates käitus G.K. tööd tehes õigesti ega rikkunud ühtki tööohutusnõuet. Maakohtu otsust G.K. u süüküsimuse osas peavad tsiviikostjad õiguspäraseks ja põhjendatuks ning maakohtus uuritud tõenditega kooskõlas olevaks. 50. Ringkonnakohtu käsutuses on tööohtusnõuete rikkumise tuvastamiseks sarnaselt maakohtuga peamiselt tunnistajate ja süüdistatava ütlused, mille pinnalt ei saa järeldada, justkui oleks G.K. R.K. ile saatuslikuks saanud päeval rikkunud mõnd tööohutusnõuet. Tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks ja vastamaks küsimusele, kas G.K. toimis vastavalt väljaõppele, saanuks ehk kõige objektiivsema vastuse anda eriteadmisi omav asjatundja, keda aga menetlusse pole peetud vajalikuks kaasata. Sestap soostub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et G.K. võttis haaratsi palke täis (nagu peab), tõstis 10 selle transpordiasendisse (nagu peab) ning sõitis tavapärase kiirusega nii nagu seda tööd tehaksegi. 51. Prokuröri ainus argument tööohutusnõuete rikkumisele seisneb selles, et ta ei saa „arvude keeles“ põhjendada koorma mahtu või selle hoidmise kõrgust, sest kõik taandub hetke olusid arvestades laaduri ohutu kiiruse valikule. Kriitika on suunatud sellele osale maakohtu lahendist (otsuse p-d 20, 21, 30, 35, 37), milles kohus analüüsis, kas G.K. võis siiski liikuda liiga kiiresti ja rikkuda LS § 14 lg 2, § 35 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 ning AS-i Toftan 28. jaanuari 2017. a ohutusjuhendi p-de 3.3 ja 6.4 nõudeid rataslaaduriga töötamiseks. Apellant leiab, et kannatanu ilmumine sõidutrajektoorile ei saanud laadurijuhi jaoks olla „nagu välk selgest taevast“. R.K. i ja G.K. u laaduri vaheline vahemaa oli kordades suurem kui pimenurga maksimum 20 m. Sisuliselt pimesi sõitmist kümnete meetrite pikkusel distantsil ei saa aktsepteerida ega õiguslikult talutavaks lugeda. Lisaks ilmestab sõidu jätkamine süüdistatava tegelikku suhtumist töötsoonis ümbritseva olustiku ja kaasliiklejate suhtes. 52. Apellandi teooriat, et R.K. i surmaga lõppenud teo põhjustas G.K. us ligikaudu 30-aastase staaži tõttu ilmselt tekkinud liigne enesekindlus, kohtukolleegium ei jaga. I astme kohus on jälgitavalt ümber lükanud väited, justkui võinuks G.K. siiski palgikoorma suuruse ja haaratsi kõrguse tõttu vähenenud nähtavust arvestades arendada liiga suurt liikumiskiirust. Prokuröri väidet kinnitavaid tõendeid G.K. u liigsuurest enesekindlusest kohtukolleegium ei leidnud. Vastupidi – G.K. u töövõtete osas pole mitte ükski tunnistaja midagi etteheidetavat või ebatavalist välja toonud. Pigem ei jäänud G.K. ühelegi tunnistajale silma liigse riskialdisusega – tunnistaja I.A. i sõnutsi manitses teda väljaõppel just G.K. tagasi tõmbama ning mitte rapsima ja rabelema (II kd, tl 194). Territoorium oli kompaktne ning distantsid lühikesed ega võimaldanud kiiruse arendamist (tunnistaja J.L. e ütlused, III kd, tl 5 pöördel). G.K. oli sel päeval abis, et teiste töökoormust vähendada ja talle maksti töö eest fikseeritud tasu. Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu arvamus G.K. u liikumiskiirusest ja tema töömeetoditest (süüdistataval polnud vaatamata tööandja survest kalduvust tööd tehes kiirustada), tõendipõhine ja põhjendatud. 53. Prokuratuuri esindaja hinnangul oli R.K. i ja G.K. u laaduri vaheline vahemaa laaduri ja kannatanu liikumiskiirusi arvestades kordades suurem kui pimenurga maksimum 20 m. Videolt sekundeid lugedes 13 sekundi jooksul, mis jäi kannatanu hoonest väljumise ja otsasõidu momendi vahele, pidi G.K. mõistliku tähelepanelikkuse korral nägema:
