TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-22-2727 7. juuni 2024 Maria Lõbus XXi kaebus Politseija Pii

) kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebaja ei ole nõus kolmeaastase sissesõidukeeluga. Ettekirjutuse õiguslike alustena on viidatud

§ 2

lõikele 1, § 7 lõikele 1, § 72 lõigetele 11 ja 4, § 73 lõikele 1, § 74 lõikele 1 ja § 11 lõikele

2. Kaebaja esitas
3. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
4. detsembri
5. a ettekirjutuse nr 1052263321 osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. Kaebaja on seisukohal, et talle kohaldatud sissesõidukeeld on ebaseaduslik. Kaebaja saabus Schengeni territooriumile Valgevenest läbi Leedu piiripunkti. Leedu piiril ei selgitanud piiriametnikud, et kaebaja on ületanud Schengeni alal viibimise aega. Seega ei ennetanud piiriametnikud väidetavat rikkumist. Kaebaja viibis pärast piiriületust 12.−
7. detsembril 2022 haigena kodusel ravil Leedus. Pärast paranemist tuli kaebaja Eesti piirile, et siirduda Venemaale. Eesti piiril selgus, et kaebaja on ületanud lubatud viibimisaega. Kaebaja tunnistab, et rikkumine võis aset leida, kuid seda ei oleks juhtunud, kui Leedu piirivalvurid oleksid olnud hoolsad. Kaebaja ei eita, et ta on üldiselt teadlik 90 päeva Schengeni liikmesriikides viibimise lubatavusest, kuid ta ei olnud teadlik, et tema 90 päeva olid täis. Kaebaja polnud Schengeni alal varem nii pikka perioodi järjest viibinud, mistõttu ei osanud ta arvestada, et ta on viibinud juba üle normpäevade. Kaebaja ületas piiri seaduslikult selleks ettenähtud kohas. Kaebaja ei ole kusagilt ega kusagile põgenenud ega ennast varjanud. Kaebaja saabus ise piirile, et see ületada ning hiljem Venemaale suunduda. Kaebaja käitumises puudub muster, mis näitaks, et ta oleks soovinud ebaseaduslikult Euroopa Liidu territooriumile jääda ja siin viibida. Kaebaja ei ole 2 3-22-2727 taotlenud enda väljasaatmise takistamise eesmärgil ei Leedus ega Eestis rahvusvahelist kaitset. Kaebaja eksis vaid viibimisaja ületamises mõne päeva võrra. Vastustaja ei ole põhjendanud kaebajale sissesõidukeelu määramist.

§ 74lõigete 3 ja 4 kohaselt võib jätta sissesõidukeelu määramata.

Vastustaja aga on määranud kaebajale sissesõidukeelu automaatselt ja selle põhjendatust kaalumata. Vastustaja ei ole ettekirjutuses põhjendanud sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ega õiguslikke asjaolusid. Kaebajale sissesõidukeelu määramine kolmeks aastaks ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Määratud sissesõidukeeld ega selle pikkus ei ole ilmselgelt vastavuses rikkumise olemusega. Sissesõidukeelu määramisel ei ole arvestatud kaebaja isikut ega kaebajaga seotud asjaolusid. Kaebaja ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja on juba lapsepõlvest alates (s.o 1970-ndate algusest) tihti Eestis viibinud ega ole selle aja jooksul Eestis rikkumisi toime pannud. Vastustaja ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja on juba alates

1. aastast pidevalt Euroopas reisinud. Kaebaja töö on seotud USA teede ehituse ja vastava tehnika müügiga ning temal on vaja pidevalt Euroopa Liidus äripartneritega kohtumistel ja töömessidel käia. Sissesõidukeeld võtab kaebajalt elatise teenimise võimaluse.
2. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissesõidukeelu määramisel leidis PPA, et kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed. Kaebaja soovi osaleda erinevates Euroopa riikides töömessidel ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Samuti ei ole kaebaja kohtule esitanud tõendeid, et ta pidi või peaks lähiajal seoses tööülesannetega messidel osalema. Kaebaja on sagedane piiriületaja ning on saabunud Eestisse enamasti turismi või sõprade ja sugulaste külastamise eesmärgil. PPA tuvastas menetluse käigus kõik menetluses tähtsust omavad asjaolud ja arvestas kaebajale sissesõidukeelu määramisel, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebaja oli teadlik, et Ameerika Ühendriikide kodanikuna on tal võimalik Schengeni liikmesriikides seaduslikult viibida 180-päevase perioodi jooksul 90 päeva, kuid ta ise pole kunagi oma viibimispäevi arvestanud, kuigi kohustus kontrollida enda Schengenis seaduslikku viibimist on seadusega pandud välismaalasele endale. Vilniuses haigestumise korral oli kaebajal võimalik pöörduda arsti poole ning piiriületusel esitada arstitõend tõendamaks haigestumist. Kaebaja seda ei teinud. Haigestumisel pidi kaebaja olema teadlik, et tema Schengenis viibimise päevad saavad ületatud ning piiriületusel võivad temal tekkida probleemid. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu. Arvestades eelpool toodud asjaolusid, kaebaja selgitusi ja tema suhtumist rikkumisse ning seadusliku aluseta Eestis viibimist, leidis PPA, et kaebaja suhtes on proportsionaalne kohaldada Schengeni alale sissesõidu keeldu kolmeks aastaks. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kohtuvaidluse esemeks on PPA koostatud lahkumisettekirjutuses kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasus. Vaidlus ei hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud lahkumisettekirjutus oli õiguspärane. 6.

