Obsah (12)

§ 76§ 100§ 101§ 108§ 402§ 4062§ 4034§ 4035§ 82§ 94§ 397§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuni 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-149963 Tsiviilasi Aktiva Fin

) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista krediidikonto lepingust nr xxxx tuleneva põhivõla 1999,20 eurot, intressi 203,92 eurot, võla sissenõudmiskulusid 50 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 670,99 eurot ja viivise põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 15.06.2023 lepingujärgses intressimääraga võrdses määras, s.o 40,66% aastas.
2. Hagiavaldusest nähtub, et P OÜ ja kostja sõlmisid 25.12.2020 laenulepingu nr xxxx, mille alusel anti kostjale 300 eurot laenu (dtl 169-173). 28.12.2020 sõlmisid P OÜ ja kostja laenulepingu nr xxxx, mille alusel kostjale väljastati laen 300 eurot (dtl 174-178). 04.01.2021 sõlmisid kostja ja krediidiandja krediidikonto lepingu nr xxxx, mille alusel kostjale võimaldati krediiti 1600 eurot (dtl 45). Nimetatud lepingus on laenu kasutamise eesmärgiks märgitud kostja ja P OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx, xxxx tulenevate kohustuste refinantseerimine. 05.01.2021 sõlmisid kostja ja krediidiandja krediidikonto lepingu nr xxxx muutmise kokkuleppe, mille alusel võimaldati kostjale krediiti summas 2000 eurot ja millest kostja on võtnud kasutusele 1999,20 eurot (dtl 46). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Vastavalt P OÜ Krediidikonto lepingu üldtingimuste punktile 6.1 oli kostjal kohustus igakuiselt laenuandja poolt iga kuu esimesel tööpäeval fikseeritud eelneva kuu viimase päeva seisuga arvestatud laenu põhiosa jäägi ja muud lepingu alusel tasumisele kuuluvad summad tagasi maksta laenuandja poolt väljastatud maksekorralduse alusel. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt ei ole kostja tagasimakseid 1999,20 euro ulatuses teinud. 13. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2020 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,52%.

4 § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 20,52% = 61,56%. Kostjale laenulepingu nr xxxx alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 54,98% aastas (dtl 170) ja laenulepingu nr xxxx alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 54,98% aastas (dtl 175), mis ei ületanud laenude väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2020 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,09%.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 20,09% = 60,27%. Kostjale krediidikonto lepingu nr xxxx alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 49% aastas (dtl 45) ja krediidikonto lepingu nr xxxx muutmisel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 49% aastas (dtl 46), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Krediidiandja ütles krediidikonto lepingu nr xxxx üles 30.07.2022 (dtl 55) ning loovutas nõude hagejale 02.08.2022 (dtl 56). Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
3. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 4034

lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034

lg 13).

§ 4035

lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

1. Kohus selgitas 12.12.2023 hagejale, et hagejal tuleb lepingute kehtivuse kontrolliks välja tuua krediidikulukuse määrad ja nende arvutamiseks kasutatud osised, esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 153-155).
2. Hagiavaldusest, seisukohast kohtule ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et laenulepingu nr xxxx, laenulepingu nr xxxx, krediidikonto lepingu nr xxxx ja selle muutmisel krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli piisav. Hageja on 28.12.2020 küsinud kostja 6 kuu kontoväljavõtte (dtl 72-108) ning analüüsinud kostja sissetulekuid ja väljaminekuid ning põhjendatult asunud kohtu hinnangul seisukohale, et kostja on krediidivõimeline. Vaatamata sellele, et kontoväljavõte küsiti vaid ühe lepingu sõlmimise eel, on kohtu hinnangul see piisav, kuna lepingud sõlmiti perioodil 25.12.2018 5 kuni 05.01.2021, st 12 päeva jooksul. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks on analüüsitud arvelduskonto väljavõtet ja saadud sissetulekuks 2018,67 eurot ja väljaminekuteks 225 eurot. Krediidiandja on krediidikonto lepingu sõlmimisel arvestanud kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (86,32 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1707,35 eurot (2018,67-225-86,32). Kohtu hinnangul on krediidiandja selliselt asunud põhjendatud järeldusele, et kostja on lepingute sõlmimisel olnud maksevõimeline.
3. Hageja on palunud kostjalt välja mõista krediidikonto lepingu nr xxxx tuleneva põhivõlgnevuse 1999,20 eurot. Krediidiandja ja kostja vahel 05.01.2021 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppest tulenevalt oli laenulimiidiks 2000 eurot (dtl 46). Kostja on kasutanud laenulimiiti summas 1999,20 eurot (dtl 128). Kostja ei ole laenulimiidi tagastamiseks osamakseid teinud. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 1999,20 eurot.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks

§ 108lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Krediidiandja andis kostjale 15.07.2022 kirjaga võlgnevuse tasumiseks 14 kalendripäeva, st kuni 29.07.2022 (dtl 55).

§ 82

lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. 30.07.2022 ütles krediidiandja krediidikonto lepingu nr xxxx üles (dtl 55). Lepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 31.07.2022. Hagejal tekkis seega 31.07.2022

§ 82

lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt hagejale välja mõista põhivõlgnevus 1999,20 eurot. 20. Hageja nõuab kostjalt krediidikonto lepingust nr xxxx tuleneva intressi 203,92 euro tasumist.

§ 94

lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel.

§ 397

sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu 6 kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kostja jäi intressi maksetega osaliselt võlgnevusse alates 15.05.2022 ja hageja on arvestanud intressi kuni 15.07.2022. Kostjal on jäänud tasumata 15.05.2022 intress 66,20 eurot, 15.06.2022 intress 69,99 eurot ja 15.07.2022 intress 67,73 eurot, kokku 203,92 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 203,92 eurot. 21. Hageja on palunud kostjalt välja mõista krediidikonto lepingust nr xxxx tulenevad sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

§ 113

² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on hageja nõue üle 1000 euro. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja on saatnud kostjale tasulise kirja 10.08.2022 (dtl 129-130) hinnaga 25 eurot, tasulise kirja 25.08.2022 (dtl 131-132) hinnaga 5 eurot, tasulise kirja 07.12.2022 (dtl 133134) hinnaga 5 eurot ning hinnanud muudeks makseviivitusega tekkinud kuludeks 5 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude nõue summas 50 eurot on põhjendatud, kuivõrd kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. 22. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka krediidikonto lepingust nr xxxx tuleneva viivise 670,99 eurot.

§ 101

lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 7 Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 31.07.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 14.06.2023 lepingujärgse määraga 40,66% aastas, kokku summas 670,99 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 1999,20 eurolt lepingujärgse määraga 40,66% aastas ajavahemikul 31.07.2022-14.06.2023 (k.a), mis on 710,43 eurot. Kuivõrd hageja on viivisenõuet vähendanud ja esitanud viivisenõude summas 670,99 eurot, mõistab kohus kostjalt välja viivise hageja taotletud summas. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus ka hageja taotluse mõista kostjalt välja viivised alates 15.06.2023 kuni põhinõude täitmiseni ning mõistab viivise välja lepingujärgse määraga 40,66% aastas.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista krediidikonto lepingust nr xxxx järgi põhivõlg 1999,20 eurot, intress 203,92 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 670,99 eurot ja viivis põhinõudelt alates 15.06.2023 kuni põhinõude täitmiseni 40,66% aastas. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtu hinnangul tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu (1203 eurot) ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus arvestab ka, et rahuldab hagi seetõttu, et kostja ei ole hagile tähtajaks vastanud. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu 360 eurot. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale riigilõivu 455 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 835 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
3. Täiendavalt selgitab kohus, et TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 9