Obsah (18)

§ 199§ 213§ 288§ 2742§ 291§ 1261§ 250§ 321§ 319§ 303§ 145§ 339§ 1267§ 71§ 1268§ 1265§ 1269§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 8. veebruar 2023 Kohtuasja number 1-20-3101 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Sekre

§ 199lg 1 p 1 ja § 200 alusel osaliselt kriminaalmenetluse – seda Kar

S § 300 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo osas.

1. veebruaril 2020 tühistas vanemprokurör
2. augusti 2019 määruse, leides, et menetluse lõpetamine ei olnud põhjendatud. Sellest tulenevalt menetlus jätkus. Kaitsjate hinnangul oli asja niisugune taasavamine Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕ kohus) ja Riigikohtu praktikast tulenevalt lubamatu.
3. Maakohus kaitsjatega ei nõustunud, leides järgmist. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕ konventsioon) lisaprotokolli 7 art 4 lg 1 kohaselt ei või tõesti mitte kellegi üle sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Praegu aga õigeks ega süüdi mõistmist ei toimunud. Menetluse taasalustamine on

§ 213lg 1 p 6 kohaselt võimalik ja käesoleval juhul sellele sättele tuginetigi. 35. Kar

S § 300 koosseisusubjektiks saab olla üksnes ametiisik. A. Soop oligi ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses. 36. Kohus leidis, et R.B. i ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Nimelt keeldus R.B. enese mittesüüstamise privileegile viidates nii esmas- kui ka teisesküsitluse ajal prokuröri ja kaitsja küsimustele vastamast.

§ 288

lg 10 sätestab: „Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 ettenähtud juhul, katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina käesoleva seadustiku § 291 lõike 1 punkti 2 alusel, sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust. Käesolevas lõikes nimetatud juhul on katkestatud ristküsitlusel saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul.“ Kuigi kohus käesoleval juhul R.B. i ristküsitlust ei katkestanud, tuleb tema ütlused siiski täies ulatuses kõrvale jätta. Seda seetõttu, et R.B. jättis osadele küsimustele vastamata ning seetõttu ei olnud tagatud tema ütluste usaldusväärsuse kontroll. Samuti ei ole võimalik kasutada tõendina ristküsitlusel saadud neid ütlusi, mida R.B. andis enne seda, kui ta küsimustele vastamast keeldus – see on võimalik vaid poolte nõusolekul ning kaitsjad ei ole sellega nõustunud. Samuti ei ole pooled taotlenud tunnistaja varasemate ütluste tõendina kasutamist. 37. Kõrvale tuleb jätta ka teave, mis koguti niisuguste jälitustoimingutega, mille kohus tunnistas 11. augusti 2021 määrusega õigusvastaseks. 38. Kaitsjad soovisid, et kohus loeks lubamatuks ka tunnistajate M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütlused. Nimelt sisaldavad need ütlused ebaseaduslike jälitustoimingutega kogutud andmeid. Kohus leidis siiski, et nimetatud tunnistajate ütlustele on võimalik tugineda. Tunnistajate kirjeldatud teod oleksid toimunud ka juhul, kui kohus ei oleks andnud luba ei 6 matkimiseks ega pealtkuulamiseks. Et kohus oli andnud R.B. ile loa kuriteo matkimiseks, ei anna alust jõuda järelduseni, et lubamatud on selliste isikute ütlused, kes ei olnud jälitustoimingute läbiviimisest teadlikud. Need isikud andsid üksnes ütlusi enda poolt vahetult kogetu ja tajutu kohta. Seetõttu ei saa jälitustoimingute õigusvastasusest tuleneda nimetatud tunnistajate ütluste lubamatus. 39. A. Soobile ette heidetavate rikkumiste ajal kehtinud RHS § 23 lg 1 kohaselt ei võinud hankija jaotada riigihanget osadeks riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks. Samasugune keeld kehtib praegugi: vt RHS § 28 lg 2. Kõik kolm tehingut OÜ-ga Kuutar sõlmiti niitmis- ja võsalõikustööde (hooldustööde) tegemiseks Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ümbruses. Need hooldustööd olid ka ajaliselt tihedalt seotud: OÜ Kuutar poolsest esimesest hinnapakkumise tegemisest kuni viimase töö kohta vallale arve esitamiseni kulus kõigest 1 kuu ja 7 päeva. Niisiis oleks hooldustööd tulnud tellida ühe lihthankega. Seda seetõttu, et Hankekorra kohaselt oleks tulnud korraldada lihthange siis, kui hankelepingu eeldatav maksumus on vähemalt 10 000 eurot. Hankenõuete rikkumist ei kummuta A. Soobi väited, nagu ei olnud ta teadlik, kas OÜ Kuutar saab töödega hakkama, või et tema meelest piisas Hankekorra kohaselt hinnapäringu tegemisest ühele pakkujale. Kui A. Soop OÜ Kuutar võimekuses kahtles, oleks ta pidanud jätma selle äriühingu kvalifitseerimata ja valima teise pakkuja. Liiatigi kinnitas A. Soop, et tal tekkis veendumus, et OÜ Kuutar saab töödega hakkama. Ka ei ole põhjendatud kaitsjate viited hooldustöödega seotud kvaliteedi- ega ajasurvele. ERM-i avamiseks valmistuti aastaid. Seega oli A. Soobil piisavalt aega, et olla valmis muuseumi ümbruse korrastamiseks. A. Soobi ütlustest selgub, et ta teadis OÜ Tartu Valla Kommunaal tegevjuhi A.L. a sõnade põhjal juba kevadel, juunis, et Tartu Vallale kuuluv ja vallale üldjuhul hooldustöid tegev OÜ Tartu Valla Kommunaal heakorratöödega hakkama ei saa ja vaja läheb täiendavat tööjõudu. See tähendab, et A. Soop teadis sedagi, et hooldustööde jaoks oleks pidanud tegema ühe hanke. Niisiis rikkus A. Soop RHS § 23 lg 1 (kehtiv RHS § 28 lg 2). 40. OÜ Kuutar esitas hooldustöödega seoses kolm arvet. On tõsi, et Tartu Vallale esitas OÜ Kuutar neist vaid kaks arvet – kolmanda arve sai Raadi Arendus OÜ. Siiski tuleb arvesse võtta ka Raadi Arendus OÜ-le esitatud arve. J.R. u ja M.K. i ütluste kohaselt tellis hooldustööd Raadi Arendus OÜ nimel A. Soop – A. Soobi enda vastupidised ütlused tuleb tõendikogumist ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Oluline pole ka see, et Raadi Arendus OÜ-le esitatud arve tasuski Raadi Arendus OÜ. Seda tegi Raadi Arendus OÜ juhatuse liige J.R. seetõttu, et ta sai maksmise jaoks arve A. Soobilt. J.R. ise OÜ-ga Kuutar ei suhelnudki – seda tegi Tartu Valda esindades A. Soop. Lisaks on oluline see, et Raadi Arendus OÜ ainuomanik oli Tartu Vald ja selle äriühingu kogu raha tekkis Tartu Valla kinnistute rendile andmisest. Niisiis oli Raadi Arendus OÜ Tartu Vallale kuuluv ettevõte ehk sisuliselt oli tegu Tartu Valla kui omaniku vahenditega. Niisuguses olukorras pole võimalik pidada Raadi Arendus OÜ-d tööde hankijaks. Kõigi kolme hooldustöö hankija oli Tartu Vald ja riigihangete regulatsiooni mõttes oli tegemist ühe tööga. 41. Süüdistuses leitakse, et A. Soop rikkus tervet rida riigihankeid reguleerivaid norme. Kohtu hinnangul mitmete süüdistuses välja toodud sätete rikkumisest siiski rääkida ei saa. 42. Et kõnealused hooldustöödega seotud kolm arvet olid kokku 15 058,33 eurot (ilma käibemaksuta), ületasid nad tehingute tegemise ajal kehtinud RHS § 15 lg 3 kohase lihthanke piirmäära (10 000 eurot). Ka Hankekorra § 12 lg 1 kohaselt tuli 10 000 eurot ületava eeldatava hankemaksumuse korral viia läbi lihthange. Alates 2017. aastast on aga lihthanke piirmääraks 7 30 000 eurot – vt RHS § 14 lg 1 p 1. Et seaduse praegune redaktsioon on varasemast leebem, tuleb kehtivat redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt. 43. Ka ei rikkunud A. Soop Hankekorra § 13 lg 2 p 1 ega lg 4 p 4 (kehtiva Hankekorra § 9 lg 1). Kuigi kehtiva RHS-i ja praeguse Hankekorra koostoimest lähtuvalt oleks pidanud tegema ettepaneku pakkumuse esitamiseks vähemalt kolmele isikule, ei ole see oluline – kui hankeid poleks seaduse vastaselt osadeks jaotatud, oleks tulnud rakendada lihthanke reegleid. 44. A. Soobile pannakse süüks ka RHS § 5 lg 1 rikkumist, mille järgi tuleb vähemalt 10 000 eurose maksumusega riigihanke leping sõlmida kirjalikult. Praegu kehtiv seadus on aga teistsugune: RHS § 8 lg 7 kohaselt on vaja hankeleping sõlmida kirjalikult alles siis, kui selle maksumus on vähemalt 20 000 eurot. Tagasiulatuvalt tuleb kohaldada leebemat seadust, mistõttu ei ole kirjaliku vorminõude järgimata jätmine A. Soobile etteheidetav. 45. Niisamuti ei ole A. Soop süüdi RHS § 182 lg-te 2 ja 9 rikkumises, mis nõuavad riigihangete registrile vastavalt lihthanke teate ja riigihanke aruande esitamist (mida kumbagi A. Soop ei teinud). Seda seetõttu, et alates 2017. aastaks on lihthanke piirmääraks 30 000 eurot. 46. Samas soostus kohus süüdistusega selles, et kõneleda saab RHS § 3 p-des 1, 2 ja 4 (kehtiva RHS § 3 p-d 5, 1 ja 3) toodud põhimõtete rikkumisest. 47. RHS § 3 p 1 nägi hankijale ette kohustuse kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte. Selle normi rikkumist tõendab eelkõige Ahillea OÜ koostatud analüüs Tartu Valla poolt tellitud tööde tegeliku maksumuse ehk turuhinna kohta. Selle analüüsi kohaselt oli kolme töö tegelik hind 6785,60 eurot (2846,60+2271+1668), ent A. Soop maksis 15 058,33 eurot. Tõsi, kaitsjad seadsid Ahillea OÜ võimekuse hinnata tööde maksumust kahtluse alla, viidates osaühingu väiksele käibele ja sellele, et töötajaid on Ahillea OÜ-l olnud vaid üks või mitte ühtegi. Neil kahtlustel aga pole alust: Ahillea OÜ tegi vaid mõni kuu enne käesoleva menetluse esemeks olevate tööde tegemist ERM-i ümbruses niitmis- ja heakorratöid ehk oli hindamiseks pädev ning objektiivne. Hinnangu õigsust kinnitavad ka töid vahetult teinud E.K. o, H.K. i ja I.O. i ütlused, kes said igaüks vaid mõnisada eurot. Tõepoolest viitas E.K. o sellele, et n-ö ametlikult töid tehes oleks ta soovinud mõnevõrra suuremat tasu. Samas poleks selliselgi juhul jäänud ametlik hind kaugele maha sellest, mida tasus A. Soop. 48. RHS § 3 p 2 kohustas hankijat tagama riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus. Riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagab eelkõige hanke kohta pakkujatele informatsiooni andmine läbipaistval viisil, et kedagi ei eelistataks. Seetõttu peavad hankemenetluse tingimused ja eeskirjad olema sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt. Praegu oli meilitsi saadetud Tartu hinnapäringute tekst selline: „Raadi konnaoja ja Raadi 4 tiigi nõlvade niitmine ning lameda tiigi perve niitmine 2 m kauguselt. Lisaks ojas tuleva niite välja toomine ja olemasoleva võsa raiumine ja utiliseerimine.“ Sellest kirjeldusest jäi ebaselgeks, kas niita on vaja aadressil Raadi 4 oleva tiigi nõlvad ja lameda tiigi perved või Raadil asuva nelja tiigi nõlvad ja lameda tiigi perved. A.L. pa (OÜ Miljon Mõtet) ja R.B. it (OÜ Kuutar) see siiski ei seganud – nemad suhtlesid A. Soobiga ja said aru, kus täpselt töid teha vaja on. Samas aga sattus eksimusse OÜ Renteks esindaja A.H. , kes sai aru, et puhastada on vaja nelja tiigi nõlvad ja 6–8 tehismäe nõlvad. Seega tegi A.H. hinnapakkumise rohkemate alade niitmiseks, kui vaid sadeveetiigi ja kraavi nõlvad ning perv. Kuna hinnapäringu tekst oli sõnastatud ilmselgelt eksitavalt ja mitmeti mõistetavalt ning A. Soop ei suhelnud OÜ Renteks esindajaga täpsustamaks tööde teostamise 8 kohta ja mahtu, ei saa A. Soopi tegutsemist hanke läbiviimisel pidada läbipaistvaks; pakkujaid koheldi ebavõrdselt. 49. RHS § 3 p 4 kohaselt pidi hankija tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel. Nagu märgitud, tuli kolme hooldustööd käsitleda ühe tööna ning korraldada oleks tulnud lihthange. Seda aga ei tehtud. Kuigi kraavi ja tiigi hooldustööde puhul võeti kolmelt ettevõttelt hinnapakkumised, ei olnud alla hanke piirmäära jääva hanke teostamine läbipaistev ning selle tulemusel koheldi pakkujaid ebavõrdselt. Kaponiiride hooldustööde puhul ei korraldanud A. Soop aga mingit hanget, vaid andis tööd OÜ-le Kuutar. 50. Õige ei ole kaitsjate väide, et vastutav isik riigihankenõuete rikkumise eest polnud mitte A. Soop, vaid vallasekretär E.K. . E.K. oli tõesti määratud dokumendihaldussüsteemis Delta hanke eest vastutavaks isikuks. Kaitsjad viitasid D.G. i ja J.T. i ütlustele ning leidsid, et neist ütlustest nähtuvalt viidi Deltas vastutavaks märgitud isikule dokument täitmiseks ning see isik pidi ka dokumendis toodud probleemi lahendama. Neist ütlustest ei saa siiski teha järeldust, et E.K. hankedokumendi sisu eest vastutas. Delta tavakasutaja juhendi kohaselt viitab märge „vastutaja“ vaid õigustele teha dokumendihaldussüsteemis erinevat laadi toiminguid. Ka E.K. selgitas, et tema heakorratöid ei tellinud, vaid sellega tegeles vallavanem isiklikult. Mitmete teistegi tunnistajate ütlused viitavad sellele, et hooldustöid organiseeris A. Soop ja E.K. nendega ei tegelenud. 51. A. Soop pani KarS § 300 pärase teo toime otsese tahtlusega. A. Soop teadis juba 2016. aasta juunis, et OÜ Tartu Valla Kommunaal hooldustöödega hakkama ei saa ja tarvis läheb täiendavat tööjõudu. Niisiis teadis A. Soop, et teha tuleb mitmeid hooldustöid, mille jaoks on vajalik lihthange. Sellele vaatamata jagas A. Soop hanke teadvalt osadeks ja rikkus nii RHS § 3 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud põhimõtteid. A. Soop pidi olema riigihankenõuetega kursis. 52. Lisaks tahtlusele teo suhtes nõuab koosseisu subjektiivne külg toimepanijalt täiendavalt ühele või mitmele riigihankemenetluses osalejale eelise andmise eesmärki ehk kavatsetust KarS § 16 lg 2 mõttes. Jagades riigihanke meelevaldselt osadeks ja esitades eksitava sisuga hinnapäringud kolmele äriühingule, kellest kahe esindajaid oli A. Soop eelnevalt informeerinud hooldustööde tegelikust mahust, seadis A. Soop eesmärgiks OÜ Kuutar ja OÜ Miljon Mõtet eelistamise. Veelgi selgemalt väljendus süüdistatava eesmärk eelistada üht ettevõtet teistele A. Soobi poolt sõlmitud kahes suulises lepingus OÜ-ga Kuutar kaponiiride niitmiseks. Nimelt jättis A. Soop hanke üldse korraldamata. Nii seadis A. Soop selgelt eesmärgiks OÜ Kuutar eelistamise. 53. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, mistõttu tunnistas ta A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi süüdi. (

