Obsah (4)

§ 5§ 3§ 10§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1254 Haldusasi Menetlusosalised X kaebus MTÜ Eest

ekomisjoni 19.04.2023 otsuse nr 2/2023 osaliseks tühistamiseks ja MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit ehituseinseneride

ekomisjoni kohustamiseks kaebaja taotlust osaliselt uuesti läbi vaatama Kaebaja – X, esindaja TL Asja läbivaatamise vorm Vastustaja – MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit, esindajad v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart ja adv. Crislyn Piirits Kohtuistungil 21.05.2024, kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.
2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. X on ehitusvaldkonnas tegutsev isik, kellel oli üldehituse erialal, hoonete ehituse allerialal, ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel volitatud ehitusinseneri, tase 7,

etunnistus nr 131076 kehtivusajaga 18.04.2018 kuni 17.04.2023 (dtl 7). 3-23-1254 2. X esitas 08.03.2023 MTÜ-le Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) avalduse üldehituse erialal hoonete ehituse allerialal ehitusjuhtimise ametialal diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7,

e saamiseks ning üldehituse erialal hoonete ehituse allerialal ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7,

e taastõendamiseks (dtl 8-13). 3. EEL-i

ekomisjon otsustas 19.04.2023 protokollilise otsusega nr 2/2023 (dtl 1516) mitte anda Xle diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7,

et ehitusjuhtimise, ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel. Xle anti diplomeeritud ehitusinseneri, tase 6,

e ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel. Lähtuvalt taotlusest, esitatud dokumentidest ning hindamiskomisjoni põhjendustest ja ettepanekutest, nõustus

ekomisjon hindamiskomisjoniga, et tööde portfoolios tööde sisu ja keerukus ei vasta

1. tasemele ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel; esitatud tööd vastavad
2. tasemele. Ehitusjuhtimise ametialal ei ole täidetud kuni 28.11.2023 kehtinud

estandardi „Diplomeeritud ehitusinsener, tase 7“ (dtl 57-73) ning Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu 29.11.2018 otsusega nr 18 kinnitatud ja Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu 20.02.2023 otsusega nr 46 muudetud „

e andmise korra üldehituse, keskkonnatehnika, tehnosüsteemide ja ehitusautomaatika inseneride

etele“ (KAK; dtl 40-56) tingimused. Otsuse kohaselt KAK p.3.2.2.f alusel ei ole X taotluse puhul tegemist taastõendamisega. Taotlejal oli varasemalt kahe ametiala

etunnistused ja nüüd taotleb kolme ametiala. Ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametiala osas põhjendati, et taotluses toodud objektid ei vasta oma terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7. taseme töökogemusele vastavalt KAK p-le 3.5 ja

estandardi tase 7 p. A1 sätestatule. Deklareeritud objektid on väikesemahulised ja väheste samaaegse kasutajate arvuga hooned, mis ei vasta 7.

etasemele. Taotleja vastab 6.

etasemele. 4. X esitas 07.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada EEL-i 19.04.2023

ekomisjoni protokollilise otsuse nr 2/2023 ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel 7. taseme

e andmata jätmise osas ning kohustada EEL-i vaatama kaebaja taotlust vastavas osas uuesti läbi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad. 1) Vaidlustatud otsus riivab kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning õigust tegelda ettevõtlusega. Diplomeeritud ehitusinseneri 7.

etase on nõutav ca 80% valdkonnas korraldatavatest riigihangetest. Olukorras, kus kaebajale on jäetud taastõendamata diplomeeritud ehitusinsener, 7.

etase, ei ole tal võimalik oma

etegevust senisel viisil jätkata. 2) Vastustaja on kaebajale ehitustegevuse juhtimise ning ehitusmaksumuse hindamise ametialadel 7.

etaseme andmata jätmisel tuginenud sellele, et kaebaja tööde sisu ja keerukus ei vasta 7.

etasemele. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, millises osas kaebaja poolt esitatud tööd ei vasta taotletud

etasemele. Tegemist on vastustaja subjektiivse väitega, mida ei ole põhjendatud. Mõisted „sisu“ ja „keerukus“ on äärmiselt subjektiivselt hinnatavad ning seda olulisem on, et

e andmata jätmise otsus, millega riivatakse oluliselt kaebaja põhiõigusi, oleks nõuetekohaselt ja järgitavalt põhjendatud. 2

e esmakordne taotlemine ja taastõendamine eeltingimuste poolest erinevad. Seega tuli vastustajal arvestada muu hulgas asjaoluga, et kaebajale oli 18.04.2018

etunnistusega antud 7.

etase ehitustegevuse juhtimise ning ehitusmaksumuse hindamise ametialadel ning tegemist ei olnud

e esmakordse taotlemisega. Olukorras, kus vastustaja on kaebaja juba ühe korra lugenud 7.

etasemele vastavaks, peavad esinema täiendavad olulised asjaolud, mis õigustaksid sama

e taastõendamisel

e andmata jätmist. Vastustajal ei ole õigust jätta

e taastõendamist taotlev isik olemasolevast

est ilma üksnes põhjusel, et vastustajale ei sobi isiku poolt teostatud tööd või selliseid töid peetakse oma „sisult ja keerukuselt“ liialt vähenõudlikuks. Kaebajal on õigus valida tööde iseloom, mida ta teostab ning vastustajal ei ole piiramatu võimalus lugeda 7.

etasemele vastavaks üksnes sellised tööd, mida ta subjektiivselt peab „piisavalt keerulisteks“. Vastustaja sedavõrd laia otsustusõiguse jaatamisel tähendaks see olukorda, kus vastustajal on ainuisikuliselt pädevus otsustada selle üle, millised isikud vastavas valdkonnas tegutseda võiksid, sest 7.

etaset omistava

etunnistuse olemasolu on eeltingimuseks vastavas valdkonnas läbiviidavate riigihangetel osalemiseks. Vastustaja enda koostatud vorm võimaldab

e taotlemist ja taastõendamist esitada koos, misjärel hinnatakse taotlust aga esmase taotlusena. 4) Juhul, kui kohus leiab, et vastustajale tuleneb eelkirjeldatud õigus vastustaja enda poolt kehtestatud KAK-ist, siis palub kaebaja kohtul kontrollida vastavate KAK-i punktide vastavust põhiseaduse (PS) §-dele 29 ja 31. Kaebaja teiseks elukohaks rahvastikuregistri järgi on Haapsalu linn, Varni küla, kuigi ametlik elukoht on Tallinnas. Sõltuvalt isiku elu- ja asukohast ei ole võimalik alati täita

estandardiga kehtestatud rangeid nõudeid, mis omakorda toob kaasa olukorra, kus

estandard piirab põhiseadusega tagatud tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadust (PS § 29) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31). Kaebaja ei vaidlusta, et

e esmatõendamisel esitatavad nõuded on põhjendatud ja proportsionaalsed, kuid taastõendamisel on olukord fundamentaalselt erinev.

