KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2024, Tallinn Kohtuasja number

§ 162

lg 1 alusel võlgniku nõudel hinnata, milline viivis on kohustuste täitmise ulatust, teise poole õigustatud huve ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõislik, ning viivist vähendada. Seetõttu ei ole vaja seada viivisemäärale ülemmäära. Siinsel juhul ei ole viivise vähendamiseks alust. 5.

1. Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise suurust ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kuna hageja nõudis õigustatult kostjalt viivist, ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Hageja tasus asjas riigilõivu 490 eurot. Hageja märkis ekslikult menetluskulude nimekirjas, et tasus maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 113,4 eurot ja hagiavalduselt 306,59 eurot. Tegelikult tasus hageja vastavalt 119,75 eurot ja 370,25 eurot, s.o kokku 490 eurot. Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata hageja lepingulise esindaja tehtud toimingute ajakulu ning ületas kaalumispiire, kui vähendas ajakulu. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude kogu ulatuses. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
4. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse 6 2-22-117945 seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise, menetluskulude jaotuse ja hagejale hüvitatavate menetluskulude osas.
5. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et lepingupoolte viivisekokkulepe on tühine, ja jättis sellest tulenevalt ekslikult hageja viivisenõude seadusjärgset viivisemäära ületavas osas rahuldamata. 9.
6. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tarbijakrediidilepingus sisalduvat viivisemäära kokkulepet pidada tühiseks, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu varasem seisukoht, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), ei kehti laenulepingute puhul. Tarbijakrediidilepingute puhul on õige Riigikohtu seisukoht, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113 lg 1 III lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS §

§ 162kohaselt (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33–34).

9.

1. Siinses asjas leppisid pooled kokku intressimääraga võrdses viivisemääras, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt põhinõuete täitmisega viivitamise tõttu kokkulepitud määras viivist. 9.2.
2. Mõlemale lepingule kohalduvate üldtingimuste p 7.1 järgi oli viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär (dtl 62). Lepingu I põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 40,03% aastas (dtl 27) ja lepingu II põhitingimuste kohaselt 39,99% aastas (dtl 46). Arvestades ülal viidatud Riigikohtu seisukohti, saavad lepingupooled leppida kokku selles, et viivisemäär on võrdsustatud intressimääraga ning selline kokkulepe ei ole tühine ka siis, kui viivisemäär ületab kordades seadusjärgset viivisemäära. 9.2.
3. Küll aga tuleb kohtul sellise viivisenõude rahuldamiseks kontrollida seda, kas intressikokkulepe on VÕS § 406² lg 1 I lause järgi krediidikulukuse määra arvestades kehtiv. Juhul, kui intressikokkulepe on tühine, ei saa sellest tuleneda ka viivisemäära. Sellisel juhul tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning kuna see on väiksem kui VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Samuti tuleb kohtul viivisenõude rahuldamise eeldusena kontrollida, kas kogu leping kehtib või on hageja rikkunud VÕS §-s 403⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viimasel juhul ei kehtiks ka viivisekokkulepe ning hagejal oleks õigus nõuda üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist, arvestades mh põhinõude sissenõutavaks muutumist vastavalt VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tehtud ümberarvutuste kohasele tagasimaksegraafikule. 9.2.
4. Siinset vaidlust lahendades kontrollis maakohus kostja vastuväite alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja leidis, et laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi täitnud. Seega ei saa intressikokkulepet pidada tühiseks ega lugeda viivisemäära aluseks olevaks intressimääraks VÕS § 408 lg 4 järgi seadusjärgset intressimäära. Kuna intressikokkulepe kehtib, saab üldtingimuste p-s 7.1 sätestatud viivisemääraks pidada lepingu põhitingimuste kohast intressimäära. 7 2-22-117945 9.2.
5. Kuigi maakohus ei ole kostja vastuväidetest hoolimata kontrollinud, kas krediidi kulukuse määra arvestades lepingud, sh viivise- ja intressikokkulepped kehtivad, ei ole kolleegiumil alust arvata, et kostjaga sõlmitud lepingud oleksid lubamatu krediidikulukuse määra tõttu tühised. VÕS § 406² lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuigi kostja seadis kahtluse alla lepingute põhitingimustesse märgitud krediidikulukuse määra õigsuse, ei ületa lepingute tegelik krediidi kulukuse määr lepingutes märgitud määra ega ole lubamatu. Mõlema lepingu põhitingimuste (dtl 27 ja 46) kohaselt oli krediidi ülempiir 1000 eurot, tegemist oli tähtajatu lepinguga ning krediidi kulukuse määraks oli märgitud 49% aastas. Lepingute põhitingimustest ja üldtingimustest nähtub, et kostja kuluks oli üksnes intressikulu (vastavalt 40,03% ja 39,99% aastas). Muid kulusid või tasusid lepingute põhitingimustest ega üldtingimustest ei nähtu, samuti ei ole kostja toonud esile, et ta oleks kandnud seoses krediidilepingutega täiendavaid tasusid. Kostjalt krediidi kulukuse määra mõjutavate täiendavate tasude nõudmist ei nähtu ka lepingute ülesütlemise avaldustest (dtl 65– 66). Arvestades lepingutes kokku lepitud intressimäära ja krediidilimiiti ning seda, et tegemist oli tähtajatu lepinguga, on lepingutesse märgitud krediidikulukuse määr ligilähedane VÕS §-de 406 ja 406¹ ning rahandusministri 13.10.2020 määrusega nr 51 kehtestatud tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra kohaselt arvutatud krediidi kulukuse määrale (lepingu I puhul 48,25% ja lepingu II puhul 48,2%, vastavalt Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee avaldatud kalkulaatorile). Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli perioodil 01.12.2016–31.05.2017 sõlmitud tarbimislaenu lepingute keskmine krediidi kulukuluse määr 18,92% ja perioodil 01.06.2017– 30.11.2017 18,81%, mis teeb krediidi kulukuse ülempiiriks vastavalt 56,76% ja 56,43%. Seega ei ületanud kostjaga sõlmitud lepingute puhul krediidi kulukuse määr lubatavat määra ning lepinguid, sh neis sisalduvaid viivise- ja intressikokkuleppeid, ei saa krediidi kulukuse määra arvestades pidada VÕS § 406² lg 1 I järgi tühiseks. 9.2.
6. Kuna nii viivise- kui ka intressikokkulepe kehtivad, on hagejal õigus nõuda kostjalt intressiga samas määras viivist. 9.
7. Kuigi kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks, ei ole kolleegiumi hinnangul selleks praegusel juhul alust. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS §

§ 162

järgi viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Siinsel juhul ei saa kostjalt nõutavat viivist pidada ebamõistlikult suureks, sest hageja on viivist hea usu põhimõttele tuginedes vähendanud ning nõuab kostjalt viivise väljamõistmist üksnes põhinõudega samas ulatuses. Ka juhul, kui viivist saaks pidada ebamõistlikult suureks, ei oleks kohtul alust seda vähendada, kuna kostja ei ole toonud esile ühtki asjaolu, mis annaks alust viivist vähendada. 8 2-22-117945 9.

1. Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude kogu ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 1975,8 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
3. Arvestades seda, et maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks, saab seda teha ka ringkonnakohus. 11.
4. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus eksis osaliselt hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel. 11.1.
5. Maakohus ei ole hagejale hüvitatavate lepingulise esindaja kulude suurust määrates eksinud menetlusõiguse normide vastu, mistõttu ei ole selles osas alust maakohtu otsust muuta. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 56). Siinsel juhul ei ole maakohus hagejale hüvitatavate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust määrates väljunud kaalumispiiridest. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid ja neile kulunud aega ning põhjendas, miks on taotluses märgitud ajakulu ülemäärane ja miks saab põhjendatud ajakuluks pidada 14 tunni asemel 8 tundi. Seejuures ei ole maakohus eksinud, kui arvestas mh seda, et tegemist oli tüüpvaidlusega. Ainuüksi see, et hageja lepingulise esindaja hinnangul on kogu toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses põhjendatud, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtul kaalutlusotsusesse sekkuda. Ülaltoodut arvestades võtab ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks määrates aluseks maakohtu seisukoha, et maakohtu menetluses oli hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu 960 eurot. 11.1.
6. Küll aga on maakohus eksinud, kui luges hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tasutud riigilõivu 420 eurot, kuigi Kohtute infosüsteemi kohaselt tasus hageja maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 119,75 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt riigilõivu 370,25 eurot, s.o kokku 490 eurot. Ka riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga 4247,27 eurot tasuda riigilõivu 490 eurot. 11.1.
7. Ülaltoodut arvestades olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus kokku 1450 eurot (960+490). 11.
8. Hageja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikud kulud on 555 eurot. 11.2.
9. Esmalt märgib kolleegium, et hageja põhjendatud kulu riigilõivule on 315 eurot. Kuigi hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 365 eurot, tuli hagejal apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (1514,83 eurot) arvestades tasuda RLS § 59 lg-ge 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 315 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu 50 eurot rohkem, ning tal 9 2-22-117945 on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. Selles osas ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid kostja kanda. 11.2.
10. Hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 240 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 570 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4,75 tundi, sh 4,5 tundi maakohtu otsusega tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks ning 0,25 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik üksnes osaliselt. Kuna sarnaselt hagiavaldusele on ka hageja apellatsioonkaebuse puhul tegemist tüüpkaebusega, aga arvestades ka kaebuse ulatust (hageja vaidlustas üksnes viivisenõude osalise rahuldamata jätmise) ning seda, et kaebuses oli refereeritud maakohtu seisukohti ning valdavalt korratud varem maakohtu menetluses ja teistes menetlustes varem esitatud tüüpilisi seisukohti, võis tüüpkaebusi koostaval juristil kuluda apellatsioonkaebuse ettevalmistamiseks ja vormistamiseks mõistlikult 1,75 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi saab pidada põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 240 eurot (2 tundi × 120 eurot/tund = 240 eurot). 11.
11. Ülaltoodu kohaselt on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kokku 2005 eurot, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 10