1. b)Omastamine α) Hooldustööd (OÜ Kuutar) 54. Esiteks võttis kohus seisukoha puutuvalt hooldustöödesse eraomandis olevatel, st Tartu Vallale mitte kuuluvatel kinnistutel. Nimelt tellis A. Soop OÜ-lt Kuutar hooldustööd muu hulgas kinnistutele katastritunnustega nr 79403:002:1302, 79403:002:1304 ja 79403:002:1305. Kinnistu katastritunnusega nr 79403:002:1302 kuulus OÜ-le Avaare Kinnisvara ja kinnistute katastritunnustega nr 79403:002:1304 ja 79403:002:1305 omanik oli Rosier Team OÜ. 9 55. Tartu Valla heakorraeeskirja kohaselt peab heakorratöid kinnistul tegema kinnistu omanik. 56. OÜ-ga Rosier Team seotud tunnistajate I.V. ja A.V. ütluste kohaselt ei tellinud OÜ Rosier Team 2016. aastal kinnistutele katastritunnustega 79403:002:1304 ja 79403:002:1305 mingeid hooldustöid. Samas ei teinud Tartu Vald OÜ-le Rosier Team ka ettekirjutusi kinnistute korrastamiseks. A. Soobi sõnul ei tehtud ettekirjutusi selleks, et oleks võimalik leida sõbralik lahendus. Hooldustööd tellis A. Soop tema enda väitel kõnealustele kinnistutele aga avaliku huvi tõttu: ERM oli ehitatud eestlaste ühiseks hooneks, mille ümbrus pidi olema selline, et kõigil oleks väärikas muuseumis käia. 57. Sellest, et kinnistud katastritunnustega nr 79403:002:1304 ja 79403:002:1305 kuulusid OÜle Rosier Team, oli A. Soop teadlik. 58. Seega tellis A. Soop hooldustööd eraomandis olevatel kinnistutel, ehkki valla heakorraeeskirja järgi pidid kinnistuid hooldama nende omanikud. Nende tööde eest lasi A. Soop tasuda Tartu Vallal ning Tartu Vallale kuuluval äriühingul Raadi Arendus OÜ. Vald ei teinud eraomandis olnud kinnistute omanikele ettekirjutusi kinnistute korrastamiseks ega nõudnud ka kinnistute korrastamiseks tehtud kulutusi valla kasuks sisse. 59. Teiseks käsitles kohus A. Soobile tehtud etteheidet selle kohta, et ta tasus hooldustööde eest turuhinnast enam. 60. Oja ja tiigi hooldustööde lepingu alusel OÜ-le Kuutar üle kantud 6150 eurost kanti 4725 eurot edasi Antse Ehitus OÜ kontole ja sellest rahast kanti omakorda 4300 eurot R.B. i elukaaslase J.T. kontole. Esimese kaponiiride niitmise lepingu alusel OÜ-le Kuutar üle kantud 7620 eurost kanti 5850 eurot OÜ R&E kontole ning sellest rahast kanti omakorda 5500 eurot J.T. kontole. Teise kaponiiride niitmise lepingu alusel OÜ-le Kuutar üle kantud 4300 eurost kanti 2983 eurot edasi OÜ R&E kontole. R.B. oli alates 12. augustist 2016 OÜ R&E juhatuse liige. Ka oli R.B. selle äriühingu osanik. 61. Seega toimus rahaülekannete jada, kusjuures iga edasikantud summa oli väiksem eelmisest, st iga raha edasi kandnud äriühing jättis osa rahast endale olenemata sellest, et ta reaalselt mingeid töid ei teinud. Nagu märgitud, maksis A. Soop tööde eest 15058,33 eurot, ehkki tegelikult olid need tööd väärt 6 785,60 eurot. Niisiis lasi A. Soop tasuda tööde tegelikust väärtusest mitu korda kõrgemat hinda. 62. A. Soobil oli vallavanemana õigus käsutada Tartu Vallavalitsuse vara ehk see vara oli A. Soobile usaldatud. A. Soop lasi valla rahaga tasuda teenuste eest, mida osutati eraisikutele ja suuremas summas, kui oli vastavate teenuste turuhind. Seega said tehingutelt kasu kolmandad isikud ehk ettevõtted ja eraisikud, kes tööde reaalse teostamisega kuidagi kokku ei puutunud. Sellisel viisil pööras A. Soop teenuse eest üle turuhinna makstud tasu kolmandate isikute kasuks. 63. A. Soobi käitumine oli KarS § 201 lg 1 mõttes ebaseaduslik. Vallavanem peab tegutsema valla huvidest lähtuvalt. Erakinnistustel hooldustöid tehes ning teenuste eest põhjendamatult kõrget hinda makstes A. Soop valla huvidest lähtuvalt ei käitunud. A. Soobi käitumise ebaseaduslikkus tuleneb ka asjaolust, et hooldustööde lepinguid sõlmides eksis A. Soop riigihankemenetluse nõuete vastu. 10 64. A. Soop tegutses otsese tahtlusega. Ta oleks saanud soetada niitmisteenuse odavamalt, st turuhinnaga ning nõuda erakinnistute korrastamist kinnistute omanikelt. Seega teadis A. Soop, et kui ta pöörab talle usaldatud vallale kuuluva vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks, sõlmides teadlikult tehingud, millega viis vallast raha välja ning lasi korrastada erakinnistuid, teostab ta süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta tahtis seda. 65. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esinenud. Seega tunnistas kohus A. Soobi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi. β) Lammutustööd 66. Kõigepealt käsitles kohus seda etteheidet, mis puudutas AS-i Astri kinnistule katastriüksusel nr 79403:002:1568 lammutusprojekti tellimist. 67. 28. detsembril 2011 sõlmisid Tartu Vald (esindaja A. Soop) ja AS Astri võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt müüs Tartu Vald AS-le Astri kinnistu katastriüksusel nr 79403:002:1299 (hilisem katastriüksuse nr 79403:002:1568). Selle lepingu p 1.7.3 kohaselt on müüja esindaja kinnitanud, et lepingu eseme koosseisu kuuluval maa-alal paiknevad ehitiste varemed. 68. 6. septembril 2012 sõlmitud asjaõiguslepinguga andis Tartu Vald (esindaja E.K. ) AS-le Astri üle kinnistu katastriüksusel nr 79403:002:1568 omandi. Kuigi lepingu punktis 1.9.3 kinnitatakse, et lepingu alusel võõrandatavad ja üleantavad kinnistute osad on hoonestamata, on punktis 2 kinnitanud, et 28. detsembri 2011 müügileping on kehtiv, kõik müügilepingus lepingu eseme kohta avaldatud andmed on õiged ka asjaõiguselepingu sõlmimise hetkel ning need ei ole vahepealsel ajal muutunud ning asjaõigusleping sõlmitakse müügilepingu osaliseks täitmiseks. 69. Hoolimata sellest, et 6. septembri 2012 asjaõiguslepingu allkirjastas E.K. , tegeles lepinguga, st läbirääkimistega AS-ga Astri sisuliselt A. Soop. 70. AS-i Astri poolt kinnistu ostmisega tegelenud A.K. andis selliseid ütlusi. Ta eeldas lepingueelsete läbirääkimiste põhjal, et kinnistu on hoonestamata. Siiski käis ta enne AS-i Astri poolset kinnistu omandamist kinnistut vaatamas ja nägi seal ühe Nõukogude Liidu aegse sõjaväehoone varemeid. A.K. il jäi A. Soobiga kokkulepe, et need varemed lammutatakse ära. Siiski A.K. lepingu sõlmimisel A. Soobilt varemete lammutamise kohta midagi ei küsinud – A.K. teadis, et A. Soop peab oma sõna. Ent isegi kui varemed oleksid alles jäänud, oleks AS Astri vajadusel ise kinnistu „siledaks teinud“. 71. A. Soop väitis sellega seoses järgmist. Kinnistul asus sõjaväe jäänukhoone. Samas aga märgiti lepingus, et kinnistu on hoonestamata – seda seetõttu, et ebatäpse Ehitisregistri kohaselt oligi kinnistu hoonestamata. 22. juulil 2016 kanti hoone aga Ehitisregistrisse ja seetõttu tekkis vajadus taotleda luba hoone lammutamiseks. Seega müüs vald AS-le Astri puudustega asja ja sellest tulenevalt oli vald kohustatud tellima lammutusprojekti ning selle eest tasuma. Pärast lepingu sõlmimist tuletas AS Astri vallale suusõnaliselt meelde, et kinnistul ei tohiks olla ühtegi hoonet. Vallavolikogus arutati, et varemete lammutamisest saadavat materjali saaks kasutada teedeehituses. AS Astri tuli vallale vastu ja lammutas ehitise ise – tegelikult oleks seegi olnud valla kohustus. 11 72. 15. juulil 2016 esitas OÜ Varik Tartu Vallale lammutusprojekti koostamise eest 714 eurose arve. 22. juulil 2016 esitas AS Astri Tartu Vallale taotluse kinnistul asuva hoone lammutamiseks. 26. juulil 2016 tasus Tartu Vald A. Soobi eelneval korraldusel OÜ Varik esitatud arve. Lagunenud sõjaväehoone lammutamist alustati 14. septembril 2016. 73. Kohtu meelest ei tekkinud vallal varemete lammutamise projekti tellimise kohustust. Mõlemad lepingupooled olid varemete olemasolust teadlikud. 28. detsembri 2011 lepingus öeldakse selgelt, et kinnistul asuvad ehitise varemed ja 6. septembri 2012 lepingus kinnitasid pooled, et 28. detsembri 2011 lepingus märgitu on jõus. Vald ei võtnud endale kuidagi kohustust varemeid lammutada. AS Astri ei esitanud vallale kirjalikku taotlust või avaldust selle kohta, et talle müüdi puudustega kinnistu. AS-i Astri tegelikult ei huvitanudki varemed – A.K. i sõnutsi oleks aktsiaselts need varemed vajadusel ise „siledaks teinud“. Lammutustööd tegigi AS Astri oma kuludega. Seega omastas A. Soop erakinnistul oleva hoone mittevajaliku lammutusprojekti tellimisega ja selle eest Tartu Valla vahenditest tasumise korraldamisega A. Soop valla vahendeid kolmanda isiku ehk AS Astri kasuks. 74. Teiseks analüüsis kohus lammutamisega seonduvat OÜ Connexion kinnistul katastriüksusega nr 79403:002:1567 – täpsemini lammutusprojekti tellimist ja lammutamist ennast. 75. Tartu Vald (esindaja A. Soop) müüs kõnealuse kinnistu OÜ-le Connexion (esindaja M.N. ) 25. jaanuaril 2013 sõlmitud notariaalse hoonestamata kinnistu müügilepinguga. Lepingu punkti 1.4 järgi ei sisaldanud Ehitisregister andmeid ehitiste või rajatiste kohta kinnistul. Samuti kinnitas müüja esindaja lepingu punktis 1.7.3, et kinnistu on hoonestamata. Lepingu punktis 1.7.6 kinnitas müüja esindaja sedagi, et kinnistul ei eksisteeri reostust, sh olmeprügi ega jääkreostust. Ostja esindaja aga kinnitas lepingu punktis 1.8.1, et ta on kinnistu üle vaadanud ning on teadlik selle seisukorrast. 76. 12. juulil 2016 esitas OÜ Varik Tartu Vallale lammutusprojekti koostamise eest 588 eurose arve. 22. juulil 2016 esitas OÜ Connexion Tartu Vallale taotluse kinnistul asuva hoone lammutamiseks. 26. juulil 2016 tasus Tartu Vald A. Soobi eelneval korraldusel OÜ Varik esitatud arve. Hoone lammutas Tartu Vallaga 13. septembril 2016 sõlmitud lepingu alusel Kalante OÜ, kes esitas selle eest 26. septembril 2016 vallale 5400 eurose arve. 7. oktoobril 2016 kinnitas selle arve oma allkirjaga A. Soop ning arve tasuti vallavalitsuse kontolt samal kuupäeval. 77. OÜ Connexion esindaja M.N. selgitas järgmist. Lepingu kohaselt ei olnud kinnistul hooneid ega jääkreostust. Ta küll vaatas kinnistu enne selle ostmist põgusalt üle, ent ei käinud seda ruutmeeter-ruutmeetri haaval läbi ega teadnud lepingut sõlmides, et kinnistul siiski asus üks madal lagunenud laohoone. Sellest sai ta teadlikuks alles natuke aega pärast kinnistu ostmist. Ta esitas 2013. aasta kevadel hoonega seoses vallale pretensiooni ja vallavanem kinnitas, et kõik saab lahendatud. Vajadust hoone lammutada kordas M.N. A. Soobile ka 2015. aastal. Lepingust tulenevalt oli hoone lammutamine valla kohustus. 78. A. Soobi väited selle süüdistuse osas olid niisugused. Kinnistul ei olnud hoonet – olid vaid poollagunenud seinad. See oli jääkreostus. Ka lepingus oli kirjas, et kinnistu on hoonestamata. Samuti oli seal kirjas, et jääkreostuse peab likvideerima müüja. 22. juulil 2016 kanti see rajatis aga Ehitisregistrisse ning nii sai sellest hoone, mille lammutamiseks oli vaja ehitusluba. See hoone oli Raadiraja tänavalt nähtav, ent võsa ja maltsa tõttu see, kes hoonet näha ei tahtnud, seda ka ei näinud. Kuivõrd hoone kujutas endast jääkreostust, pidi vald selle lepingu kohaselt 12 likvideerima. Ka oli vald jätnud täitmata enda kohustuse rajada kinnistule kommunikatsioonid ja kinnistu lammutamine oli vastutulek kinnistu omanikule. OÜ Connexion oli suuliselt juhtinud A. Soobi tähelepanu hoone lammutamise vajadusele. 79. Kohus leidis, et A. Soop esitas kaks selgitust, miks pidi vald tellima hoone lammutusprojekti ja hoone lammutama: esiteks oli vald müünud puudustega kinnistu ja teiseks oli vallal kohustus likvideerida jääkreostus. Kohus ei pidanud korrektseks kumbagi selgitust ja seda järgmistel põhjustel. 80. Kinnistu polnud puudustega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 219 kohaselt peab majandus- või kutsetegevuses osalev isik ostetava asja viivitamata üle vaatama. M.N. kinnitas, et ta vaatas kinnistu üle juba enne ostulepingu sõlmimist – küll aga ei olevat ta hoonet näinud. Väidet hoone mittenägemise kohta kohus ustavaks ei pidanud. Juba asjale lisatud fotodelt on võimalik näha, milline hoone välja paistis. Vallaarhitekt R.L. kinnitas, et hoone seinad olid 2,5–3 meetrit kõrged ja nähtavad ka kinnistuga piirnevalt lennurajalt. Kuivõrd ostja oli hoonest teadlik, ei saanud müüja hoone olemasolu eest vastutada. Nimelt sätestab VÕS § 218 lg 4, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. 