← Eesti

1-23-3346/42

Obsah (8)§ 423§ 73§ 39§ 56§ 57§ 44§ 119§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 17. juuni 2024 Kohtuasja number 1-23-3346 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtua

) § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

  1. veebruari 2024 otsus Apellant Aivars Patmalniksi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Aivars Patmalniks. Sündinud
  2. novembril 1987; Läti Vabariigi kodanik; elukoht XXX; töötab SIA-s ENERSENSE; kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2024 otsus Aivars Patmalniksile mõistetud karistuse osas.
  5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Aivars Patmalniksile

§ 423lg 1 järgi rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 1500 eurot.

  1. Rahuldada apellatsioon osaliselt.
  2. Jätta rahuldamata taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  3. Aivars Patmalniks juhtis
  4. juulil 2022 kella 14.30 paiku Tartumaal Tartu vallas Pataste külas Jõhvi-Tartu-Valga maantee 105.–
  5. kilomeetril mootorsõidukit Toyota Hilux (Läti Vabariigi reg-nr XXX ). Seda tehes ei olnud ta piisavalt tähelepanelik ega ettevaatlik ega veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses. Nimelt ei hoidnud ta vasakpöörde sooritamisel piisavalt pärisuunavööndi vasakusse äärde, vaid pööras pöörderaadiuse suurendamiseks sõiduki paremale, misläbi sulges tee temast paremalt möödasõidule asunud mopeedile Intermoto R15 (reg nr XXX ), mida juhtis A.U. . Mopeed põrkus vastu Toyota Hiluxi parempoolset esiust ja -tiiba. Selle tagajärjel tekkisid A.U. l eluohtlikud tervisekahjustused: vasaku reieluu kaugmise otsa lahtine, killustunud, nihkega murd, mis ulatus põlveliigesesse ning vasaku rangluu keskosa kinnine nihkega murd. Nõnda liigeldes rikkus A. Patmalniks mitmeid liiklusseaduse (LS) sätteid: § 14 lg 2 (tuleb olla hoolikas), § 16 lg 1 (ei või kedagi kahjustada), § 18 lg 1 (teed tuleb anda korrektselt), § 33 lg 2 p 8 (tuleb veenduda manöövri ohutuses) ja § 48 lg 1 (enne vasakpööret peab juht suunduma aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale). Sellest lähtuvalt pani A. Patmalniks toime

§ 423

lg 1 pärase kuriteo: rikkus ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas nõnda teisele inimesele raske tervisekahjustuse. Maakohtu otsus 2. Tartu Maakohtu 8. veebruari 2024 otsusega tunnistati A. Patmalniks

§ 423

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 1-aastase vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ning 3 alusel 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kokkuvõtlikult nähtub otsusest järgmist.

