KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 18. juuni 2024 Kriminaalasja number 1-23-6175 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Erkki Hirsnik Kriminaalasi S.V.

§ 184lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 21.

veebruari

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav S.V. , isikukood xxxxxxxxx; elukoht: XXX Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ingmar Laas RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus osaliselt, s.o S.V. süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi ning välja mõistetud menetluskuludes.
5. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
6. Mõista S.V.

§ 184lg 1 järgi õigeks.

2.

1. Jätta S.V. menetluskulud 2004,70 eurot Eesti Vabariigi kanda. 2.
2. Jätta rahuldamata taotlus kohtueelses menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks.
3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata, kuid asendada süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise põhjendused käesoleva otsuse p-des 18.1-18.7 toodud põhjendustega.
4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kaudu 644,16 eurot, sealhulgas käibemaks 1 116,16 eurot, vandeadvokaat Kaire Hänilese poolt süüdistatav S.V. le riigi õigusabi korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistus
6. S.V. t süüdistatakse KarS § 184 lg 1 järgi selles, et tema omandas eeluurimisel tuvastamata isikult tuvastamata ajal ja kohas vähemalt 42,05 grammi pulbrit, mis sisaldas 20-21% ehk 6,41 grammi puhast amfetamiini, mis leiti
7. novembril
8. a Tartu linnas Elva tänav 24 ja 22 vahel asuvalt haljasalalt. Amfetamiini sisaldav pulber oli pakendatud 50 väiksemasse soonkinnitusega kilekotti, mis omakorda olid pakendatud 10 kaupa soonkinnitusega kottidesse. Amfetamiin kuulub sotsiaalministri
9. mai
10. a määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad) lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3¹ lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. Amfetamiini puhul on selliseks koguseks 1,3 grammi. II. Maakohtu otsus
11. Maakohus tunnistas S.V.
12. veebruari
13. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Sellest karistusest loeti kantuks eelvangistusaeg
14. jaanuar 2023 kuni
15. veebruar 2023 (29 päeva) ja
16. september 2023 kuni
17. november 2023 (1 kuu 28 päeva), kokku 2 kuud 27 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 3 kuud ja 3 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäi mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui S.V. ei pane 1 aasta ja 8 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskuludena mõistis maakohus S.V. lt välja sundraha 2050 eurot, ekspertiiside tasu 681 eurot ja määratud kaitsja tasu 1323,70 eurot ning määras need tasumisele 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Valitud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu jäeti S.V. kanda. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse jättis maakohus rahuldamata. 2.
18. Maakohtu otsuse kohaselt leidis tunnistaja O.K.
19. novembri 2014 hommikul Tartu linnas, Elva tänav 22 ja 24 vahel asuvalt haljasalalt puuriida juurest läbipaistva sinise äärega kilekoti ja viis selle politseisse. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et kilekotis olid soonkinnisega kilekotid heledat värvi pulbrilise ainega, mis narkootilise aine kiirtesti käigus reageeris narkootilisele ainele amfetamiin. Narkootilise aine ekspertiisiakt (koostatud
20. detsembril 2014) kinnitab, et sinise ribaga kilekotis oli viis suuremat soonkinnisega kotti, milles omakorda igaühes kümme väiksemat soonkinnisega kilekotti pulbrilise ainega. 40-s 2 soonkinnisega kotis oli hallikas pulber massiga kokku 32,84 grammi, milles sisaldus 21% amfetamiinsulfaati ja 5,06 grammi amfetamiini. 10-s soonkinnisega kotis oli beežikas pulber massiga 9,21 grammi, mis sisaldas 20% amfetamiinsulfaati ja 1,35 grammi amfetamiini. 2.
21. DNA ekspertiisiakti (koostatud
22. jaanuaril 2015) kohaselt võttis ekspert proove 5-lt ainet sisaldanud kotilt ja nummerdas need. Ülejäänud 45-lt ainega kotilt proove ei võetud. Ekspertiisi tulemusel leiti neist ühelt soonkinnisega kilekotilt nr 2.1 DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Segaprofiilis oli eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev S.V. DNA profiiliga. Profiili esinemissagedus on 1,1 korda 10-
23. Soonkinnisega kilekotilt nr 5.1 võetud proovist saadi DNA analüüsil samuti täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selle tulemusel ei saa kindlalt välistada S.V. lt pärineva bioloogilise materjali esinemist segaproovis. Ühelt kilekotilt leitud DNA täisprofiil ei olnud seostatav S.V. profiiliga ning ülejäänud kahe proovi alusel ei saanud ekspert alleelide vähesuse tõttu teha usaldusväärseid järeldusi proovides sisalduva bioloogilise materjali päritolu kohta. 2.
24. Kohtus ristküsitleti Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi DNA osakonna juhatajat. Tema vastustest selgus, et kui eksperdile esitatakse palju ühetaolisi objekte, siis lähtutakse juhendist, mille kohaselt rohkem kui 10 ühetaolise objekti ekspertiisiks esitamisel võetakse proovid 5-lt. Olulisemaks tõendiks peavad eksperdid seejuures soonkinnisega kotti, mis sisaldab ainet. Kui uurija oleks andnud ekspertidele ülesandeks võtta DNA proov kõigilt pakenditelt, siis arvestades pakendite arvu (kokku 56 soonkinnisega kilekotti), oleks ekspert prokuröriga suhelnud ja öelnud, et see pole mõistlik. 2.
