ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.04.2024 määrusega halduskohtu määruse, leides, et kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, siis ei ole täidetud üks
lg 2 p 21 kohaldamise eeldustest, ja saatis asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
lg 1 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda riigilõiv 1050 eurot. Kui tervisekahju ei ole ilmselgelt põhjendamatu, siis on selle eest hüvitise nõudmine RLS § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastus ei laiene saamata jäänud toidu eest hüvitise nõudmisele. K-Raha väljavõttest nähtuvalt puudus kaebajal 01.08.2023– 30.11.2023 sissetulek ja väljaminekud olid 10 eurot. Seega ei ole kaebaja võimeline nõutavat 1050 euro suurust riigilõivu tasuma. Menetlusabi andmisest tuleb siiski keelduda, sest kaebaja kohtumenetluses osalemist ei saa pidada edukaks (
Vastusest kahjunõudele ilmneb, et kaebajale oli määratud lisatoit 05.09.2023–05.10.2023 ehk üheks kuuks. Väidetavalt jäi kaebaja lisatoidust ilma 06.09.2023–13.09.2023 ehk 8 päeva vältel. Kaebajale oli 05.09.2023–05.10.2023 määratud sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 2 lg 3 kohane toidunorm R3 (2300–2700 kcal) + lisatoit ja alates 05.10.2023 määrati kaebajale toidunorm R4 (2700–3100 kcal). Toidunormide R3 ja R4 vahe on maksimaalselt 400 kcal ja eeldatavalt pidi 05.09.2023–05.10.2023 määratud lisatoit kompenseerima just seda vahet. Kaebuses on üldsõnaliselt väidetud lisatoidu saamata jäämise tõttu tervisekahju tekkimist (alakaal, maovalud), kuid selle tõestuseks ei ole esitatud ühtegi tõendit (sh puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud abi saamiseks meedikute poole). Kaebaja ei esitanud kohe toidujagamise ajal pretensioone ka vanglaametnikele, millest võib samuti järeldada, et ta kas sai lisatoidu või ei tekitanud lisatoidust ilma jätmine talle olulist tervisekahjustust. Kaebaja väitel puuduvad tõendid määratud toidu andmise kohta. Viru Vangla on 29.11.2023 vastuses nr 5-37/23/75-2 märkinud, et kuna kaebajale lisatoit määrati, siis pole alust kahelda, et see ka talle kätte jagati. Täiendavalt on selgitatud, et liinilehed, mille järgi kambritesse toitu jagatakse, hävitatakse vähemalt kord nädalas ja 2023. a septembri liinilehti ei ole enam alles. Neid oleks saanud kontrollida vahetult pärast toidujagamist, kuid kaebaja ei ole pretensioone esitanud. Kuna toidukoguse kontrollimine on tagantjärele raskendatud, siis võib kaebus jääda tõenäoliselt rahuldamata. Nõutava hüvitise suurus on lisaks selgelt ebamõistlik, arvestades praegust keskmist brutokuupalka ja ka miinimumpalka (vrd Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-18-562, p 12). 7. XX palub 13.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.07.2024 määruse resolutsiooni p 1 ja uue määrusega vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest või saata menetlusabi taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks. Halduskohus tuvastas, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda riigilõivu tasuda. Menetluses osalemise eeldatavat edukust on hinnatud juba Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruses (p-d 7–8).
kohaselt ei pea menetlusabi taotlusele lisama tõendeid, mis kinnitavad kaebuses toodud asjaolusid, vaid piisab asjaolude üldisest kirjeldamisest. Halduskohus peab enne kaebuse menetlusse võtmise otsustamist eeldama kaebuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust (
Menetluses osalemist saab pidada tõenäoliseks, kui asjaolude kirjelduses kajastatu vastab õigusnormi eeldustele, millele tuginedes nõue esitatakse. Kaebaja esitas menetlusabi taotluses kõik
Kaebajale tekkis kahju, sest Tallinna Vangla ametnik andis toidujagajast kinnipeetavale 06.– 13.09.2023 korralduse anda XXi kambrisse toit R3 toidunormi (ilma lisatoiduta) alusel. Selle tagajärjel jäi kaebaja ilma ettenähtud lisatoidust, mis tekitas temal näljatunde ja maovalu. Kaebaja pöördus lisatoidu saamiseks aluste kindlaks tegemiseks 05.09.2023 arsti vastuvõtule ning arst tegi kindlaks, et tema kehamassiindeks oli alla 18,5 kg/m
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
lg 1), määruskaebus on tähtaegne (
lg 1) ja vastab piisaval määral
§-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (
lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9).