  1. Õnnetuse ajal olid nähtavus ja teeolud väga head.
  2. Toyota parempoolne uks ja poritiib said küllaltki tugevasti kannatada, ent esituli ja esistange on peaaegu kahjustusteta. Seega pidi kokkupõrge auto ja mopeedi vahel toimuma piisavalt suure nurga all: mopeed põrkus autost eemale, mitte ei libisenud mööda külge kuni esistange ja esituleni välja.
  3. A.U. ütlused olid lühidalt sellised. Ta hakkas sõitma mopeediga Jõhvist oma kodunt Elvasse sõbra sünnipäevale. Ta kasutas turvavarustust: kiivrit, kindaid, sõidusaapaid ja tagi. Kuigi dokumentide järgi pidanuks mopeedi maksimumkiirus olema 45 km/h, sõitis tema 55 km/h. Toyota sõitis temast mööda ja mõni aeg hiljem pani sisse vasaku suunatule, hakates tegema tagasipööret. A.U. otsustas Toyotast mööduda paremalt poolt, ent Toyota võttis järsku kaare paremale ning A.U. sõitis sellele n-ö täisgaasiga sisse.
  4. A. Patmalniks kõneles kokkuvõtvalt nõnda. Ta sõitis Ahtmelt Tartu suunas. Tal oli tarvis minna teest vasakul pool asuvale ehitusobjektile ning seetõttu pidi ta pöörama vasakule. Mõni aeg enne seda möödus ta A.U. mopeedist. Peagi vähendas ta vasakpöörde tegemiseks kiirust ja lülitas sisse vasaku suunatule. Ta nägi tahavaatepeeglitest mopeedi – vähemalt 50 meetri kaugusel. Selleks, et vasakule pöörata, võttis ta natuke paremale poole, sest tema auto oli pikk ega tee järsku pööret vasakule. Ta on järelhaagisega sõites harjunud põikama enne vasakpöörde tegemist paremale. Ta ei uskunud, et mopeedijuht temast paremalt mööda sõidab: esiteks oli paremal vähe ruumi ja teiseks ei tohi Lätis paremalt poolt mööda sõita. Ta eeldas hoopiski, et A.U. pidurdab ja laseb temal ära pöörata.
  5. Niisiis sooritas A. Patmalniks vahetult enne vasakpöörde tegemist kõrvalepöörde paremale ehk parempöörde ja käivitas sellega sündmuste ahela, mis päädis õnnetusega ning A.U. vigastustega. A. Patmalniks rikkus mitmeid liiklusnõudeid.
  6. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. A. Patmalniks nii ei käitunud. Kui ta tõesti nägi oma auto tahavaatepeeglist 50 meetri kaugusel A.U. , pidanuks ta olema eriti hoolas veendumaks, kuidas reageerib mopeedijuht tema soovile teha vasakpööre. Sellistes olukordades peab juht olema alati 2

(8)valmis selleks, et tema taga sõitja millegipärast suunatuld ei märka ja näiteks asub möödasõidule aeglasest sõidukist vasakult. Veelgi enam tulnuks süüdistataval eriliselt hoolas olla olukorras, kus ta soovib teha vasakpööret, samas oma auto pöörderaadiuse suurendamiseks pöörab vahetult enne vasakule pööramist paremale. Vahetult enne sellist pööret pidanuks süüdistatav veelkord veenduma, et kannatanu ei asu möödasõidule paremalt. Seda oleks A. Patmalniks pidanud tegema hoolimata sellest, et ta enda sõnul ei teadnud, et Eestis võib mõnikord mööduda autost ka paremalt. Nagu öeldud, peab juht arvestama alati ka sellega, et teine juht võib eksida.
  1. Ka rikkus A. Patmalniks LS § 48 lg 1 nõudeid, mille kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale. Süüdistatava sõnul oli ta pärisuunavööndi sõidusuuna pidevjoonele lähemal kui kahte sõidusuunda eraldavale katkendjoonele. Kui ta oleks aegsasti suundunud pärisuunavööndi vasakusse äärde ja sooritanud vasakpöörde sealt, poleks õnnetust toimunud, sest A.U. l oleks jäänud piisavalt ruumi A. Patmalniksi autost paremalt möödumiseks.
  2. A.U. le mingeid etteheiteid teha ei saa.
  3. LS § 32 lg 9 kohaselt võib mopeedijuht mööduda aeglaselt liikuvast sõidukist paremalt, kui selleks on piisavalt ruumi ja selle sõiduki juht ei ole andnud märku parempöördeks. Pärisuunavööndi laius oli 3,6 meetrit ja pärisuunavööndi kõrval olev teepeenar oli 0,65 meetri laiune – seega oli tee keskel olevast katkendjoonest kuni teepeenra ääreni 4,25 meetrit. Süüdistatava sõnade kohaselt paiknes ta vahetult enne vasakpööret ja parempõike tegemise ajal suunavööndeid eraldavast katkendjoonest umbes ühe meetri kaugusel. Toyota laius oli umbes siis 2,1–2,2 meetrit. Seega pidi kannatanule jääma möödasõiduks ruumi vähemalt meeter või rohkemgi (4,25–1–2=1,25; 4,25–1–2,2=1). Mopeedi laius oli 0,72 meetrit. Seega mahtunuks mopeed igal juhul süüdistatava autost mööda.
  4. LS § 51 lg 1 kohustab tegema möödasõitu paremalt, kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav. Sama paragrahvi
  5. lõike kohaselt tuleb möödasõit katkestada, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist. A.U. l ei olnud aega ei möödasõitu katkestada ega hinnata seda, kas möödasõit oli LS § 33 lg 2 p 8 mõttes ohutu ega takista ega ohusta teisi liiklejaid. A.U. l oli aega reageerimiseks väga vähe.
  6. A. Patmalniks sõitis A.U. st täiesti tarbetult mööda: peaaegu kohe pärast seda möödasõitu hakkas ta vasakule pöörama.
  7. Eeltoodust tulenevalt realiseeris A. Patmalniks