etaseme diplomeeritud ehitusinsener, tase 7

e taastõendamise puhul on vastustaja poolt kehtestatud korra järgi nõutav, et isik oleks taastõendamisele eelnenud perioodi jooksul teostanud

etasemele 7 vastavaid töid. See, kas isikul on üldse võimalik selliseid töid teostada, sõltub otseselt isiku elu- ja tegevuskohast ning kohast, kus isik ettevõtlusega tegeleb. Diplomeeritud ehitusinsener tasemele 7 vastav alleriala ehitusmaksumuse hindamine ei saa endas sisaldada riski isikute elule, tervisele ja varale. Olemuselt on tegemist ehitamiseks vajalike kulude kindlaksmääramisega ehk hinnastamisega. Isegi kui teatud juhtudel võib ehitusmaksumuse hindamisel tehtav viga mõjutada ehitise omaniku kui tellija vara (nt olukorras, kus tegelik ehitismaksumus kujuneb mõnevõrra kallimaks kui ehitusmaksumuse hindamise tulemus), on tegemist ehitise omaniku teadliku majandusliku riskiga ning see ei saa isiku varalist seisundit mõjutada sedavõrd ulatuslikult, et oleks põhjust piirata isiku põhiseaduslikke õigusi (PS § 29 ja § 31).

estandardites on nii tase 6 kui ka 7 puhul märgitud, et ehitusmaksumuse hindamine on ilma tehniliste piiranguteta, ühtegi erisust ei ole välja toodud. Seega on ehitusmaksumuse hindamise suhtes täiendavate piirangute kehtestamine vastustaja poolt ilmselgelt ebaproportsionaalne ning põhjendamatu.

e Diplomeeritud ehitusinsener, tase 7 taastõendamisel ehitusmaksumuse hindamise allerialal esitatud tingimused on õigusvastased ning vastuolus PS §-dega 29 ja 31. Ka ehitustegevuse juhtimise alleriala puhul on seatud piirang ebaproportsionaalne ja vastuolus PS-ga. Vahemikus 46-100 m kõrguseid hooneid on viimastel aastatel kaebajale teadaolevalt rajatud vaid pealinna. Olukorras, kus kaebajale on juba korra

etunnistus selliste hoonetega seotud ehitustegevuse juhtimiseks väljastatud, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud nõuda, 3

estandardi p-st A.2.12 ei ole ehitustegevuse juhtimise tegevuste puhul tegu selliste oskuste ja pädevustega, mis vajaksid järjepidevat hõivatust vastavale tasemele vastavate hoonetega. Ehitusjuhtimine hõlmab eelkõige ehitamisega kaasnevate tegevustega tegelemist ning ehitusjuhtimise

et omav isik ise ehitustegevust läbi ei vii. KAK p 3.5.2 sätestab küll eritingimused, kuid samas seab nõuded hoone kasutusotstarbele, mis on ebaproportsionaalne ja meelevaldne ja millel puudub seos isikute elu, tervise ja vara säilise tagamisega. Ohutuse seisukohast ei saa olla olemuslikku vahet, kas kaebaja teostab töid üle 100 samaaegse kasutajaga korterelamu või majutushoonega seonduvalt, arvestades asjaolu, et kui korterite näol oleks tegemist külaliskorteritega, oleks korterelamu käsitletav ka majutushoonena (kuid hoone tehniline lahendus oleks täpselt samane). Kuigi kaebajal ei ole olnud võimalik tase 7

e taastõendamiseks sobivate tööde teostamine, siis tema

e taastõendamata jätmise korral võetakse kaebajalt ja õigus ning võimalus osaleda selliste ehitustööde teostamisel, kus antud

e on nõutav. Näiteks riigihangete puhul on tavapärane, et seatakse nõuded isiku pädevusele läbi

etunnistuse.

e taastõendamisel ei ole proportsionaalne ega vajalik esmatõendamisega samaväärsete nõuete ja piirangute esitamine, sest isik on juba varasemalt tõendanud oma pädevust esitatud nõuete suhtes ning igal pool Eestis ei ole võimalik olla isikul hõivatud

e taastõendamiseks vajalikku spetsiifikat omavate hoonetega seotud ehitustöödega. Seega on

e taastõendamise regulatsioon osas, mis nõuab

e taastõendajalt järjepidevat hõivatust

etasemele vastavate töödega (KAK-i punktid 3.2.2.f, 3.1.6.1 ning punkt 3.1.6.b) ega arvesta asjaoluga, et taotlejale on juba varem väljastatud samale allerialale vastav

ekvalifikatsioon, vastuolus PS §-dega 29 ja 31. Senised kohtuvaidlused

ekvalifikatsiooni andmise reguleerimise osas on toimunud seoses

e esmataotlemisega. Taastõendamisel ei saa vastustaja poolt läbiviidav kontroll olla olemuselt samasugune nagu esmataotlemisel. See, et taastõendamisele on vastustaja poolt kehtestatud erinevad nõuded, nähtub ka KAK-i punktide 3.1.5 ja 3.1.6 võrdlemisel. KAK-i punkti 3.1.6.b) ja 3.5.2. puhul ei ole arusaadav, milline on nende kehtestamisega kaitstav õigushüve. Olukorras, kus vastustaja on nn suvaotsusega kehtestanud, et taastõendamisel tuleb isikul teostada vähemalt 30% ulatuses töid, mis oma keerukuselt vastavad soovitud

etasemele, ei ole tagatud taotleja põhiõiguste kaitse. Ka tööde loetelu, mis oma keerukuselt vastavad

etasemele, on KAK-i punktis 3.5.

1. sätestatud äärmiselt subjektiivsena ning ebaproportsionaalsena. Puuduvad igasugused põhjendused, miks just KAK-i punktis 3.5.
2. loetletud ehitised peaksid vastama 7.

etaseme nõuetele. Olukorras, kus isikult nõutakse järjepidevalt enda

etasemele vastavate tööde teostamist seadusest alama astme õigusaktiga, ei vasta regulatsioon põhiseadusele. Näiteks selleks, et isik saaks teatud valdkonnas töötada, on põhjendatud isikult nõuda esmataotlemisel hariduse ja töökogemusega seotud nõuete täitmist (

e esmataotlemise eeldused). Kui pärast esmataotlemist ning

e saamist nõutakse isikult iga teatud perioodi tagant

etasemele vastavate tööde teostamist, peavad sellised nõuded olema sätestatud seadusandja poolt seaduse tasandil, mitte vastustaja poolt kehtestatud korras, kusjuures puuduvad igasugused põhjendused, miks on vastustaja pidanud vajalikuks seada

etasemele nõutavate tööde osakaalu just 30% juurde, mitte näiteks 20% juurde, või miks kvalifitseerub 7.

etaseme tööde alla hoolekandeasutus, kus viibib üle 100 inimese ning mitte hoolekandeasutus, kus viibib korraga näiteks 90 inimest. 4

e olemasolu ehitusmaksumuse hindamise valdkonnas tegutsemiseks vajalik. Suur osa ehitustegevuse valdkonnas tegutsemise võimalustest on hõlmatud hankemenetlusega ning riigihangete puhul on tavapärane kvalifikatsiooninõuete seadmine. Vastava tingimuse seadmisel ei ole ilma nõutava

etunnistuseta võimalik hankemenetluses osaleda ja seega on

etunnistus vastavas valdkonnas töötamiseks vajalik. Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab ehitise ehitusmaksumuse hindamist nt ehitise sildelaius või ehitise kõrgus. Vastustaja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid ega põhjendusi, millest tulenevalt peab

e taastõendamisel ehitusmaksumuse hindamisel olema ette näidata töökogemus konkreetsete ehitiste osas ehitusmaksumuse hindamisel. Näiteks tehniliselt äärmiselt keerukaid süsteeme ja tehnilisi lahendusi sisaldab ka serveripark või elektrialajaam, kuid selliste ehitiste ehitusmaksumuse hindamine ei ole KAK-i p 3.5.

