lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 15.11.2022 kuni põhinõude 1975,80 täitmiseni.
Muu krediidikonto lepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Krediidikonto lepingute tingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Krediidikonto lepingus nr. KK3192012 leppisid pooled kokku intressimääras 40,03% aastas. Kostja kohustus intressi tasuma kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates
Lepingu nr. KK3192012 alusel nõutavate sissenõudmiskulude 50,00 eurot kujunemine 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot,
lg 1 p-st 1 ja pst 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt
lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu nr. KK3192012 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 976,46 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 26.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,03% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja
Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1142,65 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa ületavas osas ning vähendab viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 976,46 eurot. Lepingu nr. KK3223415 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 999,34 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.07.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 27.06.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja
Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1162,78 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist põhiosa ületavas osas ning vähendab viivisenõuet põhisummani. Seega on hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 999,34 eurot. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1975,80 eurot, intress 195,67 eurot, sissenõudmiskulud 100,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1975,80 eurot; Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 490,00 eurot ja hageja õigusabikulud 480,00 eurot; mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
Hageja selgitab, et poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt Krediidiandja kodulehe vahendusel (www.laen.ee; www.smsmoney.ee).
lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Krediidiandja saatis kostjale enne lepingu sõlmimist ning laenu väljamakseid e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe. Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh. poolte andmed jms., edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja esitab tõendina kõik Placet Group OÜ poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja juhib siinjuures tähelepanu, et Placet Group OÜ on edastanud kõik kirjad kostja poolt avaldatud e-posti aadressile, mis on mh rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadress. Hageja selgitab, et laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida laenuandja koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus laenuandjale laenutaotlus esitada. Laenuandja koduleheküljel on esitatud detailselt ja põhjalikult kogu oluline teave laenulepingu tingimuste ja selle sõlmimisega seonduva kohta. Lepingu sõlmimiseni ei ole võimalik jõuda ilma nimetatud teabega tutvumata ja tingimusi aktsepteerimata. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid. Kostja kinnitas lepingu vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest. Kostja on lepingu tingimusi aktsepteerinud, ta on nendega nõustunud ning need on saanud lepingu lahutamatuks osaks. Samuti soovib hageja selgitada, et tüüptingimused on mitmekordselt kontrollitud nii Tarbijakatseameti kui ka Finantsinspektsiooni poolt kes teostavad järelevalvet laenuandjate osas, vastasel juhul ei oleks laenuandja (laenuettevõtjana) saanud tegevusõigust. Eeltoodust tulenevalt on leping krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud. - Kostja leiab, et hagis on vastuoluliselt ja arusaamatul põhjusel väidetud, et kostja krediidilimiidiks on 1000 eurot, kuid krediidiandja poolt on kostjale välja makstud tunduvalt suurem summa. Hageja selgitab, et igakordse laenusumma väljamaksmisel lähtus krediidiandja krediidilimiidist 1000,00 eurot. Olukorras, kus kostja võtab välja näiteks 700,00 eurot, on kostja laenulimiidi jääk 300,00 eurot. See tähendab, et summa väljamakse taotluse rahuldamisel lepivad pooled kokku summa tagastamiseks maksegraafikus (hageja on kõik graafikud hagiavaldusega esitanud). Kui kostja võetud summa maksegraafiku alusel tagastab, kasvab laenulimiidi jääk võrdeliselt teostatud põhiosa tagasimaksetega. Ehk, kui kostja on ära kasutanud kogu krediidilimiidi, s.o 1000,00 eurot, on laenulimiidi jäägiks 0,00 eurot. Seejärel, kui kostja on summa osaliselt tagastanud, on tal taaskord võimalik krediiti välja võtta krediidijäägi ulatuses. Laenulimiidi kasutamine ja laenu väljamaksmine on selgitatud ka üldtingimuste punktis
Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt
lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel teadlikult krediidiandjale ebaõigeid andmeid. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase, maksehäireregistrit ning lisaks kontrollis kostja finantsseisu, sh sissetulekuid, väljaminekuid, võimalike täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele jms kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt. Laenuandja poolt tehtud päringutest ilmnes ka, et kostjale kuulub kinnisasi. Laenuandja on teinud põhjaliku krediidihindamise, kus on lähtunud tema reaalsetest sissetulekutest ja väljaminekutest. Kostja maksevõimet analüüsiti laenuandja poolt ja laenuandja leidis, et kostja on võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ka olemasolevate kohustuste kõrvalt. Seega oli kostja laenu võtmise ajal piisava sissetulekuga ning varakas ehk täiesti usaldusväärne laenuvõtja. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist varakas, töötava ja piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostjal on ka kinnisvara, mille arvelt tal on võimalik oma kohustusi täita. - Hageja selgitab, et nõuab viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 40,03% ja 39,99% aastas, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja
Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40,03% ja 39,99% ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas
lõike 1 kolmanda lausega.
