Obsah (5)

§ 9§ 7§ 5§ 10§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 29. aprill 2024 Kriminaalasja number 1-20-3593 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Ingrid Kullerkann Kriminaalasi O.P

§ 9lg 2 alusel välja 1000 eurot.

2.2. Mõista Eesti Vabariigilt õigusvastase jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena O.P. i kasuks

§ 7lg 1 ja § 11 lg 2 alusel välja 5000 eurot.

2.3. Mõista Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks välja

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel sularaha arestimise eest kahjuhüvitis 6% aastas, s.o 878 eurot 58 senti. 2.4. Välja mõista Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks vahi all viibitud aja eest saamata jäänud 1 töötasu hüvitamiseks

§ 5lg 1 p 1 alusel 1753,98 eurot.

1. Muus osas jätta Viru Maakohtu
2. augusti
3. a otsus muutmata.
4. Rahuldada O.P. i kaitsja apellatsioon osaliselt.
5. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.
6. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja mõista Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks välja 2058 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK I. Süüdistus
7. O.P. it süüdistati karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 järgi selles, et tema juhtis Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi, Norra Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi territooriumil vähemalt alates 10.10.2012 kuni osade liikmete kinnipidamiseni 11.10.2016 tegutsenud kolmest või enamast isikust koosnevat püsivat ühtse tahtlusega ja isikutevahelise ülesannete jaotusega, varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid R.K. , R.K. ja Aleksei Popov. Selle kuritegeliku ühenduse süstemaatiline tegevus oli suunatud Eesti Vabariigist, Norra Kuningriigist, Rootsi Kuningriigist ja Soome Vabariigi erinevatest piirkondadest paadimootorite vargustele, s.o KarS § 199 ettenähtud teise astme kuritegude toimepanemisele, samuti varastatud paadimootorite toimetamisele Eesti Vabariiki ning turustamisele. Samuti oli kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud kelmuste toimepanemisele, s.o. KarS § 209 sätestatud teise astme kuritegude toimepanemisele, mis seisnes selles, et varastatud paadimootoreid müües anti paadimootoriga kaasa võltsitud registreerimistunnistus, luues sellega ostjale ebaõige ettekujutuse paadimootori õigsusest ja valmistamise aastast.
8. R.K. a ja Aleksei Popovi süüdistati KarS § 255 lg 1 järgi O.P. i poolt juhitud kuritegelikku ühendusse kuulumises. II. Maakohtu otsus
9. Viru Maakohus mõistis O.P. i KarS § 256 lg 1 järgi, R.K. a ja Aleksei Popovi KarS § 255 lg 1 järgi õigeks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 301 alusel, kuna prokurör loobus süüdistusest. Maakohus jättis KrMS § 2962 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel läbi vaatamata kannatanute tsiviilhagid, lahendas menetluskulude ja asitõenditega seonduvad küsimused ning vabastas aresti alt konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara.
10. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks välja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (

) § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 11 lg 4 alusel süüteomenetlusega 2 tekitatud mittevaralise kahju summas 10 561,46 (182 päeva x 58,03) eurot vahi all viibitud aja eest ja

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju raha arestimise eest arvestusega 3% aastas, summas 447,51 eurot (6 a 10 k eest). Maakohus jättis rahuldamata O.P. i kaitsja Küllike Nammi taotluse suurendada

§ 9lg 2 alusel hüvitist vahistamisega seotud kahju eest.

Samuti jäi rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada

§ 7

lg 1 ja § 11 lg 2 alusel süüteomenetlusega tekitatud mittevaraline kahju ebaseaduslike jälitustoimingute ja suhtluspiirangute eest;

§ 5

lg 1 p 3 alusel elukohast lahkumise keeluga põhjustatud kahju ning

§ 10lg 1 alusel O.P.

i saamata jäänud töötasu ja vara arestimisega põhjustatud varaline kahju. 5. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt Aleksei Popovi kasuks välja

§ 5

lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 11 lg 4 alusel süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju summas 3365,74 (58 päeva x 58,03) eurot vahi all viibitud aja eest ning

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel varalise kahju raha arestimise eest arvestusega 3% aastas, summas 46,10 eurot (6 a 10 k eest).

1. Prokurör loobus 09.05.2023 kohtuistungil süüdistustest O.P. i vastu KarS § 256 lg 1 järgi ning R.K. a ja Aleksei Popovi vastu KarS § 255 lg 1 järgi. Menetlusosalised palusid lõpetada kriminaalmenetluse teiste süüdistuspunktide järgi seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
2. Kohus lõpetas 19.06.
3. a määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel O.P. i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9; § 209 lg 2 p-de 1 ja 4; § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, R.K. a süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4; § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Aleksei Popovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.
4. Maakohtu õigeksmõistev otsus on vaidlustatud vaid

alusel O.P. ile mittevaralise ja varalise kahju hüvitamises tehtud otsustuste osas. Selles on maakohtu seisukohad järgmised. 9. Jälitustoimingutega põhjustatud kahju eest palus kaitsja hüvitada 30 000 eurot.

§ 11

lg 2 kohaselt sama seaduse § 7 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus, teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud, kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust, rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse.

§ 7

kohaselt kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Menetleja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

1. Prokurör leidis, et ei ole tuvastatud, et jälitustoimingute teostamisega oleks O.P. it piinatud või teda oleks ebainimlikult või alandavalt koheldud. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et menetleja oleks mingil moel O.P. i suhtes jälitustoimingulubade väljastamisel ja kohtult jälitustoimingulubade taotlemisel, jälitustoimingute teostamisel rikkunud süüliselt menetlusõigust. Kaitsja väide on paljasõnaline. Viru Maakohtu järeldus, et load ja määrused, millistega anti luba jälitustegevuseks, ei vasta põhjendatuse nõuetele, ei tähenda automaatselt seda, et menetleja oleks käitunud süüliselt.
2. Maakohus nõustus prokuröri arvamusega, et vaatamata sellele, et jälitustoimingute load ei vastanud põhjendatuse nõuetele, ei olnud menetleja käitumine süüline ning jättis kaitsja taotluse jälitustoimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks

§ 11lg 2 ja § 7 lg 1 alusel 3 rahuldamata.

12. Vahi all viibimisega põhjustatud kahju eest nõudis kaitsja O.P. ile kahju hüvitamist 181 päeva eest 10 715,20 eurot. O.P. oli vahistatud 11.10.2016 kuni 10.04.2017.

§ 5lg 1 p 1 kohaselt kuulub isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise korral Kr

MS § 199 lg 1 p-de 1 ja 2 või alusel vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisele ka juhul, kui kinnipidamine ja vahistamine olid õiguspärased. Prokuröri seisukoha kohaselt tuleb O.P. ile maksta vahi all viibitud aja eest hüvitist 58 päeva eest summas 3365,74 eurot, kuna kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et menetleja oleks mingil moel tema vahistamisel ja vahi all pidamise tähtaja pikendamisel rikkunud süüliselt menetlusõigust. Vahistamisel oli põhjendatud kahtlus, et O.P. pani toime KarS § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ettenähtud kuriteod.

