Obsah (4)

§ 4062§ 4034§ 94§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 24.05.2024.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-130211 Ts

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 10. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 8 20.10.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,52%, alates 30.11.2020 20,09% ning alates 31.05.2021 18,68%. 11. Kohus leiab, et lepingutes märgitud krediidikulukuse määr tegelikkusest kõrgem ei olnud ning vastav määr

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

12.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 13.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (214-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest 9 kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (221-13098, p 21).
4. Hageja selgituse kohaselt kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, kostja poolt esitatud pangakonto väljavõtet ning maksehäireteregistri andmed (maksehäired puudusid). Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt oli laenu väljastamisele eelneva kuue kuu jooksul kostja keskmine sissetulek 1 328,69 eurot, see oli töötasu. Kostjal oli üks igakuine kohustus P OÜ ees 45,02 eurot kuus. Majapidamiskulude ulatuseks arvestati 300 eurot kuus. Kostjale määrati laenulimiit 5 000 eurot ning eeldusel, et ta oleks selle kohe täies ulatuses kasutusele võtnud, oleks kohustustest ülejääv igakuine summa olnud 604,66 eurot kuus. Maksejõulisust kontrolliti ainult esimese lepingu, so 20.10.2020 lepingu sõlmimise ajal. Laen toimis analoogselt krediitkaardile, mis võimaldab kliendil omada minimaalset summat kasutamiseks ja rahaliste vahendite tagastamisel täieneb võimalus kasutada krediidilimiiti. Korduv maksejõulisuse kontroll toimunuks sel juhul kui klient soovinuks suurendada krediidilimiidi summat. Kostja puhul seda ei olnud.
5. Kohus leiab, et hageja selgitused lepingu sisu kohta kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega kooskõlas ei ole. 20.10.2020 lepingust ega selle järgnevatest muudatustest ei nähtu, et lepinguosalised oleksid kokku leppinud konkreetse ulatusega krediidi korduva kasutusse võtmise võimaluses või et kostja saanuks arvelduskrediiti. Lepingu üldtingimustes on mõistetena defineeritud, et kasutuslimiit on maksimaalne piirsumma, mille laenusaaja määrab kokkuleppel laenuandjaga ja mille piires laenuandja võimaldab laenusaajal laenu saada ning krediidilimiit on maksimaalne piirsumma, mille piires laenuandja võimaldab laenusaajal laenu võtta. Kokkulepet konkreetses summas „limiidi“ kohta lepingud ei sisalda, viited 5 000 eurole vm summale puuduvad. Hageja viidatud p 5.4.1 kohaselt laenusaajal on õigus saada talle võimaldatud krediidilimiidi ja kasutuslimiidi piires ning laenulepingu raames täiendavat laenuosa, logides oma kasutajanime ja parooliga sisse laenuandja veebilehele www.monefit.ee või laenuandja asukohas. Vastavalt p 5.4.2 kohaldatakse mh kasutuslimiidi piires täiendava laenuosa saamise taotlemisel p 5.3.1.-5.3.2., 5.3.5.-5.3.
6. Seega nn täiendava laenuosa saamise eelduseks oli lepingu muutmine nagu lepingupooled nähtuvalt eelviidatud tõenditest ka tegid. Üldtingimuste p 5.3.1 kohaselt laenu taotlemiseks tutvub laenutaotleja lepingutingimustega ja esitab laenuandjale laenu saamiseks vajalikud andmed, täites laenutaotluse kohustuslikud väljad laenuandja veebilehel xxxx. Punkt 5.3.5 järgi laenu taotlemisel peab laenutaotleja lisaks vastavalt laenuandja nõudmistele täitma küsimustiku laenusaaja maksevõime hindamiseks ja laenu väljastamisega seonduvate asjaolude tuvastamiseks, samuti esitama laenuandja poolt nõutavad dokumendid laenusaaja maksevõime hindamiseks. Et täiendavate laenude andmises kokku leppimisel hinnatakse uuesti tarbija krediidivõimelisust tulenes seega ka krediidiandja enda tüüptingimustest. Ainuüksi vastava tegemata jätmisega rikkus krediidiandja kohtu hinnangul krediidivõimekuse hindamise kohustust. Krediidiandja ei ole mh välja selgitanud, mis põhjusel vajas kostja pidevalt täiendavat laenu, milline käitumine iseenesest viitab sellele, et isik on sattunud oma kohustuste täitmisega raskustesse ning täiendav laenude võtmine jätkusuutlik ei ole.
7. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud mh esialgse lepingu sõlmimisel ka välja kostja muude kohustuste ulatust. Hageja ei ole välja toonud, millist teavet kostja ise laenu taotlemisel esitas ning kas see oli kooskõlas tema pangakontolt nähtuvate andmetega. Esitatust ei nähtu, et konto väljavõtte vm tõendi alusel oleks tuvastatud kostja tegelike nn majapidamiskulude suurus, so igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Konto väljavõttelt (dtl 191-266) nähtub, et kostja on igakuiselt tasunud K. P. kontole pärast palga laekumist makse selgitusega „arved“, ainuüksi mille suurusjärk on keskmiselt ca 300 eurot, st tegelik kulu seoses kõigi esmavajadustega pidi olema kõrgem kui krediidiandja poolt arvestatud 300 eurot. Laenulepingu sõlmimisega samal kuul, so 2020.a. oktoobris on kostja teinud makseid seoses kolme krediidiga (03.10.2020 kaks makset P OÜ-le mille selgituses on erinev lepingu nr ja makse I AS-ile). Esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud nimetatud kohustuste põhiosa ja 10 intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Igakuiselt on kostja tasunud 50 eurot viitega garaaži üürile, mida arvestatud ei ole. Väljavõttest nähtub läbivalt, et kostja kontol püsivalt vahendeid märkimisväärses ulatuses ei ole. Enamiku oma sissetulekust on kostja kandnud pidevalt isikutele S.-M. P. ja K. P., mis võib viidata täiendavatele kohustustele. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks selle kohta selgitust küsinud.
8. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 20.10.2020 lepingu ning selle muudatuste sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 21.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu ning kõigi selle muudatuste sõlmimise ajal on