lg 3 p 5 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et viivise mõistliku määra hindamisel tuleb eelkõige hinnata iga tehingu konkreetseid asjaolusid. Järgnevalt selgitab hageja asjaolusid, mida tuleb käesolevas asjas viivise mõistliku määra hindamisel muuhulgas arvestada ja mis välistavad viivise ebamõistliku suuruse ja sellest tulenevalt viivisekokkuleppe tühisuse. Hageja esitatu hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, s.t raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 40,03% ja 39,99% aastas. Sama suur oli ka lepingus kokku lepitud viivisemäär. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama igakuiselt osamaksena vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud lähtuvalt lepingu üldtingimustele. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Tähtajaks tasumata summadelt oli laenulepingus ette nähtud viivisemääraga võrdne viivisemäär, s.o 40,03% ja 39,99% aastas. Nimetatud viivisemäära kohaldatakse pooltevahelises võlasuhtes nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast selle üles ütlemist. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma
lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär ehk 40,03% ja 39,99% aastas.
lg 1 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepitud intressimääraga võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivist ei ole lepingus kokku lepitud kindlaksmääratud suuruses, kindlaks on määratud vaid viivise määr ehk viivise arvestamise alus. Riigikohus on 14.06.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05 öelnud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Kohustust täitva võlglase suhtes viivist ei rakendata, kohustuse rikkumise korral sõltub tasumisele kuuluv viivise summa otseselt võlglase tegudest, sellest millise summa ulatuses ja kui pikaajaliselt võlglane oma kohustust rikub. Isegi juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka
lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks.
1 ega
lg 1 kolmas lause ei sea ühtegi piirmäära sellele, kui suur võib olla lepingus kokku lepitud intressimäär, mida viivisemäärana kohaldada. Ainus
lg 1 kolmandast lausest tulenev nõue on see, et lepingus kokku lepitud intressimäär peab olema kõrgem
Niisiis on seadusandja ise ette näinud, et kohaldada võib seadusjärgsest viivisest ka kordades kõrgemat määra. Kohtupraktika, mis limiteerib seadusest otsesõnu tulenevat õigust kohaldada viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäära, on meelevaldne ja läheb kaugemale seadusandja poolt ettenähtust. Seadusandja ei ole tegelikult ette näinud, et lepingus kokkulepitav intressimäär või viivisemäär peaks väljendama „kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“ nagu sellele on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Siinjuures on oluline tähele panna, et
lg 1 ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellise kahjuga seoses on aga Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-120-08 punktis 6 märkinud, et eelkõige võib kahjuks pidada saamata jäänud intressi. Ka siit nähtub, tarbijalt nõutavad summad on seotud lepingus kokku lepitud intressimääraga, mitte näiteks seadusjärgse viivisemääraga. Arvesse tuleb ka võtta, et kohtupraktikast tulenevalt on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). Seda silmas pidades ei ole millegagi põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kogu sissenõutava viivise summa osas. PS § 31 kohaselt kuulub ettevõtlusvabaduse alla muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist.
lg 1 kolmandas lauses sätestatud viivise määr ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine.