1. kohaselt piisav, ometi on tegemist äärmiselt keerulisi tehnilisi lahendusi sisalduvate ehitistega. Seega ei ole tõsiseltvõetavad vastustaja väited, nagu oleks ehitusmaksumuse hindamise keerukus seotud hoonete tehniliste lahenduste ja süsteemidega, sest see ei nähtu kuidagi KAK-i p-st 3.5.
2. Seega ei saa KAK-i punkti 3.5.
3. pidada ehitusmaksumuse hindamise kontekstis kuidagi sobivaks piiranguks, kuna ehitusmaksumuse hindamisel ei ole sisulist tähendust sellel, milline on konkreetne ehitis, mille ehitusmaksumust hinnatakse. Kui

etunnistuse olemasolu oleks vabatahtlik, puuduks

etunnistuse regulatsioonil, sh selle väljastamine ehitusmaksumuse erialal, eesmärgipärane tähendus. Kui majanduslikku vajadust ehitusmaksumuse

etunnistusele ei oleks, ei oleks reguleeritud ka selle

e väljastamine. Seega ei ole õiged väited, nagu oleks

e olemasolu vabatahtlik.

e puudumine piirab oluliselt või muudab võimatuks vastavas valdkonnas isiku tegutsemise. 6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Kuigi kaebaja viidatud lahendis nr 3-18-1432 p-s 29 on Riigikohus selgitanud, et PS § 29 lg 1 ja § 31 põhiõiguse kaitseala hõlmab mh

etegevust ehituse valdkonnas ning selles valdkonnas tegutsevas äriühingus, ei ole tegu piiramatu õigusega. Sama otsuse p-s 30 on täpsustatud, et teatud tegevusaladel, nt ehitusvaldkonnas, on piirangute (s.o

e kvalifikatsiooninõuete) seadmine elukutse ja ettevõtlusvabadusele põhjendatud ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale. Seda enam, et kaebaja taotles praegusel juhul kõrgema

etaseme, s.o 7. taseme

et, mis annaks talle õiguse tegutseda iseseisvalt ja omal vastutusel ehk ilma sama

et omava isiku järelevalveta ning juhendada seejuures madalama taseme

et omavaid isikuid. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamise eesmärgiks ei ole piirata isikute juurdepääsu ehituse valdkonnale. Nii kujundavad kvalifikatsiooninõuded hoopis ühest küljest vastava ametikoha, st kirjeldavad, milliste teadmiste ja oskustega isikut tuleb pidada diplomeeritud ehitusinseneriks. Teisalt loovad kvalifikatsiooninõuded miinimumstandardi, millele peab vastama isik, et vastavat

et saada. Lähtuvalt Riigikohtu otsusest on sellise miinimumstandardi seadmine KAK-is ja

estandardis õigustatav just ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale. 2) Kohtupraktika kohaselt varem erineva, sarnase või isegi sama

e andmine taotlejale ei tähenda, et vastustaja peaks automaatselt uue taotluse menetlemisel samasuguse

e andma (TlnRnKo 3-17-1994, p 22). Vastustaja lähtub seaduse, KAK-i ja

estandardiga ettekirjutatud tingimustest

ete andmisel ja taotluste sisulisel hindamisel. Lähtuvalt tehnoloogia ja praktikate arengust muutuvad aja jooksul hariduse ja töökogemuse nõuded insenerivaldkonna

etele. See omakorda tähendab, et isik, kes enne vastas tavajuhu alusel

e saamise tingimustele, ei pruugi neile enam vastata viis aastat hiljem ning peab end 5

et võib-olla hoopis taastõendamise korras uuendama. Järelikult ei teki varem

e väljastamisest õigustatud ootust, et see väljastatakse alaliselt. 3) Käesoleval juhul kohaldus kaebaja taotluse menetlemisel KAK p 3.2.2.f), kuna taotluses oli lisaks

etele, mida sooviti saada taastõendamise raames, taotletud ka esmakordse

e saamist ametialal ehitusjuhtimine. Kuna taotluses oli lisandunud täiendav ametiala, tuli KAK-i p-i 3.2.2.f) kohaselt taotlust tervikuna menetleda esmakordse

e menetlemise reeglistiku järgi. KAK-i p-i 3.2.2.f) sõnastusest nähtub, et vastustajale ei ole menetlusreeglite kohaldamisel jäetud kaalutlusruumi. Kuna vastustaja pidi järgima taotluse osas tervikuna esmakordse

e menetlemise reeglistikku, ei saanud ta võtta arvesse varasema

e olemasolu ja sellega seotud asjaolusid. Vastustaja peab haldusorganina juhinduma KAK-is,

estandardis ja seaduses sätestatust ning ei saa sellest ühe taotleja kasuks kõrvale kalduda. Praegusel juhul oli kaebaja esitatud taotluse põhjal selge, et kaebaja ei vasta KAK-is ja

estandardis seatud tingimustele töökogemuse osas. 4) Vastustaja pole rikkunud põhjendamiskohustust. Haldusorgan võib kohtumenetluses esitada täpsustusi/täiendusi haldusakti põhjenduste toetuseks, kui need püsivad haldusakti põhjenduste põhiraamides ehk tegu pole täiesti uute alustega (RKHKo 3-20-1548, p 16). Vastustaja on viidanud otsuses konkreetsetele KAK-i ja

estandardi punktidele (s.o KAK-i p 3.5 ja

estandardi osa A.1), kus on viidatud, millistele tingimustele peavad referentsobjektid vastama. Lisaks on vastustaja selgitanud juurde, et referentsobjektid on liialt väikesemahulised ja liialt väikese kasutajate arvuga, mistõttu ei vasta need KAK p-s 3.5 ja

estandardi osas A.1 nõutule. Seega on nii KAK-i,

estandardit kui ka vastustaja põhjendusi lugedes võimalik täpselt aru saada, miks ei vasta kaebaja tööd nõutud 7.

e tasemele. 5) Võrdlus kaebaja töökogemuse

enõuetele vastavuse kohta nähtub võrdlustabelist, milles on toodud iga referentsobjekti kohta kaebaja esitatud tehnilised andmed,

enõuetest tulenevad tingimused (nii

estandardi osa A.1 kui ka KAK-i p 3.5.2 kohaselt) ning võrdlusest nähtuvad järeldused referentsobjekti vastavuse kohta. Võrdluse aluseks on kaebaja enda poolt esitatud andmed iga referentsobjekti kohta, mille alusel on kaebaja taotlenud tema

enõuetele vastavuse hindamist. Valdavalt on kaebaja esitanud andmed referentsobjektide suletud netopinna kohta, ühe objekti puhul ka ehitusaluse pinna kohta. Võrdlusest nähtub selgelt, et mitte ühegi objekti netopind ei ole suurem kui 10 000 m². Samuti, kuivõrd kaebaja ei ole ühegi referentsobjekti puhul esile toonud samaaegsete kasutajate arvu, sh et objekt täidaks KAK p-s 3.5.2 nimetatud ehituse samaaegsete kasutajate arvu nõudeid, ei saa referentsobjekte lugeda vastavaks kasutajate arvu alusel. 6) Vastustaja ei ole hinnanud muid võimalikke näitajaid, mida kaebaja oma taotluses ei ole esile toonud. Taotlejal endal on kohustus esitada talle teada olevad ja menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid (HMS § 38 lg 3). Vastustajal ei ole kohustust taotleja asemel taotluses toodud referentsobjektide kohta täiendavate andmete välja selgitamiseks ja kogumiseks, et hinnata, kas taotleja võiks siiski mingite muude, taotleja poolt esitamata jäetud andmete kohaselt

