Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab selle menetlemise kulud. 3 2-21-11330 12. Hageja on esitanud kostja vastu töötasunõude ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus võtta aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, et hageja töötas kostja juures suulise töölepingu alusel ning poolte töösuhe algas 11.02.2021 (
Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et kostjal on kohustus maksta hagejale töötasu TLS § 28 lg 2 p 2 alusel nõutud määras eeldusel, et hageja töötas kostja juures ajavahemikul 11.02-26.04.
Õige on aga apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja väitega, et tõendamata on kostja poolt hageja töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamine (
Kolleegium kõrvaldab selle minetuse ja täiendab otsust vastava põhjendusega. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, on vajalik töölepingu lõppemiseks väljendada tahet. Riigikohus on selgitanud, et töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud (TsÜS § 1 ja § 69 lg 1 [RKTKo 08.05.2019, nr 2-17-9268, p 18]). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et hageja 26.04.2021 avalduse puhul on tegemist töölepingu ülesütlemisega. Kolleegium nõustub kostjaga, et ülesütlemisavalduse kättesaamist kostja poolt ei saa lugeda tõendatuks hageja seletusega 17.06.2021 töövaidluskomisjoni istungil, sest tegemist ei ole tõendiga (
). Töövaidluskomisjoni materjali kohaselt esitas hageja 30.04.2021 avalduse lisana töölepingu ülesütlemise avalduse koos tõlkega töövaidluskomisjoni ja see jäeti kostja postkasti (töövaidlusasja 4-1/891/21 toimiku lk 3, 5 ja 10). Kostja esindaja 27.03.2022 kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja esindaja on tutvunud töövaidluskomisjoni toimikuga (tl 83). Igal juhul on ülesütlemisavaldus koos tõlkega esitatud kohtule (tl 35). Kostja on selle 14.01.2022 ka ise kohtule esitanud (tl 53), mistõttu saab järeldada, et hiljemalt nimetatud kuupäevaks oli kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud. Olukorras, kus ülesütlemisavaldus on kätte saadud ja seega ka kehtivaks muutunud, oli kostjal TLS § 105 ja 106 järgi õigus vaidlustada ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest. Kostja ei ole ülesütlemise tühisuse tuvastamise avaldust või hagi esitanud. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt, kui ülesütlemise tühisuse tuvastamise avaldust või hagi selle tähtaja jooksul ei esitata või esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine TLS § 105 lg 2 kohaselt algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval (ibidem). Seega leidis maakohus õigesti, et töösuhe kestis 11.02.-26.04.2021 ning tõendamata jäid kostja väited, et hageja töötas tema juures 4 päeva ja/või, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel mingil varasemal kuupäeval. 14. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus tuvastas hageja väidetud töötasu suuruse (1407 eurot kuus) juhindudes mh VMS § 107 lg-st 1, sest kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid töötasu suuruse kokkuleppe kohta. Kostja kinnitas ise maakohtu 21.03.2022 istungil, et on maksnud hagejale kokku töötasuna 600 eurot (tl 89p, ajamärk 00:03:14), nagu viimane ka väitis. Seega ei olnud pooltel makstud töötasu suuruse üle vaidlust ning apellatsioonkaebuse viide hageja paljasõnalisele kinnitusele on asjakohatu. 15. Arvestades ka ülaltoodud põhjendusi, jääb maakohtu otsus muutmata. 4 2-21-11330 16. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud
Kuivõrd hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, puuduvad hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.