lg 2 kohaselt tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset (laenatud raha hind) või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Hageja leiab, et viivise nõudmise laenulepingujärgse intressimääraga võrdses viivisemääras on põhjendatud ja õige. Muuhulgas peab hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks.
lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd kostja ei ole käesolevas asjas esitanud tema majanduslikku seisundit hinnata võimaldavaid tõendeid, ei saa kohus viivist vähendada tulenevalt kostja majanduslikust seisundist. Füüsilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb eelkõige arvesse võtta igakuiseid sissetulekuid. Seega peaks kohus kostja majandusliku seisundi hindamiseks kohustama kostjat esitama pangakonto väljavõtted.
), kusjuures täielikult on jäetud rakendamata vastutustundliku laenamise põhimõte
. Hagis on vastuoluliselt ja arusaamatul põhjusel väidetud, et kostja krediidilimiidiks olevat 1000 eurot, samas väidetakse hageja poolt esitatud tekstides, nagu oleks hageja poolt kostjale välja makstud tunduvalt suurem summa, kui väidetav krediidilimiit ette nägi. Hageja ei ole hagiavalduses seda vastuolu selgitanud ega põhistanud. Hagiavaldusest ei selgu tegelikku krediidi kulukuse määra väidetava krediidilepingu kohta. Hageja poolt hagile lisatud tekstides on üksnes väidetud krediidi kulukuse määraks 49,00% ja on selgitustes esitatud näide 500 euro suuruse laenu kohta, kui laen võetakse kaheks kuuks. Käesoleval juhul aga väidab hageja, et krediit olevat kostjale võimaldatud tähtajatu krediidikontolepingu alusel. Hageja ei ole hagetava lepingu tingimustele vastavat krediidi kulukuse määra kujunemist jälgitavalt esitanud. Seega puudub selgus, kuidas on hageja poolt väidetav krediidi kulukuse määr saadud ja kas selline määr vastab kehtivale õigusele. Krediidi kulukuse määra arvutamine tõendamine on krediidiandja ülesanne. Seega on tõenäoline, et isegi juhul, kui käesolevas menetluses leiaks tuvastamist krediidilepingu sõlmimine hageja õiguseellase ja kostja vahel (kostja lepingut ei tunnista), võib krediidi kulukuse määr ületada tarbijalaenudes lubatud krediidi kulukuse määra. Laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus võib seetõttu olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 3 mõttes ja hagis väidetud krediidilepingud on seetõttu tühised. Hageja on hagiavaldusele lisanud väidetavad krediidilepingu üldtingimused. Kostja osundab, et ei ole pidanud läbirääkimisi ega saanud läbirääkimisi pidada väidetud krediidilepingute üldtingimuste üle. Kostjale ei ole neid tingimusi ka tutvustatud. Seega on tegemist tüüptingimustega ja käesoleval juhul ka ebamõistlike tüüptingimustega. Riigikohus on selgitanud (vt 2-19-5601/61 p 17.1 jj), et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2- 1109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt maksete tasumist ka nende nõuete osas, mis on käesoleva hagi esitamise ajaks aegunud. Nii on aegunud kõik perioodilised maksed, mis oleks hageja poolt esitatud krediidilepingute maksegraafikute alusel pidanud olema hagejale tasutud 12 kuu perioodi jooksul krediidilepingu sõlmimisest. Krediidilepingud sõlmiti hageja väitel 03.10.2017 ja 18.12.2017. Seega pidi krediit olema hageja poolt hagetud lepingute alusel olema hageja õiguseellasele tagastatud hiljemalt 31.12.2018 kuupäevaks. Krediidilepingutest tulenevad nõuded hakkasid aeguma alates 31.12.2018 ja hagi oleks pidanud aegumise vältimiseks olema kohtusse esitatud hiljemalt 01.01.2021 kuupäeval. Hagetud nõuded on aegunud. Kostja taotleb, et kohus kohaldaks hagetud nõuetele aegumist. Hageja poolt esitatud hagiavalduse lisast 1 lk 15 nähtub, et kostja on kohustatud tasuma viivist arvestusega 40.3% põhisummast iga viivitatud päeva eest. Kostja osundab, et tarbijakrediidilepingutes saab viivise määraks olla kasutatav