1. Maakohus tuvastas, et O.P. vahistati 13.10.2016 Viru Maakohtu määrusega KarS § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi esitatud kahtlustuses. KarS § 199 järgi oli kahtlustus kahes teos (06.09.2016 ja 25.05.2016, kokku neli mootorit). Arvestades seda, et tegu oli varem karistamata isikuga, siis ei oleks teda vahistatud, kui poleks olnud kahtlustust KarS § 255 järgi. Viru Maakohtu 06.12.
2. a määrusega pikendati O.P. i vahi all pidamise tähtaega kuni 11.02.
3. Mingeid uusi asjaolusid ei lisandunud. Viru Maakohtu 09.02.
4. a määrusega pikendati O.P. i vahi all pidamise tähtaega kuni 11.04.
5. Liideti veel 9 kriminaalasja. Aluseks oli kahtlustus KarS § 255 lg 1 järgi.
6. Maakohus nõustus prokuröriga, et O.P. i vahistamisel ei ole menetleja süüliselt rikkunud menetlusnorme ning seetõttu on O.P. il õigus hüvitisele

§ 5

alusel.

§ 5lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega.

§ 11

lg 4 kohaselt vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaitsja esitas taotluse kohtule mais 2023, seega tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võtta

1. a I kvartali keskmine brutotöötasu, milleks oli statistikaameti andmetel 1741 eurot. Seega on päevamäära suuruseks 58,03 eurot (1741/30). Kaitsja on oma taotluses võtnud arvestamise aluseks
2. a IV kvartali keskmise brutokuupalga, milleks tema andmetel oli 1775 eurot. Kohus kontrollis statistikaameti andmeid ja tuvastas, et keskmine brutokuupalk
3. a IV kvartalis oli 1735 eurot, seega on kaitsja enda taotluses teinud ka valearvestuse.
4. O.P. viibis vahi all kokku 182 päeva. Kohus nõustus kaitsjaga, et O.P. ile tuleb hüvitada kahju kogu vahi all viibitud aja eest, kuna tema vahistamisel tugineti eelkõige kahtlustusele KarS § 255 järgi ning juhul kui teda oleks kahtlustatud 4 paadimootori vaguses, ei oleks kohus suure tõenäosusega teda, kui varem karistamata isikut, vahistanud. Seega tuleb hüvitada O.P. ile kahju 182 vahi all viibitud päeva eest ja mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja

§ 5

lg 1 p 1, 2 ja § 11 lg 4 alusel mittevaraline kahju summas 10 561,46 (182 päeva x 58,03) eurot vahi all viibitud aja eest. 16. Kaitsja taotles hüvitada O.P. ile saamata jäänud töötasu 2489,60 eurot. Prokurör leidis, et juhul kui kohus teeb O.P. i suhtes õigeksmõistva otsuse süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi, siis on tulenevalt

§-dest 5 lg 1 p 1, § 10 lg 2 põhjendatud hüvitada temale kriminaalmenetluses ajavahemikus 12.02.2017 kuni 11.04.2017 58 vahi all viibitud kalendripäeva jooksul saamata jäänud töötasu. Kriminaalmenetluse lõpetamisega II astme 4 kuritegudes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, ei teki O.P. il õigust nõuda kahju hüvitamist vahi all viibitud ajal 11.10.2016 – 11.02.2017 saamata jäänud töötasu eest

§ 5lg 1 p 1 ja § 10 lg 2 järgi.

17. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-34-16 p-s 17 selgitanud, et töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine võib

-i alusel tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. 12.10.

1. a vahistamistaotlusest nähtub, et O.P. il puudub töökoht. Samuti ei ole kaitsja esitanud kohtule andmeid, et O.P. oleks kaotanud töö ja sissetuleku seoses tema vahistamisega oktoobris
2. Seega puudub O.P. il õigus nõuda seoses tema vahistamisega saamata jäänud töötasu. Kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
3. Kaitsja esitas taotluse hüvitada O.P. ile vahi all viibimise ajal suhtluspiirangute eest 1000 eurot. Menetleja tegutses õigusvastaselt, kuna nii vahistamine kui ka suhtluspiirangute rakendamine toetusid nii ebaseaduslikult läbiviidud jälitustoimingutele kui ka KarS § 255 lg 1 kahtlustusele, millisest prokurör on loobunud. Prokurör leidis, et ei ole tuvastatud, et lisapiirangute kehtestamisega oleks O.P. it piinatud, ebainimlikult või alandavalt koheldud. Menetleja ei rikkunud lisapiirangute kehtestamisega süüliselt menetlusõigust. 19.

§ 11

lg 2 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule

§ 7

alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus, teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud, kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust, rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Menetleja süü ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldus, kui menetlusõiguse rikkumisega on isikut piinatud või teda on ebainimlikult või alandavalt koheldud. Kohus nõustus prokuröriga, et kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et menetleja oleks O.P. i suhtes lisapiirangute kehtestamisega rikkunud süüliselt menetlusõigust. Seega puudub O.P. il õigus nõuda hüvitist suhtluspiiranguste seadmise eest. 20. Kaitsja taotles suurendada O.P. i vahistamisega põhjustatud kahju

§ 9lg 2 alusel.

Käesoleval hetkel on vahistamisega seotud kahju eest nõutav hüvitis 13 201, 60 eurot, kuid arvestades O.P. i kinnipidamise ja vahistamisega seotud läbielamisi kogumis tuleks O.P. ile hüvitada 15 000 eurot. Prokuratuur leidis, et kaitsja taotluses ei ole esitatud konkreetseid põhjendusi, miks tuleks kohaldada

§ 9lg 2 sätteid.

21. Maakohus leidis, et kaitsja taotlus

§ 9

lg 2 alusel hüvitise suurendamiseks vahistamisega seotud kahju eest tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on otsuses nr 1-162675/108 p-s 21 selgitanud, et

§ 9

lg 2 kohaselt võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kõnealune säte hõlmab endas nii suurendamise kui ka vähendamise võimalust.

§ 11

lgs 4 sätestatud hüvitismäär ei ole piirmäär, vaid juhis tüüpjuhtumite lahendamiseks. Antud juhul luges kohus põhjendatuks hüvitada O.P. ile vahi all viibitud aja eest 10 561,46 eurot. Kohtu arvates on see õiglane hüvitis ja selle suuruse muutmine ei ole põhjendatud, kuna vahi all viibis O.P. oktoober 2016 kuni aprill 2017, kuid hüvitist arvestati temale

1. a kehtinud keskmise brutotöötasu alusel, mis on ilmselgelt tunduvalt suurem, kui see oli aastal
3. Kaitsja esitas kohtule taotluse hüvitada O.P. ile tekkinid kahju temalt arestitud sularaha 655 euro ning muu vara arestimise eest 13 839,70 eurot. O.P. ile kuuluvaid rahalisi vahendeid arestiti 2183,08 euro ulatuses ja muud vara väärtuses 43 949 eurot. Prokurör leidis, et juhul kui kohus teeb O.P. i suhtes õigeksmõistva otsuse KarS § 256 lg 1 järgi, vabastab aresti alt sularaha 5 ja pangakontol asuvad rahalised vahendid, siis on tulenevalt

§-dest 5 lg 1 p 5 ja § 10 põhjendatud hüvitada kriminaalmenetluses talle kuuluva sularaha ja pangakonto arestimisega tekitatud kahju: ajavahemikul 11.10.2016 kuni sularaha aresti alt vabastamiseni arestitud rahasummalt arvestatud intressi 3% aastas määras. On äärmiselt ebatõenäoline, et arestitud vara väärtus kahanes 5 aastaga 30%, mistõttu on põhjendamatu kahjuhüvitise nõudmine nii suures ulatuses. 23.

§ 10

lg 1 alusel hüvitatakse pangakonto või raha arestimisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Sellest tulenevalt kuulub hüvitamisele vaid sularaha ja pangakonto arestimisest tekkinud kahju, kuid mitte vara arestimisest tekkinud kahju.

