KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 26.06.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-139242 Kohtuasi LL ha

) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) ja lasterikka pere toetuse (PHS § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus määras kindlaks ka otsuse täitmise korra. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

1. Maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja seaduslik esindaja (ema) ja kostja (isa) on alaealise hageja vanemad; hageja elab koos emaga; hageja eest tasutakse lapsetoetust emale, kes saab ka lasterikka pere toetust; kostja ei ole hagejale elatist hagis nõutud perioodil tasunud.
2. Kostja on esile toonud, et ta töötab Xxxxx xxxxxx ja tema igakuine netosissetulek on umbes 1800 eurot kuus. Kostja eluasemekulud on 700 eurot ning igakuised ülalpidamismaksed teistele ülalpeetavatele on kokku 400 eurot. Kostja ei ole viidanud, et tal puuduks majanduslik võimekus hageja ülalpidamiskohustust täita. Seega järeldas maakohus, et kostja on võimeline hagejale seadusjärgset elatist tasuma. Üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta 2 2-23-139242 iseenesest töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Vanemad peavad laste ülalpidamiseks pingutusi tegema. Kostja on tööealine ja -võimeline, mistõttu on põhjendatud eeldada, et kostja majanduslik olukord on piisavalt hea. 8.

§ 101

lg 5 sätestab, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel.

1. Lasterikka pere toetuse suurus
2. aastal oli 650 eurot ning alates
3. aastast on toetuse suurus 450 eurot kuus, mida tuleb hageja elatise suuruse määramisel arvesse võtta järgmiselt:
4. aastal 54,17 eurot kuus (650/2 = 325; 325/3 = 108,33; 108,33/2 = 54,17) ja
5. aastal 37,50 eurot kuus (450/2 = 225; 225/3 = 75; 75/2 = 37,50).
6. Kostjal tuleb tasuda hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras, s.o alates 29.09.2023 kuni 31.12.2023 summas 196,16 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); alates 01.01.2024 kuni 31.03.2024 summas 212,83 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); alates 01.04.2024 kuni täisealiseks saamiseni summas 240,22 eurot (272,76 eurot (baassumma) + 54,96 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 37,50 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)), mis muutub iga aasta
7. aprillil (esimest korda 01.04.2025), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) ja lasterikka pere toetuse (kehtiva PHS § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 11.

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

1. Kuna hageja nõuab tagasiulatuvalt elatist arvestusega, et kostja kohustus on seadusjärgne miinimummäär, siis ei saanud hageja nõue kostjale olla üllatav, sest kostja pidi vastavas suuruses kohustuse olemasolu eeldama. Kostja majanduslik seisund on piisavalt hea, et tasuda edasiulatuvat elatist ning kostja ei ole märkinud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine seaks ta äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Pooled ei vaielnud, et hageja on vähemalt kahel korral pöördunud kostja poole elatise tasumise palvega.
2. Kostjal tuleb hagejale tasuda tagasiulatuv elatis, kuid selle arvestamisel tuleb siiski lähtuda järgmistest hageja kohta kehtivatest elatisemääradest: 01.12.2022–31.01.2023 oli seadusjärgne elatisemäär 180,64 eurot kuus (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 25 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); 01.02.2023–31.03.2023 oli seadusjärgne elatisemäär 151,47 eurot kuus (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)); 01.04.2023 – 28.09.2023 oli seadusjärgne elatisemäär 196,16 eurot kuus (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 50 eurot (50% lapsetoetusest) – 54,17 eurot (50% lasterikka pere toetuse osast)). Seega on perioodi 01.12.2022–28.09.2023 eest 3 2-23-139242 kostja elatisevõlgnevus 1828,10 eurot (180,64 + 180,64 + 151,47 + 151,47 + (5 x 196,16) + 183,08 septembri 28 päeva eest). Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 10.05.2024 otsuse peale. Kostja teatas 10.06.2024 apellatsioonkaebust täpsustades, et ta ei nõustu maakohtu otsusega ning kostja taotleb uue otsuse tegemist.
4. Apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile, et temalt välja mõistetud tagasiulatuva elatise 1828,10 eurot ja elatise summas 1226,97 eurot, kokku 3055,07 eurot, tasumine paneb teda äärmiselt raskesse rahalisse olukorda. Kostja märgib, et tema kohustused ühes kuus on suuremad, kui ta kohtuistungil ütles. Samuti on kostja rõhutanud, et ta ei ole olnud vastu elatise maksmisele, vaid on pakkunud elatise tasumist summas 170–180 eurot kuus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.
6. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (RKTKm 06.05.2021, 2-18-18193, p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7. Praegusel juhul ei nõustu kostja maakohtu otsusega seetõttu, et maakohus on hinnanud kostja majandusliku seisundi kindlaks tegemisel vaid neid kostja kohustusi, millele kostja kohtuistungil tugines ja seetõttu leidis maakohus ebaõigesti, et kostja sissetulekust piisab hageja kasuks elatise väljamõistmisest.
8. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited täiendavate kohustuste arvestamiseks kostja majandusliku seisundi hindamisel alust apellatsioonkaebust rahuldada. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb kostjal tasuda hagejale elatist, sh tagasiulatuvat elatist, mis on arvutatud seaduses sätestatud miinimumsummana (

§ 101

).

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane aga isik

§ 102lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101alusel arvutatud elatise summa.

Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. Maakohus tuvastas ja apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud, et kostja on töövõimeline ning tema netosissetulek on umbes 1800 eurot kuus. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas kostja sissetuleku suurust ja võimet anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Maakohus on õigesti märkinud, mida kinnitab ka kohtupraktika, 4 2-23-139242 et vanem on kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15).
2. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja igakuised kulud on keskmiselt 472 eurot ning hageja ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Arvestades hageja ülalpidamiseks vajaminevaid kulutusi ning asjaolu, et kostja on kohustatud hagejale andma ülalpidamist miinimummääras, kostja on töövõimeline ning kostja sissetulekuks on umbes 1800 eurot kuus, siis ei annaks kostja väide (sh esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud kulude arvestus) tema raske rahalise olukorra kohta alust miinimumelatise vähendamiseks ja seega ka maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja sissetulekust 1800 eurot, millest kostja tasub kokku 400 eurot oma teise kahe lapse ülalpidamiseks, jääb kostja käsutusse rahalisi vahendeid 1200 eurot, mis on piisav, et oleks tagatud hageja ülalpidamine miinimummääras. Kuivõrd kostjal on kohustus alaealist last ülal pidada ning

§ 102

lg-st 2 tuleneb põhimõte, et vanema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks tuleb kasutada ühetaoliselt, et tagada lapsele ülalpidamine miinimummääras, siis ei ole põhjendatud ka järeldada, et kostja sissetulekust 1800 eurot ei piisa hageja ülalpidamiseks miinimummääras. 22. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis oleksid

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, et vähendada elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugusele järeldusele ning kaebust rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 säte kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid, mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil.

1. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kostja kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
2. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) 5