enõuetele vastata. Kuigi HMS ei määratle uurimispõhimõtte täpsemat ulatust, siis tuleb arvestada tõendite kogumise efektiivsuse ja eesmärgipärasusega, proportsionaalsuse põhimõttega ning õigusaktidest tulenevate piirangutega (nt riigisaladuse või isikuandmete kaitse reeglid). Uurimispõhimõtte ja sellega seotud haldusorgani tõendamiskoormuse ulatus sõltub ka näiteks haldusorgani otsusega isikule kaasnevate tagajärgede raskusest (RKHKo nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21), haldusorganile kehtestatud menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast (RKHKo nr 3-3-1-16-13, p 29). Samuti muudest konkreetse menetluse eripäradest (TlnRnKo nr 3-17-960, p 12 ja nr 36

ete suurt mahtu – 14

et, millest osade puhul väljastatakse ka osakutseid, suurendades seega vastustaja analüüsitavate

etaotluste ja antavate

ete koguarvu veelgi enam; ii) asjaolu, et perioodil 2021–2022 on vastustaja väljastanud 914

et, mille hulka ei ole arvestatud seejuures kõiki esitatud

e taotlusi, mis on jäetud rahuldamata ehk menetletud

ete tegelik arv on oluliselt suurem. Seega hindab vastustaja igas taotlusvoorus sadu taotlusi; iii)

e taotlustega kaasnevate dokumentide rohkust ja mahukust, mis kaebaja näitel võib olla väga suur; iv)

esobivuse kaheastmelist kontrolli (hindamis- ja

ekomisjon) ning asjaolu, et vastustajale pole seadusega ette nähtud tavapärasest pikemat menetlemisaega haldusmenetluses, mis ajaliselt muudab taotluste hindamise veelgi keerulisemaks. Seega on vastustaja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning kaebaja esitatud taotluses toodud andmete alusel kaebaja töökogemuse

enõuetele vastavust hinnanud. 7) KAK-i p 3.4 ja sellega koos kohalduv

estandardi p A1 (või ka mistahes muu asjakohane

eregulatsioon) on põhiseaduspärane. Põhiõiguste piirangust on alust rääkida siis, kui nõuded pole asjakohased või on ebaproportsionaalselt piiravad. Asjakohase

eregulatsiooni legitiimne eesmärk on inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse. Samade eesmärkidega on põhjendatud ka ehitusmaksumuse hindamise

enõuete seadmine. Kui EEL vastava

e väljastab, kinnitab sellega EEL konkreetse isiku pädevust konkreetseid töid teha.

eregulatsioon on sobiv ja vajalik. KAK p 3.4 kohaselt on ehitusmaksumuse hindamise

e andmise aluseks töökogemus

etasemele vastava keerukusega ehitiste ehitusmaksumuse hindamisel.

etasemele vastava keerukusega ehitise kriteeriumid on sätestatud

estandardi A1 alapunktis I. Seega tuleb ka ehitusmaksumuse hindamisel lähtuda

estandardi A1 alapunktis I sätestatust. Eeltoodu valguses on vale kaebaja väide, et lähtuvalt

estandardi A1 alapunktis VI sätestatust võib

e anda mistahes tehniliste parameetrite korral. See seisukoht ei lähtu üldisest KAK-i ja

estandardite loogikast ning muudaks tarbetuks kogu erinevate

etasemete olemasolu, arvestades, et ka ehitusmaksumuse hindamise

ete puhul antakse 6.,

1. ja
2. taseme

eid. Kaebaja viidatud

estandardi punkt VI „ilma tehniliste piiranguteta“ viitab üksnes sellele, et ehitusmaksumuse hindamine on vabatahtlik

e ning sõltumata

e olemasolust on isikutel õigus vastavas valdkonnas tegutseda. Samas ka vabatahtliku

e andmise eeldused on põhjendatud (s.o sobivad ja vajalikud), kuna ehitise tehnilised andmed (sh kõrgus) määravad ära, kas EEL annab 6., 7. või 8. taseme

e ning mida suurem (ja seejuures kõrgem) on hoone, seda keerukamaid süsteeme ja tehnilisi lahendusi eeldab vastava hoone valmimine. Seetõttu on ka keerukam ehitusmaksumuse hindamise töö. Samadest parameetritest lähtuvalt antakse ka muude

ete tasemeid (vt KAK-i p 3.4 ja

estandardi punkt A1, kaebuse vastuse lisa 2 punkt A1). EEL on pädev hindama, millistest insenertehnilistest piiridest lähtuvalt tuleb

eid anda. Järelikult on

etasemete kehtestamine lähtuvalt tehnilistest mõõtmetest sobiv. Lisaks sätestab KAK p 3.5.2, et tase 7 hulka kuuluvad ehitusmaksumuse hindamise ametialal kõik konstruktsioonilahendusega üle 100 samaaegse kasutajaga hoolekande ja majutushooned, üle 300 samaaegse kasutajaga toitlustus-, kaubandus-, teenindus-, meelelahutus-, muuseumi-, raamatukogu-, spordi-, transpordi-, haridus- ja haiglahooned, samuti avaliku kasutusega spordi ja puhkerajatised. Samuti hoonetekompleksid, mille netopind on suurem kui 10 000 m2. Mida enam on samaaegseid kasutajaid, seda enam nõuavad need erilahendusi, sh puudub kahtlus, et nt mõõtmetelt küll madala, kuid mahutavuselt suurt haiglat puudutav töö on keerukam kui nt ridaelamu projekteerimise töö, nõudes spetsiifilisi lahendusi. Seega on

e andmise aluseks olevad kriteeriumid sobivad eesmärgi saavutamiseks. Kuna pole muid kriteeriume, mis tagaksid samal määral EEL-i võimalust tagada isikute pädevus vastavates valdkondades tegutsemiseks ning nendele pole tuginenud ka kaebaja, on vastav regulatsioon vajalik. 7

ete perioodiline kehtivus ja sellega kaasnev kogemuse kontroll on põhjendatud ja vajalik, kuna ehitustegevuse juhtimise

e puhul on vajadus kaitsta elu, tervist, vara ja keskkonda ilmne, kuna ehitustegevuse juht korraldab faktilist ehitustegevust. Lisaks on Riigikohtu lahendiga tuvastatud, et EhS § 24 lg-s 4 sätestatud

ealadel (sh ehitustegevuse juhtimise alal)

enõuete kehtestamisega kaasnev riive

e- ja ettevõtlusvabadusele on õigustatud ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale (RKPJKo 3-18-1432, p 30), mistõttu sellest tulenevalt põhiseadusvastasust tuvastada ei saa. Samast eesmärgist lähtuvalt antakse ka vabatahtlikke

eid, sh ehitusmaksumuse hindamise

et. Kuna

e on vabatahtlik ning pole eelduseks selles valdkonnas tegutsemiseks (vt EhS § 24 lg 4), on võimalik riive ettevõtlusvabaduse ja tegevusvabadusele minimaalne. Kaebaja sisustab riivet üksnes läbi elukohavalikuvabaduse riive, kuna väljaspool Tallinna ei ole väidetavalt võimalik 7. taseme saamiseks vajaliku