81. Õige pole ka väide, et hoone kujutas endast jääkreostust (mille pidanuks lepingu kohaselt likvideerima müüja). Jääkreostus on keskkonnaministeeriumi ühe määruse kohaselt inimtegevuse tagajärjel reostunud maa- või veekeskkonna või keskkonda jäetud ohtlike ainete kogum, mis ohustab ümbruskonna elanike tervist ja elusloodust. Kumbki lepingupool ei ole väitnud, et hoonest oleks lähtunud ohtu maa- või veekeskkonnale või oleks kujutanud inimesi või elusloodust kahjustavat reostust. Et hoone polnud ohtlik, kinnitab seegi, et lammutusjäätmeid kasutati hiljem täitena. 82. Seega ei tekkinud Tartu Vallal kohustusi ei lepinguobjekti mittevastavuse tõttu lepingutingimustele ega ka jääkreostuse likvideerimise vajaduse tõttu. Lisaks ei esitanud A. Soop neid kaitseväiteid eeluurimisel, vaid alles kohtus. Sellest saab järeldada, et A. Soop üksnes üritas alusetuid kulutusi tagantjärgi põhjendada. A. Soop parendas niisiis põhjendamatult OÜ Connexion kinnistut ja säästis omanikku kohustusest tasuda ise nii projekti tellimise kui ka lammutustööde eest. Erakinnistul oleva hoone mittevajaliku lammutusprojekti ja lammutustööde tellimisega ning selle eest Tartu Valla vahenditest tasumise korraldamisega omastas A. Soop valla vahendeid kolmanda isiku ehk OÜ Connexion kasuks. 83. Järgnevalt peatus kohus lammutusprojekti tellimisel OÜ-le Rosier Team kuuluval kinnistul katastriüksusel nr 79403:002:1305. 84. Kõnealuse kinnistu müüs Tartu Vald (esindaja A. Soop) OÜ-le Rosier Team 10. detsembri 2013 notariaalse lepinguga. Lepingu punkti 2.1.5 kohaselt oli kinnistul ehitusalune maa 454 m2. Punktis 2.1.8 märgiti, et lepingu esemel ei olnud mingeid müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest müüja ei olnud ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Lepingu punkti 2.1.10 kohaselt puudusid Ehitisregistris andmed kinnistul olevate ehitiste kohta. Ostja kinnitas punktis 2.2.1, et ta on lepingu eseme koosseisu kuuluvad maaüksused üle vaadanud ning on nende seisukorrast teadlik. 85. 11. juulil 2016 esitas OÜ Varik Tartu Vallale lammutusprojekti koostamise eest 714 eurose arve. 22. juulil 2016 esitas OÜ Rosier Team Tartu Vallale taotluse kinnistul asuva hoone 13 lammutamiseks. 26. juulil 2016 tasus Tartu Vald A. Soobi eelneval korraldusel OÜ Varik esitatud arve. 86. OÜ Rosier Team juhatuse liige I.V. ütlused olid sellised. Kinnistu ostmise läbirääkimisi pidas vallaga OÜ Rosier Team esindajana A.V. . I. Valdamaa ise sõitis enne kinnistu ostmist korraks kinnistu juurest läbi ja nägi autoaknast rohtu kasvanud maad ja sõjaväe jäätmeid. Kuivõrd osaühingul oli vaba raha, ei mõelnud I.V. kuigivõrd sellele, kas kinnistul ehitisi on või mitte. Samas oli lepingus kirjas, et maa on ehitisteta. Hiljem lubas ta vallal kasutada hoone lammutamisel tekkinud jäätmed teetäitematerjalina. 87. A.V. rääkis nii. Ta pidas vallaga kinnistu OÜ-le Rosier Team ostmiseks läbirääkimisi. Ta käis kinnistut küll vaatamas, aga tegi seda pimedas ja kogu territooriumit ta läbi ei käinud. Lepingus polnud kirjas, et kinnistul asub hoone, aga tegelikult seal üks sõjaväehoone oli. Tema sai sellest hoonest teadlikuks alles pärast ostulepingu sõlmimist, mil A. Soop talle helistas ja küsis hoone lammutamiseks luba. Vald tahtis saada lammutatavast hoonest kattematerjali. A.V. lubaski A. Soobil hoone ära lammutada. 88. A. Soobi väited olid sellised. OÜ-ga Rosier Team sõlmitud hoonestamata kinnistu ostumüügileping, kuigi kinnistul oli tegelikult hoone tunnustega ehitis. Seega oli hoone vaja lammutada selleks, et viia kinnistu lepingupärasesse seisu. Hoone lammutamise enda eest vald ei maksnud. Lammutamisel üle jäänud materjali ostis ära OÜ Tartu Valla Kommunaal ja kasutas seda teedeehituse aluskihiks. OÜ Rosier Team mingeid kirjalikke vastuväiteid või taotlusi müügilepingu sõlmimise järgselt selle lepinguga seonduvalt ei esitanud. 89. Seega oli A. Soobi kaitseväiteks jälle, et ostjale müüdi puudustega kinnistu ja valla kohustus oli tellida lammutusprojekt ning viia kinnistu vastavusse lepingus kirjeldatuga. See väide ei päde aga siingi. 90. Lepingus ei olnud kinnitust, et kinnistul puuduvad ehitised ja hooned – lepingu punkti 2.1.10 kohaselt puudusid „Ehitisregistris“ andmed kinnistul paiknevate ehitiste kohta. Ehitisregistrisse kantud andmetel on vaid informatiivne ja statistiline, mitte aga õiguslik tähendus. 91. Lepingupooled olid hoone varemete olemasolust kinnistul teadlikud. Esiteks oli lepingus kirjas, et kinnistul asub 454 ruutmeetrine ehitusalane maa. I.V. kinnitas, et ta nägi kinnistul enne lepingu allkirjastamist sõjaväe jäätmeid. Samas I.V. d ei huvitanudki, kas kinnistu hoonestatud on või mitte. Ka ei pöördunud OÜ Rosier Team pärast kinnistu ostmist valla poole, et esitada vastuväiteid seoses lepingu puudustega. 92. A. Soop esitas teisegi selgituse, miks ta lammutusprojekti tellis: ta soovis teha ERM-i lähedal asunud kinnistud muuseumi avamiseks korda. Need kulud oleks pidanud aga kandma kinnistu omanik: Tartu Valla heakorraeeskirja kohaselt pidi lagunenud (varisemisohtlikud) ehitised või rajatised lammutama just omanik. Seega omastas A. Soop erakinnistul oleva hoone mittevajaliku lammutusprojekti tellimisega ja selle eest Tartu Valla vahenditest tasumise korraldamisega valla vahendeid kolmanda isiku ehk OÜ Rosier Team kasuks. 93. Viimaks käsitles kohus lammutusprojekti tellimist AKMA OÜ-le kuuluval kinnistul katastriüksusel nr 79403:002:0305 (Kõrveküla, Pärna 19). 14 94. AKMA OÜ esitas Tartu Vallale ehitusloa taotluse viidatud kinnistul asunud hoone (vana katlamaja) lammutamiseks. OÜ Varik esitas 5. augustil 2016 Tartu Vallavalitsusele 618 eurose lammutusprojekti arve. Selle arve kinnitas oma allkirjaga A. Soop ja vallavalitsus maksis 10. augustil 2016 arves nimetatud summa OÜ-le Varik ära. Loa hoone lammutamiseks andis Tartu vallaarhitekt 22. veebruaril 2017. 95. A. Soop väitis järgmist. Valla poole pöördusid Kõrveküla, Pärna 19 esindajana AKMA OÜ juhatuse liige A.U. ja Kõrveküla, Pärna 21 esindajana OÜ Keere-K juhatuse liige T.P. . Nad ütlesid A. Soobile, et OÜ-l Keere-K puudus juurdepääs oma kinnistule. Probleem tekkis seetõttu, et detailplaneeringuga ei nähtudki Pärna 21 kinnistule juurdepääsu ette. A.U. lubas Pärna 21 juurde pääsemiseks sõita üle oma kinnistu, st üle Pärna 19 – aga selline lahendus A.U. le ei meeldinud, sest see segas AKMA OÜ kinnistul puidu ladustamist. A.U. soovis probleemile lahendust. Kompromissina leiti, et Pärna 19 kinnistut saab läbisõiduks kasutada ka edaspidi, aga tee peab hakkama jooksma teisest kohast – kohast, kus senini oli paiknenud vana katlamaja. Selleks oli vaja katlamaja lammutada. Tegemist oli A.U. heatahtliku vastutulekuga. Katlamaja lammutatigi. Kaduvväike osa purustatud lammutusjääkidest jäeti samale kinnistule teealuse rajamiseks; ülejäänu jäi vallale ja kasutati teedeehituseks. Kuna probleemi oli tekitanud Tartu Vald, siis pidi vald selle ka lahendama. Kinnistule avaliku juurdepääsu tagamine oli omavalitsuse ülesanne. 96. A.U. selgitas järgmist. Probleem tekkis 2015. või 2016. aastal, mil Pärna 19 ja 21 lähedusse ehitati kortermajad. Pärna 21 omanikud hakkasid oma kinnistule sõitma üle Pärna 19 kinnistu. Üks Pärna 21 omanikke T.P. pöördus A.U. poole, et arutada, kuidas edasi toimida. A.U. oli Pärna 19 kinnistu läbisõiduks kasutamisega päri, aga ta soovis, et seda tehakse teisest kohast kui esialgu tehti – vana katlamaja kohalt, mitte üle AKMA OÜ laoplatsi. A.U. pöördus A. Soobi poole, selgitas probleemi ja pakkus lahendusena välja, et Pärna 19 kinnistule rajataks tee. Olukord laheneski: vald lammutas vana katlamaja ja rajas otsetee. Osa purustatud materjalist jäi tee tegemiseks ja osa viidi ära. Rajatud teed vallale üle ei antud ja see on senini AKMA OÜ omandis. 97. AKMA OÜ ja Tartu Valla vahel sõlmiti 17. märtsil 2017 ka kirjalik leping katlamaja lammutamiseks. Lepingu kohaselt lähtuti vajadusest tagada juurdepääs Haava 8 ja Pärna 21 kinnistutele. Pooled kinnitasid oma nõusolekut, et Tartu Vallavalitsus lammutab katlamaja ja tal on õigus lammutamisel tekkivatele purustatud kivi- ja betoonmaterjalidele. 98. See, et A.U. le ei meeldinud esialgne Pärna 21 juurde pääsemiseks kasutatud sõidutrajektoor, ei olnud mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu oleks vald pidanud asuma korraldama erakinnistul asuva hoone lammutamist. Juurdepääs Pärna 21 ja Haava 8 juurde oleks olnud võimalik tagada ka lammutatud ehitise kõrvalt. Endiselt ei ole tagatud, et OÜ-l Keere-K on läbi AKMA OÜ kinnistu juurdepääs Pärna 21-le. Nimelt ei ole kellegi kasuks seatud teeservituuti ning Pärna 19 kinnistul puuduvad kinnistusraamatus märked piiratud asjaõiguste kohta. Kui Pärna 19 omanik peaks vahetuma või AKMA OÜ peaks keelama naaberkinnistu omanikel üle oma kinnistu liikumise, ei pääse OÜ Keere-K endiselt oma kinnistule ning valla poolt tehtud kulutused hoone lammutusprojekti tellimiseks on olnud asjatud. Vald sekkus ebaotstarbekalt kahe erakinnistu omaniku vahelise probleemi lahendamisse ja kasutas valla vahendeid ebavajalikult. Vald oleks saanud suunata kinnistuomanikke omavahel kokkuleppe sõlmimiseni. Kui kinnistuomanikud ei oleks kokkulepet saavutanud, oleks OÜ-l Keere-K olnud võimalik pöörduda kohtusse. Seega oli lammutusprojekti eest valla vahenditest OÜ-le Varik 618 euro tasumine põhjendamatu kolmanda isiku kasuks soodustuse andmine ning kolmanda isiku vara säästmine valla vahendite arvelt ehk kolmanda isiku kasuks vara omastamine. 15 99. Kokkuvõtvalt märkis kohus lammutusega seonduva omastamise kohta järgmist. 100. A. Soop käitus kõigil neljal juhul ebaseaduslikult KarS § 201 mõttes. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 kohaselt on kohalik omavalitsus moodustatud valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest lähtudes. Seega lasub vallavanemal kohustus tegutseda valla huvidest lähtuvalt. Valla huvides on valla eelarveliste vahendite kasutamine kõige otstarbekamal ja mõistlikumal viisil. A. Soop aga käitus valla huvide vastaselt, sest tasus niisuguste teenuste eest, mis ei olnud valla, vaid kolmandate isikute huvides. Kokku maksti kolmandate isikute huvides seoses lammutusprojektidega 2634 eurot. Samuti oli põhjendamatu see, et OÜ-le Kalante maksti OÜ Connexion kinnistul asunud hoone lammutamise eest 5400 eurot. 101. AS-ga Astri, OÜ-ga Connexion ja OÜ-ga Rosier Team seonduvalt tegutses A. Soop otsese tahtlusega, kuivõrd ta oli volitatud esindama Tartu Valda ja teadlik lepingueelsetest läbirääkimistest ja lepingu tingimustest. Seega oli A. Soop teadlik, et lammutusprojektide tellimine ning OÜ Connexion kinnistul hoone lammutamine valla vahendite arvel ei ole põhjendatud. Ka sekkus A. Soop põhjendamatult eravaidlusesse AKMA OÜ ja OÜ Keere-K vahel. 102. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja tunnistas A. Soobi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi süüdi. (
2. c)Karistus 103. Riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi mõistetud 80 päevamäärast (5805,60 eurost) rahalist karistust põhjendas kohus nii. KarS § 300 lg 1 on kohaldatav kuni 400 000 euro ulatusega rikkumiste puhul. A. Soobi kuriteo ulatuseks on veidi üle 18 000 euro. Seega on A. Soobi süü väike. A. Soobil puuduvad karistused. 100 päevamäärase (7257 eurose) rahalise karistuse KarS § 201 lg 2 p 3 pärase omastamise eest mõistis kohus sellistel kaalutlustel. A. Soobil puuduvad karistused. A. Soobi süüd kergendab kahju vabatahtlik hüvitamine: A. Soop maksis 2. mail 2018 Tartu Vallale 7916 eurot. Kohus suurendas üksikkaristustest raskemat ja mõistis liitkaristuseks 150 päevamäärase (10 885,50 eurose) rahalise karistuse. Kuna A. Soopi pole varem karistatud, on põhjendatud ja karistuse eesmärkidega vastavuses jätta A. Soobi karistus KarS § 73 lg 1 alusel kohaldamata tingimusel, et süüdimõistetu ei pane kahe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 104. Kohus ei pidanud põhjendatuks ega proportsionaalseks kohaldada A. Soobile KarS § 49 alusel lisakaristusena avaliku ülesande täitmist nõudval ametikohal töötamise keeldu. A. Soop pani kuriteod toime ligi 6 aastat tagasi. Varem A. Soop kuritegusid sooritanud polnud. Ka ei ole A. Soobi suhtes algatatud uusi analoogse sisuga süüteomenetlusi. Tekitatud kahju on A. Soop hüvitanud. (
3. d)Menetluse kestvus 105. Kaitsjad palusid kohtul lõpetada