1. Kohus tuvastas, et Viru Maakohtu 14.10.
2. a kohtumääruse nr 1-16-8820 alusel on konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud O.P. i nimel Swedbank AS-s asuval arvelduskontol nr EE042200221010254528 seisuga 11.10.2016 asuvad rahalised vahendid summas 1592,77 eurot. Lisaks on Viru Maakohtu 12.12.2017 kohtumääruse nr 1-1711209 alusel konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud O.P. ile kuuluv sularaha summas 590,31 eurot. Kokku arestiti O.P. i rahalisi vahendeid 2183,08 eurot. Õiglane on maksta hüvitist 3% aastas, kuna kriminaalmenetluse käigus O.P. ile kuuluva sularaha ja pangakonto arestimine ei halvendanud olulisel määral tema varalist seisu. Seega ei ole põhjendatud sularaha ja pangakonto arestimisega tekitatud kahju hüvitamine maksimaalses summas. 590,31 eurot oli O.P. ilt ära võetud 11.10.2016, seega tuleb 3% arvestada alates 11.10.2016 summast 2183,08 eurot. 3% sellest summast on 65,49 eurot aastas. Otsuse tegemise ajaks on arest kestnud 6 aastat 10 kuud, mis on 392,94 eurot (6 aasta eest) ja 54,57 eurot (10 kuu eest). Seetõttu tuleb O.P. ile hüvitada 447,51 eurot. Kaitsja taotluse hüvitada O.P. ile vara arestimisega põhjustatud varaline kahju jättis maakohus

§ 10lg 1 alusel rahuldamata.

25. Kaitsja esitas kohtule taotluse hüvitada O.P. ile elukohast lahkumise keelu seadmisega põhjustatud kahju 1000 eurot. Kuivõrd O.P. i lähisugulased elasid Venemaal ja tõkendi tõttu ei olnud tal võimalik neid külastada, tõi viidatud tõkend kaasa ka Põhiseaduse (PS) § 26 (õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele) riive. Prokurör leidis, et tegemist on alusetu nõudega, kuna käesoleval juhul ei ole kohaldatav

§ 5lg 1 p 3 säte.

Elukohast lahkumise keeld kehtestati O.P. ile 10.04.

1. Kriminaalmenetluse lõpetamisel teise astme kuritegudes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ei teki õigust nõuda elukohast lahkumise keelu seadmisega põhjustatud kahju hüvitamist viidatud sätte järgi.
2. Maakohus nõustus prokuröriga, et elukohast lahkumise keelu kohaldamise ajal kahtlustati O.P. it KarS § 255 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8; § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi ning et menetluse lõpetamise tõttu seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ei teki temal õigust nõuda kahju hüvitamist

§ 5lg 1 p 3 alusel.

Seoses sellega tuleb jätta kaitsja vastav taotlus rahuldamata. III. Apellatsioonid 27. Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu otsuse osas, millega mõisteti O.P. i kasuks välja süüteomenetlusega tekitatud mittevaraline kahju vahi all viibitud aja eest summas 10561,46 eurot ning teha uus otsus, millega hüvitada O.P. ile

§ 5

lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 p 4 alusel ainult ajavahemikus 12.02.-11.04.2017 (58 päeva eest) tekkinud kahju 3365,74 (58 päeva x 58,03) eurot. 6

1. Erinevalt maakohtust on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et O.P. oli põhjendatult ja õiguspäraselt (s.o põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamise vältimatu vajalikkuse tõttu) eeluurimiskohtuniku määruse alusel vahi all 4 kuud (11.10.2016 – 11.02.2017) ning kahe kuu eest (12.02.2017 – 10.04.2017) on tal õigus saada hüvitist. Kohus ei saa hakata hindama varasemalt kohtueelses menetluses koostatud kohtumääruste põhjendatust, vaid saab lähtuda formaalselt vahistamismääruse olemasolu faktist ning sellest, kas vahi all pidamine oli seotud kuriteoga, milles menetlus lõpetati või isik õigeks mõisteti. Prokuratuur ei nõustu kohtu arvamusega, et üksnes KarS § 199 lg 2 järgi esitatud kahtlustusega ei oleks O.P. it kohtueelses menetluses vahi alla võetud. Teda oli alust seostada arvukate paadimootorite varguste ja varastatud paadimootorite hoidmisega ehk palju rohkem kui vaid kahe varguse episoodiga. Veel leiab prokuratuur, et kuna O.P. i ja Aleksei Popovi vahi all viibimise alused olid identsed (erinevus vaid selles, et viimane oli varem karistatud isik), oleks kohus pidanud mõistma neile võrdse hüvitise, see tähendab, et ka O.P. ile kahe vahi all viibitud kuu eest.
2. O.P. i kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu 10.08.
3. a kohtuotsuse osas, millega maakohus jättis: 1) osaliselt rahuldamata

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju raha arestimise eest; 2) rahuldamata taotluse

§ 7

lg 1 ja § 11 lg 2 alusel süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ebaseaduslike jälitustoimingutega põhjustatud kahju ja suhtluspiirangute eest; 3) rahuldamata taotluse

§ 9

lg 2 alusel suurendada hüvitist vahistamisega seotud kahju eest; 4) rahuldamata taotluse

§ 5

lg 1 p 3 alusel elukohast lahkumise keelu seadmisega põhjustatud kahju eest; 5)

§ 10lg 1 alusel rahuldamata taotluse hüvitada O.P.

ile saamata jäänud töötasu ja vara arestimisega põhjustatud varaline kahju. 30. Teha tühistatud osas uus kohtuotsus, rahuldada

alusel esitatud taotlused ja mõista Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks välja ebaseaduslike jälitustoimingutega põhjustatud kahju eest hüvitis 24 761 eurot; varaline kahju (saamata jäänud töötasu) summas 2489,60 eurot; ebaseaduslikult rakendatud suhtluspiirangu eest hüvitis 1000 eurot; kahju hüvitis vara arestimise eest summas 16 700,92 (879,28 + 15 821,64) eurot; kahju hüvitis elukoha lahkumise keelu kohaldamise eest summas 1000 eurot.

§ 9

lg 2 alusel suurendada kahju vahistamisega seotud kahju eest ning mõista täiendavalt välja hüvitist vahi all viibitud aja eest summas 4438,54 eurot. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohad järgmised.

1. Kohtu poolt jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamisega ja sellega loa alusel tehtud jälituse õigusvastasuse möönmisega tunnistab kohus sisuliselt ka loa adressaadiks olnud isiku õiguste rikkumist. Seega on ebaõige maakohtu paljasõnaline sedastus, et menetleja käitumine ei olnud süüline. Ühtegi tõendit süü puudumise osas riik esitanud ei ole. Samuti ei ole vaidlust, et O.P. i perekonna- ja eraelu ning kodu puutumatust, sõnumisaladust jälitustoiminguga oluliselt riivati, kuna KrMS § 12613 kohaselt teavitati O.P. i tema suhtes teostatud jälitustoimingutest, väljastatud oli 11 jälitustoimingu luba (neist 5 kohtu poolt), millised toimingud kestsid pikemat aega. Kahju suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta, et jälitustoimingu meetme rakendamine oli ülemäärane, kuna isik mõisteti õigeks, lisaks tuleb arvestada ostujõu vähenemisega ning inflatsiooniga.
2. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et O.P. il puudus töökoht. Tal oli töökoht äriühingus Bal Dome OÜ ning
3. a deklareeris ta 2631 eurot. Ta kaotas sissetuleku seoses vahistamisega. Arvestades, et O.P. i keskmine töötasu (netos) oli hinnanguliselt 282 eurot kuus (kaitsja on lähtunud 2013-
4. a isiku keskmisest päevasissetulekust ning arvestanud kolme aasta keskmise), on saamata jäänud töötasu 1701,40 eurot (282/30 x 181). Statistikaameti 7 ostujõu kalkulaatori kohaselt on
5. aasta 1701 euro ostujõud sama mis
6. aastal 2489 eurol. Seega on O.P. il õigus nõuda saamata jäänud töötasu näol tänaseks päevaks tekkinud kahju hüvitamist summas 2489,60 eurot.
7. Lisapiirangute kohaldamine tähendas sekkumist O.P. i perekonnaellu. O.P. , olles tervisekahjustusega kinnipidamisasutuses, ei saanud informeerida oma tervisest ja olukorrast elukaaslast U.K. a. Tal ei olnud võimalik anda korraldusi vabaduses viibivate lähedaste (isa ja elukaaslane) elu korraldamiseks. Kui isik ei oleks vahi all viibinud, siis ei oleks olnud võimalik ka KrMS § 1431 alusel suhtluspiirangut rakendada. Seega on käesoleval juhul kahju põhjustatud vahistamisega ehk vabaduse võtmisega, mis hüvitatakse

