Obsah (10)

§ 404§ 416§ 403§ 14§ 6§ 397§ 101§ 113§ 4034§ 1131

2-23-140021 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2024. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja numbe

ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (761 SE) on selgitatud, et krediidiandja on kohustatud avaldama tarbijale kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. See ei tohiks olla krediidiandjale liiga koormav, kuna ta ei pea näitama krediidi kulukuse määra arvutamise lahenduskäiku ega krediidi kulukuse määra valemi kasutamist, vaid seda, missuguseid talle teadaolevaid andmeid ja §-st 4061 tulenevaid täiendavaid eeldusi krediidi kulukuse määra arvutamiseks on kasutatud. 4. Lepingute krediidi kulukuse määraks on vastavalt 40,51% ja 40,98% (Lisa 1 lk 1 ja Lisa 2 lk 1). Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu eurot, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas

§ 404lg-ga 2¹.

5. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule. Kooskõlas

§ 416

lg-le 1 ja Lepingu üldtingimuste punktiga 5.5.2: Pangal on õigus Leping ennetähtaegselt ilma etteteatamiseta üles öelda juhul, kui Klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva Osamaksega ja Pank on andnud talle edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral Lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Nimetatud teadet käsitlevad pooled ka pakkumisena kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste pidamiseks. Lepingu üldtingimuste punktis 8.

1. on märgitud: Lepingu alusel teisele poolele edastatavad teated peavad olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tahteavaldust sisaldavad teated peavad olema kirjalikus vormis või edastatud digitaalselt allkirjastatuna. ning punktis 8.2.: Teade 2 loetakse kättesaaduks, kui see on üle antud allkirja vastu; kui teade on saadetud postiga Eritingimustes näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud 5 (viis) kalendripäeva; kui teade on saadetud poole Eritingimustes näidatud e-posti aadressil - saatmisele järgneval tööpäeval. Vajadusel võib pank edastada teateid tähitud kirjaga postiasutuse kaudu.
2. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.10.2020 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse (Lisa 1.1), milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.10.2020 võlgnevuse tasumiseks. Kostjal jäid osaliselt või täielikult tasumata järgmised osamaksed: 10.07.2022, 10.08.2022, 10.09.2022, 10.10.
3. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23.10.2022 lepingud üles (Lisa 3).
4. Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisist. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 403

¹ lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes

§ 403

⁴ lgdest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. 8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta

§ 14tulenevate nõuete vastaselt.

9. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt

§ 14

lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema 3 tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu

§ 6

lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda

§ 403

⁴ lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. 10. Hageja esitab tõendina kosta taotluse (Lisa 3), maksehäireraporti (Lisa 4) ja krediidiregistri väljavõtte (lisa 5). 11. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust vastavalt

§ 403⁴ lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

Hageja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt hageja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on hageja selgitanud lepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult kostjale (leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht – Lisa 1). 12. Kostja on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. 13. Kostja sai kauba maksumusega vastavalt 450,35 eurot ja 429 eurot. Kostjalt ei ole toimunud laekumisi hagejale Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 879,35 eurot (450,35-429). 14.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 4 Lepingu üldtingimuste punktis 3.

1. on märgitud: ''Intressi arvestatakse Laenusumma Kliendile välja maksmise päevast kuni Maksegraafikus kajastatud viimase Osamakse päevani. Juhul, kui viimase Osamakse päeval ei ole kõik Lepingu alusel Kliendi poolt tasutavad summad nõuetekohaselt tasutud, kohaldub sellistele summadele Eritingimustes sätestatud Viivitusintress iga viivitatud päeva eest, kuni kõigi Lepingu alusel Kliendi poolt tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumiseni.''
2. Intressi arvestatakse vastavalt lepingutes kokku lepitud kokku intressimäärale 36,62% aastas ja 0,102% päevas (Lisa 1) ning 36,79% aastas ja 0,069% päevas (Lisa 2). Kostjal on intressi võlgnevus alates
3. osamaksest 10.07.2022 kuni
4. osamakseni, s.o 10.11.2022, kokku summas 134,57 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 216,17 eurot.
5. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Lepingu xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 450,35 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 15.11.2023 lepingu eritingimustes kokku lepitud viivise määras s.o 24,15% (Lisa 1). Hageja nõuab viivist summas 115.16 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (Lisa 6). Lepingu xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 429 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 15.11.2023 lepingu eritingimustes kokku lepitud viivise määras s.o 24,15% (Lisa 1). Hageja nõuab viivist summas 110,13 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (Lisa 7). Tulenevalt eeltoodust moodustub hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 225,74 eurot.
2. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa 212,36 eurot.
3. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud tasulised kirjad (Lisa 10). Hagejal on õigus küsida võla 5 sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