Kostja vaidleb viivise nõudele vastu ja osundab, et hageja ei ole kostjale saatnud viivise nõudeid. Kui kostjal ka oleks rahaline kohustus hageja ees, tuleks hageja käitumine lugeda viiviste osas vastuoluliseks ja jätta hageja viiviste nõue rahuldamata. Kostja osundab, et hageja poolt nõutav viivise protsent ja selle alusel arvestatud viivis on ka ebamõistlikult suur, mistõttu taotleb kostja kohtult viivise vähendamist
lg 1 järgi koosmõjus
lg 8 vähendada 0 euroni ka olukorras, kui kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt või tervikuna rahuldamisele. Hageja väidab, et olevat saatnud kostjale käesolevas menetluses hagetud lepingute alusel võlateateid. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et kostjale oleks võlateateid üldse saadetud. Kostjale ei ole ühtegi võlateadet kätte toimetatud. Kostja vaidleb võlateadete saamisele vastu. Lisaks muule ei vasta hageja poolt seisukoha lisana esitatud e-kirjad sisule, mida hageja on nendele omistanud. Hageja 06.09.22 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja õiguseellase kodulehelt registreerimist tõendav dokument, vaid 22.05.17 kuupäeva kandva e-kirja kavand, Sellest kirjast ei nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud. Kirjas sisalduv tekst: „Kui Te ei ole meie kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta meiega koheselt ühendust.“ viitab selgelt ka võimalusele, et kiri võidakse saata ka isikule, kes ei ole kodulehel registreeritud. Seega ei tõenda hageja menetlusdokumendi lisa 1 hageja väiteid. Sellisel kirja kavandil ei le asjas tähtsust ja see tuleb jätta vastu võtmata. Hageja on menetlusdokumendis paljasõnaliselt esitanud mitmeid selgitusi, kuid ei ole neid ühegi tõendiga tõendanud. Hageja väidab seejuures, et krediidiandja olevat saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe ning on viidanud menetlusdokumendi lisale
Hageja on menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja poolt rakendatud viivise määr ületab kolm korda seadusega sätestatud viivise määra. Seega leiab hageja, et raskustesse sattunud laenu saajat, kes ei ole majanduslike raskuste tõttu osutunud võimeliseks kohustust kohaselt täita, tuleks veelgi koorida üle jõu käivate viiviste rakendamisega. Kostja on seisukohal, et ka hageja poolt rakendatud intressimäär 40.03% ja 39,99% on niigi ebamõistlikult kõrged ja selliste intressidega laenu taotlevad reeglina üksnes need isikud, kes on sattunud majanduslikesse raskustesse. Nimelt oli eluasemelaenude intressimäär võrreldaval perioodil Eesti Panga andmetel 2,2 kuni 2,5% aastas. Seega ületas hageja tarbimislaenu intressimäär eluasemelaenude intressimäära üle 18 korra. Hageja tegevus on liigkasuvõtlik ja ka hageja poolt kohaldatav viivitusintress on liigkasuvõtlik ning raskustesse sattunud laenajat väga otseselt kahjustav. Kostja taotleb, et kohus tuvastaks hageja üldtingimuste viivitusintressi kui tüüptingimuse olulise vastuolu heade kommetega ja tuvastaks hageja laenulepingu üldtingimuste viivisemäära ebamõistlikult kahjustava mõju ning tühisuse. 4. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Oma 02.10.2022 vastuses on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole märkinud, missugust vaidlusalust väidet hageja iga vastava e-kirja või muu dokumendiga on tõendada soovinud. Kostja on taotlenud jätta hageja menetlusdokumendi lisad 2, 3 ja 8 vastu võtmata. Hageja kostja sellise seisukoha ega taotlusega ei nõustu. Hageja on 06.09.2022 menetlusdokumendis selgitanud, et poolte vahel sõlmitud lepingud on sõlmitud sidevahendi abil. Hageja viitas