2. a)laaduri kabiini suurest küljeaknast, kuidas R.K. hoonest väljus ja
3. b)sõidutrajektooril kõndimist. 54. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita ükski tõend prokuröri väidet, et G.K. pidanuks nägema laaduri suurest küljeaknast tema sõidusuunda arvestades vasakult poolt hoonest väljunud R.K. it. Sellise seisukoha oletuslikkust näitab asjaolu, et prokurör maakohtus G.K. ult ei küsinud, kas ta pöörde ajal vasakust küljeaknast R.K. i hoonest väljumist nägi/nägema pidi. Sellise eeldusel põhineva argumendi lükkab ümber ka politsei vormikaamera salvestiselt nähtuv G.K. u vahetu reaktsioon, kes arvas esiti, et tegemist on mõne ootamatult palgivirnade tagant teele ilmunud autojuhiga. Kolmandaks lükkab sellise teooria ümber rataslaaduri Volvo 15. veebruari 2021. a Fleet Compleet kl 12.28-12.34 salvestis. Uurides rataslaaduri sõidusuunda (mida salvestisel näitab nool) nähtub, et alul sõidab tühi laadur otse (Toftan-2 turvakaamera vaateväljas kell 12.30.59-12.31.04), misjärel peatub see Fleet Compleet salvestist arvestades kell 12.31.30 (sõidukiirus on 0). Seejärel pöörab laaduri esiosa kergelt vasakule. Kell 12.32.17 pöörab laaduri sõidusuunda tähistav nool ringi, st sõiduk alustab sõitu estakaadi poole ja jõuab Toftan-2 turvakaamera vaatevälja kell 12.32.18. Kuivõrd turvakaamera salvestiselt nähtuvalt on R.K. kell 12.32.15 juba keset sõiduteed ning läbinud sinna jõudmiseks mitmeid meetreid, 11 pidi ta väljuma hoonest ajal, mil G.K. u juhitud laaduri esiosa oli otsasõidusuunaga võrreldes vastupidises suunas. Sellises olukorras oli ringkonnakohtu hinnangul G.K. ul võimatu laaduri kabiini suurest küljeaknast hoonest väljunud R.K. it näha ning prokuratuuri väide, et mõistliku tähelepanelikkuse korral ei saanud R.K. i hoonest väljumine G.K. ule märkamata jääda, on tõendamata. Hetkest, mil G.K. hoonest, kust kannatanu väljus, tühja laaduriga mööda sõitis kuni koormaga tagasipöördumise hetkeni oli möödunud vaid alla 1,5 minuti. Seetõttu võib öelda, et R.K. i ilmumist sõidutrajektoorile ei pidanud G.K. ette nägema, arvestades lisaks, et süüdistatava teadmist mööda sellest hoonest jalakäijaid väljuda ei tohiks. 55. Prokuröri väitel pidanuks turvakaamera salvestist arvestades G.K. nägema sirge trajektooriga ja keset sirget laia teed kõndinud R.K. it sõidutrajektooril kõndimas pärast sõidu alustamist. R.K. ei asunud pimenurgas – tema ja laaduri vahele jäi kümnetes meetrites vahemaa, ent pimenurga maksimum on 20 m. 56. Süüdistuses heidetakse G.K. ule ette haaratsi tõstmist laaduri esiklaasi kõrgusele ja nii endale territooriumil liiklemisel sõiduki ette nähtavuse muutmist väga halvaks. II astme kohtus väidab aga prokurör, et G.K. pidi R.K. it nägema – seega ei näi kohtukolleegiumi hinnangul vähemalt apellatsiooni kohaselt asjaolul, et G.K. u palgihaarats oli täis ja tõstetud esiklaasi kõrgusele mingitki pistmist olevat ettenähtavusega, sest kannatanu ei jäänud prokuratuuri arvates pimenurka. Ükski apellatsiooniväide ei keskendu ka sellele, et G.K. u nähtavus olnuks muul viisil kuidagi piiratud. 57. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siiski mööda vaadata asjaolust, et lisaks pimenurgale (mis maakohtu poolt tuvastatu kohaselt asub vahetult laaduri ees ja on ca 7-15 m), ei ole varasemas menetluses kahtluse alla seatud asjaolu, et rataslaaduril on piiratud nähtavus. Apellatsioonikohtule jääb vastuseta küsimus, milline see piiratud nähtavus on ja millistest asjaoludest see sõltub. Nii kinnitas tunnistaja T.A. p kohtus, et sellest, kas haarats on täis või on seal pool ei ole tema meelest erilist vahet – tavaliselt „see haarats ajab need palgid üles vaatevälja ette“ (III kd, tl 11). Tunnistaja I.A. i vastas küsimusele: „Kas palgiveo laaduri juhil on võimalik tagada endale vähemalt osaline nähtavus ettepoole?“, et „No on, aga see on nii minimaalne. See töö on täis usaldust, et sa usaldad oma firmat, kes tagab sulle platsi, kus tööd teha“ (II kd, tl 194). Prokuratuuri esindajagi jääb jänni küsimuses, kui suur mahult või sentimeetrites pidanuks olema koorma suurus ning kui kõrgele tohtinuks selle tõsta, et tagada ettepoole hea nähtavus. Kohtukolleegium leiab, et karistusõiguslik etteheide peaks olema piisavalt konkretiseeritud, et süüdistatav saaks aru, milline pidanuks olema tema õige käitumisviis. Praeguses asjas on jäetud välja selgitamata, milline on ettenähtavus erinevate koormasuuruste korral (näiteks kas nähtavuse osas on vahet asjaolul, kas haarats on täis või pooltäis) ning milline nägemisala on piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas üksnes oletuslik apellatsiooniväide, et G.K. pidanuks arvestades 20 m suuremat vahemaad teel kõndinud R.K. it nägema. 58. Vastust küsimusele, kas G.K. pidi nägema teel kõndinud R.K. it, ei anna ka Toftan-2 turvakaamera salvestis. Kaamera asub sõidukist märksa kõrgemal, s.o selle salvestusnurk on ülevalt alla. Video pinnalt ei ole aru saada, kuidas paiknes G.K. sõidukis ja koorma suhtes ning milline oli konkreetse sündmuse asjaolusid arvestades G.K. u nähtavusulatus. Videolt nähtub, et palgikoorem on fikseeritud rataslaaduri küllaltki massiivsete haaratsitega, mistõttu ei ole välistatud seegi, et R.K. ei jäänud mitte palgivirna, vaid haaratsi metallosade varju. 59. Praegusel juhul jääb kohtukolleegiumi hinnangul üksnes oletuslikuks süüdistuse väide, et G.K. oleks pidanud R.K. it nägema nendevahelist vahemaad arvestades. Kui prokuratuuri 12 hinnangul on pimenurk maksimaalselt 20 m, siis näiteks tunnistaja I.A. on eitavalt vastanud küsimusele, et kui transporditakse madalas asendis, kas siis on võimalik näha inimest, kes kõnnib sõidurajal ees? Küsimusele: „milline võib olla nähtavus, kas kaugele ette näeb?“, vastas tunnistaja: „Kaugele jah, liini kõrvalt 40 m maksimum. Alla 40 m ei näe sa ühegi inimest enam“(II kd, 194 pöördel). Nähtavuse osas tuleb tunnistaja kinnitusel arvestada veel teistegi teguritega nagu nt tolm, päike. Sestap jääb ringkonnakohtu jaoks endiselt õhku küsimus, kas õnnetuse võis põhjustada asjaolu, et G.K. ei näinud sõidurajal kõndinud R.K. it rataslaaduri piiratud nähtavuse tõttu. 60. Ehkki prokurör märgib, et ilmastik ja teeolud soosisid süüdistatava poolt R.K. i nägemist (valgusolud olid head, sademed puudusid, tee oli sirge ja lai), oli G.K. u kinnitusel hommikul sadanud ca 10 cm lund, mida keegi nii vara veel ära ei ajanud. Lumi põrkas vastu palke ja nendest klaasi peale, mis omakorda segas nähtavust („samamoodi nagu veoautol sõidad taga vihmaga“). Samuti oli „särav päike, mis oli vastu kohe otse“ (III kd, tl 13 pöördel). 