← Eesti

1-22-7513/36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuste esitajad Teine määruskaebemenetluse pool Tartu Ringkonnakohus

  1. juuni 2024 1-22-7513 Mario Truu, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Herberth Puura (isikukood 50109226518) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine elektroonilise valve alla Tartu Maakohtu
  2. juuni
  3. a määrus Herberth Puura ja tema kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kersti Kohal RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  4. juuni
  5. a määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse saab vaidlustada prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai ringkonnakohtu määrusest teada või pidi teada saama. MENETLUSE KÄIK
  6. Tartu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega tunnistati Herberth Puura süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 1 järgi. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 11 kuud ja 26 päeva vangistust, mis asendati 356 tunni üldkasuliku tööga. Tartu Maakohtu
  9. augusti
  10. a määrusega pöörati karistuse ärakandmata osa 11 kuud ja 3 päeva vangistust täitmisele. Karistuse kandmise alguseks loeti
  11. jaanuar
  12. Karistus lõppeb
  13. detsembril
  16. mail 2024 saatis Tartu Vangla maakohtule materjalid H. Puura vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve alla. Vangla ja prokuratuur toetavad H. Puura vabastamist.
  17. Tartu Maakohtu
  18. juuni
  19. a määrusega jäeti H. Puura vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Kohus leidis, et H. Puura vabastamise kasuks kõnelevad elukoha olemasolu ja lähedaste toetus. Tema vabastamine ei ole siiski võimalik H. Puura isiku, varasema elukäigu ja vangistuses käitumise tõttu. Vaatamata noorele eale on teda kriminaalkorras karistatud kolm korda. Varem on tema suhtes ka kriminaalmenetlus lõpetatud, ent ta rikkus lõpetamisega seatud tingimusi, kui pani toime uue kuriteo ja hoidus kõrvale üldkasuliku töö tegemisest. Viimane kuritegu toimus katseajal, samuti ei sooritanud H. Puura üldkasulikku tööd ega täitnud kohustust anda vereproove. H. Puurale määrati vanglas distsiplinaarkaristus selle eest, et ta keeldus
  20. aprillil 2024 töö tegemisest. Kuna teda ei ole tööst vabastatud, on ta kohustatud tööhõives osalema. Sellest keeldumine osutab aga sellele, et H. Puura pole mõistnud vajadust alluda kõigile vangistusega kaasnevatele kohustustele, mistõttu võib tal esineda probleeme ka vabastamise korral käitumiskontrollile allumisega. Uute kuritegude soodusteguriks on alkoholi tarvitamine. H. Puura on korduvalt pannud kuritegusid toime alkoholijoobes ja ta ei suutnud alkoholist hoiduda ka käitumiskontrolli ajal. Kuigi H. Puura on ise avaldanud soovi võõrduda alkoholist, on kaheldav, kas ta on selleks suuteline. Tal on veel läbimata sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“. Elukoha olemasolu ja lähedaste toetus pole seni hoidnud ära H. Puura kuritegusid. Samuti puudub tal vabanedes kindel töökoht. H. Puural on rahalisi võlgnevusi umbes 7100 euro ulatuses.
  21. Maakohtu määruse vaidlustas H. Puura, kes taotleb selle tühistamist ja enda vabastamist elektroonilise valve alla. H. Puura sõnul ei ole distsiplinaarkaristus töö tegemisest keeldumise eest kaalukas asjaolu. Tema tööle määramise käskkiri on õigusvastane, sest enne tööle asumist ei kontrollitud H. Puura vaimset ja füüsilist tervist. Ta ei saa töötada täiskoormusega majandustööl. Justiitsministeeriumi analüüsist nähtub, et kinnipeetavate kaasamine haldustöödele on väikse kasuteguriga, sest kinnipeetavad ei omanda selle käigus uusi olulisi oskusi. Ka asjaolu, et H. Puural on veel läbimata sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“, ei saa olla tema vabastamata jätmise põhjuseks. H. Puurale pole koostatud individuaalset täitmiskava, mille alusel oleks sotsiaalprogrammi läbimine kohustuslik. Liiati on võimalik sotsiaalprogrammi läbida elektroonilise valve all viibides. Lisaks mõistab H. Puura alkoholi tarbimisega kaasnevaid probleeme, mistõttu soovib ta edaspidi alkoholist hoiduda. Ta on asunud vangistuses tegema trenni, mille nimel on ta valmis alkoholist loobuma, sest see pärsib tulemuste saavutamist. H. Puura ei nõustu kohtu seisukohaga, et elektrooniline valve ei maanda piisavalt temast lähtuvat ohtu, sest see ei välista alkoholi tarvitamist, uue kuriteo toimepanemist ega elukohast lahkumist. Statistika näitab, et süüdimõistetu allutamine elektroonilisele valvele tema ennetähtaegsel vabastamisel vähendab uue kuriteo riski. Oluline on seegi, et vangistus ei aita süüdimõistetut tema probleemide lahendamisel, vaid võib kaasa tuua hoopis vaimse ja füüsilise tervise häireid. H. Puura kohustuks alluma käitumiskontrollile. Tema vabastamata jätmine on ebamõistlik ka põhjusel, et see on riigile liiga kulukas. Vabaduses saab H. Puura otsida tööd, et hüvitada tema tekitatud kahju ja tasuda võlgnevused.
  22. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse ka H. Puura kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist ja H. Puura vabastamist elektroonilise valve alla. Kaitsja leiab, et vaidlustatud määrus pole piisavalt põhjendatud. Kohus keskendus liialt H. Puura varasemale elukäigule ja jättis arvestamata temas toimunud muutusi. Kohus ei võtnud arvesse ka karistuse mõju H. Puurale. Vangistuse eesmärk on saavutatud. H. Puura vabastamise kasuks rääkivad asjaolud on kaalukamad kui teda negatiivselt iseloomustavad asjaolud. Vanglas toime pandud distsiplinaarrikkumine polnud raske, millest annab tunnistust muu hulgas see, et H. Puurale määrati karistuseks üksnes noomitus. Tegu on ka ühekordse rikkumisega, mis võis olla tingitud tema terviseseisundist. Maakohus omistas liiga suurt kaalu H. Puura sõltuvusprobleemile. Ta on varasemad kuriteod hukka mõistnud ja seadnud endale uued eesmärgid. Kohus pidanuks arvestama H. Puura kohtuistungil avaldatuga, mis näitab tema motiveeritust. Elektrooniline valve maandab uute kuritegude ohtu. H. Puura õiguskuulekat käitumist aitaksid vabaduses tagada alkoholi tarvitamise keeld, kohustus leida töökoht, samuti vestlused seaduskuulekast mõtlemisest jm. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  23. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata. KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ulatusliku kaalutlusruumi (Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKK) 12.09.2022, 115-2671/174, p 12 koos viitega). Ringkonnakohus saab maakohtu sellisesse kaalutlusõigusesse sekkuda eeskätt siis, kui kohus on teinud seda sätet kohaldades sellise kaalutlusvea, mille tulemiks 2