§ 423lg 1 objektiivse koosseisu.

A. Patmalniks oli hooletu: ta ei olnud piisavalt tähelepanelik ega veendunud oma manöövri ohutuses. A. Patmalniksi vastutust ei välista tema mitteteadlikkus sellest, et Eestis tohib teatud juhtudel sõita autost mööda ka paremalt.

  1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
  2. A. Patmalniksi kasuks kõneleb see, et ta realiseeris koosseisulise tagajärje kergema alternatiivi ja ta läks pärast õnnetust A.U. le appi. Rahaline karistus siiski sobiv ei ole, sest A. Patmalniks on kogu aeg olnud veendumusel, et tema midagi valesti ei teinud. Ei tohi jääda muljet, et tegemist on tavalise liiklusrikkumise eest mõistetava rahatrahviga. Piisab ühe aasta pikkusest vangistusest. See tuleb jätta pooleteise aastast katseaega seades täitmisele pööramata. 3

(8)Apellatsioon
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Patmalniksi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar, kes palub oma kaitsealuse õigeks mõista. Apellandi peamised seisukohad on niisugused.
  2. Toyota vigastused viitavad sellele, et see sõiduk ja mopeed liikusid vahetult enne kokkupõrget paralleelselt ühes suunas. Seega ei saa teha järeldust, et kokkupõrge pidi toimuma piisavalt suure nurga all. Kui asuda seisukohale, et sõidukid asusid ühes ja samas reas kõrvuti, rikkus A.U. liiklusseadust. LS § 51 lg 1 lubab teha möödasõidu paremalt, kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav. Esiteks võimaldab seaduse grammatiline tõlgendamine jõuda järeldusele, et eessõitev auto peab juba manöövrit sooritama. Praegu see nii ei olnud: Toyota liikus mopeediga samas reas samas suunas. Teiseks pole täidetud LS § 51 lg 1 selge arusaadavuse nõue: A.U. le ei olnud selgelt arusaadav, et A. Patmalniks pöörab vasakule, sest viimane ei alustanudki manöövrit. A.U. le polnud piisav infoallikas Toyota suunatuli, sest A. Patmalniks oleks vastutuleva auto või muu ootamatu takistuse võinud manöövri katkestada ja sellisel juhul oleks mopeedi ohutu liikumine välistatud. Kolmandaks pidi A.U. hindama olukorda enne seda, kui ta hakkas Toyotast mööda sõitma. LS § 51 lg 4 kohaselt tuleb möödasõit katkestada, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist. Ei saa nõustuda kohtuga, et mopeedile lubatud kiirust ületaval juhil ei olnud võimalik aegsasti tekkinud olukorrale reageerida. LS § 50 lg 3 p 2 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. A.U. käitus hooletult.
  3. Kohus leidis, et A. Patmalniks rikkus LS § 48 lg 1 nõudeid, mille kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale. Kaitsja viitas kohtuvaidlustes LS § 48 lg-le 3, mille kohaselt võib juht juhul, kui ta ei saa ristmikul või ristmikevahelisel teel sõiduki suure pöörderaadiuse või sõidutee seisundi tõttu pöörata LS § 48 lgte 1 ja 2 ning LS § 45 lg 3 nõuete kohaselt, nendest nõuetest kõrvale kalduda, sealhulgas sõita teepeenrale, tingimusel et ei ohustata ega takistata teist liiklejat ega rikuta tee muldkeha. A. Patmalniks selgitas kohtus, et Toyota Hiluxil on suur pöörderaadius. Niisiis oli tema käitumine õiguspärane isegi siis, kui ta sooritas vahetult enne vasakpöörde tegemist kõrvalepöörde paremale. Maakohus seda argumenti ei analüüsinud. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kohtukolleegium leiab, et maakohus tuvastas süüdistuse aluseks oleva sündmustiku korrektselt ning loeb sarnaselt maakohtuga tõendatuks järgmised faktilised asjaolud. A. Patmalniks sõitis