25. Kilekotilt nr 2.1 võetud proovi tulemuste osas rõhutas ekspert, et tegemist on äärmiselt tugeva tõendiga. Kilekotilt nr 5.1 võetud proovi tulemuste kohta rääkis ekspert, et proovis oli DNA-d rohkem kui ühelt isikult, kuid suurem osa DNA-st oli pärit S.V. lt ning puudu oli vaid kaks üksikut lisaalleeli, mis saavad kuuluda kellelegi teisele. Kui selle proovi puhul tõenäosusarvutus teha, tuleb tõenäosushinnang väga kõrge ja saab väga tugeva kaaluga tõendi. Ekspert selgitas, et DNA objektile sattumiseks ei pea seda alati katsuma, DNA võib asjale sattuda ka sülitades. Praeguses asjas kilekottidele sülitatud ei olnud, sest seal oli väga palju DNA-d. 2.
26. Kohtuistungil selgitas S.V. , et tarvitas
27. aastal amfetamiini, ecstasyt ja kanepit. Amfetamiini hakkas tarvitama
28. aastal ja oli
29. aastal põhjas. Narkootikume ostis erinevatest kohtadest, kuid „Oli ka pinna peale minekuid kuskilt klubist, kui kellelgi oli midagi olemas.“ Ainet oli tal tavaliselt käes maksimaalselt 3 grammi, see oli soonkinnisega kottides ja ühes kotis oli ainet grammi ulatuses. Tarvitamiskogus on üks kotike, mis vastab tunnistaja poolt puuriida juurest leitule. S.V. eitas, et tal oleks kunagi narkootilist ainet olnud nii suures koguses nagu talle süüdistuses ette heidetakse. S.V. sõnul oli ta suitsiidile kalduv ning kui tal oleks olnud nii suur kogus, oleks ta teinud üledoosi. Narkootilise aine müügi ega edasiandmisega ei ole ta tegelenud. Omateada ei ole ta Elva tänaval viibinud, aga ei saa seda välistada. 2.
30. Eeltoodud tõenditele tuginedes leidis maakohus, et S.V. le esitatud süüdistus on leidnud tõendamist. Ei ole eluliselt usutav, et süüdistatava DNA sattus kilekottidele juhuslikult sülitamise käigus või kilekoti uuesti „ringlusesse“ minemise tõttu. Ebatõenäoline on, et tema DNA oleks kotil mitmekordse kasutamise järel säilinud. Usutav on vaid üks versioon – S.V. pidi neid kilekotte ainega puudutama. Tema DNA oli kotikestel ja tema narkootilist ainet käitles. Samuti oli ta süüdistuses märgitud ajal sage tarvitaja ja käitles ainet muuhulgas oma tarbeks. 2.
31. Ekspertide hinnang vaid kahele kotile 50-st ei välista kogu narkootilise aine koguse käitlemise omistamist S.V. le. Ekspert võttis täiesti juhuslikult 50-st kotist viis kotti ja leidis ainuüksi nende pealt süüdistatava DNA. Leida niivõrd väikese valimi pinnalt tugevad tõendid, on märkimisväärne. Igati mõistlik on arvata, et kui ühte kilekotti on pakitud viis väiksemat 3 kilekotti, milles igaühes omakorda kümme kilekotti narkootilise ainega, siis leides juhuslikkuse põhimõttel ühelt kotilt DNA vaste, saab seda tõenduslikult laiendada kõikidele kotikestele. Veelgi enam, arvestada tuleb kindla kuriteoliigi kohta käiva modus operandiga – üldteada on, et narkootilisi aineid pakitakse tarvitamiskoguste kaupa eraldi väikestesse soonkinnisega kilekottidesse. Seda kinnitas istungil ka süüdistatav. Keskmine objektiivne kõrvalseisja omistaks ilmselt sarnases olukorras samuti kogu leitud narkootilise aine koguse inimesele, kes on seostatav vähemalt ühe tarvitamiskogusega ühtsesse pakendisse pakitud mitmest tarvitamiskogusest. 2.
32. Maakohus ei nõustunud kaitsja argumentidega, et ekspertiis ja eksperdi ütlused on asjas ainsaks kaudseks tõendiks, mille pinnalt süüdimõistvat otsust teha ei saa, ning et süüdistatava ütlusi ei saa arvesse võtta. Süüdistatavale oli tutvustatud õigust ütluste andmisest keelduda ning selgitatud, et kõike, mida ta kohtus ütleb, võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Seetõttu saab S.V. ütlusi tõendamisel kasutada. 2.
33. Maakohus leidis, et eksperdiarvamuse kolmandas punktis toodut saab kasutada S.V. vastu, sest kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-29-14 ei ole asjakohane. Viidatud kohtuasjas kasutati ekspertiisiakti, kus tõenäosusarvutusi ei olnud tehtud. Praeguses asjas selgitas ekspert kohtus ekspertiisiakti ja viis kohtusaalis tõenäosusarvutuse sisuliselt läbi. 2.