61. Kohtukolleegium leiab, et kui R.K. jäi G.K. u jaoks piiratud nähtavusega alasse, ei oma sõidukiiruse valik tähtsust, kuivõrd väiksem kiirus ei oleks õnnetust ära hoidnud, s.t põhjuslik seos sõidukiiruse valiku ja otsasõidu vahel puudub. Vaidlus puudub selles, et Toftan-2 territooriumil ei olnud õnnetuse toimumise hetkel kehtestatud kiiruspiirangut. Tunnistajate ütluste kohaselt oli tavapärane kiirus 20-25 km/h. G.K. u juhitud rataslaadur liikus jalgratturi keskmise tunnikiirusega (arvestades, et õnnetuse hetkeks oli see saavutanud kiiruse 19 km/h), mistõttu olnuks sõiduki peatamine võimalik, kui süüdistatav oleks R.K. it teel kõndimas märganud. Praegusel juhul on G.K. algusest peale kinnitanud, et ei näinud tema sõidurajal kõndinud R.K. it. Sellise järelduse võib teha ka Toftan-2 videokaamera salvestise pinnalt. 62. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi etteheide, justkui oleks maakohus sisuliselt aktsepteerinud pimesi sõitmist kümnete meetrite pikkusel distantsil ning selle õiguslikult talutavaks lugeda, alusetu. Ilmselgelt ei saa asjaolu, et palke täis rataslaaduri juhtide ettenähtavus on osaliselt piiratud, ette heita süüdistatavale. 63. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tegemist ei ole tavapärase liiklussituatsiooniga, vaid G.K. juhtis rataslaadurit kinnisel territooriumil vastavalt kokkulepitud reeglitele. Maakohus leidis õigesti, et LS § 14 lg-st 2 ja § LS § 35 lg-st 1 tulenevalt on jalakäija ja sõiduki omavahelisel liiklemisel sõidukijuhil suurem hoolsuskohustus jalakäija suhtes ning koostoimes LS § 50 lg 3 p-ga 1 ka kohustus arvestada sõidukiiruse valikul tema sõidutrajektoril viibivate jalakäijate turvalisusega, kohandades sõidukiiruse selliseks, et ta suudab seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva jalakäija ees, keda juht pidi ette aimama. R.K. i ootamatut sõidutrajektoorile ilmumist ei saanud G.K. ette aimata – nagu maakohus tõendipõhiselt tuvastas, oli AS-is Toftan suuliselt kokku lepitud, kuidas peaksid jala käivad töötajad territooriumilt välja liikudes kõndima – R.K. liikus välja hoonest, kust tal polnud lubatud käia. Otsasõidu ajal kõndis ta otse keset sõiduteed (kus jalakäijatel oli keelatud liikuda) ning kandis kapuutsi ja müra summutavaid kõrvaklappe, millised tehasejuhi ütlusi arvestades olid mõeldud kasutamiseks üksnes töökohal ehk siis tootmishoones sees (tunnistaja P.P. ütlused III kd, tl 3 pöördel). Süüdistatava ütlustest saab selgeks, et jalakäijate osas oli palgilaadurijuhil teadmine, et „Ei tohtinud olla seal kedagi, ei olnud lubatud seal olla, kõndida seal keset territooriumit“ (III kd, tl 15 pöördel). Samas kui süüdistatava ütlusi arvestades tuli tal juhina arvestada sellega, et virnade vahelt võisid tulla palgiautod, silmas tuli pidada laaduri gabariite ning palgivirnasid ning teada täpse trajektoori jaoks vahemaad ja laiust. 13 64. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka asjaolust, et G.K. u juhitud laadur koheselt peale kontakti R.K. iga ei peatunud, vaid teda vähemalt kümmekond meetrit edasi lohistas, järeldada süüdistatava süüd. Prokuratuur ei ole G.K. ule ette heitnud, et viimane oleks R.K. ile soovinud otsa sõita. G.K. ei teadnud, et võis olla kokku põrganud inimesega („ise vaatasin-mõtlesin, et mingi palk jäi, aga peeglist nägin, et ei olnud palk“ III kd, tl 13 pöördel)). G.K. u ütlusi arvestades oli juhtunu tema jaoks väga ootamatu („Ei tohtinud olla seal kedagi, ei olnud lubatud seal olla, kõndida seal keset territooriumit“). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole universaalset reaktsiooni, mille järgi hinnata, kuidas inimene peaks taolises olukorras käituma. Küll aga ei saa G.K. u kehalisest reaktsioonist („mul oli kohe šokk, et traktori pealt ei oleks maha julgenud tulla“ III kd, tl 13 pöördel) ning selgitusest abi kutsumise kohta: käed värisesid ja „ei oleks numbrit saanud võtta“ ning häiritud mõtlemisvõimest („ma ei oleks tollel momendil võibolla numbritki teadnud“ III kd, tl 13 pöördel) järeldada tema üleolevat suhtumist töötsoonis ümbritsevasse ja kaasliiklejatesse. Ilmselgelt mõjutas juhtunu ka G.K. ut sügavalt. Ta oli „peale õnnetust tablettide peal“, unehäired olid tal veel maakohtu istungi ajal (III kd, tl 15 pöördel) ning laadurijuhina G.K. enam ei tööta (III kd, tl 14). 65. Ringkonnakohtu hinnangul on kogutud tõendeid arvestades paljasõnaline prokuratuuri väide, et R.K. ei võtnud ise hoolimatuid riske. Maakohtus tuvastas, et R.K. liikus 15. veebruaril 2021. a valmislao alt läbi ja kõndis keset sõiduteed, kus ta poleks tohtinud üleüldse liikuda. Prokuratuuri vastuväited selles küsimuses on suunatud pigem Toftani tegevusele - nimelt leitakse apellatsioonis, et R.K. i hukkumiskoht ei olnud tähistatud kui jalakäijatele keelatud territoorium. Suulised soovitused ja koosolekud ei ole piisavad tööohutuse tagamiseks ning instruktsioon „liikuda mööda seinaääri“ on juhtumi asjaolusid ja sündmuskoha olustikku arvestades praktiliselt võimatu, kuna sinna olid pargitud suured palgiveokid. 66. Kohtukolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus tõendipõhiselt selle, et AS Toftanis kehtinud kokkulepete kohaselt ei tohtinud keegi mööda sõiduteed käia, samuti ei tohtinud käia tööle/töölt koju läbi vahelao. Pidevalt korrati üle, et territooriumil on masinal igal juhul eesõigus, samas kui jalakäijal tuleb liikuda kõrgnähtavate riietega ja hoida hoonete ligidale. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitasid tunnistajad ja süüdistatav selliste kokkuleppete ühest arusaadavust ning kohtukolleegiumi hinnangul ei esine mingitki põhjust pidada suulisi korraldusi ja kokkuleppeid mittesiduvateks. Ka prokuratuuri etteheiteid AS Toftani tööohutusalasele instrueerimisele on kohus käsitlenud ja selles osas jõudnud igati nõustumisväärsele seisukohale, et AS-i Toftani poolt jalakäivate töötajate liiklemisreeglite kohusetundliku täitmise tagamata jätmine ei saa kaasa tuua G.K. u karistusõiguslikku vastutust. Ringkonnakohus leiab, et vastutusvõimeline 5-aastase staažiga töötaja R.K. , keda oli korduvalt instrueeritud territooriumil olevatest võimalikest ohtudest ja nende vältimisest, teadis, et seab keset raskeveokite liiklemiseks mõeldud teed kõndimisega ning kandes teadlikult enda tajusid vähendavaid kõrvaklappe oma elu reaalselt ohtu. 67. Prokuratuur on palunud esiteks arvestada, et kõrvaklapid olid R.K. i tööprotsessis vajalikud, ent seejärel leitakse, et