  5. juulil 2022 kella 14.30 paiku Jõhvi-Tartu-Valga maanteel Toyota Hiluxiga Ahtmelt Tartu poole. Samal teel liikus ka roller, mida juhtis A.U. – A. Patmalniks sõitis sellest mööda. Mõni aeg pärast möödasõitu soovis süüdistatav teha vasakpööret, mistõttu vajutas ta sisse vasaku suunatule. Selleks ajaks oli mopeed A. Patmalniksile järele jõudnud. Nähes, et sõiduautol vilgub vasak suunatuli, otsustas A.U. eessõitjast paremalt poolt mööduda. See aga ei õnnestunud, kuna A. Patmalniks pööras mopeedile küljega ette ning blokeeris tema tee: selle tagajärjel põrkas A.U. rolleriga vastu sõiduauto esiosa (esiust- ja tiiba). Õnnetuse tagajärjel sai A.U. eluohtlikud tervisekahjustused: tal diagnoositi põlveliigesesse ulatunud vasaku reieluu kaugmise otsa lahtine killustunud nihkega murd ning vasaku rangluu keskosa kinnine nihkega murd.
  6. Sündmuskoha vaatlusprotokollis sisalduvad fotod lükkavad ümber kaitseväite, justkui sõitnuks mopeed ja sõiduauto kokkupõrke toimumise hetkel paralleelselt. Arvestades Toyota Hiluxi kerekahjustusi – muljumisi sõiduki kõrvalistujapoolsel esiuksel ja -tiival – ning asjaolu, et 4
(8)mopeed asus õnnetuse järel sõiduteega külgnevas kraavis (tl 32–36), asetses sõiduauto kokkupõrke toimumise hetkel mopeedi suhtes küljega ehk n-ö nurga all. Sõiduauto kahjustused on omased nö nurga all toimunud kokkupõrkele, mitte libisemise tagajärjel tekkima pidanud kriimustustele. Taolist järeldust kinnitavad otsesõnu ka A.U. ütlused (tl 81–82), kelle sõnul pööras eessõitja talle paremale ette. Ka A. Patmalniks ei eita, et ta võttis vasakpöörde sooritamiseks enda sõidukiga veidi paremale, kirjeldades seda vasakpöördele eelneva manöövrina – enda sõnutsi poleks ta teistmoodi talitades autoga välja keeranud (tl 83).
  1. A. Patmalniksile on ette heidetud tervet rida liiklusrikkumisi, sh väga üldist laadi, st LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 – vt käesoleva otsuse p
  2. Kohtupraktikas on selgitatud, et osundatud laiade sätete näol on tegemist ettevaatamatusdeliktidele omase üldise hoolsuskohustuse positiveerimisega seaduses, mis saab olla eraldi etteheite aluseks üksnes siis, kui ei esine mingeid spetsiifilisemat laadi rikkumisi – kui aga vastavad erinormid olemas on, ammendub kõnealuste üldiste sätete ebaõigus erinormides sisalduvas ebaõiguses (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-1175/54, p 123; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-20-1414/45, lk 16; Tartu Maakohtu otsus nr 1-23-6828/11, p 30 (jõustumata)). Ringkonnakohtu meelest tuleb A. Patmalniksile teha etteheide LS § 33 lg 2 p 8 (tuleb veenduda manöövri ohutuses) ja § 48 lg 1 (enne vasakpööret peab juht suunduma aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale) rikkumistes.