34. S.V. täitis KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu. Subjektiivsest küljest pani ta kuriteo toime otsese tahtlusega. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. III. Apellatsioon ja eelmenetlus ringkonnakohtus
35. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
36. veebruari
37. a kohtuotsuse täies ulatuses ja mõista S.V. temale esitatud süüdistuses õigeks, rahuldada tema taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Vaidlustamise põhjuseks on tõendite hindamise kallutatus ja ühekülgsus ning kohtupraktikas juurdunud tõendamispõhimõtete ja süütuse presumptsiooni eiramine, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning kokkuvõttes alusetult süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni. 3.
38. Apellant leiab, et menetlusasutus on kohtueelse uurimise läbiviimisel ja tõendite kogumisel olnud passiive. Kui ekspertiisi käigus ilmnes, et ühelt väikeselt soonkinnisega kilekotilt on leitud S.V. bioloogilist materjali, tulnuks ekspertiisi teel kontrollida tema seost ka suuremate kilekottidega, kuhu väikesed mingripid olid kümnekaupa pakendatud, samuti välimise kotiga. Eksperdile püstitatavate täiendavate ülesannete kaudu oleks olnud võimalik tuvastada, kas S.V. puutus kokku kõigi viie suurema kotiga või ainult ühega (mõnega) nendest ning eriti välimise koti kleebisriba uurimine võinuks anda tõsikindla vastuse küsimusele, kas S.V. l oli puutumus kogu leitud ainega. 3.
39. Keskendudes süüdistuse teksti seotusele süüdistusaktis loetletud tõenditega, siis manifesteerib prokuratuur, et ei pea vajalikuks tõendada narkootilise aine päritolu, aega, kohta ega viisi, kuidas S.V. sellega kokku puutus ega ka seda, miks prokurör leiab, et S.V. selle aine omandas, mitte ei hoidnud, vallanud või edasi ei toimetanud. Ainus süüdistuses kajastatud isikustatud tegu ongi omandamine, aga selle kinnituseks ei leidu ühtegi tõendit. Kokkuvõttes on prokuratuur leidnud, et ei ole tähtis, kus või kuidas S.V. erinevate pakenditega kokku puutus, kes paki komplekteeris, kuidas pakk Elva tänavale sai või miks maha jäeti – kui juba ühel soonkinnisega kotil on S.V. DNA, vastutab ta kogu paki ja seal sisaldunud ainekoguse omandamise eest. Sellise süüdistuse määratlematuse ja tõendamatuse juures saab kõne alla tulla ainult S.V. õigeksmõistmine. 4 3.
40. Veel leiab apellant, et õigusemõistmine ei olnud õiglane, kuna kohtunik asus pärast ristküsitlust S.V. t küsitlema prokuratuuri positsiooni toetavate küsimustega. Kohtuistungi protokoll ei kajasta eesistuja sildistavaid märkusi, selleks peab pöörduma salvestise poole. Kaitsja juhtis juba kohtuvaidlustes kohtu tähelepanu, et süüdistatavale teoreetiliste kaasuste lahendada andmine on kohatu, tõi välja nii sellega kaasneva süütuse presumptsiooni rikkumise kui asjaolu, et kohtu konstrueeritud analoog oli ka sisulisest küljest eksitav ja ebakorrektne. Süüdistatav ei ole kohustatud oma süütust tõendama. Lisaks eelhoiakule ja süüdistatava survestamisele on kohus otsuses kajastanud valesti nii süüdistatava kui kaitsja sõnu ning tõega manipuleerinud. Asjaolu, et amfetamiini tarvitamiskoguseks on üks soonkinnisega kott, on nii tarvitajate kui õigusasutuste töötajate jaoks üldteada asjaoluks. 3.
41. Asjakohatu on kohtu spekulatsioon: „S.V. ise tunnistas, et
42. aastal oli ta omadega põhjas ja sage tarvitaja. Seega on igati usutav, et süüdistuses etteheidetava aine koguse omandas ta muu hulgas ka tarvitamiseks ja tahtis seda ainet selleks omandada ja omada“. See on ülimalt ebausutav, sest kuller, diiler ja tarvitaja on narkootiliste ainetega seonduvas subkultuuris reeglina täiesti eraldiseisvad nähtused. Elva tänavalt leitud pakk viitab suuremahulisele kommertslikul eesmärgil edasitoimetamisele, mida õigusasutuste praktikast tulenevate kriminoloogiliste teadmiste ja kogemuse kohaselt narkomaanidele ei usaldatagi. S.V. on sõnaselgelt välistanud igasuguse kokkupuute selliste kogustega. Ta on kinnitanud, et tal ei ole mingit seost süüdistuse esemeks oleva pakiga ega ka kohaga, kust see leiti. Kohtu katse süüdistatava selgesõnalist ütlust ja süü välistamist mingit laadi omaksvõtuna käsitleda, on demagoogiline ja lubamatu. 3.
43. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis osutaks sellele, et S.V. oleks kunagi olnud seotud narkootiliste ainete turustamise, sellel eesmärgil pakendamise või edasitoimetamisega. Eriti pakendamise näol on tegemist täppistegevusega, mis eeldab spetsiifiliste kaalude ja pakenditagavara olemasolu, selliste esemete omamisega ega vastava oskusteabe valdamisega S.V. t seostatud ei ole. Ekspert kinnitas kohtuistungil, et teaduslikul meetodil ei ole võimalik tuvastada, kas inimese DNA on sattunud soonkinnisega pakendile selle sulgemise või avamise käigus, välistada ei saa ka rääkimisel suust bioloogilise materjali paiskumist. Ainsad tõendipõhiselt tuvastatavad faktid on, et S.V. DNA on leitud ühelt minigrip kilekotilt ning et S.V. on enda sõnul olnud amfetamiini tarbija. Järelikult ei ole mitte kuidagi välistatud võimalus, et S.V. võis olla kõnealuses pakikeses olnud aine varasemalt ära tarvitanud ning sinna võidi hiljem uus kogus ainet pakendada, ta võis ka pakki mõnes tarbimiskohas ehk nö „pinnal“ katsuda, kus need käepärast olid – tegemist on narkootilise aine tarbijate koosviibimise küllalt tavapärase olustikuga. Seda ei lükka kuidagi ümber kohtu põhistamata tõdemus: „Ei usu kohus sülitamist ega seda, et S.V. kasutatud soonkinnisega kilekott läks nö uuesti „ringlusesse“. See on väga ebatõenäoline, veelgi vähem tõenäoline on see, et tema DNA mitmekordse kasutamise järel säilinud oleks.“ 3.
44. Teise soonkinnisega kilekoti osas, mis peaks kohtu nägemuses S.V. ga seostatav olema, rõhutab kaitsja, et juhtis juba kohtulikes vaidlustes kohtu tähelepanu Riigikohtu otsusele asjas 3-1-1-29-14, milles kolleegium on leidnud, et ilma tõenäosusarvutusteta on DNA eksperdi arvamuse tõenduslik jõud olematu. Eksperdi ülekuulamine ei saa ekspertiisi puudujääke asendada. 3.
45. Ainetu on kohtuotsuse punktis 34 leiduv väide, et maakohtul ei olnud kohtuasja lahendamisel kasutada vaid üks kaudne tõend ja kohus ei pea vajalikuks hakata ümber lükkama kõiki kaitsja väiteid, mis puudutasid ühe kaudse tõendi pinnalt tehtava süüdimõistva kohtuotsuse keeldu. Tegelikkuses oli kohtul kasutada justnimelt üksainus kaudne süüstav või pigem vihjav tõend, kui sedagi, ning seega rikkus kohus kaitsja väiteid käsitlemata jättes õiglase õigusemõistmise ning kohtulahendi põhistatuse nõuet. 5 3.
46. Bioloogilise materjaliga seonduv tõend liigitub kaudsete tõendite hulka, sest ei kajasta tehiolu ennast – antud juhul keelatud aine omamist või valdamist, vaid võimaldab teha järeldusi pelgalt muude asjaolude kohta, mis võivad, aga ei pruugi olla tehioludega seotud. DNA jälge ei saa seega lugeda tõendiks kuriteo kohta, vaid kaudseks tõendiks kitsalt asjaolu kohta, et süüdistataval võib olla olnud kokkupuude antud juhul soonkinnisega kilekotiga. Sellest tõendist ei nähtu, et süüdistatav käitles narkootilist ainet ega seda, kas siis kui tal kotiga mingi kokkupuude oli, leidus seal narkootilist ainet. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Järelikult ei esine antud juhul muud võimalust, kui S.V. õigeks mõista.
47. Tartu Ringkonnakohtu
48. mai
49. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse. Apellatsioonimenetluse pooltele anti võimalus esitada kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi, sealhulgas menetluskulude hüvitamise nõue, kuni
50. maini
52. Prokuratuur esitas
53. mail
54. a oma kirjaliku seisukoha, milles palub jätta S.V. kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Prokuratuur leiab, et Tartu Maakohtu otsus S.V. süüdimõistmise ja karistamise kohta on põhjendatud, kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning kohtu siseveendumuse kujunemine tõenditele hinnangu andmisel on jälgitav. Omandamise viisi eraldi tõendamine ei ole vajalik, kui süüdistatavale saab ette heita selle aine omandamist läbi selle, et aine pakendis olev bioloogiline materjal on seostatav süüdistatavaga. IV. Ringkonnakohtu seisukoht
55. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et Tartu Maakohtu
56. veebruari
57. a otsus tuleb KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Juhindudes KrMS § 340 lg-st 1 kõrvaldab apellatsioonikohus maakohtu vead ning teeb uue otsuse, millega mõistab S.V. talle KarS § 184 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
58. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et
59. novembri
60. a hommikul leidis tunnistaja Tartu linnas Elva tänav 22 ja 24 vahel asuvalt haljasalalt puuriida juurest läbipaistva sinise äärega kilekoti ja viis selle politseisse. Sinise ribaga kilekotis oli viis suuremat soonkinnisega kotti, milles omakorda igaühes kümme väiksemat soonkinnisega kilekotti pulbrilise ainega. Kokku oli soonkinnisega kottides 42,05 grammi pulbrit, mis sisaldas 20-21% ehk 6,41 grammi amfetamiini. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas leitud amfetamiini käitles süüdistatav S.V. .