§ 7

lõige 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus 3 3-22-2727 lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.

§ 74

reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid.

§ 74

lõike 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

§ 74

lõige 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

§ 74

lõige 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

§ 74

lõige 41 näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. 7.

§ 7lõige 2 ning § 74 lõiked 3 ja 4 näevad ette kaalumiskohustuse.

Haldusorganil tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 34;
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-17-1927, punkt 13;
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 16.)
7. HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Sissesõidukeelu kehtestamine on PPA, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda PPA asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas PPA kaalutlusotsus on õiguspärane. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lõige 2).
8. PPA
9. detsembri
10. a ettekirjutuses on faktiliste asjaoludena märgitud, et kaebaja saabus
11. detsembril 2022 Schengeni alale Leedu Šumskase piiripunkti kaudu USA passi alusel; ta viibib Schengeni alal ebaseaduslikult; ta soovib Schengeni alalt esimesel võimalusel lahkuda; ta oli enda sõnul üldjoontes teadlik 90 päeva Schengeni alal viibimise lubatavusest, kuid ei tundnud viibimispäevade arvutamise vastu huvi, sest piirivalveametnikud pole tema käest selle kohta küsinud ja ta pole varem Schengeni alal nii kaua viibinud; ei esine asjaolusid, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja määramise; sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist; vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates; kaebaja ei ole nõus talle kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisega. Ettekirjutuse õiguslike alustena on viidatud

§ 2

lõikele 1, § 7 lõikele 1, § 72 lõigetele 11 ja 4, § 73 lõikele 1, § 74 lõikele 1 ja § 11 lõikele

2. Ettekirjutuse põhjendustest järeldub, et kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamise on eelkõige tinginud asjaolu, et kaebaja viibis ebaseaduslikult Schengeni alal ja sellest tulenevalt tehti talle vabatahtlik lahkumisettekirjutus. Kuna ettekirjutuses on viidatud ka kaebaja hooletusele viibimispäevade arvutamisel, võis ka see asjaolu olla üheks faktiliseks aluseks sissesõidukeelu kohaldamisel. Muid faktilisi asjaolusid ettekirjutusest ei nähtu.
3. Kui seadusliku aluseta Eestis viibivale isikule tehakse lahkumisettekirjutus, ei tulene sissesõidukeeld vahetult seadusest. Kui PPA peab lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu 4 3-22-2727 kohaldamist vajalikuks, tuleb ära näidata kaalutlused, miks sissesõidukeelu kohaldamine üldse põhjendatud on ja miks on valitud just selline kestus. Kohus möönab, et vastaval kaalumisel võib arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja seal viibimise reegleid, kuid see ei saa olla ainus kaalutlus sissesõidukeelu kohaldamiseks ja selle kestuse määramiseks. Arvestada tuleb ka muid olulisi asjaolusid, muu hulgas välismaalasega seonduvaid asjaolusid. Ettekirjutusest nähtuvalt sai kaebaja lubatud viibimispäevade arv täis
4. detsembril 2022 ja see oli ületatud ka
5. detsembri
6. a seisuga, kuid sellest hoolimata lubasid Leedu piirivalveametnikud kaebaja
7. detsembril 2022 Valgevenest Schengeni alale. Ettekirjutusest ei ole näha, et vastustaja oleks Leedu piirivalveametnike eksimuse rolli kaebaja poolt rikkumise toimepanemisel kuidagi kaalumisel arvestanud.
8. detsembril 2022 toimunud küsitlusel on kaebaja lisaks selgitanud, et jäi
9. detsembril 2022 Vilniusesse saabudes haigeks ja oli seetõttu sunnitud seal viibima kuni
10. detsembrini 2022, ehkki tema algne plaan oli kohe Vilniusest võtta sõiduk ja minna Venemaale. Tegu on ühe asjaoluga, mis mõjutas lubatud viibimispäevade ületamise kestust ja mida oleks olnud asjakohane võtta kaalumisel arvesse. Ettekirjutusest aga ei nähtu, et vastustaja oleks eelnevat üldse arvestanud. Samuti on kaebaja
11. detsembri
12. a küsitlusel osutanud sellele, et tal on oma töö iseloomu tõttu vaja osaleda töömessidel erinevates Euroopa riikides. Ettekirjutusest ei ilmne, et vastustaja oleks ka seda asjaolu mingilgi viisil arvesse võtnud. Seega on vastustaja jätnud sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle otsustades olulised asjaolud arvesse võtmata, mis on põhjendamiskohustuse ja kaalutlusreeglite rikkumine. Ettekirjutusest ei nähtu selgeid põhjendusi ega nõuetekohast kaalumist küsimuses, miks üldse oli vaja kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldada ja miks otsustati just kolmeaastase kestusega sissesõidukeelu kasuks.
13. Kohtumenetluses on PPA tagantjärele täiendavalt osutanud sellele, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed ning tema soovi osaleda erinevates Euroopa riikides töömessidel ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Samuti viitas PPA sellele, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et ta pidi või peaks lähiajal seoses tööülesannetega messidel osalema. Samuti ei esitanud kaebaja piiriületusel arstitõendit oma haigestumise kohta Vilniuses. PPA osutas veel sellele, et kaebaja on sagedane piiriületaja ning on saabunud Eestisse enamasti turismi või sõprade ja sugulaste külastamise eesmärgil.
14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lõike 3 punkt 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt haldusasi nr 3-3-1-29-12, punkt 20).
15. Vastustaja ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks kohtumenetluses esitatud täiendavatest põhjendustest juhindunud juba ettekirjutuse tegemise ajal. Kohtule jääb ettekirjutusest mulje, et sissesõidukeelu kohaldamise tingis üksnes tuginemine kaebaja ebaseaduslikult Schengeni alal viibimise faktile ning sissesõidukeelu kestuse määramisel lähtuti ainult

