KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-283 Haldusasi Xi kaebus Sotsiaalkindlus

) alusel. Vanemahüvitise arvutamisel võeti aluseks ajavahemik 01.03.2022-28.02.

1. X töötas Soome Vabariigis 01.03.2022-05.01.2023 ning Eestis 09.01.2023-28.02.
2. X sai Eestis tulu
3. aasta jaanuaris 1622,73 eurot ning veebruaris 2100 eurot. Seega on vanemahüvitise arvestusperioodi
4. aasta jaanuari ja veebruari ühe kuu Eesti keskmine tulu 1892,91 eurot (

§ 39

lg-d 1, 2 ja 5; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/2004 lisa XI lause 1). Keskmiselt makstud sotsiaalmaksu all mõistetakse kuu keskmist, mitte päeva kohta makstud keskmist sotsiaalmaksu. Seega võetakse aluseks kuu keskmine Eestis sotsiaalmaksuga maksutatav tulu. Keskmiselt makstud sotsiaalmaksu all ei mõelda selle tulu säilimist, mis inimese töökoha palk on, vaid keskmine tulu arvutatakse keskmise sotsiaalmaksu järgi kuupõhiselt. Inimesel võivad arvestuse aluseks olevas kuus (ühes kuus) olla erinevad tegevused ja töötuna olemise perioodid, aga keskmine arvutatakse kogu kuu vaates. Kuna Eestis on keskmise tulu arvutamine kuupõhine, siis jaanuari ja veebruari Eesti keskmise kuu tulu alusel laiendatakse seda ülejäänud arvestusperioodi kalendrikuudele, mil isik töötas Soomes ning jaanuaris viie päevast töötamise perioodi Soomes ei arvestata. Ehk siis SKA loeb Soomes viie päeva töötamist 2023. a jaanuarikuusse ja laiendab Eesti jaanuarikuu keskmist sotsiaalmaksuga maksustatud tulu Soome töötamise perioodile. Seega on kuu vaates kaetud ka Soomes töötamise päevad (01.01.2023 – 05.01.2023) ja mittetöötamise päevad (06.01.2023 – 08.01.2023) Eesti jaanuarikuu keskmise sotsiaalmaksuga maksustatud tuluga. Määruse nr 883/2004 lisa XI lause 1 näeb ette, et lähtutakse Eestis keskmiselt makstud sotsiaalmaksust. Eelnimetatud määrust tõlgendades koos

§ 39

lg-tes 1, 2 ja 5 sätestatuga mõistetakse keskmiselt makstud sotsiaalmaksu all kuu keskmist, mitte päeva kohta makstud keskmist sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. 2

§ 39lg 3 p 1) sai kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu Eestis 2023.

aasta jaanuaris 1622,73 eurot ja veebruaris 2100 eurot. Kaebaja ühe kalendrikuu keskmiseks tuluks 27.11.2023 otsuse kohaselt saadi 1919,20 eurot. 9.2. Tulenevalt

§-s 39 sätestatud vanemahüvitise arvutamise alustest saab Eestis määratava vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta vaid arvestusperioodil isiku eest makstud sotsiaalmaksu, mille andmed on jõudnud sotsiaalkaitse infosüsteemi (

§ 39lg 2 ja lg 3).

Vanemahüvitise suuruse arvutamisel ei võeta arvesse teistes liikmesriikides makstud maksude või saadud tulu suurust. Seega näiteks juhul, kui Soomes 2000 euro suurust kuutasu saanud isik tuleb Eestisse tööle kuutasuga 1000 eurot, siis ei ole isikul võimalik Eestist saada vanemahüvitist 2000 euro suuruses igakuises summas. Seda kinnitab ka määruse nr 883/2004 lisa XI. 9.3. Seega võetakse vanemahüvitise arvutamisel aluseks Eestis arvestusperioodil isiku eest tasutud sotsiaalmaksu summad ning Soomes saadud tulu suurus Eestis määratava vanemahüvitise suurust ei mõjuta. Küll aga on oluline Soomes arvestusperioodil töötamise perioodid, sest nende eest tuleb arvestada keskmiselt sama palju sotsiaalmaksu, kui Eestis töötamise perioodil. Põhimäärus ega ka seadus ei sätesta, et perioode tuleks arvestada ühe päeva kaupa või ühe päeva lõikes. Vanemahüvitise määramiseks tuleb esmalt leida vanemahüvitise suurus, mille arvutamise alused on sätestatud eelnimetatud

§-s 39.