  3. Olgugi, et LS § 48 lg 3 võimaldab sõiduautol, mis ei saa oma suure pöörderaadiuse või sõidutee seisundi tõttu teha vasakpööret sõiduteevööndi pärisuunavööndi vasaku ääre lähedal, liikuda enne vasakpöörde tegemist teeserva ligi (vajadusel ka teepeenrale), tuleb sõidukijuhil selliselt talitamiseks veenduda igakülgselt manöövri ohutuses. Kohtukolleegiumi meelest ei tule viidatud säte siiski praegusel juhul kõne alla, sest Toyota Hiluxi jaoks oli pöörderaadius vasakpöörde sooritamiseks piisav. Piiratud pöörderaadiusest (ja vajadusest põigata enne vasakule pööramist paremale) saaks ringkonnakohtu meelest rääkida näiteks siis, kui läheduses on mõni kõrge objekt (nt äärekivi, liiklusmärk vms), kui veetakse järelkäru või kui on tegemist kitsa tee ja võrdlemisi suurte gabariitidega (välismõõtmetega) sõidukiga – näiteks veoki või bussiga. Kõnealune sündmus toimus aga laial tasasel maanteel ja Toyota Hiluxi näol oli tegemist sõidukiga, mis polnud sedavõrd suur, et nõudnuks tavapärasest suuremat pöörderaadiust. Järelikult rikkus A. Patmalniks LS § 48 lg-t 1, mille kohaselt peab juht enne vasakpööret suunduma aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vasakusse äärde. Seega saab jõuda järeldusele, et A. Patmalniks tegi ebavajaliku ja ohtliku põike paremale seetõttu, et tal oli niisugune harjumus kujunenud välja tulenevalt sellest, et ta sõitis tihti järelkäruga. Seda möönis vähemalt osaliselt ka A. Patmalniks ise (tl 83 pöördel).
  4. Isegi kui leida, et vasakpöörde sooritamine nõudis A. Patmalniksi poolt sõiduauto jaoks tavapärasest suuremat pöörderaadiuse võtmist, pidanuks ta siiski sooritatava manöövri ohutuses veenduma – iseäranis veel olukorras, kus ta oli enne põike tegemist sõitnud mööda teeserval liikunud mopeedist. Seega oli A. Patmalniks teadlik, et sõiduteel on vähemkaitstud liikleja, kes talle läheneb. Kirjeldatud olukorras pidanuks A. Patmalniks üles näitama keskmisest suuremat ettevaatlikust. Ehkki süüdistatav vaatas enda sõnul nii tahavaate- kui küljepeeglitesse (tl 82 pöördel), ei kinnita seda sündmuse asjaolud: ta põrkas mopeediga kokku.
  5. Nõustuda ei saa ka kaitseteesiga, justkui poleks vilkuv suunatuli olnud piisav arvestamaks, et suunda näitav sõiduk alustab (peagi) manöövrit – vastupidise järelduse korral kaotaks suuna näitamine liikluses oma mõtte. Pidades silmas mootorsõidukite liikumiskiirusi ning sellest tingitud lühikest reageerimisaega, on suunatulemärguanne piisav tegur, mille alusel kaasliiklejate manöövreid prognoosida ning enda käitumist selle järgi kujundada. 5
(8)