etegevusega tegeleda, ent kaebaja elab Tallinnas. Lisaks ei saa

enõudeid erinevalt rakendada (so kvalifikatsiooni allapoole lasta) sõltuvalt sellest, millistes Eesti piirkondades turu- jm situatsioonist lähtuvalt

enõuetele vastavaid hooneid ehitatakse ja millises regioonis taotleja tegutseb. Nii ei saa järeldada, et kui isik on saanud töökogemuse nt Kesk-Eestis lihtsamate objektide alusel, on automaatselt olemas ka keerukamate objektidega toimetamiseks vajalikud oskused, mida selles regioonis, kus seni tegutsetud, ei ole ehitatud. Sisuliselt nõuab kaebaja oma õiguste rikkumiste väite kaudu, et ta peab saama näiteks Nuustakule pilvelõhkuja või enam kui 300 üheaegsele kasutajale ettenähtud muuseumi ehitada või Nuustakul paarikordsete hoonete põhise kogemuse alusel Tallinnasse pilvelõhkuja või enam kui 300 üheaegse kasutajale ettenähtud muuseumi ehitada. Sellise õiguse põhjendatust ei saa jaatada. Seega ei saaks siit tuletada ka mistahes osas põhiseadusvastasust isegi siis, kui kohus leiaks, et kaebaja elukoht on Haapsalus. Eeltoodu valguses on sisult valed kaebaja väited sellest, et taastõendamise korral on KAK p 3.4 ja 3.5.2 ning

estandardi A1 osas sätestatud

enõuded põhiseadusvastased. Alternatiivnõuete põhiseaduspärasus on samuti ebaõigesti kahtluse alla seatud. Ilmselgelt on kõikide hoonete puhul vaja tagada nende säilivus ja turvaline ehitamine. Kuna kaebaja kogemus paarikorruselise korterelamu või perearstikeskuse osas ei puuduta piisavalt keerukaid hooneid, siis ei saa aga nende põhiselt anda 7. taseme

et. Küll saab anda 6. taseme

e ja see kaebajale antigi. Mida keerukamate hoonete ehitustegevuse juhtimiseks

et taotletakse, seda keerukamaid ehitisi puudutav kogemus peab olema omandatud, et EEL saaks tagada, et isik on pädev selliseid töid iseseisvalt tegema ja anda talle vastava

e. Kuigi

esüsteem tervikuna ja seega kõik

ed tagavad isikute elu, tervise, vara ja keskkonna kaitset, siis mida keerukamate ehitiste ehitustegevust soovitakse juhtida (või ka mistahes muid

ealaseid töid teha), seda suurem on risk isikute elule, tervisele, varale ja keskkonnale, mistõttu peabki isik suutma tõendada oma pädevust ka vastava keerukusega tööde tegemisel, sh ehitustegevuse juhtimisel. Samast loogikast lähtuvad ka alternatiivnõuded. Ühest küljest kätkevad alternatiivnõuded endas sisuliselt vastutulekut taotlejatele, muutes süsteemi paindlikumaks. Seda seetõttu, et KAK p 3.5.2 alusel saab anda

e ka tööde pinnalt, mis oma keerukuselt ei vasta nõuetele (s.o ei ületa KAK p 3.4 ja

estandardi p-s A1 nimetatud tingimusi), kuid puudutavad siiski sisuliselt avaliku kasutusotstarbega hooneid, kus viibib arvukalt inimesi. Avalikult kasutatavad hooned eeldavad tihti komplekssemaid lahendusi, mistõttu on alternatiivnõuded sätestatud. Nii näiteks puudub kahtlus, et muuseumid, haiglad ja teatrisaalid eeldavad kompleksseid erilahendusi näiteks kliima, müra või ka bakterite leviku osas. Kõike seda peabki reaalselt ehitustegevuse juht tagama, vastutades reaalse ehitustegevuse nõuetelevastavuse eest. Seega lähtub norm samast loogikast nagu KAK p 3.4 ja sellega koos kohalduv

estandardi p A1 – kuna tihti on tegemist keerukamate hoonetega, siis saab ka 8

e anda. Eeltoodu valguses on alternatiivnõuded põhjendatud ega ole põhiseadusvastased. Kaebaja on

esüsteemi üldist loogikat meelevaldselt tõlgendanud. EEL selgitab järgnevalt, mis tähendus on ehitustegevuse juhtimise korral kohalduva 8. taseme

estandardi A1 osas märgitul „ilma tehniliste piiranguteta“, kuivõrd kaebaja on vastavale paralleelile tuginedes leidnud, et ehitusmaksumuse

e andmise üle otsustamisel keerukuse hindamine ei ole põhjendatud ega põhiseaduspärane. Selline järeldus on meelevaldne. Esiteks ei saagi see, et ehitusmaksumuse hindamise 7. taseme

e andmisel hinnatakse tööde keerukust KAK p 3.4 ja KAK p 3.5.2 alusel, olla kuidagi põhiseadusega vastuolus, kuivõrd tegemist on sobiva ja vajaliku meetmega. Kaebaja toodud paralleel kinnitab nõuete põhjendatust ja põhiseaduspärasust. Kuna ehitusmaksumuse hindamise

e on vabatahtlik, siis sellel tegevusalal saab tegutseda ilma

eta ja seetõttu ka ilma tehniliste piiranguteta. See ei tähenda, et kui

et otsustatakse taotleda, siis mistahes tehniliste näitajate alusel saaks anda mistahes tasemega

e. Vastupidine loogika muudaks sisutühjaks

ete andmise ja kogu

esüsteemi. Samamoodi võib

1. taseme ehitustegevuse juht tegutseda mistahes tehniliste piiranguteta, kuna
2. taseme

e annab talle õiguse mistahes tehniliste näitajatega hoonete ehitustegevust juhtida. See ei tähenda, et mistahes hoonet puudutav ehitustegevuse kogemus annaks aluse 8. taseme

e andmiseks. Selleks peavad samamoodi tehnilised näitajad ületama 7. taseme piire (KAK p 3.4 ja

estandardi A1 osa) või täitma alternatiivnõuded (KAK p 3.5.3). Seega lähtub ehitusmaksumuse hindamisel toodu „ilma tehniliste piiranguteta“ samast loogikast, nagu 8. taseme ehitustegevuse juhtimise

estandardis toodu, ehkki põhjused selleks on erinevad (ühel juhul on tegemist vabatahtliku

ega, mistõttu võib vastavas valdkonnas piiramatult tegutseda, ja teisel juhul annab 8. taseme

e õiguse piiramatult tegutseda). Seega on sellised

enõuded põhjendatud ja kooskõlas kogu üldise

esüsteemiga. Sisult vale on väide, et

ete andmata jätmisel võetakse

e taotlejalt

e ära. Kaebaja on selgitanud, et kui kaebajal ei ole olnud võimalik teostada taotletud

etasemele vastavaid töid, võib tekkida olukord, kus

e võetakse isikult ära.