§ 2742

alusel kriminaalasjas menetlus selle mõistliku aja möödumise tõttu või alternatiivselt heastada kriminaalasjas mõistliku menetlusaja ületamine karistuse vähendamise teel. 16

1. A. Soop sai kriminaalmenetlusest teada
2. aasta augustis, mil ta kahtlustatavana üle kuulati.
3. Tegemist on keskmisest mahukama asjaga. A. Soobile esitati süüdistus kahes kuriteos, kusjuures omastamine hõlmas mitut episoodi. Üle kuulati üle 20 tunnistaja. Samuti tehti jälitustoiminguid – nendeks antud load tunnistas kohus küll õigusvastaseks, kuid ka nende läbiviimine on suurendanud kriminaalasja keerukust ja mahukust.
5. mail 2018 esitas ringkonnaprokurör Marge Püss Tartu Maakohtule A. Soobiga sõlmitud karistuskokkuleppe.
6. mail 2018 anti A. Soop kohtu alla. Vahetult enne
7. juunil 2018 toimuma pidanud kohtuistungit teavitas A. Soop kohut, et ta loobub kokkuleppest, mistõttu tagastas Tartu Maakohus kriminaalasja prokuratuurile.
8. Seejärel nõustus A. Soop jällegi kokkuleppemenetlusega. Nimelt saatis prokuratuur
9. augustil 2019 A. Soobiga sõlmitud kokkuleppe uuesti Tartu Maakohtule. A. Soop anti maakohtu
10. oktoobri 2019 määrusega kohtu alla.
11. oktoobril 2019 toimunud kohtuistungil loobus A. Soop järjekordselt kokkuleppest. Kriminaalasja materjalid tagastati prokuratuurile.
13. juunil 2020 saatis prokuratuur Tartu Maakohtule süüdistusakti üldmenetluses. Eelistung pidi toimuma
14. septembril 2020, kuid see lükkus edasi tulenevalt asjaolust, et A. Soop võttis endale uue kaitsja. Seejärel vahetus kohtuasjas kohtunik. Eelistung toimus viimaks
15. detsembril
16. Kohtuistungid planeeriti
17. aasta augustisse, novembrisse ja detsembrisse. Kaitsja haigestumise tõttu tuli üks istung edasi lükata. Et menetluse käigus kulus tunnistajate ja süüdistatava ülekuulamisele planeeritust rohkem aega, toimusid mõned istungid ka
18. aasta jaanuaris.
19. Kohtu hinnangul põhjustas menetluse venimise eelkõige A. Soop korduvalt kokkuleppest loobumisega – nii tekkis umbes pooleteise aastane viivitus. Samas ei peetud A. Soopi kahtlustatavana kinni ega vahistatud ehk intensiivseid põhiõiguste riiveid kriminaalmenetlus talle kaasa toonud ei ole. Avalik menetlushuvi on suur, kuivõrd A. Soobi tegevus hõlmab riigihanke nõuete rikkumist ning Tartu Valla vara omastamist kolmandate isikute kasuks. Nimetatud asjaolusid koostoimes arvestades asus maakohus seisukohale, et mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. (III) Apellatsioonimenetlus
20. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur, A. Soobi kaitsjad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi abi Andri Rohtla ning A. Soop ise. Lühidalt on kaebuste sisu selline. (a) Prokuratuuri apellatsioon
21. Prokuratuuri apellatsioon puudutab kahte teemat: R.B. i ütluste tõendikogumist välja jätmist ja A. Soobi karistust.
22. Kuigi R.B. keeldus nii ühele prokuröri kui ka paarile kaitsja küsimusele vastamast, jättis kohus R.B. i ütlused tõendikogumist välja alusetult. Küsimused, millele R.B. keeldus vastamast, puudutasid ühte A. Soobi ja R.B. i koostatud dokumenti. Selle dokumendiga seoses kirjeldas R.B. oma sellist tegevust, mis võis olla kuritegelik ja võis arvata, et R.B. il oli alus selle dokumendiga seotud küsimustele vastamata jätta. Samas aga vastas R.B. kõigile muudele 17 A. Soobile süüks arvatavaid tegusid puudutavatele küsimustele. Ka vastas R.B. nendele küsimusetele, mis puudutasid tema enda isikut ja tegevust, st küsimustele, mis andsid võimaluse tema kui tõendiallika usaldusväärsust kontrollida. 115.

§ 288

lg 10 ei ole kohaldatav juhtudele, kui isik keeldub ütluste andmisest tuginedes enese mittesüüstamise privileegile.

§ 288

lg 10 käsitleb olukorda, kus tunnistaja keeldub keset ristküsitlust poole küsimusele vastamast ilma seadusest tuleneva aluseta. Nimelt peab viidatud säte tagama kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt poolte võrdsuse. Praegu olid pooled võrdses positsioonis: tunnistaja keeldus vastamast nii prokuröri kui ka kaitsja küsimustele. Pealegi ei oma see asjaolu, mille kohta vastuseta jäänud küsimused esitati, puutumust A. Soobile esitatud süüdistusega. Isikut ei muuda tõendiallikana tervikuna ebausaldusväärseks see, kui ta kasutab talle seadusega tagatud õigust ennast mitte süüstada. 116. Olukorras, kus tõusetus

§ 288lg 10 kohaldamine, oleks kohus pidanud ristküsitluse koheselt katkestama.

Siis oleks poolel tekkinud õigus taotleda tunnistaja varasemate ütluste kasutamist tõendina

§ 291lg 1 p 2 alusel.

Kaitsjad taotlesid korduvalt

§ 288

lg 10 alusel ristküsitluse katkestamist, kuid kohus ristküsitlust ei katkestanud. Seega ei tekkinud prokuröril võimalustki taotleda kohtult R.B. i eeluurimisel antud ütluste vastuvõtmist, sest prokurör ei teadnud, et kohus kohaldab

§ 288

lg 10.

§ 288lg 10 aluste esinemise peab kohus otsustama kohtusaalis ristküsitluse käigus.

1. Seega ei olnud maakohtul alust jätta R.B. i ütlusi kõrvale ning ringkonnakohtus peaks R.B. i ristküsitlusel antud ütlusi hindama kogumis teiste tõenditega.
2. Kui ringkonnakohus leiab, et R.B. i ristküsitluse katkestamine oli õigustatud, oleks pidanud ristküsitluse katkestama, siis peaks ringkonnakohus võtma

§ 291lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1–3 alusel vastu ja uurima R.B.

i kohtueelses menetluses antud ütlusi.

1. Ainuüksi kehtivate karistuste puudumine ei võimalda rahalise karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. A. Soop pani kuriteod toime vallavanemana. Vallavanem on igal juhul karistamata – karistatud isik ei saa vallavanem olla. Seega ei saa mittekaristatus olla karistusest vabastamise aluseks. A. Soobi süü ei ole vähene. Ehkki nii riigihankenõuete rikkumine kui ka omastamine olid jätkuvad kuriteod, koosnesid need mõlemad mitmetest osategudest. A. Soop omastas valla vara mitme erineva isiku kasuks. OÜ-ga Kuutar tehtud tehingute puhul oli A. Soobi motivaatoriks isikliku kasu saamise eesmärk. Ringkonnakohus peaks määrama A. Soobi rahalise karistuse reaalsele täitmisele.
2. Maakohus jättis A. Soobile vääralt seadmata avaliku ülesande täitmist nõudval ametikohal töötamise keelu. Ringkonnakohus peaks selle keelu siiski seadma. Maakohus viitas sellele, et kuriteod toimusid ammu. Samas aga on asjas kiire lahendini jõudmist takistanud A. Soop, kes loobus kaks korda kokkuleppest. A. Soop küll hüvitas vallale kahju, ent praegu on Tartu Maakohtu menetluses A. Soobi hagi Tartu Valla vastu kahjuhüvitisena makstud summa tagasinõudmises alusetu rikastumise sätete alusel. Seega ei saa kahju hüvitamist käsitleda kergendava asjaoluna. Tartu Valla kodulehe andmetel on Aivar Soop Tartu Valla volikogu revisjonikomisjoni aseesimees (https://tartuvald.ee/alatised-komisjonid). Isik, kes on kuritarvitanud avalikke vahendeid, ei tohiks töötada ametikohtadel, mis eeldavad avalike vahendite käsutamist või ametikohtadel, mis kätkevad endas avalike vahendite käsutamise ja kasutamise kontrollimist. (b) Kaitsjate apellatsioon 18
3. Kaitsjad taotlevad primaarsena riigihangete korra rikkumise osas kriminaalmenetluse lõpetamist KarS § 2 lg 3,

§ 199lg 1 p-de 1 ja 5 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ning A.

Soobi õigeksmõistmist omastamise süüdistuses. Alternatiivselt soovivad kaitsjad, et A. Soop mõistetakse õigeks kogu süüdistuse ulatuses. Oma taotlusi motiveerivad kaitsja nõnda.

1. Esiteks viitavad kaitsjad ne bis in idem-põhimõtte rikkumisele. Nimelt on A. Soobi süüdimõistmine KarS § 300 lg 1 järgi vastuolus selle põhiseaduse § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud põhimõttega. Prokuratuur lõpetas KarS § 300 lg 1 järgse kriminaalasja
2. augustil
4. veebruaril 2020 prokuratuur selle lõpetamismääruse aga tühistas – seda ilma ühegi põhjendusteta ja ühtegi uut menetlustoimingut tegemata. Riigikohus leidis lahendis asjas nr 31-1-41-08 (p 12), et topeltkaristamise põhimõtet ei rikuta siis, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada. Niisiis ei õigusta asja uuesti avamist hilisema prokuröri eriarvamus.
5. Teiseks leiavad kaitsjad, et hooldustöödega seoses tugines kohus lubamatutele tõenditele.
6. Prokuratuur teostas
7. juunist kuni
8. augustini 2016 kuriteo matkimist KarS § 1268 lg 1 alusel ja salajast pealtkuulamist KarS § 1267 lg 1 alusel. Kuriteo matkijaks oli salajasele koostööle kaasatud R.B. . Kohus leidis oma
9. augusti 2021 määruses, et kõik asjas tehtud jälitustoimingud on seadusega vastuolus. Samuti tuvastas kohus õigesti, et kuivõrd jälitustoimingud on õigusvastased, on igasugune jälitustoimingute käigus saadud teave tõendina lubamatu. Sellest tulenevalt ei oleks kohus tohtinud tugineda ka R.M. i, M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ega A.O. ütlustele – need sisaldavad jälitustoimingute käigus saadud teavet. Kohus põhjendas nende tunnistajate ütlustele tuginemist nii: teod, mida tunnistajad kirjeldasid, oleks toimunud ka juhul, kui kohus ei oleks andnud matkimiseks ega pealtkuulamiseks luba; M.K. , E.K. o, I.O. , H.K. ega A.O. ei osalenud ühegi matkimistoimingus ega olnud jälitustoimingute läbiviimisest teadlikud; tunnistajad andsid ütlusi enda poolt vahetult kogetu ja tajutu kohta ning jälitustoimingute õigusvastasus ei saa mõjutada tunnistajate ütluste lubatavust. Niisugused seisukohad on järgmistel põhjustel väärad. 125.

§ 1261

lg 1 ja EL-i isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 lg 1 kohaselt ei saa jälitustoimingus saadud teabeks pidada vaid isikuandmete kogumist, vaid ka sellest teadasaamist. Jälitustoimingute käigus saadud teave pole mitte ainult isikuandmete kogumine, vaid igasugune füüsilise isiku kohta käiv teave, millest selle tegevuse käigus teada saadi.