  1. Siiski on kaitsjal õigus, et täiesti korrektselt ei käitunud ka A.U. . Möödasõit on ohtlik manööver ja seda sooritades tuleb olla eriti ettevaatlik. Maakohus viitas sellele, et A.U. l jäi möödasõiduks ruumi umbes meeter või veidi enam. Samas oli A.U. mopeedi laius 72 sentimeetrit. Niisiis pidanuks Toyota ja mopeedi vahele jääma möödasõidu hetkel igal juhul võrdlemisi/väga väike külgvahe. Kui külgvahe on väike, tekib suur kokkupõrke oht – isegi kui mõlema sõiduki juhid on suhteliselt või isegi täiesti hoolsad. Näiteks võib teepinna ebatasasus tingida selle, et üks sõiduk kaldub juhi planeeritud trajektoorist natuke kõrvale. Samuti võib juht mingi teel oleva takistuse tõttu instinktiivselt oma trajektoori mõnevõrra muuta. Ka võib mõningase suunamuutuse tingida juhi mingi ootamatu reaktsioon – nt aevastus vms. Samuti võib teele joosta mõni loom vms. Kõik niisugused olukorrad võivad päädida kokkupõrkega. Kokkupõrget aga ei pruugiks toimuda siis, kui külgvahe oleks möödasõidu hetkel suurem – või kui paremalt möödasõitev juht sõidaks küllaltki väikese kiirusega. Eelnevast lähtuvalt sõitis A.U. vahetult enne avariid liiga kiiresti ja rikkus seega LS § 50 lg 2 p 1: kui saab eeldada, et möödasõidu hetkel jääb mopeedi ja auto vahele maksimaalselt paarikümne (mõnekümne) sentimeetri laiune külgvahe, ei tohi mopeedijuht sõita autost mööda 55 km/h, vaid ta peab liikuma oluliselt aeglasemalt.
  2. A.U. liiklusrikkumine ei tähenda siiski seda, et A. Patmalniks oma rikkumiste ja seeläbi A.U. le kahju tekitamise eest ei vastuta. Kriminaalkolleegiumi hinnangul polnud A.U. rikkumine sedavõrd suure kaaluga, et A. Patmalniksil poleks olnud võimalik A.U. möödasõitu temast ette näha – ja see oleks vabastanud ta kohustusest jälgida liiklust hoolikalt (peeglitest või pead pöörates) ka vahetult enne paremale põikamist. Lõppeks oli A. Patmalniksi autost paremalt möödasõitmine kõigiti võimalik ja A. Patmalniks teadis, et A.U. mopeed tema taga sõidab. Ka ei saa rääkida A. Patmalniksi vastutust vääravast A.U. teadlikust eneseohustamisest: esiteks tuleb korrata, et A.U. eksimus oli küllaltki väikese kaaluga ja teiseks ei arvestanud A.U. sellega, et A. Patmalniks teeb põike paremale.
  3. Hoolsama ja tähelepanelikuma käitumise korral oleks A. Patmalniks saanud liiklusõnnetust vältida, mistõttu on temale omistatav liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest. Nagu viidatud, oli A. Patmalniks teadlik maanteel lähenevast (tema järel sõitvast) mopeedist. Muu hulgas seetõttu pidanuks ta mõistma, et autoga paremale poole kaldumine võib kaasa tuua rolleriga kokkupõrke. Tõik, et A. Patmalniks ei vaadanud peeglitesse ega veendunud manöövri ohutuses, kinnitab, et süüdistatav ei pidanud kokkupõrget võimalikuks. Samas oleks ta pidanud ette nägema, et sõidukiga paremale poole põikamine võib päädida kokkupõrkega. Kui A. Patmanliks oleks järginud liiklusnõudeid (täitnud hoolsuskohustust), ei oleks tema juhitud mootorsõiduk mopeediga kokku põrganud. Kirjeldatud teo pani süüdistatav seega toime hooletusega.
  4. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. Ka ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik jaatada ühtegi A. Patmalniksi süüd välistavat tegurit. Muu hulgas ei saa A. Patmalniks tugineda