lõikele 9, mille kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Lisaga 2 tõendas hageja, et krediidiandja on saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist ning laenu väljamakseid e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe, seega on krediidiandja vastavad nõuded täitnud. Samuti tõendas hageja lisaga 3, et kõik lepingu dokumendid, sh poolte andmed jms, on edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja esindaja on seisukohal, et hageja poolt esitatud e-kirjad ei vasta sisule, mida hageja on nendele omistanud. Kostja leiab, et 06.09.2022 menetlusdokumendi lisa 1 ei ole hageja õiguseellase kodulehelt registreerimis tõendav dokument, vaid e-kirja kavand. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Tegemist ei ole e-kirja kavandiga, vaid adressaadile (XXXXXXXXXXXXXX) saadetud e-kirjaga. Hagejale on arusaamatu, miks kostja leiab, et tegemist on e-kirja kavandiga. Lisaga 1 on hageja tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on sõlmitud sidevahendi abil. Lisana 1 on lisatud e-kiri, mis on edastatud kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXX (mis on ühtlasi e-posti aadress, millelt kostja on hageja esindajaga suhelnud). Seega kostja väie, et kirjast ei nähtu, et e-kiri oleks üldse kunagi kellelegi saadetud, on vale. Samuti on üllatuslik ning arusaamatu kostja esindaja seisukoht, et Lisa 1 kirjas sisalduvat teksti: „Kui Te ei ole meie kodulehel registreeritud või saite selle kirja ekslikult, siis palume võtta meiega koheselt ühendust.“ saab tõlgendada ka selliselt, et see saadetakse meelevaldselt isikule, kes ei ole kodulehel registreerinud. Tegemist on tavapärase lausega, mis lisatakse registreerimisel alati e-kirja lõppu juhuks, kui keegi kolmas isik on e-kirja saaja nimel mõnda keskkonda konto registreerinud. Nimetatud lauset kasutatakse erinevate kasutajakontode loomisel, sh nt meediaväljaannete (Delfi vms) kasutajakonto loomisel. Tegemist on n-ö ettevaatusabinõuga juhuks, kui kolmas isik on kasutanud teise isiku andmeid (sh e-posti aadressi) konto loomiseks. Kostja ei ole oma seisukohtades kordagi väitnud, et tema nimel oleks laenu võtnud kolmas isik. Lisas 1 olev e-kiri ütleb selgelt ja tõendab, et kostja on registreerinud ennast laenuandja kodulehel smsmoney.ee ning avaldanud laenuandjale oma e-posti aadressi XXXXXXXXXX. Seega on tõendatud, et kostja on laenuandja keskkonnas ennast registreerinud ning konto loonud. Mh leiab kostja, et hageja ei ole tõendanud oma väidet mille kohaselt on krediidiandja saatnud kostjale enne lepingu sõlmimist e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe. Hageja kostja väitega ei nõustu ning leiab, et on e-kirja saatmist tõendanud. Hageja on esitanud 06.09.2022 menetlusdokumendiga lisa 2, kust nähtub, nagu kostja ka möönab, kostjale saadetud e-kirjad. Esimene e-kiri koos Euroopa Tarbijakrediidi infolehega on kostjale edastatud 02.10.2017, s.o 1 päev enne krediidikonto lepingu nr. KK3192012 sõlmimist. Samuti on krediidiandja enne lepingu nr. KK3223415 sõlmimist edastanud kostjale Euroopa Tarbijakrediidi infolehe kostja poolt avaldatud e-posti aadressile. Samuti on kostja viidanud, et kõik konteineris olevad dokumendid on loodud ühel ja samal kuupäeval – 15.06.2022. Hageja selgitab, et tegemist on kuupäevaga, mil krediidiandja võttis lepingutega nr KK3192012 ja nr KK3223415 seotud dokumendid oma süsteemist välja, pakkis .zip-failidesse ning edastas hagejale. Hageja on seisukohal, et on tõendanud e-kirjade saatmist ja kostjale kohale toimetamist lisatud e- kirjadega. Hagejal ei ole muul mõistlikul viisil võimalik tõendada e-kirjade saatmist ning kohale toimetamist, kui reaalselt edastatud e-kirjade esitamisega. Siinjuures rõhutab hageja, et kõik krediidiandja kirjad on edastatud kostjale e-posti aadressile, mis on avaldatud kostja enda poolt ning mis mh on kantud rahvastikuregistrisse. Samuti rõhutab hageja, et kostja poolt lisana 1 esitatud e-kiri on edastatud kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXX. Eeltoodust nähtub selgelt, et tegemist on e-posti aadressiga, mis kuulub kostjale ja mida kostja kasutab ning kust kostja e-kirjad kätte saab. Seega ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ise ei registreerinud ennast krediidiandja veebilehel eelpool nimetatud e-posti aadressi kasutades (vt p 4). Hageja ei nõustu kostjaga justkui ei ole hageja ümber lükanud kostja vastuväidet selle kohta, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja väidab punktis 8, et hageja poolt esitatud profiilianalüüsi kohaselt rahuldati krediidikonto taotlus, kuigi kliendireserv oli krediidiandja süsteemi hinnangul miinuses 913,29 euro võrra. Hageja juhib kostja ja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on profiilianalüüsi vaadanud valikuliselt, valides välja ja viidates üksnes asjaoludele, mis on kostjale kasulikud. 