1. Asjaolu, et kuriteo matkijateks mitteolnud tunnistajad kogesid kirjeldatut vahetult, ei muuda jälitustoimingu käigus saadud teavet seaduslikuks.
2. Matkitavaks kuriteoks oli KarS § 298 pärane altkäemaksu küsimine: prokuratuuri ettekujutuses pakkus A. Soop hooldustöid R.B. ile, nõudes vastutasuks endale 20% tööde maksumusest.
3. Prokuratuur teostas mitu erinevat jälitustoimingut: matkimist ja pealtkuulamist. Need jälitustoimingud on oma olemuselt ja tegevuskäigult erinevad. Pealtkuulamisel jäävad menetlejad passiivseks, ent matkimise puhul mõjutavad nad aktiivselt nii menetlusaluste isikute kui ka tegevuses pahaaimamatult osalevate isikute tegevust. Seega võib nende tegevuste ulatus olla kattuv ehk võidakse kuulata pealt kuriteo matkimist. Kuriteo matkimine ei toimu aga mitte 19 mingil juhul kitsalt selles ulatuses, mida pealt kuulatakse. Riigikohus on leidnud, et kuriteo matkimine on pikemalt kestev tegevus.
4. Seega tuleb kuriteo matkimisena käsitleda kõiki altkäemaksu andmisele suunatud R.B. i tegevusi. Prokuratuuri eesmärk oli tabada A. Soop küsimast R.B. ilt tagasi 20% summast, mille temaga seotud ettevõte sai hooldustööde eest. Niisuguses olukorras hõlmaks matkimine endas 1) vajalikke toiminguid töövõtjaks saamiseks; 2) lepingu sõlmimist tööde tegemiseks; 3) tööde tegemist ja alltöövõtulepingute sõlmimist; 4) tööde eest tasumist; 5) tasutud raha süüdistatavani jõudmist. Eluvõõras on prokuröri ja kohtu sedastatu, et kuriteo matkimise luba hõlmab vaid altkäemaksu enda küsimist. Niisiis on R.B. i tegevus tervikuna kõigi hooldustööde puhul kuriteo matkimise osaks, kuivõrd hooldustööde teostamine ning selle eest raha saamine oli prokuratuuri ettekujutuse kohaselt kuriteo osaks. See hõlmab nii kohtumisi süüdistatavaga kui ka M.K. i ning teiste haljastusteenuse osutajatega. See tähendab, et jälitustoimingu käigus saadud teabeks on igasugune teave füüsiliste isikute kohta, millest saadi teada R.B. i poolt hooldustööde ettevalmistamisel ning nende tööde tegemisel.
5. Kohtul tuleb rakendada conditio sine qua non-põhimõtet ja mõelda ära kuriteo matkimisel teostatu – kas teave oleks tunnistajale teada, kui kuritegu poleks kunagi matkitud. Selleks pole vaid teave, mida kuulati pealt, vaid kogu tegevus alates kuriteo matkimise esimesest hetkest ehk töövõtjaks saamise eesmärgi saavutamiseks esimese toimingu tegemisest. Seetõttu sisaldavad tõendina lubamatut teavet R.B. i, M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütlused osas, milles need puudutavad R.B. i enda ja tema juhendamisel tehtud tegusid. Kui ebaseaduslikku jälitustoimingut poleks alustatud, poleks selliseid tõendeid tekkinud.
6. Kolmandaks asuvad kaitsjad seisukohale, et riigihangetega seonduvalt luges kohus ekslikult tuvastatuks kolm asjaolu, mis omavad väga olulist rolli kuriteo objektiivse koosseisu hindamisel.
7. Tartu Valla pidamine kõigi kolme hooldustöö hankijaks ei kujuta endast mitte ainult tõendite pinnalt väärtõlgenduse tegemist, vaid on ka fundamentaalne eksimus materiaalõiguse kohaldamisel. Teise hooldustöö puhul pole vaidlust selles, et OÜ Kuutar väljastas arve Raadi Arendus OÜ-le ning Raadi Arendus OÜ selle arve ka tasus. Raadi Arendus OÜ juhatuse liige J.R. kontrollis enne arve maksmist ka tehtud töö üle. Seega oli töö tellijaks Raadi Arendus OÜ. Tartu Valda ei muuda töö tellijaks tõsiasi, et A. Soop osales lepingueelsetel läbirääkimistel. Nimelt on lepingupoole osaniku või osaniku esindaja osalemine lepingueelsetel läbirääkimistel lepingute sõlmimise puhul vägagi tavapärane.
8. Niisiis on väär ka kohtu järeldus lihthanke tegemise kohustuse osas. Teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 15 lg 3 kohaselt oli lihthanke korraldamise piirmääraks 10 000 eurot. Hooldustööd iseseisvalt seda piirmäära ei ületa. Seda ei ületa isegi summa, mis saadakse, kui meelevaldselt liita valla tellitud kahe hooldustöö maksumused – selleks summaks on 8708,33 eurot. Niisiis polnud vallal tarvis teostada lihthanget.
9. Ka pole õige pidada A. Soopi hanke läbiviimise eest vastutavaks isikuks. Sellega seoses hindas kohus vääralt D.G. i, J.T. i, E.K. e ja A. Soobi ütlusi ning tegi neist arusaamatuid järeldusi. D.G. väitis, et Deltas vastutajaks märgitud isik oli ka täitmiseks olnud isik. A. Soobi sõnul delegeeriti hooldustööde hanke korraldamine A. Soobile. Deltast nähtuvalt oli hinnapakkumiste esitamisel vastutajaks E.K. . Ka J.T. kinnitas, et vastutajaks märgitud isik pidi probleemi sisuliselt lahendama. E.K. e usaldusväärsuse seab kahtluse alla tema üldine negatiivne meelestatus süüdistatava suhtes ning absurdsed väited A. Soopi poolsest töökiusust. 20 Delta tavakasutaja juhendil pole tõendina väärtust – see juhend oli soovituslik. Niisiis oli hanke läbiviimise eest vastutavaks isikuks E.K. .
10. Neljandaks ei täitnud A. Soop KarS § 300 lg 1 objektiivset koosseisu. Sellest, et A. Soop ei suhelnud OÜ Renteks juhatuse liikme A.H. ega, ei saa teha järeldust, et A. Soop eelistas OÜd Kuutar ja OÜ-d Miljon Mõtet OÜ-le Renteks. Hankija ja pakkuja vaheline suhtlus iseenesest pole riigihangete seaduse järgi keelatud. Suhtluse OÜ-ga Kuutar tingis kuritegu matkinud R.B. i initsiatiiv. OÜ Miljon Mõtet esindajalt A.L. alt küsis A. Soop vaid umbkaudset turuhinda ning potentsiaalseid pakkujaid; muu hulgas soovitas A.L. p A. Soobile OÜ-d Renteks. Lisaks suhtlus OÜ-ga Renteks siiski toimus – Tartu Vallavalitsuse nimel suhtles selle äriühinguga A.L. p. Ning isegi kui OÜ-l Renteks jäi hinnapakkumise osas midagi ebaselgeks, oleks ta pidanud Tartu Vallalt täpsustust küsima, mitte tegema suvalise hinnaga pakkumise.
11. Viiendaks pole tõendatud A. Soobi tahtlus KarS § 300 lg 1 järgses kuriteos.
12. Kõigepealt tuvastas kohus ekslikult tahtluse teiste objektiivse koosseisu tunnuste osas. Esiteks ei saanud A. Soobil olla eesmärki ületada lihthanke piirmäära, sest seda 10 000 eurost piirmäära ei ületatud – ka kahe hanke meelevaldsel liitmisel on tulemuseks 8708,33 eurot. Teiseks lähtus A. Soop sellest, et ta käitub seaduslikult. Seega on igasugune objektiivse koosseisu täidetus toime pandud ettevaatamatusest. Viimaks usaldas A. Soop E.K. t, kes otsustas hanke korraldamata jätta ja üksnes saata hinnapakkumised kolmele ettevõttele.
13. Samuti tegi kohus eksliku järelduse eelistamise eesmärgil tegutsemise osas. Esiteks selgitas A. Soop, mis tema tegevuse tegelik eesmärk oli: ta juhindus ajasurvest (ERM-i peatne avamine) ning asjaolust, et ERM on väga suure tähtsusega nii Tartu Vallale kui Eestile üldiselt. Teiseks ei saa eelistamise eesmärki tuletada sellest, millest selle tuletas kohus: väidetav hanke osadeks jagamise fakt, hinnapäringu väidetav ebatäpsus ning lepingu suuline sõlmimine. Need asjaolud saavad tõendada vaid riigihangete seaduse rikkumist ehk väärteokoosseisu tunnuseid.
14. Kuuendaks leiavad kaitsjad puutuvalt omastamisse, et hooldustööd olid seadusega kooskõlas ja etteheited pole A. Soobile omistatavad. A. Soop ei tellinud hooldustöid eraomanikele kuuluvatele kinnistutele. Esimese hooldustöö tellis E.K. . Teise hooldustöö tellija oli Raadi Arendus OÜ. Hooldustööd polnud KarS § 201 mõttes ebaseaduslikud, sest Tartu Vallavolikogu kiitis valla eelarve kinnitamisega heaks heakorrakulutused ERM-i ümbrusele seoses muuseumi avamisega.
15. Seitsmendaks on lammutustöödega seonduvalt täitmata omastamise objektiivne koosseis.
16. AS-i Astri kinnistuga seoses on kaitsjate seisukoht selline. Vald müüs AS-le Astri puudustega asja. Müügilepingust lähtuvalt oli kinnistu hoonestamata. Pooled lähtusid sellest, et varemed pole ehitis. Et aga varemed kanti Ehitisregistrisse, oli nende lammutamiseks vaja luba. Seega ei vastanud kinnistu enam lepingule. Kuivõrd varemed kandis Ehitisregistrisse Tartu Vald R.L. i isikus, oli puudus tingitud otseselt Tartu Valla kui ühe lepingupoole käitumisest. Seega oli Tartu Vallal kohustus kõrvaldada puudus varemete kui hoone näol VÕS § 218 lg 1 alusel.
17. OÜ Rosier Team kinnistusse puutuvalt on õiguslik olukord seoses varjatud puuduse tuvastamisega kaitsjate hinnangul samasugune, nagu AS-i Astri kinnistu juures. Müügilepingus märgiti, et Ehitisregistris puuduvad andmed kinnistul paiknevate ehitiste kohta. OÜ Rosier Team juhatuse liige I.V. selgitas, et tema nägi kinnistul sõjaväe jäätmeid, mitte hoonet. Seega 21 oli poolte arusaam selge: kinnistu on hoonestamata ning varemed ei ole käsitletavad hoonena. Hiljem aga kandis Tartu Vald varemed Ehitisregistrisse ja seetõttu tuli neid edaspidi käsitleda ehitisena. Niisiis pidi vald VÕS § 218 lg 1 alusel kõrvaldama varemete kui hoone näol esinenud puuduse. Varemete lammutamata jätmine oleks olnud ebaseaduslik.
18. Seonduvalt OÜ Connexion kinnistuga leiavad kaitsjad seda. Tartu Vald ja OÜ Connexion sõlmisid hoonestamata kinnistu müügilepingu. Ka võttis vald endale lepinguga kohustuse kõrvaldada kinnistul ilmnev jääkreostus. Tartu Valla arengukavas on sedastatud, et Raadi lennuväljal olevad Nõukogude Liidu aegsed sõjarajatised on jääkreostus. Seda kinnitas ka Tartu Valla volikogu esimees Ü.L. . Ka OÜ Connexion juhatuse liige M.N. pidas nõukogudeaegseid varemeid jääkreostuseks. Eelnevalt esitatud põhjustel tekkis vallal varemete lammutamise kohustus ka tulenevalt varemete hoonena Ehitisregistrisse kandmisest. M.N. ei näinud enne lepingu sõlmimist hooneid, mistõttu VÕS § 219 ei kohaldu.
19. Puutuvalt AKMA OÜ kinnistusse on kaitsjate seisukohad niisugused. KOKS § 6 lg 1 tulenevalt oli Tartu Valla kohustuseks tagada OÜ-le Keere-K juurdepääs teele ning Tartu Vallal oli õigus muuta eratee avalikuks teeks, millele juurdepääs on kohustuslik. Samuti sai Tartu Vald vaidluse lahendamiseks sõlmitud kokkuleppest kasu – ta sai lammutusest ehitusmaterjali, mis ületab lammutusprojekti kulutusi (618 eurot). Selle kulutuse kiitis Tartu Vallavolikogu ka heaks, sest volikogu oli kirjalikust kokkuleppest ja selle sisust teadlik ning kiitis selle teadmiseks võttes heaks. Järelikult oli tegemist kulutusega, mis on sisse arvestatud Tartu Valla eelarvesse ning seega on kulutuse ebaseaduslikkus välistatud.
20. Kaheksandaks pole kaitsjate meelest tõendatud ka A. Soobi omastamise tahtlus.
21. Kohus ei selgitanud, kuidas A. Soop teadis või möönis hooldustööde tellimisega seotud teo ebaseaduslikkust. Selle käsitluse käigus oleks kohus ka pidanud arvesse võtma, et Tartu Vallavolikogu arutas eelarve vastuvõtmisel ERM-i ümbruse kinnistute haljastustööde tegemise vajalikkust ning arvestas sellega
22. aasta eelarve vastuvõtmisel.
23. Et A. Soop oli puutuvalt AS Astri, OÜ Connexion ja OÜ Rosier Team kinnistutesse teadlik lepingutingimustest ja läbirääkimistest, ei tähenda seda, et ta oli teadlik omastamise objektiivse koosseisu kõigist tunnustest. A. Soobil ei saanud olla tahtlust oma teo ebaseaduslikkuse osas, kuivõrd nii tema kui teised lepingupooled olid veendunud, et hoonete lammutamine oli Tartu Valla kohustus. AKMA OÜ osas ei ole kohus öelnud tahtlusse puutuvalt midagi – ta üksnes kordas oma varasemat seisukohta, et A. Soop sekkus eraisikute vaidlusse. Tahtlust A. Soobil aga olla ei saanudki, kuivõrd vastavale kokkuleppele oli Tartu Vallavolikogu andnud oma heakskiidu. (c) A. Soobi apellatsioon
24. A. Soop palub end täielikult õigeks mõista ja põhjendab seda taotlust lühidalt selliselt.
25. Tagamata jäi A. Soobi kaitseõigus, sest 54 lehekülje pikkuse otsuse üksikasjalik vaidlustamine kahe nädala jooksul ei ole võimalik.
26. Rikuti ne bis in idem-põhimõtet. Kui A. Soop
27. oktoobril 2019 kokkuleppest loobus, pidi rakendama

§ 250lg 2 ehk menetlust tuli jätkata üldises korras.

Sisuliselt tähendas see kohustust sõnastada prokuratuuri koostatud kokkulepe ilma uut eeluurimist alustamata ümber süüdistusaktiks. Vanemprokurör Kristiina Laas ei selgitanud 5. veebruaril 2020 tehtud 22 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määruses, kuidas oli menetluse eelnev lõpetamine ebaseaduslik või põhjendamatu, ehkki

§ 213lg 6 kohaselt tuleb seda teha.

Vanemprokuröri kogu selgitus piirdub väitega, et prokurör tutvus kriminaalasja materjalidega. K. Laas oleks võinud sekkuda kohe pärast seda, kui ringkonnaprokurör M. Püss

1. augustil 2019 menetluse lõpetas. Kui kohus oleks kinnitanud kokkuleppe, oleks lõplikult jõustunud ka prokuratuuri seisukoht, et A. Soop ei olnud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KarS § 300 lg 1 järgses kuriteos süüdi. Prokuratuuriseadusest ei loe välja, et vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes kõrgemalseisev prokurör, kellel on seadusest tulenev õigus teha muid toiminguid peale ringkonnaprokuratuuri osakonna juhtimise. Formaalselt ei olnud K. Laas M. Püssi suhtes kõrgemalseisev prokurör. Vanemprokurör oli ühe varasema kohtuasja tõttu kindlasti asjast isiklikult huvitatud. Seega on alus arvata, et vanemprokurör K. Laas sisuliselt maksis A. Soobile kokkuleppest taganemise ja tema ühes teises asjas õigeksmõistmise eest kätte. Vanemprokurör K. Laas ei olnud erapooletu ja soovis A. Soobile kätte maksta selle eest, et A. Soop mõisteti kunagi ühes kriminaalasjas õigeks.
2. Kohus jättis õigesti ebaseaduslikel jälitustoimingutel põhinenud prokuratuuri tõendid kõrvale. Samas hakkas kohus selle ebaseadusliku tegevuse baasil looma uusi tõendeid, kuulates kohtus üksikasjalikult üle ebaseaduslikes toimingutes osalejaid, kujundades nii uue ebaseaduslike tõendite kogumi, millele tugineb kogu süüdimõistev otsus KarS § 300 lg 1 järgi ja osaliselt ka KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. Nii seadustas kohus tagaust kasutades prokuratuuri ebaseadusliku tegevuse. Kui prokuratuur ei oleks algatanud ebaseaduslikku matkimist, ei oleks ükski üle kuulatud tunnistaja saanud matkimises osaleda ja kirjeldatud tegusid ei oleks toimunud. Hooldustööd oleks saanud tehtud – Tartu Vallal oli nendeks töödeks eelarves ette nähtud 600 000 eurot.
3. A. Soop määras hankemenetluse eest vastutavaks vallasekretär E.K. e. Seega ei saa A. Soobile seoses hankemenetlusega etteheiteid teha. Sellega seonduvat selgitas A. Soop oma viimases sõnas, aga kohus jättis need selgitused täielikult kõrvale.
4. A.L. p oli samaaegselt nii OÜ Tartu Valla Kommunaal kui ka OÜ Miljon Mõtet juhatuse liige ja kohus samastas vääralt need kaks osaühingut. A. Soop küsis tööde hinda A.L. alt kui OÜ Tartu Valla Kommunaal juhatuse liikmelt. A.L. a kui eraettevõtte OÜ Miljon Mõtet juhatuse liikmega ei arutanud A. Soop hinnapakkumust kunagi.
5. Kohus viitas sellele, et A. Soop sai OÜ Tartu Valla Kommunaal võimetusest teha hooldustöid teada juba
6. aasta kevadel (juunikuus) ning seetõttu oli tal piisavalt aega hanget korrektselt läbi viia. See arusaam ei ole õige. Vallavanema ametikohustuste hulka ei kuulunud hankemenetluste korraldamine. A. Soop tegeles hankemenetlustega
7. aasta suvel erandkorras, kui seda ei võimaldanud kiireloomuliste tööde tõttu nende töödega muidu tegelevate spetsialistide töökoormus.
8. Kolme hooldustöö maksumust ei saa liita, sest üks neist arvetest esitati Raadi Arendus OÜ-le. Seda selgitas A. Soop põhjalikult oma viimases sõnas, ent kohus sellele tähelepanu ei pööranud. Kohus ei uuendanud hoolimata A. Soobi viimases sõnas avaldatud uutest olulistest asjaoludest kohtulikku uurimist.
9. Tartu Valla uus valitsus tõendas selgelt, et tal ei ole AKMA OÜ-ga seonduvaid nõudeid, et tehtu oli valla kohustus ja valla huvides. Ometigi leidis kohus, et A. Soop tekitas kahju. Tähelepanuta on jäänud ka Tartu Valla ja AKMA OÜ vahelised lepingulised kohustused. Kohaliku omavalitsuse kohustusi juurdepääsuteede tagamisel hindas kohus õiguslikult täiesti 23 asjatundmatult, tõlgendades neid küsimusi ebaotstarbeka sekkumisena kahe erakinnistu omaniku vahelise probleemi lahendamisse.
10. Kohus ei käsitlenud A. Soobi viimases sõnas antud põhjalikke selgitusi KarS § 201 lg 2 p 3 järgse süüdistuse kohta. Need selgitused tuleb lugeda apellatsiooni osaks.
11. Apellant palub ringkonnakohtul otsustada, kas menetlus oli aus ja õiglane.
12. Prokurör saabus korduvalt kohtusaali läbi kohtunike ruumide. See tõstatab kohtuniku erapooletuse ja sellest tuleneva ausa kohtuliku arutamise näivuse rikkumise küsimuse.
14. jaanuari 2022 istung toimus video teel. Istungi helisalvestisele A. Soobil juurdepääsu ei ole. Samas aga ei sisalda juurdepääsetav helisalvestis kõike salvestatut – osa salvestist on kõrvaldatud. Nimelt kuulis A. Soop, kuidas prokurör K. Laas pärast istungivaheaja välja kuulutamist kellegagi telefonitsi rääkis. Jutu sisuks oli kohtuvaidluse juhtimine ja täpsemalt see, et telefonikõne teine pool pakkus K. Laasile välja, et viimane saab pärast kaitsjaid kohtuvaidlustes veelkord sõna. Kui istung jätkus, ütles kohtunik peaaegu sõna-sõnalt sedasama, mida prokurör rääkis eelnevas telefonikõnes. Seejärel küsis kaitsja P. Keres prokurörilt, kas too pidas kellegagi vahepeal seoses käesoleva menetlusega telefonikõne. Prokurör seda eitas. See tähendab, et prokurör valetas. Mõni aeg hiljem lõpetas kohtunik telefonikõnet puudutava arutelu, viidates sellele, et see ei ole teemaks. Kohtunik püüdis nii ilmselt teemast väljuda, ehkki tegemist oli prokuröri kohtus valetamise ja kohtuniku erapooletuse küsimusega ning ausa kohtumenetluse rikkumisega. Kõne teiseks pooleks oli usutavasti kohtunik ise. Ringkonnakohus peaks kontrollima, kas kohtuistungi helisalvestise fail on täielik või on seda töödeldud. Ka peaks ringkonnakohtus võtma seisukoha küsimuses, mis puudutab vastuolu prokuratuuriseaduse (ProkS) § 2 lg 2 ja

§ 213

lg 6 vahel (vastavalt „Prokurör on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi“ ning „Kõrgemalseisev prokurör võib oma määrusega tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse, korralduse või nõude“).