e äravõtmise olukorda ei teki, kuivõrd

e antakse tähtajalisena, st

etunnistuse kehtivusaeg on reeglina seitse aastat (vt KAK p 7.2). Lisaks ei tähenda kohtupraktika kohaselt varem erineva, sarnase või isegi sama

e andmine, et EEL peaks uue taotluse menetlemisel automaatselt samasuguse

e taotlejale andma. Seejuures tuleb arvestada, et lähtuvalt tehnoloogia ja praktikate arengust muutuvad aja jooksul hariduse ja töökogemuse nõuded insenerivaldkonna

etele. Riivet kaebaja õigusele valida elukohta ei teki, kuna tal on õigus ehitusmaksumuse hindamise valdkonnas tegutseda sõltumata ehitusmaksumuse

e olemasolust. Kui vastavalt kaebaja seisukohtadele nõutakse riigihangetel 7. taseme

et, ei ole küsimus

enõuete põhjendatuses, vaid hanketingimuste põhjendatuses, kuna ehitusmaksumuse hindamise

e olemasolu ei ole selles valdkonnas tegutsemise eelduseks. Seda riski ei saa kanda EEL kui

e andja, vaid vajadusel tuleb vaidlustada hanketingimuste põhjendatust. Isegi kui esineb riive kaebaja õigusele valida vabalt elukohta, ei kaalu see üles inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse eesmärki. Esiteks on Riigikohus leidnud, et kuigi

enõuete seadmine kätkeb endas isikute õiguste teatavat riivet, on see põhjendatav inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse eesmärgiga. Lisaks on ilmne, et inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse kätkeb endas olulisemat hüve, võrreldes kaebaja õigusega valida elukohta. Seda enam, et tegelikult ei määra

enõuded kaebaja elukohta. Nii ei määra tänapäevases ärikeskkonnas elukoht enam töövõimalusi, kuivõrd distantsilt töötamine on levinud. Kui kaebaja soovib teha töid, mis vastavad 7. taseme

enõuetele, on tal ka käesoleval ajal selline võimalus olemas ning see ei 9

e või mitte. Samas peab kaebaja olema vastavaid töid teinud, et EEL saaks kinnitada

e andmisega, et kaebajal on pädevus selliste tööde tegemiseks. Arvestades kaebaja esitatud tõendit elukoha kohta (kaebaja elukoht asub Tallinnas), ei esine riivet tema õigusele valida elukohta. Kaebajal ei saanud jääda isegi vajalik kogemus omandamata tulenevalt väikelinnas elamisest, millele ta istungil ja 04.06.2024 seisukohas tugines. Seega ei saa ka sellest tulenevalt tuvastada, et KAK p 3.5.2, 3.4 ja

estandardi A1 osa normid on ebaproportsionaalsed. Riigikohus on leidnud, et kui riivele on võimalik leida legitiimne eesmärk ja riive on selle saavutamiseks proportsionaalne, on riive põhiseaduspärane (RKPJKo 3-4-7-13, p 42). Kuna põhiseadusvastasust ei saa analüüsida abstraktselt ning hinnangud tuleb anda konkreetse asja kontekstis, elukohavalikuvabaduse õiguse riivet käesoleval juhul aga ei esine, siis ei ole võimalik ka järeldada põhiseadusvastasust. KAK p-st 3.4 ja sellega koos kohalduv

estandardi p A1 ei pea olema antud seaduse tasandil. Kaebaja on istungil leidnud, et referentsobjektide nõuded (s.o KAK p 3.4 ja

estandardi p A1 alapunkt I) peavad olema paika pandud seaduse tasandil ega saa olla alamastme õigusaktiga määratletud. Selline seisukoht on vale. Ka mistahes muud KAK-i normid ei pea olema sätestatud seaduse tasandil. Ka õiguskantsler on tuvastanud, et on õiguspärane, et

estandardi ja KAK-i annab EEL. KAK p 3.4 ja

estandardi punkti A1 alapunkt I on antud õigesti EEL-i poolt. KAK on üldkorraldus. PS §-des 29 ja 30 sätestatud põhiõigused on lihtsa seadusereservatsiooniga, st seadusega võib sätestada õiguste kasutamise tingimused ja korra. Sätetest ei tulene, et kõik võimalikke põhiõiguste riivet kätkevad konkreetsed olukorrad peaksid olema reguleeritud seaduse tasandil. Ei saa olla vaidlust, et õiguste kasutamise tingimused ja korra on seadusandja kehtestanud

§-ga 16. KAK-i on kinnitanud Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu (vt kaebuse lisa 1). Seega tuleneb seadusest konkreetne pädevusnorm, mis lubab KAK-i eraldiseisvat kehtestamist ning mille alusel on KAK kehtestatud, mis on kooskõlas PS §-dega 29 ja 30. Lisaks on seadusandja selgitanud, et pädeva isiku kvalifikatsiooninõuded võivad olla nii soovituslikud kui ka kohustuslikud (Ehitusseadustiku I lugemise seletuskiri), st seadusandja on kinnitanud õigust kehtestada ka

eid, mille olemasolu ei ole vastavas valdkonnas tegutsemise eelduseks. Seega on

e andmise korra tasandil regulatsioonide kehtestamine lubatud ning nõutav ei ole seaduse tasandil regulatsiooni kehtestamine.

estandardi p A1 (või ka mistahes muud

estandardite sätted) ei pea olema antud seaduse tasandil.

§ 5

kehtestab täiendavalt PS §-des 29 ja 30 sätestatud põhiõiguste kasutamise tingimused ja korra.

§ 5

lg 3 kohaselt kehtestab

estandardite koostamise, muutmise ja vormistamise korra minister määrusega. Haridus- ja teadusministri 28.11.2008 määruse nr 69 „

estandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“ § 6 lg 2 kohaselt kinnitab

estandardi

enõukogu oma otsusega. Asjakohased

estandardid ongi kinnitanud Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara

enõukogu 04.10.2018 otsusega nr 16. Seega tuleneb seaduse tasandilt volitusnorm, mis lubab vastavate regulatsioonide kehtestamist

estandardi tasemel ega nõua nende kehtestamist seaduse tasandil, mis on kooskõlas PS §dega 29 ja 30. 8) Kaebaja on nõustunud, et

e andmise aluseks olevad eeldused ei olnud täidetud ja seega saaks kaebuse rahuldamine toimuda üksnes tulenevalt sellest, et kohus tuvastab asjassepuutuvate normide põhiseadusvastasuse. KAK-i p 3.4,

estandardi p A1 ja KAK 3.5.2 põhiseadusvastasust ei ole kaebaja aga ära näidanud. 10

ekomisjoni 19.04.2023 protokollilist otsust nr 2/2023 osas, millega otsustati talle mitte anda diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme

et ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel. Vaidlustatud otsusega ei antud kaebajale 7. taseme

et nimetatud ametialadel põhjusel, et kaebaja töökogemus ei vastanud KAK p-s 3.5 ja

estandardi p-s A.1 kehtestatud nõuetele. Vastustaja leidis, et kaebaja taotluses toodud töökogemuste tabelis kajastuvad referentsobjektid ei vasta oma terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7. taseme

e nõuetele, olles väikesemahulised ja väheste samaaegse kasutajate arvuga hooned. Kohtuasjas on seega vaidlus selle üle, kas vastustaja on õigesti keeldunud kaebajale väljastamast 7. taseme diplomeeritud ehitusinseneri

et üldehituse erialal, hoonete ehituse allerialal, ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel põhjusel, et kaebaja kirjeldatud töökogemus ei vasta

estandardi p-le A.1 ja KAK-i p-le 3.5. Kaebaja on seejuures seadnud kahtluse alla

e taaastõendamise regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas, milles see seab konkreetsed nõuded töökogemusele. 9. Esmalt märgib kohus, et asja lahendamisel ei oma praegusel juhul sisulist tähtsust küsimus sellest, kas kaebaja 08.03.2023 taotlust tuli menetleda