06.09.2022 lisana 5 esitatud krediidianalüüsi lk 3-4 on krediidiandja 25.04.2019 teostanud konto väljavõtte kontrolli, kust nähtuvad kostja sissetulekud 1149,59 eurot ning kulud 1611,07 eurot. Sellest tulenevalt on kliendihaldur 04.05.2019 otstanud krediidikonto lepingu muutmise (+s.t uue väljamakse tegemise) tagasi lükata. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et krediidiandja on nii 25.04.2019 kui ka 04.05.2019 edastanud kostjale e-kirja milles teavitab, et krediidikonto lepingu muutmise taotlus ei ole rahuldatud. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole esitatud väiteid kuidagi tõendanud või selgitanud, miks ja kuidas on kostja selline seisukoht kujunenud. Kuivõrd kostja väited on paljasõnalised ning tõendamata, tuleb need jätta tähelepanuta. Laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hageja selgitab et krediidiandja vastavat ülesannet täitvad töötajad kontrollivad tarbija krediidivõimelisuse hindamise protsessi käigus ka tarbija igakuiseid kohustusi. Sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%) ei ole krediidiandjatele kehtiva regulatsiooniga kehtestatud, mistõttu lähtub krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnates printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel on krediidiandja arvesse võtnud kostja poolt esitatud krediiditaotluses esitatud teavet. Krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluse rahuldamiseks ning samuti on kostja igakuised kohustused väiksemad, kui kostja igakuised sissetulekud. Krediidiandja on 02.10.2017 ja 18.12.2017 teostanud laenutaotlejale põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist, mille puhul on tegemist Placet Group OÜ andmebaasi väljavõttega. Kostja oli oma sissetulekuks märkinud 2000,00 eurot ja 2500,00 eurot. Väljaminekuteks märkis kostja 348,27 eurot ja 903,65 eurot, millest laenuandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus kokku lepitud osamakse, s.o 103,54 eurot ja 48,27 eurot kuus. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged sh juhul kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades et esitatud andmed on tõesed. Kui kostja soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist lepingupoolt eksitada, rikub ta
Kostja on oma vastustes asunud korduvalt seisukohale, et krediidikonto lepingute nr KK3192012 ja nr KK3223415 alusel ei ole kostja saanud krediiti pangakontole ega ka sularahas. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Oluline on, et tahe oleks teisele isikule selgelt äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte saanud. 06.09.2022 menetlusdokumendi lisa 5 lk 7 nähtub, et kostja on lepingu nr KK3192012 alusel teostanud krediidiandjale tagasimakseid perioodil 11.11.2017–11.04.2019 ning lisa 5 lk 20 nähtub, et kostja on lepingu nr KK3223415 alusel teostanud krediidiandjale tagasimakseid perioodil 08.01.2018– 11.04.2019. Riigikohus on oma otsuse nr 2-16-124450 punktis 20 selgitanud, et lepingu sõlmimine tuleb lugeda tõendatuks mh seetõttu, et kostja maksis pikema aja jooksul arveid, mille maksmine eeldas kostjale saadetud arvetel olnud andmete teadmist. Isegi, kui lepingu sõlmimist tõendatuks lugeda ei saa, tuleb pikema aja jooksul toiminud arvete tasumisest järeldada, et võlgnik kiitis lepingu heaks. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool on selle kätte saanud. Käesoleval juhul on kostja tasunud maksegraafikujärgseid osamakseid, millega on kostja andnud kaudse tahteavalduse TsÜS § 68 lg 3 mõistes. Järelikult on kostja nimetatud lepingu alusel väljastatud krediidi reaalselt oma valdusesse saanud ja seda kasutama hakanud. Eluliselt ei ole usutav olukord, kus kostja oma valdusesse krediiti ei saa, kuid teeb pikema perioodi vältel tagasimakseid krediidiandjale, lisades selgitusse käesoleva tsiviilasja aluseks olevate lepingute numbrid. Hageja ei nõustu sellega, et viivise määr on vastuolus heade kommetega ja