61. Ringkonnakohus on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik väljaspool mõistlikku kahtlust öelda, et Elva tänavalt leitud amfetamiini oli omandanud süüdistatav S.V. . Maakohtuga saab nõustuda selles, et asjas ei ole tõendiks ainult üks kaudne tõend. Käesolevas asjas on kohtule esitatud kolm tõendit, mis võimaldavad teha järeldusi S.V. seotuse kohta leitud amfetamiiniga. Nendeks on DNA ekspertiisiakt, eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel ja süüdistatava ütlused. Neist ainsaks otseseks tõendiks on S.V. ütlused, kuid need tema süüd ei tõenda – süüdistatava sõnul ei ole ta endale teadaolevalt Elva tänaval viibinud ega nii suurt kogust narkootilist ainet kunagi omandanud. Riigikohus on leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta (RKKKo 05.12.2013, nr 3-1-1-114-13, p 9). DNA ekspertiisiakt ja eksperdi kohtuistungil antud ütlused sellist asjaolude kogumit ringkonnakohtu hinnangul ei moodusta.
62. DNA ekspertiisi käigus võttis ekspert proove 5-lt ainet sisaldanud kotilt. Ülejäänud 45-lt ainega kotilt ega suurematelt kottidelt, millesse ainega kotid olid pakendatud, proove ei võetud. Eksperdiarvamuses leiti, et soonkinnisega kotilt nr 2.1 võetud proovist oli segaprofiilis eristatav 6 peamine DNA profiil, mis on kokkulangev S.V. DNA profiiliga. Eksperdi arvutuste kohaselt esineb see DNA profiil eestlaste populatsioonis ühel inimesel 9,4x1018 inimese kohta. Soonkinnisega kotilt nr 5.1 võetud proovist saadi enam kui ühelt isikult pärit täisprofiil ning saadud tulemuste alusel ei saanud kindlalt välistada S.V. lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ülejäänud kolmelt soonkinnisega kotilt, millelt proovid võeti, S.V. DNA-d ei leitud.
63. Kaitsja on põhjendatult viidanud Riigikohtu otsusele, milles leiti, et ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ möönab ekspert võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d (RKKKo 17.11.2014, nr 3-1-1-29-14, p 12). Nii on olukord ka praeguses asjas – ekspertiisiaktis on järeldatud, et kotilt nr 5.1 võetud proovist saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada selles S.V. bioloogilise materjali sisaldumist, kuid tõenäosusarvutust ekspertiisi käigus läbi viidud ei ole. Maakohus on otsuses püüdnud seda lünka täita põhjendusega, et kohtus üle kuulatud ekspert viis kohtusaalis selle tõenäosusarvutuse sisuliselt läbi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa selle põhjendusega nõustuda. Maakohtus üle kuulatud ekspert selgitas, et ta ei saa öelda, milline on tõenäosushinnang antud proovile, sest tõenäosusarvutust pole selle proovi puhul tehtud. Edasi on ekspert möönnud, et kui vaadata DNA profiili ja arvutused teha, tuleks tõenäosushinnang väga kõrge (tl 124p). Kuigi tegemist ei ole arvuliselt väljendatud ja täpse tõenäosusarvutuse tulemusega, saab ekspertiisiakti ja eksperdi ütluste alusel siiski järeldada, et ka teisel kotil nr 5.1 leidus S.V. lt pärinevat bioloogilise materjali.
64. Maakohus järeldas, et kui ühte kotti on pakitud viis väiksemat kilekotti, milles igaühes on omakorda kümme kotikest narkootilise ainega, millest ühelt leitakse S.V. DNA, saab seda laiendada kõigile narkootilist ainet sisaldanud kotikestele. Ringkonnakohtu hinnangul jätab selline üksikult üldisele järelduste tegemine õhku kõrvaldamata kahtluse, et S.V. DNA leidmine võis olla juhuslik ning ei ole piisav tegemaks järeldust, et ta käitles kogu Elva tänavalt leitud suuremas kilekotis olnud narkootilist ainet. Arvestades et DNA-proov võeti kokku 56-st soonkinnisega kotist vaid 5-lt, millest omakorda kahest proovist leiti süüdistatava DNA-d, kerkib põhjendatud kahtlus, kas ka juhul, kui proovide võtmiseks oleks valitud mõned muud pakendid, oleks käesolevas kriminaalasjas süüdistatavaks S.V. .
65. Peale DNA ekspertiisiakti ja eksperdi ütluste, on tõendiks, mis võimaldab teha järeldusi S.V. seotuse kohta Elva tänavalt leitud amfetamiiniga, süüdistatava ütlused. Süüdistatava poolt ütluste andmise osas märgib ringkonnakohus esmalt, et nõustuda ei saa kaitsja väitega nagu küsinuks kohtunik maakohtu istungil S.V. lt suunavaid küsimusi. Kohtunik küsis täiendavalt küsimusi ütluste põhjal, mis süüdistatav oli juba andnud. Samas võis mõnest kohtuniku väitest jääda mulje süüdistavast hoiakust (nt võrdlus laiba rinnust välja turritava sõrmejälgede ja DNAga noaga), aga tervikuna ei saa maakohtule siiski ette heita erapoolikust asja lahendamisel.