§ 7

lg 3 alusel poleks tohtinud süüdistatava kasuks tõlgendada otsasõidu ajal müra summutavate kõrvaklappide kasutamist, kuivõrd see väide on oletuslik (need lebasid S.L. i ütluste kohaselt kannatanu pea kõrval).

1. Ringkonnakohus selgitab, et praktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud, miks ta luges tõsiseltvõetavaks kahtluse, et selja tagant lähenenud lärmaka raskesõiduki mittekuulmise tingis tehasehoones kasutatavate müra summutavate kõrvaklappide kandmine. Kohtukolleegiumi hinnangul on raske leida argumente 14 vastupidise versiooni kasuks. Tunnistaja J.L. e arvates võis laaduri helivõimsus olla üle 100 dB ja seda peaks olema kuulda ka 100 m kaugusele. Tagurdamisel rakendub helisignaal, mida sama tunnistaja kirjeldab kui „spetsiifilise sagedusega“ heli ja mis „tegelikult kostub isegi seintest läbi“ (III kd, lk 7 pöördel). Ilmselgelt pidanuks laaduri vali müra kannatanu tähelepanu pälvima ning enese alalhoiuinstinktist johtuva käitumise käivitama. Praegusel juhul aga ei reageerinud R.K. kuni kokkupõrke hetkeni üldse, ta ei vaadanud kordagi tagasi ega teinud ühtki liigutust laaduri eest ära põikamiseks. R.K. ei osalenud parajasti tööprotsessis, vaid oli suundumas lõunapausile, mistõttu ei olnud müra summutavate kõrvaklappide kasutamine tööohutusliku vahendina oma kõrvakuulmise kaitseks vajalik. Pigem segas see ümbruse tajumist ning kujutas täiendavat ohtu liiklemisel territooriumil, mida kasutasid raskeveokid ning kus töötajatelt eeldati kõrgendatud tähelepanelikkust ja sõidukitele tee andmist.
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et G.K. ule ei saa ette heita, et ta oleks rikkunud tööohutusnõudeid – seetõttu ei ole tema karistusõiguslik vastutus ei tahtlikus ega ettevaatamatus tööohutusnõuete rikkumises võimalik. Kohtukolleegium soostub maakohtu sellegi järeldusega, et G.K. u tegevus ei vasta ka mõne muu (nt KarS § 117 lg 1) kuriteokoosseisu tunnustele, sest ta ei rikkunud hoolsuskohustust. Kuivõrd maakohtu otsus G.K. u õigeksmõistmises jääb muutmata, ei analüüsi ringkonnakohus apellatsiooni ja selle peale esitatud seisukoha väiteid, mis seonduvad subjektiivse koosseisu ning karistuse ja tsiviilhagiga.
3. Prokurör nõustub kaitsja ja tsiviilkostjate esindajate tunnitasuga, ent ilmselgelt ei jää tema meelest mõistlikkuse piiridesse samal kvalifikatsioonitasemel olevate kannatanute esindajate tunnitasumäärad (190 ja 220 eurot, millele lisandub käibemaks). Mõistlikkuse piiri ületavate kannatanute esindajatasude riigi kanda jätmine ei ole täiel määral põhjendatud isegi õigeksmõistmise korral. G.K. u süüditunnistamisel ringkonnakohtus tuleb jätta kannatanute esindajate tasud mõistlikkuse piire ületavas määras kannatanute endi kanda.
4. Kohtupraktikas määratakse mõistlik tunnihind arvestades asja mahtu ja keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti ning ka üldist hinnatõusu (vt nt RKKKm nr 1-21-8988/133, p 41 ja RKKKo nr 1-20-2473/58, p 9).
5. Praeguses asjas ei ole prokurör kahtluse alla seadnud kannatanute esindajate töö vajalikkust ega selle kvaliteeti. Tõsi – erimeelele jääb prokurör maakohtuga selles, kas kriminaalasi oli mahukas ja keerukas – apellant märgib, et kohtueelse menetluse materjali oli 2 köidet.
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust pidada kriminaalasja lihtsakoeliseks üksnes toimikute arvu silmas pidades – ka prokurör ise on nimetanud tsiviilhagi „mitte väga lihtsaks“. Apellatsioonist ei nähtu, millist tavapäraselt vajalikku ajakulu kannatanute esindajatel peab prokurör liiga suureks või milliste toimingute tegemist asjatuks.
7. Kohtupraktikas peetakse üldjuhul põhjendamatuks ja mittevajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (RKTKm nr 2-17-13164/62, p 10). Riigikohtu
8. oktoobri
9. a määruses asjas nr 1-22-7663/18, p 15 leiti, et arvestades õigusteenuse kvaliteeti, määruskaebuse mahtu ja keerukust ning üldist hinnatõusu, jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind, mis vandeadvokaadi puhul oli 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (mõlemale summale lisandub käibemaks).
10. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabiteenuse kulude kindlaksmääramisel kohtupraktikas omaksvõetud printsiipide vastu eksinud ning kannatanute 15 esindajate tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda, jääb otsus I kohtuastmes välja mõistetud menetluskulusid puudutavas osas muutmata.
11. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 5.