§ 39järgsele keelueksimusele.

Tõsi, tema väitel ei tohi Lätis paremalt mööda sõita. Esiteks ei pruugi see väide olla õige: paljudes Euroopa riikides tohib teatud eelduste korral sõita mööda ka paremalt. Seetõttu võib see nii olla ka Lätis – ja A. Patmalniks lihtsalt ei tea seda või valetab selles osas. Samas polegi eelöeldu oluline. Ka olukorras, kus A. Patmalniksi meelest poleks keegi tohtinud temast paremalt mööda sõita, oleks ta pidanud paremale põikama asudes ikkagi peeglisse või üle õla vaatama, sest ta teadis, et A.U. talle tagantpoolt läheneb. Seega ei olnud A. Patmalniks keelueksimuses. Olgu siiski juhitud tähelepanu ka sellele, et keelueksimus ei välistaks juhi vastutust iseenesest:

§ 39lg 1 kohaselt peab see eksimuse olema ka eksijale vältimatu.

Kui keegi hakkab Eestis autoga sõitma – eriti veel suure ja raske autoga – , peab ta endale Eesti liikluseeskirjad selgeks tegema. 30. Seega talitas maakohus õigesti, kui tunnistas A. Patmalniksi

§ 423lg 1 järgi süüdi. 6

(8)31. Küll aga tuleb KrMS § 338 p 4 alusel tühistada A. Patmalniksile karistuseks mõistetud üheaastane vangistus.

§ 56

lg 1 ls 1 kohaselt on karistamise aluseks süü.

§ 56

lg 2 ls 1 sätestab, et vangistust võib mõista üksnes juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus hindas A. Patmalniksile teosüüd keskmisest väiksemaks, kuid eelistas siiski vangistust rahalisele karistusele, leides, et rahaline karistus pole süüdistatava mõjutamiseks piisav. Muu hulgas heitis esimese astme kohus A. Patmalniksile ette seda, et viimane pidas juhtunut pelgalt õnnetuseks – kohtu meelest ei tohiks niisuguses olukorras tekitada muljet, et karistuse näol on tegemist tavalise liiklusrikkumise eest mõistetud rahatrahviga. Taoliste põhistustega ringkonnakohus nõus ei ole. 32. Esimese astme kohus on karistusliigi valikul lähtunud peaasjalikult sellest, et A. Patmalniksi meelest ei käitunud ta valesti. Kolleegiumi meelest ei saa aga karistust kergendava asjaolu mitteesinemist süüdistatavale ette heita – on ju tehtu (eksimuse) tunnistamine ja teo kahetsemine käsitletavad karistust kergendavate asjaoludena (

§ 57lg 1 p 3).

Vastupidine tõlgendus viiks enese mittesüüstamise privileegist irdumiseni. Ekslik on ka seisukoht, justkui võiks rahalise karistuse mõistmine näida n-ö tavapärase liiklustrahvi määramisena – seadusandja on

§ 423lg-s 1 ühe sanktsioonina näinud otsesõnu ette rahalise karistuse.

Maakohtu arusaama järgimise korral ei tulekski rahalise karistuse mõistmine

§ 423

lg 1 puhul kõne alla või aktualiseeruks see karistusliik vaid väga erandlikel juhtudel. See oleks aga vastuolus

§ 56

lg 2 ls-ga 1 ja nõnda kaotaks rahaline karistus eraldiseisva karistusliigina oma mõtte. 33. Praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et A. Patmalniksile saab ette heita vaid kahe liiklusnõude rikkumist – seda, et ta põikas enne vasakpöörde sooritamist paremale ega veendunud sellise manöövri ohutuses. Nii toimides realiseeris süüdistatav küll

§ 423lg-s 1 sätestatud koosseisu, kuid täitis selle leebema alternatiivi – A.U.

ei saanud surma, vaid „üksnes“ raskelt viga ning puuduvad tõendid selle kohta, et see avarii oleks tekitanud A.U. le mingeid püsivaid tõsiseid tagajärgi. A. Patmalniksi süüd vähendab mõnevõrra ka see, et A.U. sõitis mopeediga lubatust kiiremini. Oluline on seegi, et A. Patmalniks andis kannatanule vahetult pärast õnnetust vajalikku abi ning teavitas juhtunust Häirekeskust, jäädes ootama abi saabumist. Viidatud liiklusnõuete rikkumiste iseloom ning süüdistatava käitumine sündmuskohal annavad aluse järeldada, et tegemist oli ühekordse eksimusega, mistõttu võib ainuüksi õnnetusse sattumise fakt mõjutada A. Patmalniksit liikluses senisest suuremale hoolsusele. Seepärast leiab kolleegium, et rahaline karistus on A. Patmalniksi mõjutamiseks piisav. Vangistuse mõistmine pole põhjendatud. 34. Rahalise karistuse puhul on sanktsiooniraam üldosalises mõttes iga kord sama:

§ 44lg 1 järgi kolmkümmend kuni viissada päevamäära.