9. Kaebaja on nii Tallinna Vanglale esitatud 22.09.2023 kahju hüvitamise taotluses kui ka halduskohtule esitatud 01.12.2023 kaebuses taotlenud hüvitist nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest. Vastuseks 16.05.2024 kohtunõudele on kaebaja 17.05.2024 täpsustanud, et taotleb hüvitist varalise kahju eest 1 000 000 eurot ja mittevaralise kahju eest samuti 1 000 000 eurot. Kuna terviskahjuga seonduva hüvitamiskaebuse esitamine on RLS § 22 lg 2 p 12 kohaselt riigilõivuvaba, siis ei ole halduskohtu 12.07.2024 määruses sisalduv arutlus, kas kaebajale võis asjaoludest tulenevalt tervisekahju üldse tekkida või kas tervisekahju tekkimine on tõendatud, ringkonnakohtu hinnangul asjassepuutuv. Riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise taotluse lahendamine olukorras, kus esitatud nõudega halduskohtusse pöördumisel riigilõivu ei nõutagi, oleks ilmselgelt ainetu. Kui hüvitist nõutakse tervise kahjustamise eest, on kaebus lõivuvaba, sõltumata sellest, kas tervisekahju tekkimine on tuvastatav või tõendatud. Küsimus sellest, kas kaebajale tervisekahju tekkimine on usutav või mitte, saaks olla asjakohane siis, kui kohus oleks kaebuse tagastanud näiteks
lg 2 p 1 alusel, sest vastustaja väidetava õigusvastase tegevusega ei saa kaebajale üldse mõistlikult olla põhjustatud tervisekahju. Kuna vaidlusaluse määrusega lahendas halduskohus siiski üksnes menetlusabi taotluse, lähtub ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel sellest, et 12.07.2024 määrusega on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus vabastada ta 1 000 000 suuruse varalise kahju hüvitamise nõudelt ettenähtud 1050 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. 10. Halduskohus ei ole kahelnud, et kaebaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline nõutavat riigilõivu tasuma ja ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu määruse põhjendusi korrata (
lg-d 1–3 ette, et menetlusabi mh riigilõivu tasumiseks (
Halduskohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata, sest kaebuse rahuldamise tõenäosus on väike. 11. Haldusasjas seni esitatud dokumentidest ja selgitustest nähtub, et vangla arst tuvastas 05.09.2023 vastuvõtul, et XXi kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2 ning määras sellest tulenevalt temale lisatoidu alates 06.09.2023, kuid kaebaja hinnangul hakati temale lisatoitu tegelikult andma alles alates 14.09.2023 ehk pärast seda, kui ta oli esitanud Tallinna Vanglale 13.09.2024 pöördumise, milles palus selgitada, milles lisatoit seisneb, kuna tema toidukogused ei ole suurenenud. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 § 4 lg 2 kohaselt peavad mh kinnipeetavad, kelle kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2, saama lisaks tabelis 1 esitatud normikohasele toiduenergiavajadusele toitu, mis katab toiduenergia lisavajaduse 1260 kJ ehk 300 kcal. Määruskaebuse kohaselt selgitas kontaktisik, et lisatoit tähendab hommikuti 200 gr rohkem putru. Kaebaja ongi varalise kahjuna käsitanud seda, et ta jäi kaheksal hommikul ilma täiendavast pudrust kui varalise väärtusega hüvest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lisatoidust ilmajäämine käsitatav kinnipeetavale varalise kahju tekitamisena, sest kinnipeetavad on riigi ülalpidamisel ja ei tasu oma toidu eest ise, samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks lisatoidu mittesaamise tõttu pidanud soetama vangla kauplusest enda raha eest toiduaineid. Ka juhul, kui pidada võimalikuks, et saamata jäänud toit võiks olla käsitatav rahalise väärtusega vara saamata jäämisena (saamata jäänud tuluna), ei saaks 8 hommikul 200 gr pudru saamata jäämisega olla kaebajale tekitatud varalist kahju 1 000 000 eurot, vaid see oleks ilmselgelt oluliselt väiksem. Kuigi kohtul puuduvad täpsemad andmed kinnipeetavate toidukordade maksumuse kohta, võib viidata, et ka näiteks Tallinna kesklinna kohvikutes on hommikupudru maksumus ca 4–5 eurot, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja oleks saanud jääda pudrust kui varaliselt hinnatavast hüvest ilma suuremas summas kui 40 eurot (8 × 5 eurot). Seega on tema õiguste riive väheintensiivne (vrd
12. Kokkuvõttes ei saa varalise kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks menetlusabi andmist pidada põhjendatuks, sest kaebaja menetluses osalemine oleks ebamõistlik (
Isegi kui möönda kaebajale varalise kahju tekkimist, oleks temale asjast tulenev võimalik kasu ebamõistlikult väike, võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega. Pole alust arvata, et ilma menetlusabita võiksid kaebaja olulised õigused jääda kaitseta. Seetõttu on halduskohus jätnud menetlusabi taotluse lõppastmes õiguspäraselt rahuldamata. 13. Eelneva põhjal jääb XXi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.