veebruari

1. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud
2. Vandeadvokaat K. Saluste palub mõista G.K. ult välja kannatanute kasuks valitud esindajale makstud tasu summas 1926 eurot ja 38 senti või alternatiivselt Eesti Vabariigilt kui kohus peaks jätma tsiviilhagi läbi vaatamata. Märkida kohtuotsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kohustatud isik tasuma kannatanutele solidaarselt alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.
3. Vandeadvokaat K. Saluste tunnihind on 220 eurot ja jurist K. Illak osutab õigusabi tunnihinnaga 150 eurot. Menetluskulude spetsifikatsiooni kohaselt kulutasid esindajad otsuse analüüsimisele ja kliendiga nõupidamisele 1 h, apellatsiooni koostamisele 1 h ja 90´, prokuröri kaebuse analüüsimisele, kliendiga suhtlusele, apellatsiooni täiendamisele ja kohtule dokumendi esitamisele 1 h ning istungiks valmistumisele 3 h ja 20´. Kokku taotletakse 1926 euro ja 38 sendi hüvitamist. Lisaks palutakse menetluskulude hulka arvata
4. mail
5. a istungile kulunud aeg arvestades K. Saluste tunnihinda 220 eurot (millele lisandub käibemaks).
6. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kulud on kannatanute esindamiseks vajalikud ning põhjendatud, ent kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, siis jäävad

§ 185

lg 1 kohaselt kannatanute esindaja õigusabi kulud 2158 eurot ja 38 senti (1926,38+232) kannatanute endi kanda.

1. Vandeadvokaat J.-K. Leppik osutas süüdistatavale õigusabi tunnihinnaga 175 eurot (sõidule kulunud aja puhul 87 eurot ja 50 senti), millele lisandub käibemaks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulutas ta
2. veebruari
3. a kohtuistungi järel telefoninõupidamisele kliendiga 1 h, tutvus apellatsioonidega 2 h, koostas apellatsioonkaebustele vastuseid 8 h 50´, pidas taas nõu kliendiga 75´, valmistus kohtuistungiks 3 h ja kulutas sõidule Tartust Tallinnasse ja tagasi 4 h. Seoses sõidukulude kandmisega kahasse tsiviilkostja esindajaga, taotleb kaitsja transpordikulu hüvitamist isikliku sõiduauto kasutamise eest pooles summas, s.o 54 eurot ja 75 senti (0,3 eurot/km 365 km eest). Kokku taotletakse hüvitada 3737 eurot ja 63 senti tasu ning 54 eurot ja 75 senti transpordikulu, millele liita kohtuistungil viibitud tasu lähtudes istungiprotokolli ajast. Kulud palutakse hüvitada G.K. ule.
4. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtuistungi algus oli planeeritud kell 10 ning istung lõppes kell 10.58, sestap on istungiga seotud kulud koos käibemaksuga 206 eurot ja 38 senti. Kolleegium ei näe põhjust osutatud tasu mõistlikkust

§ 175lg 1 p 1 mõttes kahtluse alla seada.

Kliendiga suhtlemine, apellatsioonidega tutvumine ning nendele vastuste koostamine on vajalikud tegevused. Kuivõrd maakohtus toimus viimane istung enne kohtuotsuse kuulutamist

1. oktoobril 2023 ning ringkonnakohtu istungil tuli läbivaatamisele kaks apellatsiooni, siis on põhjendatud kaitsja poolt istungi ettevalmistamiseks kulunud aeg. Sõidule kulunud aeg ning sõidukulud on samuti põhjendatud. Seetõttu loeb ringkonnakohus vandeadvokaat J.-K. Leppiku menetluskulude taotluse (summas 3737,63+54,75+206,38=3998,76 eurot) põhjendatuks. 16
2. Kohtuotsuste muutmata jätmisel (

