29.07.2021 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (hagi lisa 4). Hageja esitab AS Eesti Post kinnituse lepingu ülesütlemise hoiatuse ja teatise kättetoimetamise kohta (Lisa 1, 2). 2.
Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja siseeeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Hageja leiab, et ta on tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. 2.
Hageja nõuab viivist summas 4990,55 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 4990,55 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 10000,00 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 20.03.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 18,9% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 10000,00 eurot x 18,9% aastas = 1890,00 eurot. 3. Hageja on tagasimaksed uuesti määranud (dtl 67) ja teinud
Hageja toob välja, et kostja sai laenu 10 000 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku summas 484,53 eurot (Lisa 3). Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud laenusumma 9515,47 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 29.07.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest välja lepingu kohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel lepingu lisaks oleva laenu tagastamise graafiku kohaselt (hagi lisa 1). Hageja toob välja, et 20.04.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 3737,34 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 484,53 eurot seega võlgnevuses on 3252,81 eurot (3737,34-484,53). Kostja on seega tagasimaksetega viivituses alates 9. osamaksest 20.10.2021. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 3252,81 eurot kohtuotsuse jõustumisest
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Remondilaenu leping nr L89004774887 AS-ga Inbank on kostja poolt digiallkirjastatud 11.01.2021. Digiallkirja konteineris leping, maksegraafik, laenulepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Kohus tuvastas, et leping oli seadusega nõutud vormis ning sisaldas nõutud andmeid. Krediidi kulukuse määra arvestamisel lähtuti, et laenusumma on 10000 eurot, intressimäär 18,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev 20.01.2027, maksete tähtpäevad 20, laenulepingu sõlmimise tasu 200 eurot, igakuine lepingu haldustasu 2,50 eurot. Tagasimakseid oli graafikus 72. Krediidi kulukuse määraks on märgitud tarbijakrediidi teabelehes 22,37%. Krediidi kulukuse määr jäi lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalse määra (60,27%) piiresse. 6. Kas laen on tarbija kasutusse antud Hageja on esitanud maksekorralduse tõendamaks, et laen summas 10 000 eurot on kostjale üle kantud (dtl 22, ülekanne 12.01.2021). Laenu kostja kasutusse andmine on seega tõendatud. 7. Kas nõue on loovutatud Hageja väitel Inbank AS loovutas 4.08.2021 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Grouple koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid ning teatise nõude loovutamisest saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. Kohtu ettepanekul esitas hageja täiendava tõendi nõude 5 loovutamise kohta (algse krediidiandja esinda digiallkirjastatud kinnitus, dtl 89). Seega on hageja tõendanud, et nõude aluseks olevast lepingust tulenevad nõuded on hagejale loovutatud. 8. Vastutustundliku laenamise kohustus 8.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad 6 tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. 8.2. Hageja pidi seega nõude alusena tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (TsMS § 232 lg 1,
Hageja esitas hagis selle kohta järgmised selgitused: Hageja on omandanud teabe lähtudes
⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kohus märgib, et hageja esitatud taust.ee väljavõte (dtl 34) on tehtud enne hagi esitamist, st tegemist ei ole enne laenu andmist tehtud maksehäireregistri päringuga. Hageja väitel on esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt. Kohus märgib, et selle väite kohta on hageja esitanud hagis kuvatõmmisena kolm rida (dtl 6). Kohtu hinnangul ei ole kolme kopeeritud rea näol tegemist usaldusväärse tõendiga päringu kohta, millest nähtuksid tõendamiseseme asjaolud. Hageja väitel (dtl 7) omandas esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses (hagi lisa 6). Hageja on kohtule esitanud pdf faili pealkirjaga „Pakkumine - P89004774887“ (dtl 33). Hageja väitel on tegemist laenutaotlusega. Kohus juhib tähelepanu, et laenutaotlusel on täitmata järgmised andmeväljad: laenu eesmärk, ülalpeetavate arv, tööandja. Täidetud on lahtrid „igakuised sissetulekud“ (1246 eur), „Igakuised kohustused“ (80 eur). Ülejäänud andmeväljad taotlusel on isiku üldandmed (nimi, isikukood), dokumendiandmed ja kontaktandmed. Laenutaotlusel ei ole küsitud igakuiste majandamiskulude suurust ega komponente. Kohus ei saa seega kuidagi nõustuda hageja väitega, et krediidiandja selgitas välja kostja varalise seisundi ja teised varalised kohustused. Taotlusel lahter „igakuised kohustused“ on sisustamata. Hageja ei ole selgitanud, kuidas pidi laenu taotleja sellisest lahtrist aru saama. Kohus märgib, et tarbijalt andmeid küsides tuleb seda teha nii, et tarbija saaks aru, mille kohta temalt küsitakse. Hageja on enda poolt välja toodu põhjal seisukohal, et seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. 7 Kohus märgib, et laenu summa oli suur – 10 000 eurot. Lepingujärgne igakuine tagasimakse oli samuti väidetavat kostja sissetulekut silmas pidades arvestatav - 242,77 eurot. Algne krediidiandja on võimaldanud jätta laenutaotlusel andmeväljad täitmata, andmeväljad on arusaamatud ning laenutaotluses ei ole arusaadavalt küsitud igakuiseid majandamiskulusid ega selgitatud välja kostja vara. Algne krediidiandja ei ole küsinud kostja konto väljavõtet. Kohtu hinnangul on algne krediidiandja jämedalt rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust, andes kostjale laenu üksnes kostja sissetuleku suuruse alusel. 9. Põhivõla nõue Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad
Kuivõrd leping ei ole korraliselt lõppenud (viimane tagasimakse peaks maksegraafiku kohaselt olema 20.01.2027), on hageja teinud nõude ümberarvestuse ja määranud tagasimaksed uuesti (dtl 67). Ümberarvestuse korral tuleb aga kontrollida, kas lepingu ülesütlemise eeldused oleksid ka uue maksegraafiku kohaselt täidetud. St kas kostja oli üles ütlemise ajaks täielikult või osaliselt viivituses vähemalt
lg 7 kohasaelt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgne intressimäär kuni 2023. a alguseni, st ka nõude aluseks oleva lepingu sõlmimise ja muutmise ajal, oli 0%. Lepingujärgne intressimäär asendub
lg 7 kohasaelt seadusjärgse määraga, mis oli 0%, ning sellest tulenevalt jääb hageja intressinõue rahuldamata. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (
Seetõttu jääb laenuhaldustasu nõue rahuldamata. 11. Viivisenõue Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei ole tõendatud, saab hageja
lg 7 kohasaelt nõuda seadusjärgset intressimäära, kui see ei ole suurem lepingus kokkulepitud intressimäärast.