66. S.V. selgitas, kuidas võis tema DNA sattuda soonkinnisega kotile. Süüdistatav tunnistas, et ta kasutas
67. aastal narkootilisi aineid ja tegi seda ka n-ö pinnapidudel, kus narkootikume tarvitati. Soonkinnisega kotid, millest ta aine oli ära tarvitanud, jäid sellesse ruumi või prügikasti, kus ta parasjagu viibis. Ta liikus ringi halvas seltskonnas ning ei pööranud tähelepanu sellele, et soonkinnisega kott võib minna korduvkasutusse (tl 128-129p). Kuigi maakohus on koti „ringlusesse“ minemise kohta leidnud, et see on väga ebatõenäoline ning veelgi vähem tõenäoline oleks mitmekordse kasutamise järel DNA säilimine, siis ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. On igati tõenäoline, et S.V. sattus pidutsema ka isikute poole, kes tegelesid amfetamiini pakendamise ja müügiga, ning tühjaks saanud kotti, millele oli eelnevalt narkootikumi tarvitamise käigus sattunud S.V. DNA, pakendati uus kogus 7 narkootilist ainet. Ei saa välistada sedagi, et S.V. katsus narkootiliste ainete tarvitamise käigus mingeid juba tarvitamiskogusteks pakendatud amfetamiini kotte, mis hiljem pakendati suurematesse kilekottidesse. DNA säilimist kotil ei saa samuti pidada ebatõenäoliseks, kuna pärast süüdistatavat võiski seda puudutada vaid üks isik – pakendaja. Samuti kasutavad narkootiliste ainete suurtes kogustes käitlejad (pakendajad, vahendajad) isikukaitsevahendeid, et välistada enda bioloogilise materjali sattumist pakenditele, kaaludele jms. Seega on põhjendatud kahtlus, et S.V. DNA võis soonkinnisega kotile sattuda varem samast kotist narkootikumi tarvitamise käigus ning tal ei tarvitsenud olla mingit seost sinna pakitud järgmise amfetamiinikogusega ning veel vähem kogu amfetamiinikogusega, mille omandamist talle süüdistuses ette heidetakse.
68. Kuigi S.V. tunnistab, et ta narkootikume tarvitas, oli tal korraga enda käes maksimaalselt 3 grammi ainet. Ta on eitanud narkootikumide müügiga tegelemist ning nii suures koguses amfetamiini omandamist nagu süüdistuses märgitud. Süüdistatav on seda ka igati loogiliselt põhjendanud. Ta selgitas, et kui tal nii suur kogus narkootikume oleks olnud, oleks ta teinud üledoosi, sest oli suitsiidile kalduv. Kohtadest, kust ta narkootikume hankis, sai ta neid vaid mõne grammi ja tema rahalised vahendid ei võimaldanud nii suurt kogust narkootikume osta (tl 127, 129). Esimese astme kohus on osaliselt neid ütluseid refereerinud ja ei ole neid ebausaldusväärseks tunnistanud. Samas ei nähtu, et maakohus oleks nende ütlustega otsuse tegemisel arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul on aga tegemist tõendiga, mis süvendab veelgi kahtlusi selles, et S.V. pani talle etteheidetava kuriteo toime. Seejuures on oluline, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kasuks räägivad teda iseloomustavad andmed. Nimelt puuduvad tal Eestis karistused narkokuritegude eest ning kohtule esitatud tõend Taani karistusregistrist kinnitab samuti, et tema kohta ei ole registreeritud ühtegi süüdimõistvat otsust (tl 109). Arvestades S.V. ütlusi, on maakohtu otsuse punktis 37 märgitu „on igati usutav, et süüdistuses ette heidetava aine koguse omandas ta muu hulgas ka tarvitamiseks ja ta tahtis seda ainet selleks omandada ja omada“ vastuolus süüdistatava ütlustega. Samuti puuduvad muud tõendid, mis maakohtu sedastatut kinnitaks.
69. Arusaamatuks jääb ka maakohtu arutluskäik modus operandist ja üldteada asjaolust, et narkootilisi aineid pakitakse eraldi tarvitamiskoguste kaupa, mida esimese astme kohus käsitles süüdistatava süüd tõendava argumendina. S.V. ütluste kohaselt ostis ta endale tarvitamiseks amfetamiini, mis oli pakitatud tarvitamiskoguste ehk umbes ühe grammi kaupa soonkinnisega kottidesse (tl 127). Nagu ka maakohus on märkinud, on see üldteada asjaolu, et narkootilisi aineid sel viisil tarvitamiskoguste kaupa pakendatakse. Üks osa kuriteo toimepanemise viisist (modus operandi’st) ongi narkokuritegude puhul tavapäraselt selline. Kuna sellisel viisil pakendavad narkootikume paljud narkootikume käitlevad isikud, ei avaldu selles Steven Väärsi spetsiifiline käekiri, mistõttu ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul õige teha järeldust, et kui leitud narkootiline aine oli tarvitamiskoguste kaupa pakendatud ning ka süüdistatav tarvitas sellisel viisil pakendatud narkootikume, kinnitaks see Steve Väärsi poolt amfetamiini käitlemist.
70. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb väljaspool mõistlikku kahtlust tuvastada. Riigikohus on selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-06, p 11). Jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
71. Olukorras, kus võimalikud on kaks versiooni: 1) S.V. oli Elva tänavalt leitud amfetamiinipakid omandanud; 2) S.V. l ei olnud leitud narkootilise ainega mingit seost peale 8 selle, et tema DNA oli varem sattunud amfetamiini sisaldanud soonkinnisega kottidele, on tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu tuleb S.V. õigeks mõista.
73. novembril 2023 on kaitsja esitanud maakohtule taotluse hüvitada S.V. le mittevaraline kahju vahi all viibitud aja eest. Maakohus jättis taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna süüdistatavat ei mõistetud õigeks. Apellatsioonis palub kaitsja selle taotluse rahuldada. 18.