§ 337

lg 1 p 1) tuleb jätta osa kuludest kannatanute kanda, sest riigi kanda jäävad

§ 385

lg 2 alusel vaid need kulud, mis on seotud prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata jätmisega. Kaitsja ei ole täpsustanud, kui suure osa proportsionaalselt moodustas kaitsja ja millise osa prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine ja nendele vastuste koostamine – seetõttu tuvastab ringkonnakohus need osad ise. Lõviosa kirjalikest seisukohtadest moodustab vastus prokuratuuri väidetele, samas kui kannatanute esindaja apellatsioonile esitatud vastus kordab varasemaid seisukohti. Apellatsiooni läbivaatamise taotlus suulises menetluses esitati johtuvalt prokuröri tõendi uurimise taotlusest, mistap peab ringkonnakohus õigeks jätta kohtuistungiks valmistumise, sõiduaja ja kuludega seotud kulude jätmist peamiselt riigi kanda, jättes menetluskulude hulka arvatud õigusabi osutamise tasud ja kulu 80% ulatuses (s.o 3199 eurot)

§ 185lg 2 järgi Eesti Vabariigi kanda ning mõista see riigilt G.K.

u kasuks välja. Kannatanutelt mõista G.K. u kasuks välja 20% ringkonnakohtu menetluses tekkinud kuludest, mis on 799 eurot ja 76 senti.

1. Tsiviilkostjate esindaja vandeadvokaat H. Noot palub mõista menetluskulusid kandma kohustatud isiku(te)lt tsiviilkostjate kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 3187 eurot ja 25 senti. Määrata, et menetluskulusid hüvitama kohustatud isiku(te)l tuleb tasuda tsiviikostjatele viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni tasumiseni.
2. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus tsiviilkostjate esindajal
3. jaanuaril 2024 suhtlusele kliendiga seoses kohtuotsuse edasilükkamisega ja e-kirja koostamisele 30´, kohtuotsuse kuulutamisele, sellega tutvumisele ja e-kirja koostamisele kliendile 1 h ja 20´, kohtu e-kirjaga tutvumisele ja kohtule taotluse esitamisele 30´, tsiviilhagejate ja prokuröri apellatsiooniga tutvumisele 1 h, apellatsioonkaebuste kliendile edastamise ja vastuste ettevalmistamisele 10 h ja 40´, suhtlusele kohtuga kohtuistungi ajaga seoses 30´ ja kohtumäärusega tutvumisele 20´, istungiks valmistumisele ja menetluskulude nimekirja koostamisele 3 h ning sõidule Tartust Talllinnasse 2 h. Transpordikulu on 54 eurot ja 75 senti. Lisaks palutakse arvestada menetluskulude hulka istungile kulunud aja eest tasu arvestades istungiaega. Esindaja tunnitasuks on 175 eurot ilma käibemaksuta ja sõidule kulutatud aja eest 87 eurot 50 senti.
4. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluse kulu on põhjendatud ning vajalik ja seondub esindusülesannete täitmisega. Tsiviikostjate esindajate tunnitasu 175 eurot ilma käibemaksuta, on kohtupraktikas peetud mõistlikuks. Ajakulu põhjendatust ei ole põhjust arvestades tehtud toiminguid kahtluse alla seada. Samuti on põhjendatud ajakulu istungi ettevalmistamiseks ja sõiduks Tartusse ja tagasi ning transpordikulu. Tsiviilkostjate esindaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist arvestamata käibemaksu (s.o summas 3187 eurot ja 25 senti), millele palutakse lisada tasu istungil kulunud aja eest arvestusega 175 eurot+käibemaks. Seega tuleb tsiviilkostjate menetluskulud summas 3393 eurot ja 63 senti (3187,25+206,38) lugeda menetluskulude hulka. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista menetluskulud 80% ulatuses (2714 eurot ja 91 senti) riigilt ja 20% ulatuses (678 eurot ja 72 senti) kannatanutelt välja Toftan AS kasuks.
5. Tsiviilkostjate esindaja taotluse kohustatud isikutelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses, jätab ringkonnakohus rahuldamata.
6. VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Riigikohus on varem selgitanud, et avalikõiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel 17 koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19.) Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga, sest selle lahendi tegemise ajal ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused tuvastatavad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 78).
11. Menetluskulude väljamõistmist apellatsioonimenetluses reguleerib

§ 185. Viivise väljamõistsmist (erinevalt Ts

MS § 177 lg-st 4) kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe, samuti puuduvad nimetatud sättes viited tsiviilkohtumenetluse seadustikule. (allkirjastatud digitaalselt) 18