lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
lg-st 7 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda intressi
§-s 94 sätestatud määras. Kuna Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli intressimäära suuruseks intressi tasumise perioodil 0,0 %, siis ei nõua hageja kostjalt intressi. Lepingu nr xxxx sõlmimisel oli laenusummaks 530 eurot, millest 30 eurot oli lepingutasu. Välja maksti kostjale laen summas 500 eurot ning kostja tasus lepingu katteks 404,20 eurot. Seega on laenulepingust nr BLxxxx tulenev põhivõlgnevus 95,80 eurot (500-404,20=95,80 eurot. Laenulepingu nr xxxx oli laenusummaks 2658 eurot, millest 158 eurot oli lepingutasu ning kostjale maksti välja laen summas 2500 eurot ja lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidiandjale 809,60 eurot. Seega on laenulepingust nr BLxxxx tulenev põhivõlgnevus 1690,40 eurot (2500-809,60=1690,40 eurot). Laenulepingute nr BLxxxx ja BLxxxx alusel on põhivõlgnevus kokku summas 1786,20 eurot (95,80 + 1690,40 = 1786,20 eurot). Hageja arvestas viivist
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, tasumata põhinõudelt 1786,20 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so 24.03.2021 kuni 08.03.2024 ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on 496,34 eurot. Edasiulatuvat viivist nõuab hageja kostjalt põhinõudelt 1786,20 eurolt
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.03.2024 kuni põhinõude 1786,20 euro täitmiseni. Hagi esemes palub hageja kostjalt välja mõista järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,34 eurot ja edasiulatuv viivis
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (hagi ese dtl 119; hagiavaldus dtl 110-120).
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (dtl 110-120).
lg 1 ja
10. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (
) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul hagejal (vt tulenevalt
lg 1).
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3; 24.11.2023 Riigikohtu lahend nr 2-21-13098 p-id 18, 20, 21, 22). Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. 11. Kohus tuvastas, et B AS sõlmis kostjaga laenulepingud nr BLxxxx ja nr BLxxxx (tarbija krediidilepingud) oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu
lg 1 mõttes.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja kinnitas hagiavalduse punktis 4.2, et B AS (krediidiandja) ei ole mõlema laenu väljastamisel järginud vastutustundlikku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse punktis 4.3 toodult ei nõua hageja kostjalt intressi ja haginõudest nähtuvalt haldustasu ega lepingu tasusid (dtl 117; dtl 119). Kostja väidetel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd krediidiandja väljastas teadvalt laenud, arvestamata asjaoluga, et kostjal puudus krediidivõimekus laenude tagastamiseks (kostjal puudus sissetulek ja ta oli töötu). Krediidiandjal oli kostja nõusolek pensioniregistrisse päringu tegemiseks, mida krediidiandja ei teinud ja krediidiandjal oli veebilehel esitatud kostja pangakonto väljavõte. Kostja palus tasaarvestuse avaldusega tasaarvestada talle tekkinud kahju krediidiandja krediidi tagastamise nõudega, kuna krediidiandja rikkus tahtlikult lepingueelseid kohustusi. Kostjale tekitatud kahju koosneb kõigist krediidist tekkinud negatiivsetest tagajärgedest, milles kostja ei oleks olnud, kui lepingud oleksid jäänud sõlmimata ning tekitatud kahju suuruseks on kogu hageja nõue, mis esitati kostja vastu. Võla loovutamisel rikkus krediidiandja isikuandmete kaitse seadust saates andmed mitte uuele võlausaldajale, vaid kellelegi teisele. Kostja leidis nõude loovutamisega seonduvalt, et isikuandmete kaitse seaduse rikkumisega on seotud krediidiandja ja hageja. Hageja märkis seevastu, et kostja kinnitas mõlema laenu taotlemisel, et tema tööandjaks oli T OÜ ja sissetulekuks oli 1074 eurot, mis tähendas seda, et kostja avaldas laenu taotledes krediidiandjale valeandmeid. Hageja palus kohtul jätta kostja avaldus tekitatud kahju tasaarvestamiseks rahuldamata. See, kas B AS rikkus isikuandmete kaitse seadust või mitte, ei hakanud hageja hindama, sest hageja ei ole selles vaidluses subjektiks. 12. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta tõendeid. Hagi punktis 4.2 toodud kinnitusest ja kostja väidete põhjal saab järeldada seda, et asjas ei ole vaidlust selles, et laenulepingute nr BLxxxx ja nr BLxxxx sõlmimisel rikuti
Seega ei ole antud juhul enam asjakohased kostja väited, kas B AS teostas kostja (so kostja nõusoleku olemasolul) suhtes pensioniregistrisse päringu või kas B AS hindas kostja pangakontoväljavõtet kostja krediidivõimekuse kindlakstegemiseks. Tähendust ei oma enam ka hageja väited, kas kostja avaldas laenutaotlustes valeandmeid oma sissetuleku osas, sest hageja on kinnitanud hagis vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist ja on hagis teostanud nõuete osas ümberarvestuse. 13. Kostja ei ole oma vastuväidetes vaidlustanud ka asjaolu, et eelmärgitud laenulepingustest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud. Kostja on vastuväitena tuginenud vaid sellele, et loovutamisel rikkus B AS ja hageja väidetavalt isikuandmete kaitse seadust, kui 15.09.2022 teavitusest nähtuvalt teavitas B AS esialgselt ekslikult teist klienti (dtl 130-132).
sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kohus on seisukohal, et kostja eelnev vastuväide ei mõjuta laenulepingute kehtivust ja hagejal on nõude loovutusest tulenevalt nõudeõigus. 14. Kohus on 10.05.2024 kohtumääruses selgitanud, et kostja kahjunõudeks ei saa lugeda hageja nõuet (so tasumata laenusummat ja viiviseid). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine automaatselt kahju tekkimist kostjale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
lg‑s 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, mis sama paragrahvi lõike 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega (dtl 184-185). Kohus on seisukohal, et kostja tasaarvestuse avaldus ei vasta nõuetele ja kahjunõude eeldused ei ole täidetud, mistõttu jätab kohus kostja tasaarvestuse avalduses esitatud kahjunõude arvestamata. 15. Vaidlustamata asjaoluna on B AS-i poolt laenuleping nr xxxx üles öeldud 22.03.2021 (dtl 65) ja laenuleping nr BLxxxx on ülesütlemisega lõppenud 23.03.2021 (dtl 103). Kostja sai laenulepingute nr xxxx ja nr BLxxxx alusel laenu kokku summas 3000 eurot, kostja on tagasimakseid laenulepingute katteks teinud kogusummas 1213,80 eurot (500+2500=3000 eurot; 3000-404,20-809,60=1786,20 eurot), mida kostja vaidlustanud ei ole. Kostja ei ole esitanud TsMS § 230 lg 1 mõistes tõendeid, et tasumata laenusumma oleks tasutud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kostja tagasimaksed lugeda põhinõude katteks, mida hageja on hagiavalduse p-des 4.3.1, 4.3.2 ja 4.3.3 (dtl 117) ka teinud. Kuivõrd kostja on
tähenduses laenulepinguid nr xxxx ja nr BLxxxx rikkunud (kostja poolt on tagastamata laenusumma 1786,20 eurot), siis on hageja põhinõue 1786,20 eurot põhjendatud. 16.
ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning
lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist.
lg 1 järgi võib võlausaldaja Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt
lg-le 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 496,34 eurot (periood 24.03.2021 kuni 08.03.2024
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras) ja edasiulatuva viivise
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1786,20 eurolt alates 09.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni (hagi ese dtl 119). Seega nõuab hageja seadusjärgses viivisemääras viiviseid, mis on kooskõlas
Kooskõlas
lg 1 p 1 ja p 6,
,
lg 1,
MS § 367 on hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus põhjendatud viivisekalkulaator.ee kasutades summas 496,23 eurot ja edasiulatuv viivisenõue alates 09.03.2024 põhinõudelt 1786,20 eurolt
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõudeni täitmiseni on põhjendatud. Kohus jätab eeltoodust tulenevalt rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 0,11 eurot (496,34-496,23=0,11 eurot). 17. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja järgmised nõuded: põhivõlgnevus 1786,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 496,23 eurot ning edasiulatuv viivisenõue alates 09.03.2024 põhinõudelt 1786,20 eurolt
Rahuldamata jääb sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 0,11 eurot.
) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis. 20. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.