(3)on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine ja millest tingituna võis süüdimõistetu jääda ebaõigesti vabastamata (RKKK 30.10.2020, 1-09-3703/83, p 8). Niisugust kaalutlusviga vaidlustatud maakohtu määrusest ei nähtu. Kohus tugines H. Puura vabastamise otsustamisel KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaoludele ning esitas selged ja asjakohased kaalutlused, miks ei saa H. Puurat vabastada. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse p 3), vaid märgib määruskaebustele vastates järgmist.
  1. H. Puura vabastamist otsustades tuleb anda hinnang temast lähtuvale ohule. Seepärast pole oluline, milline kulu kaasneb riigile teda edasi vanglas hoides. Ohuhinnangut andes peab kohus kaaluma kõiki KarS § 76 lg-s 4 märgitud asjaolusid nende kogumis. Maakohus võttis aluseks kohtule esitatud teabe ja tugines üksnes sellistele andmetele, mis on kohtuasja materjalides olemas. Kohtu seisukohta, et H. Puurat vabastades on kaheldav, kas ta suudab õiguskuulekalt käituda, saab kohtuasja materjalide põhjal pidada nõustumisväärseks. Asjaolu, et statistika põhjal võib enne tähtaega vabastamine elektroonilise valve alla vähendada uute kuritegude ohtu, ei mõjuta H. Puura vabastamata jätmist otsustades, võttes arvesse tema viimase aja käitumist eeskätt käitumiskontrolli, aga ka vangistuse kandmise ajal.
  2. Mõlemas määruskaebuses vaieldakse vastu distsiplinaarkaristusele tuginemisele. Muu hulgas on leitud, et seda karistust ei määratud väidetavalt olulise rikkumise eest ja H. Puura tööle asumine oli (või vähemalt võis olla) õigusvastane. H. Puura väitel ei ole tema tööle määramine õiguspärane, kuna ta ei saa terviseseisundi tõttu töötada sellisel töökohal ega sellises mahus, nagu temalt nõuti. Kolleegium märgib, et praeguses menetluses pole kohtutel pädevust kontrollida vangla käskkirjade õiguspärasust, vaid see toimub vangistusseaduse § 11 järgi haldusmenetluse raames. H. Puural on olnud võimalus vangla käskkirju soovi korral vaidlustada ja vajadusel saanuks ta vanglalt küsida, kuidas seda teha. Ringkonnakohtule saadetud määruskaebuse põhjal võib öelda, et H. Puura on suuteline kaebust iseseisvalt koostama. Seepärast jätab kolleegium tähelepanuta määruskaebuste osutuse, et H. Puura tööle asumise määramine oli (või võis olla) õigusvastane. Ühtlasi märgib kolleegium, et tööle asumise korraldusele mitteallumist on Riigikohus pidanud varem vanglakorra raskeks rikkumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegium (RKHK) 10.10.2017, 3-15-3133/29, p 17 koos viitega). Kuna H. Puural on alles võrdlemisi hiljuti olnud probleem vangistuse rangetes järelevalve tingimustes korraldusele allumisega, seab see kahtluse alla võimaliku katseaja ja elektroonilise valve edukuse.
  3. Määruskaebustes on leitud sedagi, et H. Puura vabastamata jätmist ei saa põhjendada alkoholiprobleemiga, sest ta on sellest probleemist teadlik ja püüab alkoholist hoiduda. H. Puura sõnul on ta valmis andma vereproove. Kolleegium osutab, et H. Puura on varem olnud järjepidev alkoholi tarvitaja ja see on uute kuritegude põhjuseks. Kuigi ta on väidetavalt valmis võõrduma alkoholist, sh täitma sellega seotud kohustusi (nt andma vereproove), võib märkimisväärseks pidada tõika, et praegune vangistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu
  4. augusti
  5. a määrusega osaliselt just seetõttu, et ta rikkus kohustust teha vereanalüüse. Väheoluline pole seegi, et H. Puural on veel läbimata sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“. Kuigi H. Puura vangistusaja pikkuse tõttu ei ole talle individuaalset täitmiskava koostatud, on H. Puurale siiski ette nähtud selle programmi läbimine vangistuse eesmärgi saavutamiseks. Seega on oluline, et ta läbiks kõnealuse sotsiaalprogrammi enne vangistusest vabanemist.
  6. Toodud põhjustel ei tingi määruskaebustes esitatud väited maakohtu määruse muutmist. Seda leides ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  7. juuni
  8. a määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.