e esmakordse taotlemise reeglite järgi, kuigi kaebaja taotles lisaks uuele ametialale ka kahe ametiala osas

e taastõendamist. KAK-i p 3.2.2. alapunktist f) tuleneb, et taastõendamise maksimaalse ajavälba ületamisel (vt p 3.1.6.1) või ametiala lisandumise ja vahetumise korral tuleb esitada p-s 3.2.1 nimetatud dokumendid, sest eriala, alleriala või ametiala lisanduse ja vahetumise korral menetletakse taotlust kui

e esmakordset taotlemist. Kuna praegusel juhul taotles kaebaja lisaks ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel

e taastõendamisele ka ehitusjuhtimise ametialal 7. taseme

e saamist ehk taotluses oli lisandunud täiendav eriala, menetles vastustaja kaebaja taotlust esmakordse

e taotlemise reeglite järgi. Tuleb aga märkida, et ka

e taastõendamise korral ei esitata sisuliselt leebemaid nõudeid töökogemusel arvestatavate konkreetsete objektide osas. Erisused seisnevad eelkõige nõutavas tööde arvus, nagu ka vastustaja kohtuistungil selgitas, mitte aga leebemates nõuetes objektidele. Nimelt sätestatakse KAK-i p-s 3.1.6 insenerikutse taastõendamise eeldused. Nende eelduste hulgas on KAK-i p 3.1.6 alapuntki b järgi ka taastõendamisel nõutav portfoolio esitamine, mis peab tõendama taotleja allerialast töökogemust vähemalt kolmel aastal ja sisaldama vähemalt 30%

etasemele vastavaid töid (tööde keerukus ületab eelneva astme pädevuspiire). Praegusel juhul on vastustaja keeldumisel tuginenud asjaolule, et taotluses toodud objektid ei vasta oma terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7 taseme töökogemusele; deklareeritud objektid on väikesemahulised ja väheste samaaegse kasutajate arvuga hooned, mis ei vasta 7

etasemele. Seega ei olnud täidetud ka

e taastõendamise eelduseks olev

etasemele vastavate tööde esitamise nõue (vt selle kohta täpsemalt järgnevalt p-d 11–14). 10. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kuna vastustaja on juba varasemalt lugenud kaebaja töökogemuse ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel 7.

etasemele vastavaks, ei saanud jätta kaebajale nimetatud ametialadel 7. taseme

et andmata, kui ei esinenud mingisuguseid olulisi

e andmata jätmist õigustavaid asjaolusid. Nii

e esmakordsel taotlemisel kui ka

e taastõendamise korral peab kaebaja vastama taotluse hetkel kehtivas KAK-is ja

estandardis toodud nõuetele. Asjaolu, et kaebajale on varem samadel ametialadel väljastatud 7. taseme

e, ei tähenda, et vastava

etunnistuse kehtivuse lõppemisel ja

e taastõendamise taotlemisel ei peaks vastustaja kompetentsusnõuete täidetavust kontrollima ning

e saab n-ö automaatselt taastõendatuks 11

e omistamine ei saa isikul tekitada õiguspärast ootust

e saamiseks, kui ta ei vasta taotluse esitamise hetkel kehtivates õigusaktides esitatud nõuetele. See, et kaebaja vastas 5 aastat tagasi

e andmisel kehtinud nõuetele, ei kinnita tema edaspidist kompetentsust. Ehitusvaldkond on pidevalt muutuv ja arenev, kiiresti arenevad nii tehnika kui ka tehnoloogia ning aja jooksul võivad muutuda ka

enõuded. Sel põhjusel omistatakse

e isikule tähtajaliselt ning ette on nähtud, et spetsialist peab erialast tööd tehes pidevalt õppima ja end täiendama. Vastustaja on kaebaja taotluse menetlemisel tuvastanud, et tema töökogemus ei vasta 7.

etaseme nõuetele ning see oligi antud juhul selliseks asjaoluks, mis õigustas kaebajale

e andmata jätmise. Kaebaja väide mingisuguste täiendavate asjaolude esinemise vajadusest on asjakohatu. 11. Lähtuvalt 7. taseme

astandardi p A.1 osast I (ja arvestades vastavaid näitajaid 6. taseme

estandardi p A.1 osas I – vt dtl 96) peab ehitusloakohustuslik hoone olema kõrgusega 45– 100 m või sügavusega 8–12 m, konstruktsioonide silded: monoliitsed betoonkonstruktsioonid kuni 18 m, monteeritavad konstruktsioonid 25–32 m, teraskonstruktsioonid kuni 36 m, puitkonstruktsioonid kuni 18 m, komposiitkonstruktsioonid 18–24 m (vt miinimumnõuded 6. taseme

estandardi osast A.1 koosmõjus KAK p-ga 2.7). Alternatiivselt hinnatakse töökogemuse vastavust ka KAK p-i 3.5.2 alusel, mille kohaselt peab referentsobjekt olema kas üle 100 samaaegse kasutajaga hoolekande ja majutushoone, üle 300 samaaegse kasutajaga toitlustus-, kaubandus-, teenindus-, meelelahutus-, muuseumi-, raamatukogu-, spordi-, transpordi-, haridus- või haiglahoone, avaliku kasutusega spordi või puhkerajatis; hoonetekompleksid, mille netopind on suurem kui 10 000 m2. 12. Vastustaja lähtus

e andmise otsustamisel kaebaja enda poolt taotluses märgitud andmetest (sh referentsobjektide tehnilistest andmetest) ning tuvastas neid eelviidatud

enõuetega kõrvutades, et kaebaja töökogemus ei vasta mitte ühegi referentsobjekti puhul

estandardi p A.1 osas I ning KAK p-s 3.5.2 nõutule (vt ka dtl 75-76; tabel kaebaja esitatud objektide tehniliste andmete ja

enõuete võrdluse kohta). Kaebaja ei ole kaebuses ega ka kohtuistungil või hiljem vastustaja poolt tuvastatule sisuliselt vastu vaielnud ega väitnud, et vastustaja oleks lähtunud objektide puhul ekslikest tehnilistest andmetest, teinud kaebaja esitatud andmete põhjal ebaõigeid järeldusi ning lugenud seega objektid ekslikult 7. taseme

enõuetele mittevastavateks. 13. Kaebaja ainsaks sisuliseks vastuväiteks on olnud väide, et vastustaja on andnud subjektiivselt hinnangu objektide keerukusele ega ole sellisele järeldusele jõudmist põhjendanud. Selline väide on asjakohatu, arvestades, et kaebaja poolt töökogemuse hindamiseks esitatud referentsobjektid ei vasta isegi tehniliste andmete poolest 7.

etaseme nõuetele. Praegusel juhul ei olnud tegemist juhtumiga, kus vastustaja oleks tuvastanud kaebaja esitatud objektide tehniliste andmete vastavuse kehtivatele miinimumnõuetele, kuid sellele vaatamata pidanud kaebaja töid sisuliselt keerukuselt 7.

etasemele mittevastavateks. 7. taseme

e andmata jätmise tõi kaasa ainuüksi see, et taotluses töökogemuse tõendamiseks esitatud objektid ei vastanud oma tehniliste omaduste poolest

estandardis ja KAK-is kehtestatud nõuetele. Eeltoodu valguses on asjakohatu kaebaja väide, justkui sõltus antud juhul see, kas taotleja töökogemus vastab 7.

etaseme nõuetele, ainuüksi vastustaja subjektiivsest hinnangust tööde keerukusele. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses ära näidanud, et tema taotluses esitatud referentsobjektide tehnilised andmed olid tegelikult vastavuses

enõuetega ja vastustaja järeldused oleksid seega meelevaldsed. 14. Eelnevat kokku võttes nähtub, et sõltumata sellest, kas taotlust oleks menetletud taastõendamise või esmataotlemise regulatsiooni järgi, ei oleks saanud kaebajale ehitusmaksumuse hindamise ja ehitustegevuse juhtimise

eid anda, kuna tema töökogemus 12

etaseme töökogemuse nõuetele, ei oma tähtsust, kas kaebajal olid formaalselt täidetud töökogemuse ajalised nõuded vastavalt KAK-i p-s 3.1.2.1.