§ 11lg 1 kohaselt.

Alternatiivselt on võimalik sedastada, et kahju tuleb välja mõista

§ 11lg 2 ja § 7 lg 1 alusel, kuivõrd menetleja (prokuratuur) ei ole põhistanud määrust (ei vasta Kr

MS § 145 nõuetele), mis on õigusvastane.

1. Apellandi hinnangul tuleb vahistamisega põhjustatud kahjusummat suurendada 4438,54 euro võrra, s.o kokku 15 000 eurot. Seda põhjusel, et vahi all viibides kohaldati tema suhtes põhjendamatult suhtluspiirangut.
2. Maakohus kohaldas arestitud rahaliste vahendite puhul ebaõigesti materiaalõigust, kui arvestas intressi 3% aastas -

§ 10lg 1 kohaselt tuleb arvestada intressi 6%.

aastas. Viidatud säte ei võimalda intressimäära protsenti vähendada. Tegemist ei ole viivitusintressiga võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 mõttes, vaid valurahaga. Lisaks nõuab apellant

§ 5lg 1 p 5 alusel kahju muu arestitud vara pealt, mille väärtus on 43 949 eurot.

Keskmiselt kümme aastat vanade mootorsõidukite arestimine enam kui viieks aastaks ei suuda tagada nende väärtuse säilimist, kuivõrd mootorsõidukite väärtus on sõltuv ka turumajanduslikest teguritest. Seejuures peab arvestama, et käesoleval hetkel on vara endiselt riigi valduses. Arestitud vara väärtus on langenud enam kui 30%. 6% summalt 43 949 on 2636,94 eurot aastas ning kuue aastaga moodustab see kokku 15 821,64 eurot.

1. Elukohast lahkumise keeld piiras O.P. i liikumisvabadust ja muutus ebaproportsionaalseks liigse kestuse tõttu. Käesoleval juhul ei selgitatud, miks O.P. i lubadus ilmuda uurimistoimingutele ei olnud piisav. Kuna isikult võeti vabadus, siis on põhjendatud ka mittevaraline kahju isikule hüvitada. Kuivõrd O.P. i lähisugulased elasid Venemaal ja tõkendi tõttu ei olnud tal võimalik neid külastada, tõi viidatud tõkend kaasa ka PS § 26 (õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele) riive. IV. Vastuväited apellatsioonidele
2. Prokuratuur jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde, leides, et valdavas osas tuleb kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuratuur nõustub kaitsja apellatsiooni rahuldamisega osaliselt, nimelt ajavahemiku 12.02.2017 – 11.04.2017 eest O.P. ile saamata jäänud töötasu 565,17 euro väljamõistmises, kuna ostujõud on
3. aastaks vähenenud. Apellatsioonimenetluse kuludest palub prokurör jätta 5/6 O.P. i kanda, 1/6 riigi kanda.
4. O.P. i kaitsja leiab, et prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks alused puuduvad. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et O.P. viibis vahi all KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokahtluse tõttu, mitte varguste tõttu, ning ilma sellekohase kahtlustuseta ei oleks teda suure tõenäosusega vahistatud. Sealjuures on nii prokuratuur kui ka kohus vahistamisel (ja vahistamise pikendamisel) tuginenud just kahtlustusele, et O.P. juhtis kuritegelikku ühendust ning sellest tingituna leidnud, et vahistamise kohaldamine on vältimatult vajalik. V. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8
5. Ringkonnakohus leiab, et O.P. i kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, millest tulenevalt tuleb tühistada Viru Maakohtu otsus samuti osaliselt. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon jääb täielikult rahuldamata.
6. Maakohus mõistis O.P. i õigeks KarS § 256 lg 1 järgi, kuna prokurör loobus süüdistusest. Nimetatud osas maakohtu otsust ei vaidlustada. Vaidlusaluseks küsimuseks on: kas, millistel alustel ja millises ulatuses kuulub O.P. ile hüvitamisele süüteomenetlusega tekitatud kahju.
7. O.P. i kaitsja esitas maakohtule taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks seoses vahistamisega (I), suhtluspiirangute kohaldamisega (II), elukohast lahkumise keelu kohaldamisega (III), vara arestimisega (IV), saamata jäänud töötasuga (V) ning jälitustegevusega (VI). Järgnevalt ringkonnakohus hindabki, kas maakohtu otsus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise osas on seaduslik ja põhjendatud või on alust rahuldada kas täielikult või osaliselt prokuratuuri ja/või O.P. i kaitsja apellatsioonid. (I) Vahistamisega tekitatud kahju
8. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et O.P. viibis vahi all ajavahemikul 11.10.2016 – 10.04.2017, kokku 182 päeva. Maakohus mõistis O.P. ile vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks välja 10 561,46 eurot, seda kõigi 182 päeva eest, võttes aluseks päevamäära 58,03 eurot.
9. Kaitsja palub apellatsioonis suurendada eelnimetatud hüvitist 4438,54 euro võrra, kuna O.P. ile kohaldati vahistamise ajal suhtlemispiiranguid. Prokuratuur ei nõustu maakohtu otsusega ning leiab, et O.P. ile on põhjendatud hüvitada mittevaraline kahju vaid 58 päeva eest summas 3365,74, mil ta viibis vahistuses ajavahemikul 12.02.2017 – 10.04.
11. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, kui leidis, et O.P. ile tuleb hüvitada mittevaraline kahju kogu vahi all viibitud 182 päeva eest. Nimelt loobus prokuratuur O.P. ile KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistusest, mistõttu tuli maakohtul süüdistatav selles õigeks mõista. Tegemist oli ainsa süüdistusega esimese astme kuriteos, mistõttu ei olnud O.P. i vahi all pidamine üle nelja kuu (12.
12. – 10.04.2017, s.o 58 päeva) tulenevalt ainuüksi KrMS § 1311 lg 1 regulatsioonist põhjendatud. Enne seda vahi all viibitud 4 kuu (11.10.2016 – 11.02.2017, 124 päeva) osas on maakohus õigustatult leidnud, et süüdistatava vahistamine oli tingitud KarS § 255 lg 1 järgi esitatud kahtlustusest ning tema õigeksmõistmisel kuulub mittevaraline kahju samuti hüvitamisele

§ 5lg 1 p 1 ja § 11 lg 1 p 4 alustel.