§ 213lg 6 välistab (või vähemalt piirab) Prok

S § 2 lg-s 2 sätestatud prokuröri sõltumatust. Puudub igasugune ajaline regulatsioon. (

1. d)Kohtuistung 161. Kohtuistungil jäid pooled oma kaebustes toodud seisukohtade juurde. Prokuratuur vaidles vastu A. Soobi ja kaitsjate kaebuses märgitule ning vastupidi. (IV) Ringkonnakohtu seisukoht (
2. a)Menetluslikud küsimused 162. A. Soop lisas oma apellatsioonile oma maakohtu istungil esitatud viimase sõna teksti. Apellatsioonis märgib A. Soop mitmel korral, et ta peatus mingil teemal viimases sõnas ja palub ringkonnakohtul viimases sõnas öeldut arvesse võtta. Ka märgib A. Soop, et ta ei korda viimases sõnas öeldut menetlusökonoomilistel kaalutlustel ja palub ringkonnakohtul lugeda tema viimase sõna tema apellatsiooni osaks. Ringkonnakohus seda ei tee ja käsitleb apellatsiooniväidetena vaid neid seisukohti, mida A. Soop apellatsioonis endas (otsesõnu) välja toonud on.

§ 321lg 2 p 4 kohaselt tuleb apellandi motiivid tuua ära apellatsioonis.

Niisiis ei võeta arvesse kusagil mujal esitatud põhjendusi. Tuleb siiski möönda, et mõnikord võib selline n-ö viiteline apellatsioon võimalik olla – seda aga üksnes juhul, kus viide on väga selge. Praegu see nii ei ole. Kõige ilmekamalt väljendub see puutuvalt omastamisetteheidetesse. 24 Nimelt toob A. Soop oma apellatsioonis välja mõningad väited selle kohta, kuidas tuleks tema väidetavalt omastamiseks olevaid tegusid tegelikult hinnata (p-d 3.3 ja 3.4). Seejärel on aga öeldud, et ringkonnakohus peaks lugema ka A. Soobi viimast sõna. Tekib küsimus, kuidas suhestuvad teineteisega apellatsioonis välja toodud ja viimases sõnas väljendatud seisukohad omastamise kohta: kas nad täiendavad teineteist või tuleb osad viimases sõnas esitatud mõtted jätta tähelepanuta, sest neid asendab apellatsioonis öeldu? Ka saab ilmselt öelda, et mõned viimases sõnas esitatud argumendid ei ole maakohtu otsusest tulenevalt enam aktuaalsed. Niisuguses olukorras jääks segaseks, milline ikkagi apellandi lõplik positsioon on (või: millised on tema lõplikud väited). Seetõttu ongi tarvilik, et apellatsioonis esitataks arusaadav ja apellatsiooni enda pinnalt järgitav tekst – mitte aga tuuakse üht-teist välja ja öeldakse, et ülejäänud argumendid on leitavad kusagilt mujalt, kohustades sel moel ringkonnakohut (eeldatavasti) asjakohaseid väiteid ise n-ö välja tuhnima. Niisuguses olukorras ei saaks kuidagi rääkida ka menetlusökonoomia tagamisest (nagu leiab A. Soop) – see hoopiski pärsiks menetlusökonoomset tegutsemist. 163. Eelöeldut ei väära ka A. Soobi viitamine ajalisele kitsikusele. Nimelt ei ole A. Soobi meelest 54 lehekülje pikkuse otsuse põhjalik vaidlustamine 2 nädala jooksul võimalik. 15 päevane apellatsioonitähtaeg tuleneb seadusest (

§ 319

lg 2) ja see kehtib maakohtu kõigi otsuste apelleerimise puhul, sõltumata nende pikkusest. A. Soop pole esitanud väidet, et selline tähtaeg on põhiseaduse vastane. Ringkonnakohus ei pea selle regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimist omal algatusel vajalikuks.

1. A. Soobi väitel saabus prokurör korduvalt kohtusaali läbi kohtunike ruumide. Prokurör ütles apellatsioonikohtu istungil, et see väide on vale. Kriminaalkolleegium ei näe alust prokuröri selles väites kahtlemiseks – pole ju A. Soop kuidagi oma väidet tõendanud. Ent isegi kui A. Soobi öeldu oleks tõsi, ei saaks maakohtu otsuse tühistamist tingida see, millisest uksest prokurör kohtusaali tuli.
2. Küllaltki pikalt peatub A. Soop
3. jaanuari 2022 istungil (selle vaheajal) väidetavalt juhtunul (ühel telefonikõnel) ja selle istungi (kõne) audiosalvestusel. A. Soobi taotluse kontrollida selle salvestuse täielikkust või seda, kas salvestust on töödeldud, jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Esiteks puudub kohtul millegi sellise tegemiseks pädevus (tehnilised oskused). Teiseks on see ebaoluline. Menetlusõiguse rikkumist ei saa tuletada sellest, kellega prokurör istungivälisel ajal suhtleb. Muu hulgas ei võimaldaks rikkumisest kõneleda see, kui prokurör oleks rääkinud kohtunikuga. Kohtuniku ja prokuröri suhtlemine ei viita per se kohtuniku erapoolikusele. Sellele ei viitaks isegi see, kui suheldud oleks seoses A. Soobi kriminaalasjaga. Näiteks ei saaks üksnes tehnilist laadi detailidest rääkimisest (nt puutuvalt istungi kestvusse või sellesse, millistel teemadel hakatakse istungi jätkudes kõnelema) teha järeldust, et kohtunik laseb prokuröril end suunata viimasele sobiva lahendi tegemise suunas.
4. A. Soop heidab maakohtule ette sedagi, et too ei uuendanud hoolimata A. Soobi viimases sõnas avaldatud uutest olulistest asjaoludest

§ 303lg 4 alusel kohtulikku uurimist.

See väide menetlusõiguse rikkumisest kõneleda ei võimalda: A. Soop ei selgita, millised täpselt olid need uued olulised asjaolud, mida ta oma viimases sõnas avaldas. Kriminaalkolleegium ise selliseid asjaolusid ei tähelda.

1. Nii A. Soop kui ka tema kaitsjad peavad ebaseaduslikuks (põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud nn ne bis in idem-põhimõttega vastuolus olevaks) seda, et vanemprokurör K. Laas tühistas
2. veebruaril 2020 ringkonnaprokurör M. Püssi
3. augusti 2019 kriminaalmenetluse 25 lõpetamise määruse ja taasavas menetluse. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga selliselt talitamist õigusvastaseks ei pea.
4. Asjasse puutuvad on kaks õigusnormi.

§ 213

lg 6 ls 1 kohaselt võib kõrgemalseisev prokurör oma määrusega tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse. EIÕ konventsiooni

1. lisaprotokolli art 4 lg 2 kohaselt on menetlust võimalik taasalustada siis, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada.
2. Vale on A. Soobi arusaam, justkui ei nähtuks seadusest see, et vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes kõrgemalseisev – see on tuletatav prokuratuuriseaduse
3. peatükist, eeskätt selle seaduse § 5 lg-st 2 ja §-st
5. Niisamuti on ringkonnakohtu meelest võimalik öelda, et menetluse lõpetamine kujutas endast EIÕ konventsiooni
6. lisaprotokolli art 4 lg 2 pärast olulist puudujääki, mis võis asja lahendit mõjutada, ja seetõttu oli menetluse lõpetamise määrus ka

§ 213lg 6 ls 1 mõttes ebaseaduslik.

Lävend kõnelemaks asja lahendit mõjutada võivast olulisest puudujäägist EIÕ konventsiooni

1. lisaprotokolli art 4 lg 2 järgi on ringkonnakohtu meelest madal. Kuivõrd tegemist on eelmenetlusega, on vaja n-ö opereerida kahtlustuse tasandil. See tähendab seda, et menetluse taasavamine on võimalik siis, kui paistab (küllaltki) võimalik (tõenäoline), et järgnev menetlus võib päädida süüdimõistva otsusega. Nimelt saab niisugusel juhul öelda, et menetluse lõpetamine oli väär ja see väärotsustus võis asja lahendit mõjutada – ta võis väärata süüdimõistva otsuse tegemise. Hinnang selle kohta, kas asi päädib (võib päädida) süüdimõistva otsusega, kujutab endast ennustamist – nagu seda kujutab endast igasugune hinnang (kahtlustus). Niisuguses olukorras on menetluse uuesti alustamine lubamatu vaid siis, kui on ilmne, et süüdimõistvat otsust järgneda ei saa. Praegu sellise olukorraga tegemist ei olnud: et vanemprokurör K. Laasil oli piisavalt alust eeldada A. Soobi riigihangete teostamise nõuete rikkumises süüdi tunnistamist, kinnitab kasvõi see, et maa- ja ringkonnakohus mõistsidki A. Soobi süüdi. Eelöeldu annab aluse jätta tähelepanuta A. Soobi viited K. Laasi erapoolikusele (kättemaksusoovile) – A. Soobi kahtlustamine ja süüdistamine oli igati põhjendatud ning seaduslik.
2. Kaitsjad viitavad sellelegi, et menetluse taasavamismääruses ei ole põhjendusi. Menetluse lõpetamise määrus oli põhistamata – nagu

§ 145lg 1 p 11 ja § 206 lg 11 seda võimaldavad.

Menetluse uuesti avamise määruse kohta selliseid sätteid ei ole. Seetõttu võiks väita, et niisugust määrust peab prokuratuur tõesti põhjendama, kuivõrd üldjuhul on määrust vaja

§ 145lg 1 p 1 kohaselt põhistada.

Samas pole välistatud ka teistsugune tõlgendus – kui menetluse lõpetamise määrus jäetakse põhistamata, ei ole vaja motiveerida ka sellise määruse tühistamise määrust, sest pole võimalik välja tuua, millised seisukohad menetluse lõpetamise määrusest on väärad (mingeid seisukohti ju pole). Ent isegi kui leida, et prokuratuur oleks pidanud

1. veebruari 2020 määrust põhistama, ei saa selle tegemata jätmine tuua kaasa
2. mai 2022 kohtuotsuse tühistamist: prokuratuuri määruse põhistuste puudumine ei kätke endas ohtu, et hilisem kohtuotsus on ebaseaduslik või põhjendamatu (vt

§ 339lg 2).

172. Õige ei ole A. Soobi väide, nagu ei oleks

§ 213lg 6 järgse otsustuse tegemiseks mingit ajalist piiri.

Karistusseadustik näeb ette kuritegude aegumistähtajad. Kui aegumistähtaeg on möödunud, ei ole menetluse toimetamine

§ 199

lg 1 p 2 kohaselt võimalik – ja seetõttu pole ka võimalik menetlust

§ 213lg-le 6 tuginevalt uuesti avada. 26 173. A. Soop palub ringkonnakohtul hinnata, kas esineb vastuolu Prok

S § 2 lg 2 (prokuröri sõltumatus) ja

§ 213lg 6 vahel (kohustus alluda kõrgemalseisva prokuröri juhistele).

Ringkonnakohus ei pea seda vajalikuks – isegi kui vastuolu esineks, ei võimaldaks see jätta

§ 213lg 6 tähelepanuta, vaid seda normi oleks ikkagi vaja rakendada.

Siingi ei ole A. Soop viidanud väidetava vastuoluga seoses nt põhiseaduslikule probleemile ja ka siin ei pea ringkonnakohus vajalikuks regulatsiooni omaalgatuslikku põhiseaduspärasuse kontrolli. Olgu siiski märgitud, et mõnikord võib erinorm kitsendada üldnormi – ja teoreetiliselt on võimalik, et

§ 213lg 6 on erinorm Prok

S § 2 lg 2 suhtes, mis näeb ette, et n-ö prokuratuuri sees prokurör sõltumatu ei ole – prokuröri sõltumatus puudutab üksnes prokuratuuriväliseid mõjureid. 174. Viimaks ei ole õige ka A. Soobi väide, et

§ 250

lg-st 2 tulenevalt peab prokuratuur kokkuleppemenetluse nurjumise korral sõnastama kokkuleppe ilma uut eeluurimist alustamata ümber süüdistusaktiks. Esiteks ei ole

§ 250

lg 2 asjasse puutuv: see norm reguleerib olukorda, kus kriminaalasi on üldkorras kohtusse saadetud ja seejärel ebaõnnestub katse lahendada asi ära kokkuleppemenetluses – vt paragrahvi pealkirja ja

1. lõiget. Teiseks ei tulene ka ühestki muust kriminaalmenetluse seadustiku sättest, et kui kellegi suhtes ebaõnnestub kokkuleppemenetlus puutuvalt ühte teosse, ei ole prokuratuuril võimalik esitada sellele isikule süüdistust mingi teise teo toime panemises.
2. A. Soop ja tema kaitsjad leiavad, et kuivõrd jälitustoimingute tegemine A. Soobi suhtes oli ebaseaduslik, ei tohtinud maakohus tugineda M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütlustele. Seda seetõttu, et kui jälitustoiminguid tehtud ei oleks, ei oleks aset leidnud ka tegusid, mida need tunnistajad kirjeldasid. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et niisugune tõlgendus on väär ja kõnealuste tunnistajate ütlustele on võimalik tugineda.
3. A. Soop ega tema kaitsjad ei too otsesõnu välja, millise õigusnormi alusel M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütlused kõrvale jätta tuleks. Vähemalt kaitsjate apellatsioonist on siiski võimalik aru saada selliselt, et nende tunnistajate ütlustele tuginemise peab väärama

§ 1261

lg 4 – jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. 177. Seega tuleb esmalt küsida, kas M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütlused saadi jälitustoimingutega. Vastus sellele küsimusele on „ei“ – need ütlused saadi seeläbi, et tunnistajad andsid need kohtuistungil. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siiski äsja toodud küsimusega piirduda. Kujutagem endale nt ette olukorda, kus politseinik kuulab

§ 1267

lg-le 1 tuginevalt pealt üht telefonivestlust ja see pealtkuulamine osutub hiljem õigusvastaseks. Iseenesest oleks vähemalt mõnikord võimalik, et vestlust kuulnud politseinik jutustab kohtus vestluse sisu ümber. Selliselt talitamine aga kujutaks endast

§ 1261lg 4 rangest regulatsioonist n-ö mööda hiilimist.

Seepärast on vaja

§ 1261

lg 4 alusel jätta tõendikogumist välja ka selliste inimeste ütlused, kes jälitustoimingus osalesid. Küll aga ei ole takistatud tuginemine jälitustoiminguga mitteseotud isikute ütlustele. Seega ei saa nt ebaseaduslikuks osutunud pealtkuulamise korral küll kasutada tõendina ei telefonivestluse salvestust ega pealtkuulamist toimetanud politseiniku ütlusi, ent takistatud ei ole sellise jälitustoimingusse mittekaasatud inimese ülekuulamine telefonivestluse sisu kohta, kes viibis telefonikõne ajal kahtlustatava kõrval. Näib, et sama on leidnud ka maakohus, kes on viidanud sellele, et M.K. , E.K. o, I.O. , H.K. ega A.O. ei olnud jälitustoimingute läbiviimisest teadlikud. 178. Ringkonnakohus ei soostu ka kaebajate argumendiga, et kõnealuste tunnistajate ütlustele ei tohi toetuda seetõttu, et kui R.B. poleks kuritegu matkinud, ei oleks leidnud aset ka neid 27 sündmusi, mida M.K. , E.K. o, I.O. , H.K. ja A.O. kirjeldasid. Seda argumenti ei saa siduda

§ 1261

lg-ga 4, kuivõrd viidatud säte puudutab seda, kas mingit infot kuriteo kohta on võimalik arvesse võtta – mitte aga seda, kas mingi tegur kuriteo tingis või mitte. Seetõttu ei väära M.K. i, E.K. o, I.O. i, H.K. i ja A.O. ütluste arvestamist ka see argument. 179. Prokuratuuri hinnangul ei võimaldanud

§ 288lg 10 jätta maakohtul R.B.

i kohtus antud ütlusi tõendikogumist välja. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. 180.

§ 288

lg 10 ls 1 määrab, et kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, välja arvatud

§ 288

lg-s 5 ettenähtud juhul, katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina

§ 291lg 1 p 2 alusel, sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust.