1132 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7 (Lisa 1). Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 80 eurot. Kostja vastus

1. Kostja kohtule vastust ei esitanud. Telefonivestluses kohtuga suhelda ei soovinud. Kohtu põhjendused
2. Kohus, tutvunud tsiviilasjas kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele.
3. Kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses. Kohus kasutab TsMS § 444 lg 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
5. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud hagejale tasumata põhinõude 879,35 eurot (450,35+429), intressid summas 216, 17 eurot (81,6+134,57), sissenõudmisekulud 80 eurot (40+40), sissenõutavaks muutunud viivise hagiavalduse esitamise seisuga summas 225,74 eurot (115,61+110,13).
6. Hageja väitel oli kostja viivituses nelja üksteisele järgneva tagasimaksega. Hageja saatis 08.10.
7. a kostjale meeldetuletuse koos lepingute ülesütlemise hoiatusega. Pärast meeldetuletuste ja hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ei likvideerinud, mistõttu loeti leping üles öelduks 23.10.
9. Võlaõigusseadus (

) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul vastavad hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud tarbijakrediidilepingu tunnustele.

1. Kostja ei ole käesoleval juhul väitnud, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, pd 20-23). Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas laenuandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Puudub vaidlus selles, et lepingud sõlmiti 28.11.2022 ja 04.12.
3. Lepingute sõlmimise ajal ja praegu kehtiva

§ 4034

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. 6 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 28. Vastavalt

§ 4034

lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule kostja koostatud taotluse, maksehäireregistri väljavõtte, krediidiregistri väljavõtte.

1. Kostja laenutaotlusest ei nähtu kohtule, et kostjalt oleks küsitud andmeid tema ülalpeetavate arvu, majapidamiskulude jmt kohta. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 2-18-9977, punkt 12; 2-18-977, punkt 43; 2-20-106661, punkt 55; 2-20-3933, p 67). Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasja nr 2-2113098 p-s 18 selgitanud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
2. Käesoleval juhul on hageja küsinud üksnes olemasolevate laenukohustuste kohta, kuid kostja muude igakuiste finantskohustuste vastu hageja huvi ei ole tundnud. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesoleval juhul tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt tõendeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule esitatud maksehäireregistri väljavõttest (lisa 4) ei piisa järeldamaks, et kostja oli lepingute sõlmimisel krediidivõimeline. 7
3. Riigikohus on tsiviilasjas 2-21-13098 24.11.
4. a tehtud lahendi p-s 18 selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

32. Kohus ei nõustu eeltoodust tulenevalt hageja seisukohaga, et hageja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja teinud piisavaid pingutusi, et taotleja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. Ka kogutud andmetel ei saanud krediidiandjas tekkida veendumust kostja krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut kostjaga sõlmida (

§ 4034lõige 6).

Hageja on hagiavalduse p-s 1.

1. viidanud nagu oleks kostja laenu taotlemisel esitanud hagejale ebaõigeid andmeid. Käesolevas menetluses esitatud tõenditest nähtub, et hageja selline väide on paljasõnaline. Kostja on korrektselt märkinud enda aastase sissetuleku, samuti olemasoleva laenukohustuse.
2. Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 2-21-13098, p 24). Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 34.

§-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2021 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul 04.12.

1. a ja 28.11.
2. a sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 216,17 eurot rahuldamata. 35.

§ 4034

lg 7 3 lause järgi krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas 3.04.2024 alternatiivse nõude juhuks kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud 8 vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõsta põhinõude, viivise alates lepingu ülesütlemisest ja võlgnevuse sissenõudmiskulud.

1. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist. Puudub vaidluse selles, et kostja sai ühe lepingu alusel järelmaksuga 450,35 euro väärtuses kaupa ja teise lepingu alusel 429 euro väärtuses kaupa. Kostja lepingu täitmiseks tagasimakseid ei teinud, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu põhiosa võlgnevus 879,35 eurot (429+450,35).
2. Hageja poolt 03.04.
3. a esitatud menetlusdokumendis nõuab hageja kostjalt viivist alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast 24.10.2022 kuni kohustuse täitmiseni. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.
4. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude summas 80 eurot.

§ 1131

lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot ning lg 2 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Kuivõrd hageja kostjale uut tagasimaksete arvestust ei ole esitanud, kostja ei ole viivitusse sattunud, ei ole hageja nõue 80 euro väljamõistmiseks ka õiguslikult põhjendatud. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi 54,50% ulatuses, mistõttu on kohtu hinnangul õiglane jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
2. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 10