← Eesti

3-21-2973/12

Obsah (5)§ 15§ 37§ 38§ 36§ 44

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2973 Haldusasi X kaebus Maksu- ja Tolliameti 12.10.2

) § 29 lg 4 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu, mida mitteresident sai vara võõrandamisest, kui müüdud kinnisasi asub Eestis (v.a maksuvabad tehingud). Mitteresidendid deklareerivad saadud kasu vara võõrandamisest vormil V1.

§ 15

lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (

§ 37

) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest.

§ 37

lg 1 kohaselt on vara (

§ 15

lg 1) müügist saadud kasu või kahju müüdud vara soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõestatud kulud.

§ 38

lg 1 kohaselt on soetusmaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. 6

(11)13. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohalt tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud

§ 36

lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Nimetatud kohustus ei ole ajaliselt piiratud, mistõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, mille kohaselt ei saanud kaebaja dokumente maksuhaldurile esitada põhjusel, et nende säilitamise tähtaeg on tema arvates möödas. Maksuvaba kasu arvestamiseks on maksumaksjal kohustus muu hulgas säilitada vara soetamise ja võõrandamisega seotud lepinguid ning kõiki neid dokumente, mis tõendavad tulust tehtavaid maha arvamisi. Soetusmaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olema olemas vara võõrandamisest saadud kasu deklareerimiseni ning seal edasi veel kuni maksunõude aegumiseni. Kuivõrd tahtluse puhul on maksusumma määramise aegumistähtaeg MKS § 98 kohaselt viis aastat, st maksuhalduril on õigus maks määrata ka peale kolme aasta möödumist, siis peavad maksukohustuslasel kõigi maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude välja selgitamiseks vajalikud dokumendid olemas olema vähemalt viis aastat arvates deklareerimiskohustusest. Seega, vastates kaebaja seisukohale leiab kohus, et kaebaja pidi kinnistu parendamisega seotud kuludokumente säilitama veel ka 20.01.

  1. Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.06.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-1884 (p 14) märkinud, et kinnisvara näol on reeglina tegemist kõrge väärtusega varaga, mille puhul peaks isik arvestama selle võimaliku võõrandamisega, ning seda ka juhul, kui kinnisvara soetatakse isiklikuks kasutamiseks. Seega on maksukohustuslasel kinnisvara soetamise ja parendamisega seotud dokumentide säilitamise kohustus ning tehtud kulude kasust maha arvamise soovi korral kohustus sellised dokumendid maksuhaldurile nõudmisel esitada. Dokumente mitte säilitades võtab maksukohustuslane riski, et maksuhaldur ei aktsepteeri järelkontroll raames tõendamata kulutuste ulatuses maksukohustuse vähenemist. Nimetatust tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei ole tal alates deklareerimiskohustuse tekkimisest kolme aasta möödumisel enam kohustust tõendada kinnisasja soetamisega seotud kulutusi. Kohus märgib, et muu hulgas pidas maksuhaldur juba 06.03.2020 kuni 19.10.2020 kaebaja abikaasaga kirjavahetust seoses 2017 aastal võõrandatud kinnisasja müügitulu deklareerimise ja võimalike kuludokumentide säilimise teemal (MTA 14.02.2021 vastuse lisa 10). Tegemist oli tuvastusmenetlusega, mis jätkus 20.01.2021 maksu määramisega seotud menetlusega. Ehkki kaebaja väidab, et maksuhaldur võttis temaga esmakordselt ühendust 20.01.2021, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud oma abikaasa kaudu juba enne seda teada MTA huvist saada ülevaade põhjustest, miks 2017 võõrandatud kinnisasja müügitulu ei deklareeritud ning milline on võimalik kaebaja poolne soetusmaksumuse arvestus.
  2. 20.01.2021 korraldusega (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 1) palus maksuhaldur kaebajal selgitada, millises seisus oli kinnisasi soetades ja müües ning kas ja millises mahus on tehtud ehitustöid, kes hankis materjalid ja kuidas jaotati kulud teise kaasomanikuga. Kaebaja vastas 25.03 2021 (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 4) ning selgitas, et sisuliselt tühja karbina koetatud elamu oli müügi hetkel põhimõtteliselt 90% ulatuses valmis, teostatud on sise- ja välistööd ning soojus-, kütte-, elektri-, ventilatsiooni-, toru- ja haljastustööd. Sisuliselt jäi veel teha saun ja panna mõned liistud. Kulud jagunesid kaasomanikuga enam-väem võrdselt. Omavaheline kulude hüvitamine toimus tasaarvelduste teel või sularahas. Kaebaja väitis, et ehitusega seotud kuludokumente tal säilinud ei ole, kuna kaebaja ei näinud vajadust nende säilitamiseks ning kulutuste tegemise hetkel puudus kaebajal kavatsus suvekodu müüa. Kaebaja abikaasa on saatnud MTA-le hinnangulise kuluarvestuse, mille kohaselt on kinnisasjale tehtud kulutusi väärtuses 99 500 eurot. Vastavaid kulusid tõendavaid dokumente kaebaja abikaasa maksuhaldurile samuti ei saatnud. Kaebaja abikaasa selgitas, et enamik kulutusi on tehtud 7