74. Maakohtu
75. novembri
76. a istungi protokollist nähtuvalt on nimetatud taotlus esitatud kirjalikult enne kohtuliku uurimise lõpetamist, seega süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) §-s 18 sätestatut järgides. SKHS § 5 lg 1 p 1 järgi võib isik õigeksmõistmise korral nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega. Käesoleva otsusega mõistab ringkonnakohus S.V. talle esitatud süüdistuses õigeks. Asja materjalidest nähtuvalt viibis S.V. Euroopa vahistamismääruse alusel Taani Kuningriigis vahi all
77. jaanuarist 2023 kuni
78. veebruarini 2023, s.o 29 päeva ning Eesti Vabariigis vahi all
79. septembrist 2023 kuni
80. novembrini 2023, s.o 58 päeva. Kokku viibis isik vahi all seega 87 päeva. Eelnevast tulenevalt esineb S.V. l alus nõuda kahju hüvitamist. 18.
81. Praeguses kriminaalasjas esineb aga kahju hüvitamist välistav asjaolu. Nimelt ei ole SKHS § 8 lg 1 p 2 kohaselt isikul õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või ettevaatamatult, sealhulgas hoidus menetlusest kõrvale. Kuigi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses on kaitsja seisukohal, et S.V. ei ole menetlusest kõrvale hoidunud, on ringkonnakohtu hinnangul isik põhjustanud menetlusest kõrvale hoidumisega tahtlikult enda vahistamise. 18.
82. Kaitsja on seisukohal, et ei ole teada, millise informatsiooni uurimisasutus S.V. le edastas ning mis kujul sai S.V. kutse kätte. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid väitmaks, et S.V. oli teadlik nii oma menetlusseisundist kui ka kutsest menetlustoimingule. Politsei- ja Piirivalveameti töötajate omavaheline kirjavahetus tõendab, et kutse edastati S.V. le veebikonstaabel Maarja Punaku poolt
83. augustil 2015 Facebooki vahendusel (tl 93). Puudub alus kahelda, et kui uurija palus veebikonstaablil kutse S.V. le edastada ja veebikonstaabel kutse edastamist kinnitas, siis see isikule ka edastati. 18.
84. Kutse kättesaamist ning asjaolu, et S.V. oli teadlik enda menetlusseisundist (kahtlustatav), kinnitab tema
85. septembril 2015 uurija Silver Peušale saadetud e-kiri, milles annab teada, et ta ei viibi tagakiusamise tõttu pikemat aega Eestis, tema internetis käimine ja rahalised võimalused on piiratud ning palub endale saata kahtlustuse sisu (tl 96, 116). Seejuures on tähelepanuväärne, et kutse S.V. le saadeti veebikonstaabel Maarja Punaku poolt, kuid e-kirja saatis S.V. päev enne ülekuulamiseks planeeritud aega, s.o
86. septembril 2015, hoopis uurija Silver Peušale. Silver Peuša meiliaadress oli kirjas kutses kahtlustatavana ülekuulamisele, et kutsutav saaks teatada, kui tal ei ole võimalik kutses märgitud ajal kohale ilmuda ning kinnitada kutse kättesaamist (tl 94). Kui S.V. ei oleks kutset kätte saanud sellisel kujul, nagu see on kriminaalasja toimikusse lisatud, ei oleks ta osanud ühendust võtta uurijaga, kelle kontaktandmed olid kirjas kutses. Tulenevalt nii S.V. e-kirja saatmise ajast kui adressaadist on kolleegium veendunud, et ta oli kutse kahtlustatavana ülekuulamiseks kätte saanud. 18.
87. Tagajärjetuks jäävad ka samas taotluses esitatud argumendid, et S.V. kahtles, kas temaga üldse võttis ühendust politseiametnik, sest meiliaadress ei koosnenud ainult ees- ja perekonnanimest ning sellele saadetud e-kiri tagastati kättetoimetamise ebaõnnestumise tõttu. Esiteks on väide e-kirja kättetoimetamise ebaõnnestumisest asjakohatu, kuna teatisest kohaletoimetamise nurjumise kohta on selgelt näha, et see on saadetud valele meiliaadressile – silver.peusa.1@politsei.ee asemel aadressile silver.peusa1@politsei.ee (tl 118). Samuti nähtub sellest teatisest, et e-kirja on S.V. valele meiliaadressile saatnud
88. septembril 2015 kell 18.
89. 9 Oma viga on ta aga ise märganud, sest prokuratuuri poolt tõendina esitatud S.V. saadetud ekirja väljatrükilt nähtub, et kirja õigele uurija Silver Peuša meiliaadressile on ta saatnud kõigest 5 minutit hiljem, s.o kell 18.
90. Meiliaadressis esines tõepoolest ka lisaks nimele number, kuid olukorras, kus S.V. le oli saadetud ametlikult vormistatud kutse ning uurijale saadetud e-kirjale oli samalt meiliaadressilt saadetud
91. septembril 2015 korrektses eesti keeles ja ametlikus stiilis vastus (tl 117), ei saanud esineda tõsiseltvõetavat kahtlust, et meiliaadressilt võib suhelda hoopis petis. Uurijalt saadud vastuses oli S.V. le teada antud, et kahtlustuse sisu selgitatakse talle ülekuulamisel ning rõhutatud, et ta on kohustatud menetleja kutsel uurimisasutusse ilmuma või takistavatest asjaoludest teatama ning ilmumata jätmise tagajärgi. Lisaks oli Silver Peuša vastuskirjas S.V. le ning ka kutses kirjas politseiametniku telefoninumber, millele helistades oleks kahtluse korral olnud samuti võimalik veenduda, et tegemist on politseiametnikuga. 18.