1. Riigikohus leidis 28.02.
2. a otsuses kriminaalasjas nr 1-21-1652 p-des 23-24 ja 26 kokkuvõtvalt, et olukorras, mil isik mõistetakse õigeks nende kuritegude eest, mille alusel kohaldati temale tõkendina vahistamist, tuleb hüvitada vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju (sh kogu vahi all viibitud aja eest – mitte ainult aja eest, mil vahistamine ei olnud õiguspärane). Lisaks tõdes Riigikohus sama lahendi p-s 25, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ei käsitle olukordi, mil kohus teeb osaliselt õigeks- ja osaliselt süüdimõistva otsuse.
3. Käsilolevas kriminaalasjas ei ole maakohus O.P. it üheski kuriteos süüdi tunnistanud. Küll lõpetas maakohus 19.06.
4. a määrusega kriminaalmenetluse O.P. i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi mõistliku 9 menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus möönab, et mõistliku menetlusaja ületamise tõttu (KrMS § 2742) menetluse lõpetamisel ei ole õigust saada

§ 5lg 1 alusel kahjuhüvitist (vt ka RKKKm 03.11.2017, 1-16-7507, p-d 14-15).

Kuivõrd kohtueelses menetluses ega ka hiljem ei ole tuvastatud, et O.P. i vahistamine oli esimesel neljal kuul õigusvastane, ei kuuluks kohaldamisele ka

§ 7lg 1 – menetleja ei ole süüliselt menetlusõigust rikkunud.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust lahendades ei ole kohtul õigust hinnata toimingute õiguspärasust (va erandjuhtudel) (vt RKKKm 13.11.2016, 3-1-1-34-16, p-d 28-30). Kohtul tuleb hinnata seda, kas ja mil määral põhines vahistamine just kuritegeliku ühendusega seotud kahtlustusel ning kas vahistamise aluseks oli ka kahtlustus muude (ennekõike varguste) võimalikus toimepanemises.

1. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjas nr 1-16-8819 tehtud vahistamise (13.10.2016) ja vahistamise pikendamiste (06.12.2016 ja 09.02.2017) määrustega ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotlustega. Taotlustes ja määrustes on viidatud nii KarS § 255 lg 1 kui ka § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele. Samas on taotlustes juttu vaid kahest paadimootori vargusest, milles O.P. ise täideviijana osales. Läbivalt on viidatud sellele, et O.P. i tegevus võib olla laiahaardelisem ja ka pikaajalisem, kuid see on seotud kuritegeliku ühendusega (varguseid on toime pannud teised isikud ning tegemist on O.P. i organiseeriva ja korraldava tegevusega). Vahistamismäärus ja 06.12.
2. a vahistamise pikendamise määrus on üsna napisõnalised, kuid arusaadavalt on tuginetud peamiselt üleüldisele kuritegelikule eluviisile, mis iseloomustab kõige paremini antud kontekstis just kuritegelikku ühendusse kuulumise kahtlustust. 09.02.
3. a vahistamise pikendamise määruses on lisaks kuritegelikule ühendusele pandud rõhku ka varguste toimepanemisele. Viimane aga ei muuda ringkonnakohtu seisukohta. O.P. oli selleks ajaks vahi all olnud neli kuud, pikendamine oli võimalik ringkonnaprokuröri taotlusel vaid
4. astme kuritegude puhul, milleks vargused pole. Kuigi taotluses räägitakse sellest, kuidas O.P. tunti mitme isiku poolt ära neile paadimootoreid müünud isikuna, ei ole sellist kahtlustust/süüdistust talle esitatud.
5. Maakohtul on õigus selles, et kui O.P. ile oleks esitatud kahtlustus vaid kahe paadimootori varguses (nagu vahistamistaotluses märgitud), ei oleks esinenud aluseid tema vahi alla võtmiseks. Ringkonnakohus leiab, et vahistamise aluseid tuleb hinnata selle aja seisuga, mil seda meedet kohaldati (ex ante). Seega saab lähtuda ainult neist andmetest (ka taotlustest), mis tõkendi kohaldamise ajal kohtule esitati. Prokuratuuriga ei saa nõustuda selles, et O.P. ja Aleksei Popov olid vahistamise otsustamisel samasuguses olukorras. Kohus peab vahistamisel hindama uute kuritegude toimepanemise tõenäosust. Isiku puhul, kes on varem kuritegusid toime pannud, on see risk alati suurem. Seevastu oli O.P. varasemalt karistamata isik ning ilma kahtlustuseta kuritegelikku ühendusse kuulumises ei oleks teda suure tõenäosusega vahistatud. Kuigi prokuratuur viitab sellele, et paadimootoreid leiti rohkem ning varguseid oli ka seetõttu rohkem, ei ole kahtlustust neis tegudes O.P. ile esitatud. Maakohus ei oleks saanud vahistamisel käsitleda olematu kahtlustuse põhjendatust ega hinnata seda ka vahistamisaluste tuvastamisel.
6. Lähtudes eelnevast on kohtukoosseis seisukohal, et O.P. i vahistamine ja edasiselt vahistamise pikendamised tuginesid kuritegelikku ühendusse kuulumise kahtlustusele ning suhteliselt marginaalne osa võis puudutada vargusi kui iseseisvaid kuritegusid sõltumata ühendusse kuulumisest. Seetõttu ja arvestades ülaltoodut on põhjendatud võtta vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise määramise aluseks kogu vahi all viibitud aeg, s.o 182 päeva. Maakohus on õigesti arvestanud (seda ka ei vaidlustata) päevamäära suuruse (
7. a I kvartali keskmine brutotöötasu, milleks oli statistikaameti andmetel 1741 eurot, jagatud 30-ga – 58,03 eurot) ning lõpptulemusena saanud õigustatult hüvitise suuruseks 10 561,46 eurot. 10
8. Kaitsjaga tuleb nõustuda selleski, et esinevad alused kahjuhüvitise suurendamiseks

§ 9lg 2 mõttes.

Maakohus ja prokuratuur seda põhjendatuks ei pidanud.

§ 9

lg 2 sätestab, et menetleja võib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

1. peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Apellatsioonis põhjendas kaitsja hüvitise suurendamist sellega, et O.P. ile kohaldati vahi all viibimise ajal suhtlemispiiranguid.
2. Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma kohaldas 14.10.
3. a määrusega O.P. i suhtes lisapiiranguid KrMS § 1431 lg 1 alusel, keelates temal täielikult kokkusaamiste õiguse, kirjavahetuse ja telefoni ning muude sidevahendite kasutamise õiguse, samuti lühiajalise väljasõidu ja väljaviimise õiguse kuni kohtu alla andmiseni. Kuivõrd O.P. vabanes 10.04.2017 vahi alt, lõppesid ka temale kohaldatud lisapiirangud.
4. Kohtukoosseis nõustub, et arvukate suhtlemispiirangute kohaldamine annab aluse kahjuhüvitise suurendamiseks, kuivõrd selle tõttu oli vahi all viibimine oluliselt koormavam kui tavatingimustel vahistatul. Nii ei saanud O.P. suhelda oma pereliikmete ja lähedastega pool aastat. Pika aja tõttu on see oluline perekonnaelu puutumatuse riive. Seda ilmestab ka kaitsja poolt välja toodud olukord, kus O.P. , olles kahtlustatavana kinnipidamisel 11.10.2016 saanud tervisekahjustuse – parema ülalõualuu-urke eesseina nihketa topeltmurru, ei saanud kohaldatud piirangute tõttu jagada teavet oma tervise kohta. Pikaajaline teadmatus ja igasuguse võimaluse puudumine pereelus osalemiseks raskendab vangistuses viibimist. Selline riive on piisavalt kaalukas, et täita

§ 9lg-s 2 sätestatud alused.