(11)sularahas. Maksuhaldur palus oma 21.06.2021 ekirjas (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 11) kaebajal nimetada ettevõtted, kes objektil suuremaid töid teostasid ning millistest ettevõtetest materjale telliti. Kaebaja dokumente ega andmeid ei esitanud ning viitas vaid asjaolule, et neid ei ole õnnestunud leida ega taastada, kaebaja tegeleb oma Soome ettevõtte kaudu igapäevaselt arvete ja ülekannete ning muuga ega suuda meenutada kulutusi, mida tehti. Seega ei esitanud kaebaja maksuhaldurile soetusmaksumuse tõendamiseks maksumenetluses andmeid ega ka kuludokumente. Seda ei teinud maksumenetluses ka kaebaja kaasomanik (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 15). Seega, vaatamata maksuhalduri korduvatele palvetele ei esitanud kaebaja maksumenetluses kinnistu parendamisega seotud kuludokumente. Ka kaebaja abikaasal ei ole õnnestunud täiendavaid dokumente leida. Ka käesolevas kohtumenetluses on kaebaja tuginenud väitele, et kõik, mis esitada oli, on maksuhaldurile esitatud.
  1. Kohus nõustub vastustajaga ning jagab kontrollaktis (p1.2.2.1.4) ja maksuotsuses toodud seisukohta, et kulutuste tegemine kinnisasjal asuva elamu parendamiseks ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja abikaasa esitas maksuhaldurile arvestuse, mille kohaselt on elamuga seotud kulutusi kantud kokku summas 99 500 eurot. Kohus nõustub, et isegi kui kulutuste eest tasuti osade kaupa, ei ole kulutuste iseloomust ja kuluartiklite olemusest tulenevalt usutav, et kulutused tasuti sularahas. Näiteks on arvestuses kajastatud maaküte 12 000 eurot, köök koos tehnikaga 8000 eurot, kapid 10 000 eurot. Ei ole usutav, et sellised kaubad soetati sularaha eest. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav, et kaebajal ei ole säilinud kulutuste tegemise kohta mitte mingeid dokumente. Kui kaebajal ka ei olnud säilinud kaupade soetamise kohta esitatud arveid, oleks ta saanud kulutuste tegemist tõendada näiteks oma pangakonto väljavõttega, millest nähtub sularaha laekumine ja selle välja võtmine kaupade eest tasumiseks. Sama kehtib ka arvestuses toodud ehitustööde kohta, mille kohta kaebajal samuti ei olnud esitada mitte ühtegi dokumenti. Ei ole usutav, et elamus tehakse siseviimistluse töid maksumusega 20 000 eurot, paigaldatakse tänavakivid ja muld maksumusega 7000 eurot, aed maksumusega 10 000 eurot ning tehakse ventilatsioonitöid maksumusega 7000 eurot ilma, et kulutused teinud isik ei suuda meenutada ühtegi ettevõtet, kes tööd tegi ega ka ühtki dokumenti, mis tõendaks kulutuste tegemist, tööde mahtu, kasutatud materjale ja tööde eest tasumist. Asjaolu, et kaebaja tegeleb Soomes ettevõtlusega, annab pigem alust arvata, et tehingute ja kulutuste dokumenteerimise kohustus pidi kaebajale igati aru saadav olema. Ehkki kaebaja väidab, et ettevõtte raamatupidamist korraldab raamatupidaja, saab ka raamatupidaja algdokumendid siiski kaebaja käest, mitte ei kogu dokumente ise. Paljasõnaliseks jäid ka kaebaja väited seoses väidetavate tasaarvelduste tegemisega teise kaasomanikuga, raha laenamine ja säästude olemasolu. Kohus nõustub, et ei ole eluliselt usutav, et kui elamu on kaasomandis ning kulutusi teevad kaks leibkonda, ei ole kummalgi kaasomanikul arvestust, kes millised kulutused tegi ja nende eest tasus. Kaasomandi puhul on pigem tavaline, et kaasomanikud peavad täpset arvestust kulude üle ning säilitavad omavaheliste vaidluste vältimiseks kulutuste tegemist tõendavaid dokumente. Praegusel juhul ei esitanud dokumente, sh omavahelisi tasaarveldusi tõendavaid dokumente, kumbki kaasomanikest. Kohus nõustub, et olukorras, kus menetluses ei leidnud tõendamist ei sularaha päritolu ega kulutuste tegemine maksuhaldurile esitatud määras, ei saa lugeda tõendatuks, et kulutused on kantud kaebaja poolt.
  2. Õige on, et maksuhaldur ei kahtle praegusel juhul selles, et kulutusi vara parendamiseks on tehtud. Samas sätestab