Viivist ei saa kohtu hinnangul käsitleda antud sätte mõttes muu tasuna, mistõttu hagejal säilib õigus nõuda viivist. Kuid vastutustundliku laenamise kohustuse mõttest tulenevalt ei saa hageja kohtu hinnangul nõuda ka viivist enam kui seadusjärgses määras, tingimusel, et seadusjärgne viivisemäär ei ületa lepingus kokkulepitud viivisemäära. Lepingus oli viivisemäär intressiga võrdne, 18,9% aastas, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, mistõttu tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Algses hagis nõudis hageja viivist alates lepingu üles ütlemisest, ent asus ka ise seisukohale, et lepingut ei saaks ümberarvestuse korral kehtivalt üles öelduks lugeda. Seega ei saa rahuldada hageja algses hagis esitatud viivisenõuet. Hageja nõuab ümberarvestuse ja 9 tagasimaksete uuesti määramise järgselt edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 3252,81 eurot kohtuotsuse jõustumisest
Kohus rahuldab hageja viivisenõude selliselt, nagu hageja selle on esitanud,
1132 lõikes 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 4.6 (Lisa 1). Kohus ei leia hageja esitatud lepingutingimuste punktist 4.
Säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama. Kuid kuivõrd hageja tõi ise välja, et nõude ümberarvestuse tulemusel ei olnud lepingu üles ütlemisel toimet, siis ei ole eeltoodud kulud tehtud peale lepingu üles ütlemist. Kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata, sest leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, esile on toomata tasu kokkulepe ning tõendamata on, et kahju tekkis just sellises ulatuses. 13. Menetluskulud Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja 22.05.2024. Kohus andis 20.05.2024 määrusega selleks tähtaja, määrates ühtlasi tähtaja teisele poolele menetluskulude vastuväite esitamiseks. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2060 eurot, s.h hageja poolt tasutud riigilõiv 1050 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1010 eurot. Hagis palub hageja mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10 TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja toob välja, et OÜ Julianuse Õigusbüroo osutab teenust 169 eurot tunnis ilma käibemaksuta, et tema lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 6 tundi ja on teinud järgmised toimingud: -alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule kokku 3 tundi; -2.05.2024 seisukoha esitamine 2,5 tundi; -21.05.2024 seisukoha ja menetluskulude nimekirja esitamine 0,5 tundi. Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1050 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 17 699,64 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 20 000 eurot tasuda riigilõiv summas 1050 eurot. Seega hagilt tasutud riigilõiv summas 1050 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 32-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-204817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 p 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades 11 käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, hagiavalduse täiendamist ja kohtule vastamist kahel korral. Kostja menetluses aktiivselt ei osalenud. Kohtu hinnangul on õigusabi osutamise ajakulu põhjendatud 6 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade sisule ja mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 600 eurot (6 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 1650 eurot, millest 1050 eurot on riigilõiv ja 600 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud proportsionaalselt kostja kanda selles ulatuses, milles kohus hagi rahuldas. Võrreldes algse hagihinnaga 17 699,64 eurot rahuldas kohus nõude arvestuslikult 9957,34 euro ulatuses (põhinõue 3534,97 eurot + sissenõutavaks muutunud põhivõlalt 3534,97 eurot viivis arvestatuna ühe aasta eest kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva seadusjärgse viivisemäära alusel 441,87 eurot + tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed kogusummas 5980,50 eurot) ehk 56,26% ulatuses. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hageja menetluskulud 56,26% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 43,74% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist, mõistab kohus TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja 56,26% hageja põhjendatud menetluskuludest (1650 eurot), millele vastab summa 928,29 eurot. Tsiviilasja toimiku andmetel kostjal menetluskulusid ei ole. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Maris Juha kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.