§ 94-järgne intressimäär 0%.

Seoses sellega jääb hageja nõue intressivõlgnevuse välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 22.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Hageja märkis, et krediidiandja ütles lepingu üles 28.07.2022 avaldusega (dtl 37). Samuti tõi hageja välja, et kokku maksis krediidiandja kostjale laenulepingu ja selle muudatuste alusel 5 735 eurot (maksed dtl 123-125, 277, 291, 307, 323, 338, 354, 370, 385, 401, 417, 434, 451, 468, 485, 501, 517, 534, 551, 557). Kohus leiab, et ümberarvetus tagasimaksete kohta tuleb teha lähtuvalt lepingupoolte viimasest lepingumuudatusest, sest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine mõjutab üksnes intressimäära, mitte muude lepingujärgsete kokkulepete kehtivust. 01.09.2021 lepingumuudatuse kohaselt laen tuli tagastada selliselt, et igakuise makse suurus on 3% põhisumma jäägist, kuid kokku kuni 85 maksega, st ümberarvestamisel (ainult põhivõlgnevus, intress 0) oleks osamaksete 1-84 suurus 67,47 eurot ja viimane osamakse 67,52 eurot kuus. Nähtuvalt viimasest maksegraafikust (al dtl 560) oli 28.07.2022 seisuga saabunud 11 osamakse tasumise tähtpäev, so lähtudes, et üks osamakse on 67,47 eurot, siis kokku 742,72 eurot. Hageja väitel on kostja krediidiandjale kokku maksnud 2 207,57 eurot. Ülesütlemisavalduse tegemise seisuga ülesütlemise materiaalsed eeldused seega täidetud ei olnud ning kohus asub asub seisukohale, et avaldus oli toimeta ja leping sellega ei lõppenud.
2. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud 32 osamakset (01.10.202118.05.2024), so kogusummas 2 159,04 eurot. Kuna kostja on tasunud 2 207,57 eurot, siis laenu põhiosa võlgnevus otsuse tegemise seisuga puudub, kuna leping jätkuvalt kehtib, siis kostja õigus ülejäänud tagastamata laenusumma kasutamiseks lõppenud ei ole. Kohus jätab 11 rahuldamata ka nõude põhivõlgnevuse välja mõistmiseks. Seoses põhivõlgnevuse puudumisega ei saa tekkinud olla ka nõudeid viivise väljamõistmiseks ega sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud
3. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja kanda. Kuna kostja menetluses sisuliselt ei osalenud, ei saanud kostjal menetluskulusid ka tekkida. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 12