Selle normi kehtestamist põhjendati seaduseelnõu seletuskirjas nii: „Sätte eesmärk on leida poolte võrdsuse printsiipi järgiv lahendus juhtudele, kui tunnistaja otsustab anda ütlusi valikuliselt. Ristküsitlust tuleb käsitleda kui tervikprotsessi, kus mõlemal kohtumenetluse poolel on oma õigused, mis peavad olema kasutatavad võrdsel alusel. Olukorras, kus isik on juba saladuskatte kergitanud, ei ole enam mingit kaitsmisväärset saladust järel, mistõttu ei ole ka õigust ütluste andmisest keelduda. See on eriti aktuaalne olukorras, kus isik küll asub kohtus esmasküsitlusel ütlusi andma, ent teisesküsitlusel ei soovi vastata – sellises olukorras oleks tunnistaja keeldumisõiguse aktsepteerimine sisuliselt poolte ebavõrdne kohtlemine.“ 181. Eeltoodust tulenevalt soovis seadusandja

§ 288lg-ga 10 tagada seda, et kohtumenetluse pooled oleksid võrdses rollis.

Selle soovi seadusesse valamine siiski kuigivõrd hästi ei õnnestunud. Kui normi tõlgendada väga kitsalt – nii, nagu seda soovivad kaitsjad ja nagu seda tegi maakohus –, tuleks tõesti jõuda järeldusele, et kui tunnistaja on küll muidu kõigile küsimustele vastanud, ent keeldub tuginevalt

§ 71

lg 2 p-le 1 vastamast küsimusele, mis võiks teda süüstada, on vaja ristküsitlus kohe katkestada ja tunnistaja seni antud ütlustele tugineda ei saa (v.a kui pooled sellega nõus on – vt

§ 288lg 10 ls 2).

Ringkonnakohtu jaoks jääb aga arusaamatuks, kuidas saab sellise keeldumise korral kõneleda sellest, et mõni kohtumenetluse pooltest satub teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Seda silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et

§ 288

lg 10 ls 1 ei rakendu juhtudel, kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest viitega enese mittesüüstamise privileegile. Normi sellist (teleoloogilist) tõlgendamist ei keela põhiseaduse § 23 lg-s 1 ja KarS § 2 lg-s 1 sätestatud nn nullum crimen-põhimõte, mis ei võimalda tõlgendada karistusnorme seaduse tekstist irduvalt süüdistatava kahjuks ka siis, kui kõnealune tõlgendus oleks loogiline. Nimelt rakenduvadki põhiseaduse § 23 lg 1 ja KarS § 2 lg 1 üksnes karistusnormidesse puutuvalt.

§ 288

lg 10 aga ei ole karistusnorm, vaid menetlusõiguslik säte, mistõttu on kohtutel selle tõlgendamisel rohkem ruumi kui karistusnormide tõlgendamisel. Seetõttu tuleb leida, et

§ 288

lg 10 esimeses lauses tehtud viide sama paragrahvi viiendale lõikele on üksnes näitlikustav – lisaks

§ 288

lg-le 5 ei rakendu

§ 288

lg 10 tema mõttest tulenevalt ka olukorras, kus tunnistaja jätab küsimusele vastamata

§ 71lg 2 p 1 alusel.

182. Seega talitas maakohus õigesti, kui võimaldas pooltel jätkata R.B. i küsitlemist ka siis, kui viimane oli enese mittesüüstamise soovile viidates jätnud küsimustele vastamata. Küll aga polnud õige maakohtu otsustus jätta R.B. i ristküsitluses antud ütlused

§ 288lg 10 alusel tõendikogumist välja.

1. Järgnevalt tuleb küsida, kas õige on kaitseväide, mille kohaselt välistab R.B. i (osadele) ütlustele tuginemise see, et R.B. oli saanud loa kuriteo matkimiseks ja see matkimine osutus õigusvastaseks. Kaitsjad on välja pakkunud väga keerulise tõlgenduse (mh viidates EL-i 28 isikuandmete kaitse üldmäärusele), mille põhjal nad teevad järelduse, et jälitustegevuse (sh matkimise) õigusvastaseks osutumisest tulenevalt ei saa võtta arvesse ühtegi R.B. i väidet, mis puudutab R.B. i poolset A. Soobiga seonduvate asjaolude tajumist
2. juunist kuni
3. augustini 2016, st perioodil, mil R.B. il oli kuriteo matkimise luba. Kriminaalkolleegiumi meelest annavad kaitsjad kuriteo matkimise instituudile märksa laiema tähenduse kui sel menetlustoimingul tegelikult on. 184.

§ 1268

järgset kuriteo matkimise instituuti on vaja selleks, et kriminaalmenetluse huvides mingit kuriteokoosseisu täitvat isikut ei oleks tarvis tulenevalt

§-s 6 sätestatud absoluutsest legaliteedipõhimõttest kriminaalvastutusele võtta. Seega saab

§ 1268

pidada materiaalõiguslikus mõttes õigusvastasust välistavaks asjaoluks (nii ka Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr-d 24 ja 237). Niisiis ei ole matkimisluba tarvis selliste tegevuste jaoks, mis kuriteokoosseisu täitma asumisele eelnevad. See omakorda tähendab, et niisuguste (eel)tegevuste jaoks ei ole vaja matkimisluba ja matkimisloa õigusvastaseks osutumine neid (eel)tegevusi kuidagi ei puuduta. R.B. ei realiseerinud ühegi kuriteo koosseisu, mistõttu ei takista matkimisloa õigusvastasus ühegi tema ütluse arvesse võtmist. 185. Olgu menetlejaga suhtleva inimese ja kolmanda isiku suhtes toimetatava kriminaalmenetluse osas öeldud veel järgmist. Menetlejal ei ole jälitustoimingu tegemise luba tarvis selleks, et uurida (küsida) ühelt inimeselt (A) seda, mida too on mõne teise inimese (B) kohta tajunud (nt näinud või kuulnud) – seesugune uurimine (küsimine) ei ole paigutatav ühegi jälitustoimingu alla (vt

§ 1265–1269).

Ühegi jälitustoimingu alla ei saa iseenesest paigutada ka seda, kui menetleja annab A-le B-ga suhtlemiseks juhiseid (instrueerib A-d). Sellises n-ö instrueerimisolukorras tuleb siiski silmas pidada kahte asja. 186. Jälitustoimingust on vaja siiski rääkida juhul, kui menetleja on muutnud A identiteeti, st loonud A-le n-ö legendi. Sellisel juhul tuleb A-d pidada politseiagendiks ja selline A „kasutamine“ eeldab

§ 1269kohaselt jälitusluba.

Ühtlasi tähendab see käesoleva otsuse p-s 177 öeldut silmas pidades seda, et A ütlusi ei saa tõendina arvestada siis, kui jälitustegevus (politseiagendi kasutamine) osutub mingil põhjusel õigusvastaseks. Praegu millestki sellisest rääkida ei saa – R.B. i identiteeti polnud muudetud. 187. Lisaks peab menetleja pidama A-d instrueerides silmas seda, et A ei tohi B-d kallutada kuriteo toime panemisele, kui B-l mingitki kuriteo sooritamise plaani ei olnud (n-ö ülekaalukas teoprovokatsioon: vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3 või lahend nr 1-16-1036/96, p 14). Praegu kaitsjad ega A. Soop ise R.B. i poolsele ülekaalukale teoprovokatsioonile A. Soobi suhtes ei viita ja ka ringkonnakohtu enda hinnangul millestki sellisest kõnelda ei saa. 188. Ülal öeldust tulenevalt pole iseenesest takistusi tuginemaks R.B. i ütlustele – sh sellistele ütlustele, mis puudutavad R.B. i poolset A. Soobiga seonduvate asjaolude tajumist 22. juunist kuni 22. augustini 2016. Siiski tuleb tõdeda, et võimalus toetuda R.B. i ütlustele pilti faktilistest asjaoludest maakohtu tuvastatuga võrreldes (kuigivõrd) ei muuda. Ka prokuratuur pole selgitanud, mida peaks ringkonnakohus tuvastama R.B. i ütluste pinnalt maakohtuga võrreldes teisiti. Ainus konkreetne asjaolu, mille kindlaks tegemist need ütlused võiksid mõjutada, seondub kriminaalkolleegiumi meelest sellega, kas A. Soop küsis või sai R.B. ilt mingi osa hooldustööde eest makstust n-ö vahelt. Sellel küsimusel peatub ringkonnakohus käesoleva otsuse p-des 209–210. (