§ 39

kohaselt toimub vanemahüvitise suuruse arvutus läbi ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (

§ 39lg 2).

Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis (

§ 39lg 5).

Seejärel juba on võimalik arvutada ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurust. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks (

§ 39lg 1).

Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (

§ 39lg 7).

Päevade arvestus on alates 01.04.2022 lisatud seadusesse seoses võimalusega peatada vanemahüvitise saamine ehk võimalus valida mitu päeva ühes kalendrikuus vanemahüvitist saada soovitakse. Juhul kui vanemahüvitise saaja avaldab soovi saada vanemahüvitist

1. –
2. aprill, siis makstakse talle vanemahüvitist suuruses 15 x isiku ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus. 9.
3. Eestis on keskmise tulu arvutamine kalendrikuu põhine. Tulenevalt Euroopa Liidus kehtivatest reeglitest laiendatakse kaebaja jaanuari ja veebruari sotsiaalmaksu alusel arvutatud Eesti keskmine kalendrikuu tulu arvestusperioodi ülejäänud kalendrikuudele, mil töötati Soomes ning jaanuaris viie päevast töötamise perioodi Soomes töötamisena ei arvestata. Jaanuari- ja veebruarikuu, nii nagu ka Soomes aastal 2022 töötatud aeg on, kaetud kalendrikuu Eesti keskmise tuluga, st et ka Soomes töötamise päevad (01.01.2023 – 05.01.2023) ja mittetöötamise päevad (06.01.2023 – 08.01.2023) on tervikuna kaetud Eestis makstud keskmise sotsiaalmaksuga. Üksnes Eesti siseriikliku õiguse alusel arvutades kuuluks arvestusperioodi ehk terve aasta tuluna arvesse võtmisele vaid jaanuari ja veebruarikuu tulu, mis siis omakorda jagataks arvestusperioodi 12 kuuga. Eesmärgil, et isikud ei kaotaks oma õigustes ja õigustes hüvitistele liikudes ühest riigist teise, on sätestatud reegel Eesti keskmise sotsiaalmaksu laiendamise kohta Euroopa Liidus töötamise teistele perioodidele. 9.
4. Vanemahüvitise suurus sõltub erinevatest asjaoludest tulenevalt sellest, mis valimisse kuuluvad – sotsiaalmaksu suurus, ajutise töövõimetuse aeg, millal maksti tulu välja ehk 4

. Vastavalt

§ 39

lg-le 1 arvutatakse ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (

§ 39lg 2).

Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood on isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud (

§ 39lg 3 p 1).

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja õigesti selgitanud, et Eestis saab määratava vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta vaid arvestusperioodil isiku eest makstud sotsiaalmaksu, mille andmed on jõudnud sotsiaalkaitse infosüsteemi (

§ 39lg 2 ja lg 3).

Vanemahüvitise suuruse arvutamisel ei võeta arvesse teistes liikmesriikides makstud maksude või saadud tulu suurust. Selline erand on ette nähtud määruse nr 883/2004 lisas XI Eesti kohta sätestatud erisuses: „Vanemahüvitise arvestamisel arvestatakse, et teistes liikmesriikides kui Eesti töötamise perioodidel maksti keskmiselt sama palju sotsiaalmaksu kui Eestis töötamise perioodil, millega need liidetakse. /…/“. Vastavalt määruse nr 883/2004 art 3 lõikele 2 kui XI lisas ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse määrust nr 883/2004 üld- ja erisotsiaalkindlustusskeemile, osamakseliste või mitte-osamakseliste ning tööandja või laevaomaniku kohustustega seotud skeemide suhtes. Seega ka määruse nr 883/2004 reguleerimisalas on sõnaselgelt määratletud IX lisas erandi kohaldamine. 14. SKA 27.11.2023 otsuse nr P7-2023-1275920 kohaselt on vanemahüvitise suuruse arvutamise alusperiood 01.03.2022 – 28.02.2023, sotsiaalmaksu suurus alusperioodil on 1228,50 eurot ning keskmine tulu on 1919,20 eurot. 15. Kaebaja hinnangul ei saa olla õiguspärane see, SKA on arvestanud jaanuari 2023 osas vanemahüvitise määra viisil, nagu oleks osa kuust töötatud aja eest saadud tulu terve kuu eest, võtmata arvesse, et kaebaja oli kuu alguses veel tööl Soomes. 16. Vastustaja on lähtunud vanemahüvitise arvutamisel

§-st 39 ning seadusandja on sidunud vanemahüvitise arvutamise isikustatud sotsiaalmaksu andmetega (

§ 39lg-d 1-2).