§ 38

lg 1, et vara müügist või vahetamisest saadud tulust võib enne tulumaksuga maksustamist arvata maha maksumaksja poolt tehtud vara soetamise ja võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulu. Maksumaksja saab teha mahaarvamisi üksnes dokumentaalselt tõendatud kulude osas (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-31-70-08, p 13). Kulude seotust vara müügiga ja nende proportsiooni peab tõendama 8

(11)maksukohustuslane (Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2018 otsus asjas nr 3-16-2395, p 14). Eeltoodu tähendab, et kui maksukohustuslane ei tõenda, et kulutused on tehtud tema poolt või kui kulutused on kandnud kolmas isik (näiteks kaebaja ettevõte), ei saa kaebaja eraisikuna neid kulusid vara müügist saadud tulust maha arvata. Maksuhaldur ei ole küll tõendanud, et kulutused kanti tegelikkuses kaebaja Soomes asuva ettevõtte poolt, kuid nimetatud asjaolu ei oma määravat tähtsust, kuivõrd kulutuste tegemist oma vara arvel pidi tõendama kaebaja. Samas on maksuhalduri hüpotees usutav, kuivõrd muudab arusaadavaks kaebaja soovi kulutuste tegemise alusdokumente mitte esitada. Tulumaksu tasumise kohustusest vabanemiseks ei ole piisav üksnes fakt, et kinnistul asuv elamu on võõrandamise hetkel paremas seisus, kui see oli omandamisel. Maksukohustuslane peab kaasaaitamiskohustusest tulenevalt tõendama kulutuste tegemist olukorras, kus ta väidab, et vara võõrandamisest ei ole kasu saadud. Kaebaja seda ei teinud.
  1. Kohus märgib täiendavalt, et maksuhalduri uurimiskohustus ei ole absoluutne ning kooskõlas MKS § 10 lg-ga 3 ja §-ga 56 ei ole maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase eest tõendeid koguma ja asjaolusid välja selgitama, eriti olukorras, kus asjaolud ja tõendid on teada üksnes maksukohustuslasele endale. Maksuhalduril ei olnud praeguses asjas ka reaalselt võimalik ise tõendeid koguda, kuivõrd kaebaja ei nimetanud maksuhaldurile ühegi ettevõtte või füüsilise nime, kellelt ta materjale ja töid soetas või kes töid tegid või kellelt kaebaja väidetavalt raha laenas. Kaebaja abikaasa poolt esitatud arvestus ei ole piisav selleks, et tõendamiskoormus läheks üle maksuhaldurile. Kaebaja poolt kuludokumentide esitamata jätmisel ei lähe tõendamiskoormus üle mitte vastustajale, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2015 otsus nr 3-14-51372, p 12).
  2. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga ning leiab, et kuivõrd kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumentaalseid tõendeid tulu kasust maha arvamiseks, siis on maksuhaldur Veski tee 4 kinnistu võõrandamisest saadud kasu õiges ulatuses tulumaksuga maksustanud.
  3. MTA ei pidanud hindamise teel maksustamist kaaluma. Kaebaja märgib õigesti, et olukorras, kus hindamist läbi ei viidud, ei saa kaebaja rikkuda ka hindamismenetluses kaasaaitamiskohustust. Praegusel juhul heidab maksuhaldur kaebajale ette maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse rikkumist, mis muutis võimatuks maksusumma määramise hindamise teel. Asjaolu üle, et hindamismenetlust läbi ei viidud, puudub vaidlus. Kuludokumentide puudumisel ei saa reeglina kulusid kasust maha arvata (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-17-1884, p 17). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks soetusmaksumuse määramist erandjuhul ka MKS § 94 alusel hindamise teel (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-31-70-08, p 22). Hindamine on sisuliselt tõendamiskoormuse vähendamine ning maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja lubatud. MKS § 94 lg 1 teise lause kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. Hindamine eeldab maksumaksja kaasaaitamiskohustust (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2010 otsus haldusasjas nr 3-08-1809, p 21 ja 15.02.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-2707, p 11). Kui maksukohustuslane soovib, et maksuhaldur määraks hindamise teel varale tehtud parenduste maksumuse, peab ta aitama kaasa asjaolude väljaselgitamisele, muu hulgas esitama tööde maksumuse kalkulatsiooni ja temal olemas olevad kuludokumendid (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 17). Kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumente ega arvestusi, mille põhjal oleks MTA-l olnud võimalik välja selgitada kinnisasja parenduste maksumust hindamise teel. Kinnisasja hindamisaktide ja müügikuulutuste võrdlus ei ole 9
(11)tõendiks, mis tõendaks kaebaja poolt kinnisasjale tehtud parenduste väärtust, vaid näitab üksnes turuhinna muutust. Turuhinna muutus ei ole aga maksustamisel asjakohane. Arvestades, et kaebaja jättis täitmata kaasaaitamiskohustuse, ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta ei tuvastanud maksusumma määramise aluseks olevaid asjaolusid hindamise teel. Soetusmaksumuse tõendamise koormus lasus kaebajal ning kaebaja ei saa soodustuse saamiseks eeldada, et MTA täidab kaebaja asemel tema kohustuse, otsides ise töid ja selle maksumust kirjeldavaid dokumente (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-171884, p 17). 20. MKS § 98 sätestab, et maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Tulenevalt