1. b)Toimingupiirangu rikkumine 29 189. Ringkonnakohtu arusaamise päraselt asus maakohus seisukohale, et A. Soop rikkus nelja riigihangete seaduse sätet: § 23 lg 1 (kehtiv § 28 lg 2) (hanke osadeks jaotamise keeld), § 3 p 1 (kehtiv § 3 p 5) (raha mõistliku kasutamise kohustus), § 3 p 2 (kehtiv § 3 p 1) (hanke läbipaistva korraldamise kohustus) ja § 3 p 4 (kehtiv § 3 p 3) (konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustus). A. Soop ja tema kaitsjad on need seisukohad vaidlustanud. α) Objektiivne koosseis – hanke osadeks jaotamine 190. Kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt hanke osadeks jaotamise keeluga seonduvat. RHS § 23 lg-st 1 lähtuvalt ei tohtinud riigihanget jagada osadeks riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. 191. Maakohtu positsioon on kokkuvõtvalt järgmine. A. Soop oleks pidanud tellima hooldustööd ühe hanke raames, mitte korraldama kolme eraldi hanget. Praegu polnud täidetud hanke osadeks jaotamise tingimused: kõik OÜ-lt Kuutar tellitud teod olid sarnased (heakorratööd), neid tehti ühes kohas (ERM-i ümbruses) ja üksteisele ajaliselt väga lähedal. A. Soop jaotas hanke osadeks seetõttu, et vältida vajadust täita (suhteliselt) rangeid lihthanke korraldamise reegleid. Nimelt oleks praegu pidanud korraldama lihthanke: RHS § 15 lg 3 kohaselt tuli korraldada selline hange muu hulgas juhul, kui sooviti sisse osta eeldatavalt enam kui 10 000 eurot maksvat teenust. Oluline ei ole see, et teenuse turuhind oli vaid 6785,60 eurot – lähtuda tuleb tegelikult välja kujunenud hinnast, milleks oli 15 058,33 eurot. 192. Ringkonnakohus leiab, et A. Soobi ja tema kaitsjate väited ei lükka ümber maakohtu seisukohta. Maakohus on peamised kaitseväidete vastu kõnelevad asjaolud välja toonud. Esiteks kinnitas A. Soop ise korduvalt, et tema sooviks oli, et ERM-i ümbrus saaks korda. Teiseks olid hooldustööd väga sarnased, toimusid peaaegu ühes kohas ja peaaegu ühel ajal. Kolmandaks toimusid tööd Tartu Vallale kuuluval maal. Neljandaks ei suhelnud Raadi Arendus OÜ juhataja J.R. OÜ Kuutar mitte ühegi esindajaga – OÜ Kuutar esindajatega (M.K. i ja R.B. iga) suhtles korduvalt aga A. Soop. Sealjuures ei viidanud A. Soop kuidagi sellele, et tema üksnes vahendas tööde tellimist kellelegi teisele (Raadi Arendus OÜ-
2. le)– M.K. rääkis sellest, et OÜ Kuutar tegi hooldustöid Tartu Vallale (kd 3, tl 135 ja 137). M.K. i ütluste alusel tuleb tuvastada, et muu hulgas tegi A. Soop ise M.K. ile vahetult ettepaneku n-ö teise hooldustöö tegemiseks ja näitas ette, kus seda oli vaja teha (kd 3, tl 137). Neid asjaolusid silmas pidades on vaja öelda, et A. Soop Tartu vallavanemana oli juba enne esimese hooldustöö tellimist otsustanud lasta teha ka teise ja kolmanda hooldustöö. Ta oli valmis mõelnud sellegi, et neid hooldustöid hakkab (faktiliselt) organiseerima ja tegema R.B. , kes peab leidma ka sobiva äriühingu. Lisaks sellele teadis A. Soop sedagi, kui palju raha ta nende hooldustööde eest maksab (maksta laseb) – või vähemalt oli ta teadlik makstava raha suurusjärgust. Sellest tulenevalt mõistis riigihangete reegleid tundunud A. Soop, et ta peaks korraldama riigihanke. Seda ta aga ei soovinud ja ta otsustas sellest kohustusest n-ö mööda hiilida. Selleks tegi ta otsuse jagada hange mitmeks osaks ja lasta ühe osa eest tasuda Raadi Arendus OÜ-l. Ta teadis tulenevalt oma varasematest kogemustest, et J.R. sellele plaanile vastuväiteid ei esita (nagu juhtuski). 193. Eeltoodust järeldub, et A. Soobi ja tema kaitsjate põhipositsioon – riigihangete osadeks jagamisest A. Soobi poolt ei saa rääkida seetõttu, et A. Soobil ega Tartu Vallal ei olnud suurt midagi pistmist n-ö teise hooldustööga, st sellega, mille eest maksti OÜ-le Kuutar 7620 eurot (selle töö tellis OÜ-lt Kuutar Raadi Arendus OÜ ja Raadi Arendus OÜ ka tasus selle töö eest) 30 – ei pea paika. A. Soop oli selle hooldustööga vägagi seotud. Küll aga ei olnud sellega peaaegu mingit pistmist Raadi Arendus OÜ juhatajal J.R. ul. J.R. u ütlustest (kd 3, tl 115–118) saab ringkonnakohtu meelest selgelt järeldada seda, et J.R. u jaoks tuli nende tööde tegemine üllatusena ja tema tööde tellimiseks mingit initsiatiivi üles ei näidanud. Oluline ei ole see, et ettevõtluses osalevad mõnikord kahe juriidilise isiku vahelistes lepingueelsetes läbirääkimistes sellised inimesed, kes ei ole kummagi läbirääkimisi pidava isiku töötajad: tööde tegemist soovis vallavanem A. Soop, aga mitte Raadi Arendus OÜ (selle esindaja J.R. ). Asja ei muuda ka see, et J.R. pärast tööd üle vaatas. Esiteks kõneles J.R. pigem passiivsest selle nägemisest, et hein oli niidetud kui aktiivsest tööde tegemise kontrollimisest – tööde tegemist kontrollis J.R. u sõnul „absoluutselt“ A. Soop (kd 3, tl 116 pöördel). Teiseks võis J.R. soovida teada seda, kas töö on tehtud, n-ö oma tagala kindlustamiseks – kui ta oleks maksnud Raadi Arendus OÜ raha mingi sellise töö eest, mida ei olnud tehtud, oleks see võinud talle kaasa tuua mingeid (juriidilisi) probleeme. 194. Varasemas menetluses on kaitseväitena viidatud ka sisetehingutele (vana RHS § 141). See ei puutu asjasse. Esiteks ei teinud Tartu Vald ja Raadi Arendus OÜ sisetehingut juba seepärast, et nad ei sõlminud üldse lepingut (RHS § 141 lg 2) selle kohta, et hooldustööd tellib Raadi Arendus OÜ: A. Soop läks Raadi Arendus OÜ-st n-ö mööda ja andis lihtsalt hiljem Raadi Arendus OÜ-le korralduse OÜ-le Kuutar tasuda. Teiseks kujutab endast vana RHS § 23 lg 1 rikkumist ka see, kui riigihange jaotatakse osadeks riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks seeläbi, et üks osa hankest suunatakse sisetehinguga vana RHS § 141 lgs 2 nimetatud äriühingule. 195. Viimaks ei väära vana RHS § 23 lg 1 rikkumisest rääkimist ka see, et enne ERM-i avamist oli muuseumi ümbruses vaja teha palju töid. Näib, et A. Soop on sellega seoses soovinud kohati väita, et kuivõrd töid oli palju ja need oli vaja teha suurel maa-alal, polnud sellest tulenevalt mõeldav, et mõni äriühing oleks olnud suuteline kõiki töid ära tegema. Kriminaalkolleegium juhib siiski tähelepanu sellele, et niisuguses olukorras (suur töömaht) poleks olnud tarvilik sõlmida lepingut vaid ühe äriühinguga: vana RHS §-d 23 ja 24 võimaldasid sõlmida lepingud erinevate teenuse pakkujatega. Samas ei ole äsja öeldu oluline: paralleeli tõmbamine kogu ERM-i ümbruse korrastamise ja praeguse menetluse esemeks olevate hooldustööde vahel ei ole korrektne. Nagu eelnevast ilmneb, oli A. Soop otsustanud praegu anda (suhteliselt piiratud mahus suhteliselt ühes kohas toimunud ja suhteliselt lühikest aega kestnud) hooldustööd OÜle Kuutar. Niisuguses olukorras puudus õigustus riigihanke jaotamiseks (muu hulgas tulenevalt sellest, et tegemist on sedavõrd suure tööga, et üks äriühing ei saa sellega eeldatavasti hakkama). 196. Seega on õige maakohtu järeldus, et A. Soop jagas riigihanke ebaseaduslikult osadeks ja rikkus nii vana RHS § 23 lg 1. β) Objektiivne koosseis – raha mõistlik kasutamine 197. Teiseks rikkus A. Soop maakohtu meelest vana RHS § 3 p-s 1 sätestatud raha mõistliku kasutamise kohustust. Selle sätte kohaselt pidi hankija kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte. 198. Vana RHS § 3 p 1 rikkumise tuletas maakohus eeskätt sellest, et A. Soop maksis (lasi maksta) OÜ-le Kuutar hooldustööde eest turuhinnast märksa suuremat tasu: kokku 18 070 eurot 31 (6150+7620+4300). Turuhinna tuletas maakohus Ahillea OÜ hinnapakkumistest. Nende hinnapakkumiste korrektsust apellatsioonides kahtluse alla ei seata ja ka ringkonnakohus ise ei näe vajadust kahelda maakohtu selgitustes, miks on võimalik neile hinnapakkumistele tugineda (vt maakohtu otsuse p 136). Viidatud hinnapakkumiste kohaselt oleks tööd läinud maksma kokku 6785,60 eurot (2846,60+2271+1668). See siiski ei tähenda, et A. Soop laskis maksta OÜ-le Kuutar 11 284,40 eurot üle turuhinna (18 070–6785,60). OÜ-le Kuutar tasutud 18 070 eurot sisaldas endas käibemaksu. Ahillea OÜ hinnapakkumised aga koostati netosummades, st ilma käibemaksuta (kd 2, tl 99). Niisiis oleks tööde tegemine Ahillea OÜ nimetatud hindadega läinud 20% suuruse käibemaksu lisamisel maksma 8142,72 eurot (6785,60x1,2). Seega laskis A. Soop OÜ-le Kuutar tasuda 9927,28 eurot enam kui oli tööde turuhind (18 070–8142,72)2. 199. Eelöeldut ei väära ka kaitseviited E.K. ele kui ühe riigihanke läbiviijale. Eeskätt A. Soop on senises menetluses esitanud haldusõigusliku sisuga väiteid selle kohta, et prokurör ega maakohus ei saa aru riigihankeõiguse ABC-st – täpsemini hankija ega hanke eest vastutava isiku mõistetest. Täideviijana vastutab karistusõiguslikus mõttes isik, kes paneb süüteo toime (KarS § 21 lg 1 alt 1). Maakohus tuvastas ja ka käesolevas otsuses on ära näidatud, et A. Soop korraldas kõigi hooldustööde läbiviimise: tellis tööd OÜ-lt Kuutar, täpsustas tööde üksikasjad, suhtles OÜ Kuutar esindajatega, kontrollis tööde tegemist, andis korraldused tööde eest maksta jms. Seda kõike ei vääraks see, kui ka mõni muu ametiisik tööde tellimisega (korraldamisega) seotud olnud oleks. Samas on kõigiti õige maakohtu seisukoht, et E.K. el ei olnud hooldustöödega peaaegu mitte mingit pistmist. Seda kinnitavad kõigepealt E.K. e ütlused. Kaitsjate väited nende ütluste ebausaldusväärsusele ei ole õiged. E.K. e ütlused on loogilised. Valetamist ei saa tuletada ka läbi väite, et E.K. oli „üldiselt A. Soobi suhtes negatiivselt meelestatud“. On tõsi, et E.K. oli A. Soobi suhtes mõneti kriitiline – viidates sellele, et A. Soop tegi aeg-ajalt asju oma äranägemise järgi isegi siis, kui talle öeldi, et selliselt käitumine ei pruugi olla seadusega kooskõlas. Seda kriitikat ei saa aga kuidagi pidada meelevaldseks ja see ei anna alust arvata, et E.K. sooritas valeütlusi andes kuriteo. Et E.K. ei olnud hooldustöödega peaaegu üldse seotud, kinnitab kaude ka see, et OÜ Kuutar esindajad R.B. ega M.K. E.K. ele ei viidanud. Ka ei saa E.K. e olulist rolli tuletada D.G. i ega J.T. i ütlustest. Muu hulgas ei saa seda teha läbi J.T. i selgituse, et „[Deltasse vastutajana märgitud isik] pidi dokumendi töösse panema, kui oli sissetulev kiri, siis tema peab hakkama kas lahendama, vastama, ette valmistama või mida veel ühe dokumendiga saab teha“ (kd 4, tl 57) – selline vastus on äärmiselt üldist laadi. Vaidlus dokumendihaldussüsteemi Delta üle on kriminaalkolleegiumi hinnangul üldse irrelevantne: karistusõiguslikku tähendust ei ole sellel, mismoodi mingis arvutisüsteemis kedagi nimetatakse – oluline on, kuidas olid asjad tegelikult. γ) Objektiivne koosseis – riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus 200. Kolmas rikkumine puudutas maakohtu hinnangul vana RHS § 3 p 2: A. Soop eksis kohustuse vastu tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus. Seda tegi A. Soop esimese astme kohtu hinnangul seeläbi, et koostas hinnapäringu teksti ilmselgelt eksitavalt ja mitmeti mõistetavalt; erinevalt OÜ-st Kuutar või OÜ-st Miljon Mõtet ei suhelnud A. Soop OÜ Renteks esindajaga; eelnevast tulenevalt sattus OÜ Renteks esindaja A.H. eksitusse. 201. Ringkonnakohtu meelest siiski vana RHS § 3 p 2 rikkumist jaatada ei saa. Tuleb nõustuda kaitsjatega, et hankija suhtlemine (potentsiaalse) pakkujaga iseenesest ei viita sellele, et Iseenesest tuleb kõne alla ka väide, et vana RHS § 3 p 1 rikkumist kujutab endast ka see, et A. Soop lasi tasuda mh eramaadel tehtud tööde eest – vt sellega seonduva ebaseaduslikkuse kohta puutuvalt omastamisse käesoleva otsus p 238 jj. Siiski võib olla võimalik väita, et riigihangete seaduse rikkumist analüüsides tuleb arvesse võtta kitsalt riigihangete korraldamise läbiviimist (sh tööde hinda), mitte aga seda, kas hankija üldse töid tellida tohtis. 2 32 hankemenetlus ei ole läbipaistev. Suhtlemine võib vähemalt mõnikord olla hoopski positiivne – see võimaldab vältida võimalikke eksimusi. Seega tuleb hinnata, kas läbipaistvuse välistab ebaselgelt koostatud pakkumuse tekst. Vaidlus on käinud seoses formuleeringuga „Raadi 4 tiigi nõlvade niitmine“. Maakohus pidas seda eksitavaks, sest sellest võis jääda mulje, et niita on vaja nelja tiigi nõlvu, ehkki tegelikult oli tarvis niita vaid ühe tiigi nõlvu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu välja pakutud tõlgendus on mõeldav. Samas on mõeldav ka A.L. a esitatud väide, et tegemist oli tiigi numbriga (kd 3, tl 157). Seega tuleb öelda, et tegu oli (potentsiaalselt) eksitava (segadust tekitava) teabega. Kolleegiumi hinnangul aga ei saa lugeda vana RHS § 3 p 2 rikkumiseks pelka potentsiaalselt segadust tekitada võivat teavet – eriti veel kriminaalmenetluse raames. Kahjuks (või paratamatult) on väga paljud tekstid vähemalt teatud osas mitmeti mõistetavad, segadust tekitavad või/ehk halvasti formuleeritud. Seetõttu tuleb öelda, et läbipaistvusnõude rikkumisest vana RHS § 3 p 2 mõttes saab teksti selguse osas rääkida vaid siis, kui tekst sisaldab endas otsest valet või on ta eksitav olulisel määral ja sellist eksitust ei ole võimalik hõlpsalt kõrvaldada. Praegu ei saa kõnealust formuleeringut pidada otseseks valeks. Ka ei saa kriminaalkolleegiumi meelest öelda, et eksitus oli olulise mahuga või vähemasti ei saa öelda, et asja poleks olnud võimalik lihtsalt selgitada – A.H. (või mõni muu OÜ Renteks esindaja) oleks võinud vallast järgi uurida, kus täpselt ja kui suurel alal hooldustöid teha on vaja. 202. Eelöeldu tähendab, et maakohtu otsus on

§ 337

lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ses osas tühistada – vana RHS § 3 p 2 rikkumist aset ei leidnud. Ühtlasi tähendab see, et A. Soobi ja tema kaitsjate apellatsioon osaliselt rahuldatakse – apellandid leidsid muu hulgas seda, et A. Soop ei eksinud riigihanke läbipaistva korraldamise vastu. δ) Objektiivne koosseis – konkurentsi efektiivne ärakasutamine

1. Neljandaks rikkus A. Soop maakohtu meelest ka vana RHS § 3 p-s 4 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustust. Sellega soostub ka ringkonnakohus. Niisuguse rikkumise saab kõigepealt tuletada nende asjaolude pinnalt, mida käsitleti ülal seoses hanke osadeks jaotamise keelu rikkumisega (eeskätt otsuse p-s 192). Nimelt ei saa konkurentsi efektiivsest ärakasutamisest rääkida olukorras, mil hankijal on kohe algusest peale (juba enne hanke väljakuulutamist) teada, kes töid tegema hakkab ja mil teistel pakkujatel n-ö võidulootust pole. Ka viitas maakohus kohaselt sellele, et kahe töö puhul jäeti hange üldse välja kuulutamata – niisuguses olukorras on veel eriti selge, et hankija konkurentsiolukorra tekkimist vältis. ε) Objektiivne koosseis – kokkuvõte
2. Seega rikkus A. Soop mitmel moel riigihanke menetluse nõudeid ja realiseeris nii KarS § 300 lg 1 objektiivse koosseisu. ζ) Subjektiivne koosseis
3. Kaitsjad leiavad sedagi, et A. Soop ei täitnud subjektiivset koosseisu.
4. Kõigepealt on kaitsjad seisukohal, et A. Soobil ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Need kaitseväited siiski maakohtu otsuse tühistamist ei tingi. Esiteks viitavad kaitsjad sellele, et A. Soobil ei saanud olla tahtlust lihthanke piirmäära ületamise osas, sest kolme hooldustöö hinda ei saa kokku liita. Selline kaitseväide ei puuduta subjektiivset, vaid objektiivset koosseisu – kas hindu tohib (objektiivselt) kokku liita või mitte? – ja selle osas 33 ringkonnakohus juba võttis seisukoha. Teiseks toovad kaitsjad välja, et A. Soobi meelest käitus ta seaduslikult, mh usaldades E.K. t. Seegi väide ei puuduta subjektiivset koosseisu, vaid võib välistada üksnes A. Soobi süü tulenevalt keelueksimuse regulatsioonist (KarS § 39). A. Soobi tahtlust tuleb jaatada, sest ta oli teadlik kõigist eelnevalt käsitletud rikkumisi sisustavatest faktilistest asjaoludest.
5. A. Soobi teadlikkusel hanke osadeks jaotamise keelu rikkumise kohta peatus ringkonnakohus juba käesoleva otsuse p-s
6. Seal öeldust tulenevalt on A. Soobi vastavat tahtlust vaja jaatada.
7. Järgnevalt on vaja hinnata, kas A. Soobil oli tahtlus nende asjaolude osas, mis annavad aluse jaatada raha mõistliku kasutamise kohustuse rikkumist.
8. Sellega seoses tuleb kõigepealt peatuda prokuratuuri väitel, et A. Soop arvestas OÜ-le Kuutar makstavaid tasusid välja mõeldes sellega, et 20% rahast saab ta endale (R.B. annab selle talle). Niisuguse väite rajab prokuratuur ringkonnakohtu arusaamise päraselt üksnes R.B. i ütlustele. Kriminaalkolleegium toob R.B. i asjasse puutuvad ütlused välja: Prokurör: [M]ida te A.Soop käitumises pidasite ebaseaduslikuks, miks te politseisse läksite? R.B. : Hangete korraldamist Prokurör: Milline osa nendest? R.B. : 20% kogu tööde mahust (kd 3, tl 70 pöördel) Kaitsja: Te enne sõlmisite A.Soopiga kokkuleppe, et 20% jääb A.Soopile, siis 20% käibemaksuga summast või käibemaksuta summast? R.B. : Me leppisime kokku summas, mis tuleb mulle Kaitsja: Esimesest tööst 4125? R.B. : Kas 4125 või 4725 ma täpselt ei mäleta, sest Antse Ehitus võttis ka maha Kaitsja: Järgmistest töödest? R.B. : Seal tuli 3 erinevat arvet, 3 erineval korral, lõppsumma oli 10 650 eurot, sealt läks käibemaks maha, M.K. võttis ka midagi, täpselt ei oska öelda palju, samamoodi maksimum mõnisada ja ülejäänud raha tuli minu R&E arvele seekord Kaitsja: See on siis vahemikus 7000-8000 tuli teie arvele? […] Kaitsja: Siis tuleb 8000 eurot? R.B. : Võis olla jah Kaitsja: Ja sellest 20% oli 2400 tuli Soopile maksta? R.B. : Ei olnud nii, oli edasi kokku lepitud 20% ja et teeme töösid edasi, lihtsalt vahepeal andsin talle ära Kaitsja: Kas andiste talle raha või ei andnud? R.B. : Jah, ma andsin talle raha Kaitsja: Palju? R.B. : Ma andsin talle valge ümbriku sees minu arust oli, 2400 ei olnud, kuni 2000 andsin, ma ei mäleta kuidas me täpselt kokku leppisime, et ma mingi osa annan ära talle ja mingi osa annan pärast. Ümbriku sees andsin talle selle raha ja see summa oli kuni 2000 eurot mis ma andsin, mitte rohkem Kaitsja: Kuni 2000 eurot? R.B. : Jah (kd 3, tl 79–79 pöördel) 34
9. Prokuröri küsimustele vastates jäi R.B. niisiis väga üldsõnaliseks. Jääb isegi mõneti ebaselgeks, mida R.B. silmas pidas, kui rääkis „20% kogu tööde mahust“. Kaitsjale vastates muutub asi selgmaks – R.B. väitis tõesti, et A. Soop küsis 20% teatud summast endale ja R.B. selle ka A. Soobile maksis. Kerkib aga küsimus, kas R.B. i väiteid saab uskuda. Ringkonnakohus soostub kaitsjatega, et seda teha ei saa. Esiteks ei saa mööda vaadata sellest, et R.B. i näol on tegemist inimesega, kes on suure osa oma täiskasvanuelust (alates
10. aastast) veetnud korduvate kuritegude eest korduvate kohtuotsuste alusel vanglas (kd 3, tl 76 pöördel). Kindlasti ei saa väita, et korduvkurjategija ei kõnele kunagi tõtt, ent selline taust annab siiski aluse väita, et tegemist on keskmisest vähem usaldusväärse inimesega. Lisaks sellele olid mitmed R.B. i väited kummalised. Näiteks ütles R.B. , et ta sai A. Soobiga tuttavaks siis, kui ta jõi
11. aastal pingi peal viina – A. Soop jalutas temast mööda, nad tutvusid ja hakkasid suhtlema. On raske ette kujutada, et ligi viiekümne aastane vallavanem sõlmib vaevalt täisealiseks saanud kusagil