1. Arvestades O.P. i vahi all viibimise asjaolusid, ei ole väljamõistetud hüvitis 10 561,46 eurot õiglane. Seda ei lükka ümber ka maakohtu seisukoht, et O.P. ile mõisteti välja hüvitis
2. aastal kehtinud keskmise brutotöötasu alusel, kuid vahi all viibis süüdistatav
3. aasta oktoobrist
4. a aprillini, mille tõttu on kahjuhüvitis juba suurem. Vahi all viibitud aja eest väljamõistetav mittevaraline kahju arvestataksegi üldjuhul alati suurema keskmise brutotöötasu alusel, kui see oli ajal, mil isik vahi all viibis - arvesse tuleb võtta ka vahepeal toimunud keskmise töötasu tõusu. See aga ei võta arvesse neid tingimusi, mille tõttu olid konkreetse isiku vahi all viibimise tingimused tavapärasest raskemad ja piiravamad.
5. Küll aga ei nõustu kohtukoosseis sellega, et kahjuhüvitist tuleks suurendada 4438,54 euro võrra. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millest tingituna peaks vahi all viibitud aja eest kahjuhüvitist suurendama niivõrd suures summas just suhtluspiirangute kohaldamise tõttu, kui eraldivõetuna taotleb kaitsja selle meetme kohaldamise eest kahjuhüvitist 1000 eurot. Arvestades käesoleva otsuse p-s 52 märgitud asjaolusid, on kohtukoosseisu hinnangul põhjendatud suurendada O.P. i kasuks vahi all viibitud aja eest välja mõistetud kahjuhüvitist

§ 9lg 2 alusel 1000 euro võrra.

(II) Vahistatu lisapiirangute kohaldamisega tekitatud kahju

1. Maakohus jättis rahuldamata O.P. i kaitsja taotluse kahju hüvitamiseks vahi all viibitud ajal lisapiirangute kohaldamise eest. Kaitsja sellega ei nõustu ja taotleb apellatsioonis kahjuhüvitisena 1000 euro väljamõistmist.
2. Esmalt viitab ringkonnakohus käesoleva kohtuotsuse seisukohale (vt p-d 50 jj), milles ringkonnakohus põhjendas O.P. ile vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suurendamist seetõttu, et süüdistatavale kohaldati vahi all viibimise ajal suhtlemispiiranguid. 11 Sisuliselt taotleb kaitsja sama meetme kohaldamise tõttu hüvitise väljamõistmist teist korda. Kuigi alused kahju väljamõistmiseks oleksid erinevad, on mittevaraline kahju O.P. ile tekkinud sama meetme kohaldamisest ning põhineb samadel faktilistel asjaoludel. Seetõttu ei ole põhjendatud ega õiglane välja mõista seda kahekordselt.
3. Kohtukoosseisu hinnangul ei anna suhtlemispiirangute kohaldamine eraldiseisvalt õigust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Nimelt ei ole menetleja rikkunud süüliselt menetlusõigust, kui kohaldas vahistatud O.P. i suhtes suhtlemispiiranguid. Kaitsja argumendid seoses süülise menetlusõiguse rikkumisega – suhtlemispiirangute määrus on põhjendamata – jäävad edutuks.
4. Ringkonnakohus (ega ka maakohus) ei saa hakata põhiasja lahendamisel tuvastama, kas suhtlemispiirangute määrus oli selle kohaldamisel õiguspärane või mitte. O.P. ile oli tagatud kaebeõigus – tal oli õigus esitada kaebus Riigiprokuratuurile ning kaebuse rahuldamata jätmisel maakohtule. Puuduvad viited, et O.P. oleks seda teinud või lisapiirangute kohaldamine oleks tunnistatud õigusvastaseks. Seega oli tegemist kehtiva ja jõustunud määrusega, millest tuleb lähtuda ka põhiasja lahendaval kohtul. Samuti ei ole tegemist sellise erandjuhuga, mis annaks võimaluse kohtul põhimenetluses tuvastada, kas suhtlemispiirangute kohaldamisel rikuti kriminaalmenetlusõigust või esinevad muud alused määruse õigusvastasuse tuvastamiseks (vt ka RKKKm 13.11.2016, 3-1-1-34-16, p-d 28-30; RKKKo 28.03.2016, 3-3-1-70-15, p 20). Selliseks asjaoluks ei saa pidada sedagi, et suhtlemispiiranguid kohaldati seetõttu, et O.P. vahistati ning vahistamise aluseks oli õigusvastaseks tunnistatud jälitustegevus. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tegemist liiga kauge põhjusliku seosega, mis ei olnud menetlejale ettenähtav seda meedet kohaldades.
5. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et suhtlemispiirangute kohaldamisel ei ole menetleja rikkunud süüliselt menetlusõigust ning

§ 11

lg 2 kohaldamisele ei kuulu.

§ 11

lg 1 aga võimaldab mittevaralise kahju välja mõista

§-de 5 ja 6 alusel vaid siis, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Suhtlemispiirangute kohaldamisega ei ole O.P. ilt võetud vabadust ega rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Seetõttu jääb O.P. i kaitsja sellekohane taotlus rahuldamata. (III) Elukohast lahkumise keeluga tekitatud kahju

1. Kaitsja esitas maakohtule taotluse O.P. ile mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses elukohast lahkumise keelu kohaldamisega. Maakohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata. Apellatsioonis taotleb kaitsja jätkuvalt kahjuhüvitisena 1000 euro väljamõistmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellekohane taotlus põhjendatud ning maakohus jättis selle õigustatult rahuldamata. O.P. ile kohaldati elukohast lahkumise keeldu ajavahemikuks 10.04.2017 – 10.04.2018, s.o üheks aastaks.

§ 5

lg 1 p 3 alusel võib isik nõuda kahju hüvitamist, kui ta mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel juhul, kui kahju tekitati elukohast lahkumise keeluga.

§ 11

lg 1 võimaldab mittevaralise kahju välja mõista

§ 5

alusel siis, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Kuna O.P. ilt ei võetud mitte vabadust, vaid tema liikumisvabadust ainult piirati, ei ole võimalik

§ 5

lg 1 p 3 alusel kaitsja taotlust rahuldada (vt nt RKKKm 13.11.2016, 3-1-1-34-16, p 31). Nimetatud alus annaks võimaluse vaid varalise kahju hüvitamiseks, millist taotlust aga esitatud ei ole. 12 62. Kuigi kaitsja ei taotle O.P. ile kahjuhüvitise väljamõistmist

§ 7alusel, viitab ta apellatsioonis perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumisele.

Nimelt ei võimaldanud elukohast lahkumise keeld O.P. il külastada Venemaal elavaid sugulasi.

§ 11

lg 2 võimaldab

§ 7

alusel mittevaralise kahju hüvitada muuhulgas siis, kui see kahjustab isiku eraelu puutumatust, kuid selleks peab esinema menetleja süüline rikkumine. Kaitsja ei ole viidanud ei taotluses, vastuses prokuratuuri seisukohale ega ka apellatsioonis, et menetleja oleks süüliselt menetlusõigust rikkunud. Sellist rikkumist ei ole ka varasemalt tuvastatud. Seetõttu ei aktualiseeru kahjuhüvitise väljamõistmine

§ 7ja § 11 lg 2 alusel.