§ 74

lõikes 1 sätestatust ilma täiendavat kaalumist läbi viimata (kohus järeldab seda muu hulgas sellest, et ettekirjutuses on viidatud õigusliku alusena

§ 74

lõikele 1, kaalumiskohustust ette nägevatele

§ 7lõikele 2 ning § 74 lõigetele 3 ja 4 pole osutatud).

Kohtul on kahtlus, et vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused on otsitud üksnes selleks, et õigustada 5 3-22-2727 sissesõidukeelu kehtima jäämist. Seega ei ole vastustaja kohtus tekitanud veendumust selles, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti juba ettekirjutuse tegemise ajal. Samuti ei ole ka vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjenduste varal võimalik aru saada, millise tähenduse ja kaalu ta erinevatele asjaoludele omistab. Vastustaja on küll kirjeldanud erinevaid asjaolusid ja esitanud oma väiteid nende kohta, kuid arusaamatuks jääb, kuidas on nende põhjal jõutud järeldusele, et sissesõidukeelu kohaldamine oli vajalik ja justnimelt kolmeks aastaks.

1. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vaidlusaluse otsuse ja isegi kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kestuse määramine oli õiguspärane. Põhjendamisviga võis mõjutada asja sisulist otsustamist ning RVastS § 3 lõike 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta sissesõidukeeldu tühistamata. Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus. Kaalutlusreeglite rikkumine tingib ka haldusakti sisulise õigusvastasuse.
2. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab PPA
3. detsembri
4. a ettekirjutuse osas, milles kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
5. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamise tõttu on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 2315 eurot (riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 2295 eurot koos käibemaksuga). Kaebajale osutati õigusteenust tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebajale osutatud õigusteenuse tunnitasu on olnud kohtupraktikat arvestades aktsepteeritav. Kohtule on esitatud õigusabikulude kandmise kohustuse tekkimise tõendamiseks arved. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lõige 6). Kaebaja õigusabikulud koosnevad järgnevast: - kliendi nõustamine – 0,5 tundi; - olukorra õiguslik hinnang − 1 tund; - kaebuse koostamine − 5,5 tundi; - vastustaja vastuse ja tõenditega tutvumine − 0,75 tundi; - lõppseisukohtade koostamine − 3 tundi; - kaebaja seisukohtadega tutvumine − 0,5 tundi; - repliigi koostamine − 1,5 tundi. Kohtu hinnangul on kaebuse koostamisele kulutatud aeg 5,5 tundi ülepaisutatud. Võttes arvesse seda, et kaebaja esindaja oli juba enne kaebuse koostamist kulutanud 1 tunni olukorra õiguslikule hinnangule, ning seda, et kaebus sisaldab kordusi erinevates sõnastuses, peab kohus kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Kohus peab ülepaisutatuks ka kaebaja
6. aprilli
7. a seisukoha koostamisele kulutatud aega 4,5 tundi (kohus eeldab, et lõppseisukohtade ja repliigi koostamise all on silmas peetud
8. aprilli
9. a seisukoha koostamist).
10. aprilli
11. a seisukoha sisulisi põhjendusi arvestades peab kohus põhjendatud ajakuluks 1 tundi. Seega leiab kohus, et kaebaja esindaja põhjendatud ajakuluks saab kokkuvõtlikult pidada 5,75 tundi, millele vastab õigusabikuludena 1035 eurot (koos käibemaksuga). Väljamõistetav menetluskulu hõlmab ka käibemaksu, kuna kulude kandja on füüsiline isik, kelle puhul pole ilmnenud, et ta oleks käibemaksukohustuslane, kes saaks 6 3-22-2727 õigusabikuludelt käibemaksu sisendkäibemaksuarvestuses tagasi arvestada (vt nt Riigikohtu
12. mai
13. a otsus asjas nr 3-20-663, punkt 23). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1055 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7