KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-131983 Tsiviilasi OK Incure OÜ

) § 4034 lg 7 III lause näeb ette, et käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata (tagasimaksete ümberarvestus), kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjaolu, et kostja on jätnud mingitel põhjustel oma kohustusi täitmata ei viita krediidivõimelisuse ebaõige hindamisele. Võttes arvesse, et kostja ei esitanud nõuetekohast vastust hagile ja sellest tulenevalt kostja makseraskustesse sattumine võib jääda välja selgitamata, siis ei saa ka välistada, et kostja on tahtlikult esitanud laenuandjale valed andmed laenu saamise lihtsustamise eesmärgil. Kostja vastuväited

1. Kohus toimetas hagi ja vastuse kohtunõudele kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused
2. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Kohus juhindub antud asja lahendamisel

§ 30

lg-st 1, mille kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 3

1. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista võlatunnistusest tuleneva põhivõlgnevuse 1646,36 eurot, intressi 131,32 eurot, leppetrahvi 250 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 105,94 eurot, kokku 2133,62 eurot.
2. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja tunnistasid 29.01.2021 võlatunnistusega kostja ja I AS-iga 30.11.2016 sõlmitud krediidikontolepingust nr xxxx tuleneva võlgnevuse olemasolu ja suurust summas 2466,84 eurot ning leppisid kokku võlgnevuse tasumise maksegraafiku alusel (dtl 29-31). Võlgnetavale nõudesummale lisandus ka aastaintress 24%. Vastuses kohtunõudele on hageja selgitanud, et kostja sõlmis 30.11.2016 I AS-ga krediidikontolepingu nr xxxx, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 2000 eurot ning pöördus ise 19.01.2021 hageja poole sooviga sõlmida maksegraafik. 29.01.2021 lepingu p-st 1 nähtub, et kokkulepe sõlmiti eesmärgiga ajatada ja tagada kostja võlgnevuse tasumine.
3. Kohtu hinnangul on pooltevahelise kokkuleppe puhul tegemist õiguslikult siduva võlatunnistusega

§ 30lg 1 mõttes.

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, selgitab kohus võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2021 otsus tsiviilasjas 2-19-5601, p 16-18.2, p 21). 12. Kohtu hinnangul on pooled sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja on kinnitanud olemasolevat võlga (ehk võlgnevus krediidikonto lepingust). Kohus on seisukohal, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel

§ 29

lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping

§ 35tähenduses.

Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus. Hageja on 16.01.2024 menetlusdokumendis väitnud, et kostja pöördus ise tema poole sooviga sõlmida maksegraafik, kuid jättis välja toomata selle, et kostja soov maksegraafikut sõlmida tulenes hageja nõudekirjast nr 870364, mis tuleneb kostja e-kirja pealkirjast „Subject: Re: Nõudekiri

§ 421

. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu

1. november 2023 kohtumääruse p 28 tsiviilasjas 2-2113098).
2. Kohus asub seisukohale, et vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping. Kohtu hinnangul on hageja seega tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (

§ 421

). Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei ole tõendatud, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik oleks kõikidest vastuväidetest loobunud. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav

§ 421teises lauses nimetatud kokkuleppena ja seega tühine.

Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale

§ 421alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust.

Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv 5 kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on,

§ 421alusel nii või teisiti tühine.

15. Arvestades, et krediidikonto lepingu sõlmimisel antakse isiku kasutusse raha, mille eest krediidisaaja kohustub maksma krediidiandjale tasu, siis on tegemist krediidilepinguga

§ 401lg 1 mõttes.

Võlatunnistuse aluseks oleva krediidilepingu sõlmis füüsilisest isikust kostjaga krediidiandja I AS. Seega saab kohus eeldada, et 29.01.2021 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus põhineb tarbijakrediidilepingul

§ 402lg 1 mõttes.

16. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2016 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,49%.

§ 406

² lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 19,49% = 58,47%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 58,35% aastas (dtl 69), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 17. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 4034

lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034

lg 13).

§ 4035

lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

1. Kohus selgitas 11.12.2023 muu hulgas hagejale, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 49-51).
2. Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et 30.11.2016 laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja selgituse kohaselt (dtl 60) täitis kostja laenutaotluse. Laenutaotluse kohaselt oli kostja igakuine netosissetulek 1800 eurot ja väljaminekud 1200 eurot. Lisaks kontrollis krediidiandja andmeid Creditinfo andmebaasist. Lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal kehtivad maksehäired. Kostja tööandja on Xxxx, mille juhatuse liige ta on ning tal on üks ülalpeetav. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, 6 tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034

lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Samuti märgib kohus, et kostjalt ei küsitud ka pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 20.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 21. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt hageja nõue selge. Kohus andis 11.12.2023 kohtunõudega hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

§ 4034lg 7 sätestatuga.

Hageja on kohtunõude kätte saanud, kuid otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega piisavalt teavet esitada. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma 7 nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd hageja ei ole hoolimata 11.12.2023 kohtunõudest esitanud

§ 4034

lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
3. Täiendavalt selgitab kohus, et TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8