§ 44

lg-st 4 on mitteresident kohustatud esitama kalendriaasta jooksul saadud § 29 lõigete 4 ja 5 kohaselt maksustatava kasu kohta tuludeklaratsiooni hiljemalt järgmise aasta 31.märtsiks. Kui võõrandati kinnisasi, esitatakse tuludeklaratsioon kuu aja jooksul pärast kasu saamist. Kui võõrandatud kinnisasja eest tasuti ositi, esitatakse kuu aja jooksul pärast esimese osamakse saamist ka deklaratsioon kokkulepitud tehinguhinna kohta. Seega, kuna kaebajale laekus raha 07.06.2017 ja 13.06.2017, siis pidi ta deklaratsiooni esitama hiljemalt 07.07.

  1. Kui maksu määramise aegumistähtaeg on viis aastat, siis on maksu määramine toimunud aegumistähtaja piires. Puudub vaidlus, et kaebaja deklaratsiooni ei esitanud.
  2. Kohus nõustub maksuhalduriga, et kaebaja tegutses Veski tee 4 kinnisasja võõrandamisest saadud tulu deklareerimata jätmisel tahtlikult, mistõttu kohaldub maksusumma määramisele viieaastane aegumistähtaeg. MKS § 40 lg 4 kohaselt lähtutakse tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel võlaõigusseaduse § 104 lg-tes 3-5 sätestatust. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel (lg 5). Kaebaja tahtluse jaatamiseks peab asjas esitatud tõenditest nähtuma, et kaebaja teadis või pidi teadma, et tal on kohustus deklareerida kinnistu müügist saadud tulu. Sellisel juhul saab järeldada kaebaja teadlikku tegutsemist dokumentide esitamata jätmisel ja tegelike asjaolude varjamisel eesmärgiga vältida tulumaksu tasumist. Kohus märkis juba eelpool, et eluliselt ei ole usutav, et kaebaja tegi kinnisasja parendamiseks märkimisväärse maksumusega parendusi, kuid tal ei ole kulutuste tegemise tõendamiseks säilinud ühtegi tõendit. Seejuures ei jäänud kaebajale meelde ühegi äriühingu või eraisiku nimi, kes väidetavaid töid tegi või materjale müüs. Samuti ei suutnud kaebaja tõendada, kust pärinesid rahalised vahendid, mille arvelt kulutused tehti. Nimetatust saab vaid järeldada, et kaebaja ise ei olnud kulutuste kandjaks, ta oli sellest teadlik ning jättis teadlikult kinnistu müügiga seotud tulu deklareerimata ja maksud tasumata. Olukorras, kus kaebaja on ise kinnitanud, et tal puuduvad kulutusi tõendavad dokumendid, ei saanud tal ka tekkida veendumust maksustava tulu puudumise kohta. Kaebaja kohustuseks oli esitada õigete andmetega maksudeklaratsioon. Kaebaja seda kohustust ei täitnud. Ka andmete esitamata jätmine ilma, et selleks oleks olnud mingi loogiline põhjendus, on tahtlik tegevus. Seega on maksusumma määratud aegumistähtaja piires.
  3. Eeltoodust tulenevalt on maksuotsus õiguspärane ja kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 10

(11)Kaebaja taotlus 24. Kaebaja taotlusel asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kaebaja isikukoodi, sünniaega, elukohta ega muid andmeid, mis võimaldaksid kaebajat identifitseerida käesolevas otsuses kajastatud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Tiia Nurm 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.