1. Eelnevast tulenevalt jääb O.P. i kaitsja apellatsioon mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses elukohast lahkumise keelu kohaldamisega rahuldamata. (IV) Vara arestimisega tekitatud kahju
2. Kaitsja esitas maakohtule taotluse vara arestimisega seotud varalise kahju hüvitamiseks. Maakohus rahuldas taotluse osaliselt summas 447,51 eurot, arvestades kahjuhüvitiseks arestitud sularahalt intressi 3% aastas. Muu arestitud vara puhul jättis maakohus kahjuhüvitise taotluse rahuldamata. Kaitsja palub apellatsioonis välja mõista vara arestimisega tekitatud varaline kahju kogusummas 16 700,92 eurot (879,28 eurot arestitud sularahalt ja 15 821,64 eurot muu vara osas).
3. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus

§ 10

lg 1 alusel pangakontol oleva raha ja äravõetud sularaha arestimisega tekitatud varalise kahju väljamõistmiseks seaduses sätestatud maksimummääras, s.o 6% aastas, on põhjendatud. Viru Maakohus arestis 14.10.

1. a määrusega kriminaalasjas nr 1-16-8820 O.P. i Swedbank kontol nr EE042200221010254528 11.10.2016 seisuga oleva raha 1592,77 senti ning 12.12.
2. a määrusega kriminaalasjas nr 1-17-11209 O.P. i sularaha 590,31 eurot. Kokku arestiti O.P. i raha 2183,08 eurot. 66.

§ 5lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel tuleb hüvitada O.P.

ile pangakontol oleva raha arestimise ja sularaha äravõtmisega tekitatud varaline kahju. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse 635 SE seletuskirjas selgitati

§ 10

lg 1 osas järgmist: „Tuleb tähele panna, et tegemist ei ole viivitusintressiga VÕS § 113 mõttes, kuna eelnõu § 5 ja 6 alusel hüvitatakse ex ante vaates õiguspäraselt tekitatud kahju ja seetõttu ei saa ka ex ante vaates rääkida riigipoolsest viivitusest. Tegemist on valurahaga, mis peab hüvitama isikule kriminaalmenetluses kohaldatud meetme liigset intensiivsust.“ Seega ei ole tegemist mitte n-ö viivisega äravõetud ja arestitud raha pealt, vaid tegemist on meetmega, mis peaks hüvitama O.P. ile tekkinud varalise kahju. Kahju on tekkinud seetõttu, et O.P. ei saanud selle aja jooksul arestitud raha kasutada. Arvestades ajavahemikku, millise aja jooksul ei ole O.P. saanud raha kasutada, on põhjendatud kohaldada seaduses sätestatud maksimummäära.

1. Maakohus arestis O.P. i pangakontol oleva raha 1592,77 eurot 14.10.2016, kaitsja esitas apellatsiooni 23.10.
2. Sama ajavahemiku eest on kaitsja ka hüvitist taotlenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud mõista välja kahjuhüvitist suuremas summas (nt arvestades hüvitise suurust kohtuotsuse tegemise aja seisuga), kui seda on taotletud. Vahemikus 14.10.2016 kuni 14.10.2023 on kahjuhüvitise suuruseks 668,64 eurot (1592,77 x 6% x 7 aastat) ning 15.10.2023 kuni 23.10.2023 on kahjuhüvitise suuruseks 2,36 eurot (1592,77 x 6% / 365 päevaga x 9 päeva). Seega on kahjuhüvitise suuruseks pangakontol oleva raha arestimise eest 671 eurot. 13
3. O.P. ilt leitud sularaha 590,31 eurot arestiti 12.12.2017 ning kaitsja küsib ka selle pealt tekkinud varalise kahju hüvitist kuni apellatsiooni esitamiseni, s.o kuni 23.10.
4. Vahemiku 12.12.2017 kuni 12.12.2022 eest on kahjuhüvitise suuruseks 177,09 eurot (590,31 x 6% x 5 aastat), vahemiku 13.12.2022 kuni 13.10.2023 eest 29,52 eurot (590,31 x 6% / 12 kuuga x 10 kuud) ning vahemiku 14.10.2023 kuni 23.10.203 eest 0,97 eurot (590,31 x 6% / 365 päevaga x 10 päeva). Seega on kahjuhüvitise suuruseks pangakontol oleva raha arestimise eest 207,58 eurot. 69.

§ 5lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel tuleb välja mõista O.P.

ile raha arestimisega tekkinud varaline kahju kogusummas 878,58 eurot.

1. Viru Maakohus arestis 12.12.
2. a määrusega veel O.P. ile kuuluva muu vara (ühe mootorpaadi, kolm sõiduautot, ühe haagise ja ATV), milliste koguväärtus oli vara arestimise määruse andmetel 43 949 eurot (samale vara väärtusele viitab ka kaitsja). Kaitsja esitas maakohtule taotluse nimetatud summalt varalise kahju hüvitamiseks 6% aastas, s.o kokku 13 184,70 eurot (viie aasta eest). Tulenevalt sellest, et vara on jätkuvalt aresti all, taotleb kaitsja apellatsioonis kuue aasta eest kahjuhüvitist summas 15 821,64 eurot. 71.

§ 10

lg 1 võimaldab varalise kahju väljamõistmist pangakonto või raha arestimise või äravõtmisega tekitatud kahju osas. Nimetatud säte ei anna alust 6% suuruse hüvitise väljamõistmiseks muu vara pealt.

§ 10lg 2 aga sätestab tekitatud varalise kahju hüvitamise ülemmäära.

Nimetatud sätte seletuskirjas on varalise kahju näidetena välja toodud eelkõige saamata jäänud tulu või töötasu kaotus, mis kuuluks hüvitamisele

§ 5lg 1 alusel, kui on kohaldatud mõnda selles lõikes sätestatud meedet.

1. Ringkonnakohus ei välista iseenesest võimalust ka muu vara pealt varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Küll aga peab sellisel juhul olema tõendatud, et isikule on tekitatud kahju seoses vara arestimisega. Kaitsja esitas maakohtule auto24.ee ja Kuldne Börs veebilehel tehtud päringud O.P. ile kuuluvate sõiduautodega sarnaste keskmise väärtuste kohta aastal
2. Ringkonnakohus möönab, et võrreldes
3. aastaga võib sõiduautode väärtus (aastaks 2024; ka apellatsiooni esitamise ajaks) olla langenud, kuid nimetatud asjaolu ei näita põhjuslikku seost tekitatud varalise kahju ja vara arestimise vahel. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kui O.P. i kasutuses oleks olnud kogu temale kuuluv arestitud vara, oleks vara väärtus samamoodi kuue-seitsme aastaga vähenenud. Sealjuures oleks O.P. tõenäoliselt nimetatud erinevaid mootorsõidukeid kasutanud ning ei saa välistada sedagi, et nende kasutamisel oleks sõidukite väärtus enamgi langenud (nt oleks olnud läbisõit mootorsõidukitel oluliselt suurem kui praegu, mil neid ei kasutata).
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole O.P. ega tema kaitsja usaldusväärselt tõendanud, et sõidukite arestimisel Viru Maakohtu 12.12.
5. a määruse oleks O.P. ile tekkinud varaline kahju. Seetõttu puudub alus selles osas apellatsiooni rahuldamiseks. (V) Saamata jäänud töötasuga tekitatud kahju
6. Kaitsja palub O.P. ile välja mõista saamata jäänud töötasu 2489,60 eurot (saamata jäänud töötasu suuruseks oli 1701,40 eurot, millise summa ostujõule vastab
7. aastal 2489,60 eurot). Prokuratuur nõustub kaitsja apellatsiooniga selles, et O.P. ile tuleks hüvitada saamata jäänud töötasu, kuid ainult selle ajavahemiku eest, mil O.P. oli vahistatud kauem kui teise astme kuritegudes esitatud kahtlustus seda võimaldab (s.o 58 päeva eest). Lisaks on 14 prokuratuur ja kaitsja erineval seisukohal O.P. i keskmise kuutasu arvutamise alustes ja selles, kas summat tuleks suurendada tulenevalt ostujõu vähenemisest.
8. Kaitsjal on õigus selles, et O.P. i kahtlustatavana kinnipidamise protokolli (12.10.2016) ning kahtlustatavana ülekuulamiste protokollide (12.10.2016 ja 07.04.2017) andmetel töötas O.P. OÜ-s Balt Dome. Sellele ei vaidle vastu ka prokuratuur. Maksu- ja Tolliameti andmetel on O.P. saanud legaalset tulu. Seega on maakohus ekslikult jõudnud järeldusele, et O.P. il puudus vahistamise ajal töökoht ja sellest tulenevalt ka töötasu. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel on saamata jäänud töötasu hüvitamine varalise kahjuna võimalik. Seda on jaatanud ka Riigikohus (vt nt RKKKm 13.11.2016, 3-1-1-34-16, p 17). VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud töötasu kui varalise kahju tekkimine on põhjuslikus seoses vahistamise kohaldamisega. Kui O.P. it ei oleks vahistatud, oleks ta saanud jätkata töötamist eelnimetatud äriühingus ning saanud töö tegemise eest ka tasu.
9. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et O.P. ile tuleb hüvitada saamata jäänud töötasu vahi all viibitud aja eest. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas (otsuse alajaotises (I)), oli O.P. vahistatud kuritegelikku ühendusse kuulumise kahtlustuses. Kuna selles mõisteti O.P. õigeks ning varaline kahju saamata jäänud töötasuna tekkis seoses vahistamisega (