92. Kuigi kahju hüvitamise taotluses on selgitatud, et S.V. käis Eestis ka pärast tema tagaotsitavaks kuulutamist, s.o
93. aastal ning seda kinnitas süüdistatav ka kohtus antud ütlustes, ei näita see kolleegiumi hinnangul, et S.V. ei olnud kriminaalmenetlusest teadlik ega hoidnud sellest kõrvale. Süüdistatav andis ütlused, et tuli Taanist Eestisse lennuki ja bussiga – lendas Riiga ning sõitis sealt bussiga Eestisse. Seega ei lennanud S.V. otse Eestisse, mille põhjus võis olla muuhulgas see, et lennureisidel on isikut tõendavate dokumentide kontrollimine sage, mistõttu olnuks Eestisse lennates suur tõenäosus, et ta peetakse siin kinni. Selle asemel kasutas ta Eestisse saabumiseks maismaatransporti, mis vähendas oluliselt tõenäosust, et Politsei- ja Piirivalveamet tema Eestisse saabumisest teada saab. 18.
94. Kokkuvõttes pole seega kahtlust, et S.V. oli teadlik tema suhtes läbiviidavast kriminaalmenetlusest ning kohustusest ilmuda ülekuulamisele. Nagu on leitud ka Tartu Maakohtu
95. detsembri
96. a vahistamismääruses, asus S.V. alates
97. aasta septembrist menetlusest teadlikult ja tahtlikult kõrvale hoidma. S.V. on põhjustanud menetlusest kõrvale hoidmisega tahtlikult enda vahistamise ning seega esineb kahju hüvitamist välistav asjaolu SKHS § 8 lg 2 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
98. Maakohus mõistis S.V. lt menetluskuluna riigi kasuks välja sundraha 2050 eurot, ekspertiisikulu 681 eurot ja kaitsjatasu 1323,70 eurot, kokku 4054,70 eurot. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus mõistab S.V. õigeks, jäävad maakohtus tekkinud menetluskulud 2004,70 eurot Eesti Vabariigi kanda. Õigeksmõistva kohtuotsusega sundraha ei kaasne.
99. Apellant on taotlenud ka kohtueelses menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamist. Maakohtus toimunud menetluse ajal on S.V. ja tema kaitsja esitanud kulutuste kohta tõendeid. Kohtule on esitatud S.V. ja Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus advokaatide ning advokaatide ja kohtuametniku vaheline meilivahetus
100. aasta
101. veebruarist kuni
102. märtsini (tl 155-158), volikiri, kus S.V. volitab end esindama advokaadid Artur Maljukovi ja Andrus Lillo alates
103. veebruarist 2023 (tl 160) ja
104. veebruaril 2023 Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus koostatud ettemaksuarve, mille kohaselt kuulus tasumisele 1200 eurot ja mis on koostatud S.V. venna S.V. nimele (tl 132). Lisaks on kohtule esitatud foto kviitungist, mille kohaselt on S.V. tasunud
105. märtsil 2023 lepingu nr 23 alusel 672 eurot (tl 159). Advokaadibüroo Sirje Must OÜ vastusest S.V. kirjale, kus viimane palub saata kohtule esitamiseks arvete maksmise kinnitused, selgub, et advokaadibürooga on
106. märtsil 2023 sõlmitud õigusteenuse leping nr 23, kuid lepingu sõlmimise päeval on sularahas tasutud hoopis 336 eurot ja
107. septembril 2023 panga kaudu 504 eurot (tl 154).
108. Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, 10 peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (RKKKo 08.05.2020, nr 1-18-7408/62, p 26).
109. Erinevalt viidatud Riigikohtu lahendist puuduvad käesolevas asjas igasugused andmed S.V. poolt kohtueelses menetluses valitud kaitsjate poolt osutatud õigusabi sisu kohta. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik ka hinnanguliselt öelda, milliseid toiminguid tehti ja kas need olid vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuivõrd esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada, kas makstud tasu saaks KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt arvata menetluskulude hulka, jääb S.V. taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.
110. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
111. veebruari
112. a otsuse osaliselt, s.o S.V. süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi ning temalt välja mõistetud menetluskuludes. Tühistatud osas teeb apellatsioonikohus uue otsuse, millega mõistab S.V.

§ 184lg 1 järgi õigeks ning jätab Kr

MS § 181 lg 1 alusel S.V. l kohtueelses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulu 2004,70 eurot riigi kanda. Taotlus kohtueelses menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks jääb rahuldamata. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, kuid süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus jääb rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

1. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuses ja väljamõistmises. apellatsioonimenetluses tekkinud
2. Apellatsioonimenetluses on S.V. kaitsja esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse, milles kaitsja märgib, et kliendiga nõupidamiseks kulus tal 20 minutit, maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 360 minutit. Selle eest soovib ta tasu 644,16 eurot (sealhulgas käibemaks 116,16 eurot). KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
3. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11