Kostja on võrrelnud kostjale väljatatud tarbimislaenu intressi eluasemelaenude intressimääraa. Hageja leiab, et selline võrdlus ei ole põhjendatud – põhjused, miks üks laen on kallim kui teine, tulenevad laenu ostatarbest, selle tagasimaksmise paindlikkusest ja väljastamise kiirusest. Eluasemelaenu ja tarbimislaenu intressimäära võrdlus on ebamõistlik. Eluasemelaenu puhul mõjutab laenu hinda lisaks kohustuse võtja finantskäitumisele ka tagatise väärtus ning omafinantseering. Eluasemelaenu puhul väljastav laen on sisuliselt raha hulgimüük, kus ühe lepinguga saab korraga kümnete tarbimis- ja väikelaenude suuruses tehingu. Kuivõrd eluasemelaenuna väljastatud laen on tagatud ning pikaajaline, on nendel ka oluliselt madalam intressimäär. Hageja tegevus ei ole liigkasuvõtlik, samuti ei ole hageja poolt kohaldatav viivitusintress liigkasuvõtlik. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40,03% ja 39,99% ei saa olla liiga suur ja viivise kokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine, kuivõrd viivis on kooskõlas
lõike 1 kolmanda lausega.
lg 3 p 5 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Isegi juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka
lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 40,03% ja 39,99% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Seega ei ole viivitusintress vastuolus heade kommetega, ebamõistlikult kahjustav ega tühine.
§-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vaidleb sellele vastu ning on esitanud tõendeid selle kohta, kuidas krediidiandja enne laenukrediidi võimaldamist mõlema lepingu puhul on eelneval päeval saatnud kostjale infolehe, samuti palunud kostjale esitada andmeid oma sissetulekute ja kohustuste kohta, teinud ise päringuid andmebaasidesse ja analüüsinud kostja kontoväljavõtet. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 on kohus märkinud, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Käesoleval juhtumil on krediidiandja seda teinud ja hageja seda tõendanud (esitatud tõendite alusel on näha, et on ka keeldunud krediidilepingu muutmisest krediidisumma suurendamiseks), seega leiab kohus, et laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 12. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja nõutav viivise määr on seadusega kooskõlas või mitte. Viivise osas on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Hageja aga leiab, et Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on viidatud kohtuasjas täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-125-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Hageja väidab ka seda, et kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kohus ei nõustu siin hageja väidetega ja leiab, et kokkuleppe paiknemise asukoht laenulepingu põhitingimustes ei muuda seda mitte-tüüptingimuseks, kui see olemuslikult seda on. Kohus märgib ka seda, et laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud vaid intressi määr, viivise määra rakendamine samas määras kui kokkulepitud intressimäär on sätestatud laenulepingu üldtingimustes. Lisaks sätestab
Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-2-1-39-11 öelnud, et tingimuse kasutaja peab tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et laenulepingu puhul oli kostja ainus võimalus leping sõlmida või sõlmimata jätta, muutusi lepingutingimustes tal teha ei olnud võimalik ning intressi- ja viivise määrade üle eraldi läbi ei räägitud. Niisiis on tegu tüüptingimustega
mõistes ja tuleb analüüsida, kas tüüptingimus on
Hageja väidab, et viivise kahekordne piiramine (maksimaalne viivisesumma ja viivisemäär) on ülemäärane ja rikub ettevõtete põhiseaduse §-i 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist.
lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile.
lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Kohus leiab, et tarbijakrediidi suuremad riskid võrreldes näiteks hüpoteeklaenude või muude tagatud kohustustega on kaetud nende suuremate intressimääradega ja seega ei ole karistusliku olemusega viivis täiendavalt vajalik. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-08 leidnud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Kohus leiab, et praegusel juhul on lepingus sätestatud intressimäära alusel arvestatud viivis kostja suhtes ebaproportsionaalselt suur, tüüptingimus seetõttu tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset viivise määra ehk 8% aastas. Kohus märgib, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral ei pea kohus enam analüüsima poolte huvidega arvestamist, aga nimetab siiski lühidalt, et sellise määra rakendamisel on kohaselt arvestatud nii hageja kui ka kostja huvidega. Hageja ei jää madalama viivisemäära rakendamisel ilma selle n-ö survefunktsioonist, mis mõjutab teist poolt kohustuse rikkumisest hoiduma. Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga. Võlgnik on olnud krediidilepingu nr. KK3192012 puhul viivituses 26.07.2019–27.06.2022 ehk 1068 päeva, mis teeb viiviseks 228,36 eurot, ning krediidikonto lepingu nr. KK3223415 puhul perioodil 31.07.2019–27.06.2022 ehk 1063 päeva, mis teeb viiviseks 232,61 eurot, mis on põhjendatud kostjalt välja mõista. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise
lõike 1 teises lauses sätestatud määras kokku summas 460,97 eurot alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 15.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni. 13.
lg 2 punkti 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on taotlenud sissenõudmiskulude hüvitist kahe lepingu eest kokku 100 eurot ehk seaduses sätestatud piirides ja kohus mõistab selle taotletud suuruses välja. 14.
sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 punkt 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel. Vastavalt
lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
Kohtule on esindatud tõendid (loovutamisdokumendid) vaidlusaluste laenulepingute nõuete loovutamise kohta krediidiandjalt hagejale.
MS § 177 lg 1 punkti 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on osaliselt põhjendatud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 113,41 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol 306,59 eurot, kokku 420 eurot. Hageja taotles õigusabikulu summas 1680 eurot 14 tunni eest määraga 120 eurot tund käibemaksuta. Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud on üle paisutatud vähemalt pooles ulatuses, sest ei vasta menetluses esitatud õigusabi mahule. Kohus leiab, et hageja tunnitasu määr ei ole ülemäärane, aga esitatud menetlusdokumentide mahtu arvestades, on esitatud ajakulu üle paisutatud. Kohus leiab, et mõistlik ajakulu käesolevas asjas on 8 tundi, sest tsiviilasi ei ole õiguslikult keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes nõuetes. Hagi koostamisel ei pidanud hageja esindaja läbi töötama suures mahus dokumente, asi oli esindajale tuttav juba eelnevalt ettevalmistatud maksekäsu kiirmenetlusest ning käesolev hagi ei ole mahukas. Arvestades seda, et hageja esindaja on sarnastes tsiviilasjades esitanud sarnaseid hagisid, pole hageja esindaja pidanud kulutama väga palju aega hagiavalduse koostamisele, tegemist on nn tüüpavaldusega. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks seega 960 eurot, koos riigilõivuga niisiis 1380 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.