§ 10

lg 2 ja § 5 lg 1 p 1), on alused kahjuhüvitise väljamõistmiseks täidetud kogu vahi all viibitud aja eest.

1. Kaitsja on saamata jäänud töötasu suurust arvutanud mõneti erinevalt taotluses maakohtule, vastuses prokuratuuri seisukohale (31.07.2023) ning apellatsioonis. Erinevalt kaitsjast peab ringkonnakohus õigeks lähtuda prokuratuuri arvutuskäigust, mis võtab arvesse O.P. i keskmist töötasu vahetult enne tema vahistamist, mistõttu on alust eeldada, et ta oleks ka järgnevatel kuudel saanud samasugust tasu. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud (VÕS § 127 lg 1).
2. aastal oli O.P. i teenitud sissetulek pärast tulumaksu mahaarvamist 2631 eurot (kd XIII, tl 186). Kuna O.P. viibis vahi all alates 11.10.2016, on põhjendatud töötasu jagada üheksaga (jaanuar kuni september), saades nii kuutasu suuruseks 292,33 eurot. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna O.P. oli vahistamise tõttu töölt eemal 6 kuud, jäi tal saamata töötasuna 1753,98 (6 x 292,33) eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et eelnimetatud summat tuleks suurendada põhjusel, et aastatega on rahasumma ostujõud, millist O.P. oleks saanud tööga teenida
3. aastal, märkimisväärselt vähenenud. Riigikohus on öelnud, et inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. See ei ole ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega, inflatsioonikadusid on määratud kompenseerima viivitusintress. (vt RKHKo 27.11.2014, 3-31-66-14, p 19). Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada kaitsja taotlus saamata jäänud töötasu hüvitamiseks osaliselt ja mõista O.P. i kasuks välja varalise kahju hüvitisena 1753,98 eurot. (VI) Jälitustoimingutega tekitatud kahju
4. O.P. i kaitsja taotleb õigusvastase jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 24 761 eurot. 15
5. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud süülise menetlusõiguse rikkumisega, kuigi jälitusload olid põhjendamata, on ekslik. Nii on Riigikohus mitmetes lahendites (vt nt RKKKm 09.06.2023, 1-22-5272, p 39; RKKKm 13.11.2016, 3-1-134-16, p 25) öelnud, et kui menetlustoiming (kahtlustatavana kinnipidamine, jälitustoimingud) on tunnistatud ebaseaduslikuks, siis on selles osas tegemist

§ 7lg 1 alusel hüvitatava kahjuga.

See eeldab menetleja süülist käitumist.

§ 7

lg 2 kohaselt vabaneb menetleja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Prokuratuuri 19.06.2023 vastuses kaitsja taotlusele ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada süü puudumist. Vastupidi, prokuratuur paneb süülise rikkumise tõendamiskoormise O.P. ile ja tema kaitsjale. Ringkonnakohus leiab, et menetleja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Süü puudumist kinnitavaid asjaolusid ei nähtu ka apellatsiooni vastusest. 80.

§ 11

lg 3 sätestab, et mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse ning mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Arvestades jälitustoimingute ulatust ja iseloomu, ei piisaks vaid riigipoolse eksimuse tunnistamisest ja vabandamisest. Seetõttu kuulub mittevaraline kahju ebaseaduslike jälitustoimingute teostamise eest hüvitamisele rahas. 81.

§ 11lg 2 esimeses lauses märgitud kahju hüvitamise alustest on O.P.

i puhul aktuaalne jälitustoimingute tegemisel tema kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse rikkumine. Kahjuhüvitise määramisel on oluline, kui intensiivselt riivasid erinevad jälitustoimingud eelnimetatud põhiõigusi. Maakohus tunnistas õigusvastaseks nii prokuratuurikui ka kohtu poolt antud jälitusload, sh 21.01.2013 kriminaalasjas nr 12230113144 antud jälitusloa. Ringkonnakohus leiab esmalt, et kaks luba neist ei puuduta O.P. it ei otseselt ega ka kaudselt, kuna tegemist on Aleksei Popovi sõidukite varjatud jälgimiseks antud lubadega (PL1477/2016 ja PL1753/2016). 82. Kõige intensiivsemalt on riivatud O.P. i sõnumi saladust. O.P. i telefoni ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks on antud luba kaheks kuuks (20.04.2016 luba KM1160/2016), mida pikendati kahel korral veel kaheks kuuks (20.06.2016 luba KM1487/2016 ja 16.08.2016 luba KM1757/2016). Lisaks on varasemas kriminaalasjas

§ 9

lg 2 alusel välja 1000 eurot, varalise kahju vara arestimise eest summas 878,58 eurot, saamata jäänud töötasu hüvitisena 1753,98 eurot ning

§ 7lg 1 ja § 11 lg 2 alusel 5000 eurot.

Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud

1. O.P. i kaitsja palub Eesti Vabariigilt välja mõista O.P. i kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsja tasu 2058 eurot (sh käibemaks).
2. O.P. i kaitsja tunnihind 140 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik ja põhjendatud ning selle vähendamiseks alused puuduvad. Samuti ei ole põhjendatud vähendada tööks kulunud aega – seoses apellatsiooni esitamisega 8,5 tundi ning seoses prokuratuuri seisukohaga tutvumisega ja kaitsja seisukoha koostamiseks 3,75 tundi. Arvestades osutatud õigusteenuse mahtu, kvaliteeti ja asjakohasust, on tegemist mõistliku ja põhjendatud ajakuluga. Kuna O.P. on eraisik ning Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole tegemist käibemaksukohustuslasega, on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Nimelt ei saa O.P. õigusteenuse osutamise eest tasutud käibemaksu arvata sisendkäibemaksuna maha.
3. Kuna Tartu Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jäävad menetluskulud 2058 eurot Eesti Vabariigi kanda. Seega tuleb Eesti Vabariigilt O.P. i kasuks välja mõista 2058 eurot. (allkirjastatud ditaalselt) 17