Samas tuleb võtta arvesse, et niisuguste koosseisude puhul, mis võimaldavad rahalist karistust, võib vangistuse maksimummäär oluliselt erineda: nt näeb

§ 119

lg 1 ette kuni üheaastase vangistusega, ent nt

§ 121lg 2 sätestab kuni viieaastase vangistuse.

Seetõttu poleks korrektne mõista muidu ühesuguse süü puhul sama päevamääralist rahalist karistust inimesele, kes pani toime

§ 119

lg 1 järgse teo, ja sellele, kes sooritas

§ 121

lg-le 2 vastava teo – viimase puhul peaks päevamäärade arv olema oluliselt kõrgem.

§ 423lg 1 näeb lisaks rahalisele karistusele ette kuni kolmeaastase vangistuse.

Seetõttu peaks lähtuma sellest, et vähemalt üldjuhul ei tohiks selle teo eest mõistetav rahaline karistus ületada (oluliselt) 300 päevamäära (ei ole ju võimalik mõista ka 5 aasta pikkust vangistust, vaid maksimaalselt saaks vangistus olla 3 aasta pikkune). Arvestades käesoleva otsuse eelmises punktis välja toodud asjaolusid ja pidades silmas eripreventiivseid kaalutlusi, peab kriminaalkolleegium A. Patmalniksi jaoks kohaseks karistuseks 150 päevamäära. 7

(8)35.

§ 44

lõigete 2 ja 3 järgi arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Reeglina arvutatakse süüdistatava keskmine päevasissetulek kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud aasta tulumaksuga maksustava tulu järgi (

§ 44lg 3).

Praegu A. Patmalniksi sissetulekut kindlaks ei tehtud, sest „Eesti politseil puuduvad andmebaasid, mille kaudu oleks võimalik tuvastada Läti kodaniku Aivars Patmalniksi sissetulek“ (tl 54). Seetõttu ei jää üle midagi muud, kui lähtuda miinimumpäevamäärast ehk kümnest eurost. Seesugune olukord on kummaline – eriti pidades silmas seda, et rahaline karistus on

§ 56lg 2 ls 1 kohaselt Eestis primaarne karistusliik.

Sisuliselt tähendab politsei lähenemine (pole andmebaasi, järelikult miinimummäär) seda, et esmane karistusliik on Eestis välismaalaste puhul ebaefektiivne. Samas ei nõua õiguslik regulatsioon seda, et päevamäär tuleb tingimata paika panna mingi andmebaasi najal. Vabariigi Valitsuse

  1. augusti 2002 määruse nr 264 „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ § 4 lg 2 p 2 kohaselt saab lähtuda ka andmetest, mis pärinevad süüdistatavale väljamakseid teinud tööandjalt, muult isikult või asutuselt. Seda silmas pidades võiks olla mõeldav, et vähemalt Euroopa Liidu kodanikest süüdistatavate puhul esitab Eesti menetleja süüdistatava koduriigile vastava päringu. Ka ei ole välistatud see, et süüdistatava sissetulek tehakse kindlaks teda ennast küsitledes – sest viimati viidatud säte räägib ka „muu isiku“ käest andmete pärimisest. Praegu aga eeltoodu abiks ei ole – A. Patmalniksi rahalise karistuse suurus on 1500 eurot (150x10).
  2. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus osaliselt Tartu Maakohtu
  3. veebruari 2024 otsuse ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. Patmalniksile rahalise karistuse. Kaitsja taotles A. Patmalniksi õigeksmõistmist ja see hõlmab kolleegiumi meelest ka karistuse kergendamisele suunatud taotluse. Seepärast loeb ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt rahuldatuks.
  4. Kaitsja taotleb apellatsioonis menetluskulude riigi kanda jätmist. Kummati ei ole apellatsioonile menetluskulude nimekirja lisatud ega ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul seda esitatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellekohase taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.