See tähendab, et hüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks laekunud sotsiaalmaks ehk teisisõnu hüvitise arvutamise aluseks on kassapõhine arvestus. Kassapõhine arvestus lähtub tulu laekumise hetkest. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kassapõhise arvestuse korral on riigil võimalik hüvitise suurus kindlaks määrata hõlpsamini kui tekkepõhise arvestuse korral (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-23-11, p 64), kui arvesse võetakse tulu teenimise aega. Kassapõhine arvestus ja sellega kaasnev süsteemi haldamise lihtsus ning hüvitise suuruse arvutamise väiksemad halduskulud on eesmärgid, millega võib teatud määrani õigustada 5

§ 39vastuolus ELTL artikliga 48.

Viimati nimetatud artikkel reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu võetavaid seaduslikke meetmeid sotsiaalkindlustuse valdkonnas, mistõttu ei reguleeri see töötajate vabaliikumist. Töötajate vabaliikumist reguleerib ELTL art 45, kuid ka selle normi lõikega 2 vastuolu ei esine. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajale on kodakondsusjärgses riigis vanemahüvitist makstud. Seejuures ei esine ka ebavõrdset kohtlemist või töötajate liikumisvabaduse piirangut (ELTL artikkel 45 lg 2), kuivõrd vanemahüvitise määramisel on arvesse võetud töötamiseperioode Soomes, juhindudes määruse nr 883/2004 XI lisas Eesti kohta sätestatud erandi esimesest lausest. 20. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu 13.07.2017 otsuse C-89/16 punktis 35 on selgitatud, et määruse nr 883/2004 art 11 lõige 1 kehtestab ühe riigi õigusaktide kohaldamise põhimõtte, mille kohaselt kohaldatakse selle määruse kohaldamisalasse jäävate isikute suhtes ainult ühe liikmesriigi õigusakte; selle põhimõtte eesmärk on vältida probleeme, mis võivad tuleneda mitme liikmesriigi õigusaktide samaaegsest kohaldamisest, ja välistada liidu piires liikuvate isikute ebavõrdne kohtlemine, mis tuleneks kohaldatavate õigusaktide osalisest või täielikult samaaegsest kohalduvusest (vt Euroopa Kohtu otsus 09.03.2006, C-493/04, p 21). Käesoleval juhul ongi kohaldatud ühe liikmesriigi (Eesti) õigusakte ning tegemist on liikmesriigiga, kus isik elab ja viimati töötas.

§-s 39 on sätestatud põhimõte, et hüvitise arvutamisel lähtutakse isikustatud sotsiaalmaksust; küll aga on arvesse võetud ka teises liikmesriigis (Soomes) töötamise perioode (määrus nr 883/2004, XI lisa). 21. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsuse C-134/18 punktis 32 on sätestatud järgmist: „/…/ Euroopa Liidu toimimise leping ei taga töötajale, et tema tegevuse laiendamine mitmesse liikmesriiki või tegevuse üleviimine teise liikmesriiki ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust. Sõltuvalt erinevustest liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide vahel võib selline tegevuse laiendamine või üleviimine olla töötaja jaoks sotsiaalkindlustusega seoses erinevatel juhtudel enamal või vähemal määral soodsam või ebasoodsam. Sellest tulenevalt on ka ebasoodsamad liikmesriigi õigusnormid ELTL artiklite 45 ja 48 sätetega kooskõlas, kui need ei sea asjaomast töötajat halvemasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, või võrreldes nendega, kelle suhtes need normid kehtisid juba varem, ning kui need ei kohusta tasuma kasutuid sotsiaalkindlustuse makse.“ Vaidlust ei ole selles, et vanemahüvitise maksmine toimub ühetaoliselt Eestis isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel ning

§-s 39 sätestatu ei sea kaebajat võrreldes teiste hüvitisele õigust omavate isikutega halvemasse olukorda.

1. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlusalused otsused on jaanuari
2. a osas õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). 6