1. a)või p-s 3.1.6.
2. b)ja KAK-i lisas 6 sätestatule. Vastustaja on õigesti märkinud, et töökogemuse ajaliste nõuete täitmisel võetakse arvesse sisulistele nõuetele vastava töökogemuse ajalist mahtu. 16. Kohus leiab, et vaidlustatud otsusest on piisavalt jälgitav, mis alusel ja mis põhjustel kaebajale jäeti vaidlusalustel ametialadel 7. taseme

e andmata. Vastustaja on selgelt viidanud nii

estandardi p-le A.1 kui ka KAK p-le 3.5 ning selgitanud, et taotluses toodud objektid ei vasta neis toodud tingimustele. Kaebajale ei saanud otsust lugedes jääda selgusetuks, miks tema töökogemust ei loetud 7.

etaseme nõuetele vastavaks. Otsuses viidatud

estandardi ja KAK-i punktidest nähtub, millistele miinimumnõuetele peavad

e taotleja referentsobjektid vastama, et lugeda töökogemus 7.

etaseme nõuetele vastavaks. Seejuures ei olnud kaebajale

e andmata jätmise põhjuseks see, et töökogemuse nõuetele ei vasta mõned kaebaja esitatud referentsobjektid, vaid nõuetele ei vastanud ükski objekt. Seega asjaolu, et otsuse põhjendustes ei olnud iga referentsobjekti osas üksikasjalikult välja toodud, millises osas esineb mittevastavus

estandardi p-s A1 ja KAK-i p-s 3.5 kehtestatud nõuetega, ei saanud kaebajal takistada vastustaja järelduse õigsuses veendumist (võrreldes enda esitatud objektide tehnilisi andmeid otsuses viidatud nõuetega). 17. Ka see, et vastustaja ei ole otsuses täiendavalt põhjendanud, mida ta peab silmas objektide keerukuse all, ei muuda vaidlustatud otsust kontrollimatuks. Kaebajale keelduti

e andmisest seetõttu, et tema esitatud referentsobjektid ei vastanud

estandardi p-s A1 ja KAK-i p-s 3.5 sätestatud nõuetele ning see andis omakorda kinnitust sellest, et kaebaja tööd ei vastanud keerukuselt taotletud

etasemele. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tema tööd vastupidiselt vastustaja poolt tuvastatule terviklikkuselt ja suuruselt vastanuks 7.

etaseme nõuetele ning kaebajale

e andmine seega sõltunuks ainuüksi tööde sisulisele keerukusele hinnangu andmisest. Kaebaja on antud juhul asjatult omistanud määrava tähtsuse asjaolule, mis eraldivõetuna ei tinginud

e andmata jätmist. 18.

e andmise otsustamisel lähtutakse isiku taotluses märgitud andmetest ja sellele lisatud dokumentidest ning

estandardis ja KAK-is esitatud nõuetest.

e andja peab hindama

e taotleja vastavust ettenähtud tingimustele ning selles osas ei ole

e andjal olulist kaalutlusruumi. Seega ei tähenda ka otsuse põhjenduste lakoonilisus automaatselt seda, et

e mitteandmise otsus poleks tagantjärele tõhusalt kontrollitav. Kohus sai antud juhul hinnata, kas taotluses toodud andmete põhjal oli keeldumine õigustatud. Kohus leidis eelpool, et kaebajale 7. taseme

e andmisest keeldumine oli põhjendatud, kuivõrd kaebaja töökogemust ei saanud lugeda kehtivatele nõuetele vastavaks. Kaebaja ei väitnud ega tõendanud kohtumenetluses vastupidist. Seega isegi kui möönda, et vastustaja võinuks vaidlustatud otsuses oma järeldusi detailsemalt põhjendada, on otsus materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks seetõttu ei ole alust (HMS § 58). Lähtudes asjas tähtsust omavatest faktilistest asjaoludest ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendustest, on kohus veendunud, et vastustaja peaks kaebuse rahuldamise korral samasuguse resolutsiooniga haldusakti uuesti andma. 19. Kaebaja on palunud kaebuses kontrollida KAK-i vastavust PS §-dele 29 ja 31. Kaebaja ei pea põhiseadusega vastuolus olevaks

e esmatõendamisel esitatavaid nõudeid, ent leiab, et

e taastõendamisel on olukord fundamentaalselt erinev. Kaebaja hinnangul on

e 13

e taastõendamiseks sobivate tööde teostamine. Kokkuvõtvalt on kaebaja arvates

e taastõendamise regulatsioon PS §-dega 29 ja 31 vastuolus osas, mis nõuab

e taastõendajalt järjepidevat hõivatust

etasemele vastavate töödega (KAK-i p-d 3.2.2.f, 3.1.6.1 ning p 3.1.6.b) ega arvesta asjaoluga, et taotlejale on juba varem väljastatud samale allerialale vastav

ekvalifikatsioon. Kaebaja on kaebuses märkinud veel sedagi, et PS-ga kooskõlas ei ole ka olukord, kus EEL-ile on jäetud väidetavalt ulatuslik otsustusruum selles osas, kas taotleja töökogemust – eelkõige töökogemuse tõendamiseks esitatud objektide keerukust – pidada 7.

etaseme nõuetele vastavaks või mitte. 20. Kohus ei jaga kaebaja kahtlusi regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas. EhS kohaselt saab ehitamisega seotud teatud tegevusaladel pädeva isikuna tegutseda vaid siis, kui isiku kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel põhinev

e või muu õigusakti kohane pädevustunnistus (EhS § 24 lg 1). Kindlatele tingimustele vastava töökogemuse nõudmist ei saa pidada iseseisvalt PS-ga vastuolus olevaks. On küll õige, et selline kvalifikatsiooninõue riivab kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1) ning tegeleda ettevõtlusega (PS § 31), kuid samadest sätetest nähtuvalt võib seadusega sätestada nende õiguste kasutamise tingimused ja korra. EhS § 24 lg 4 volitab ministrit kehtestama ehitusvaldkonna nende tegevusalade tarbeks, millel tegutsemiseks peab pädeva isiku kvalifikatsioon olema tõendatud, igale tegevusalale vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded. Volitus hõlmab nii kvalifikatsiooninõudeid, mille täitmine on vajalik

e saamiseks, kui ka küsimust, milline

e (sh milline

etase) tõendab

et omava isiku pädevust tegutseda ehitusvaldkonna erinevatel tegevusaladel. 21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui pärast

e esmataotlemist nõutakse isikult iga teatud perioodi tagant

etasemele vastavate tööde teostamist, peaksid sellised nõuded olema sätestatud seadusandja poolt seaduse tasandil, mitte vastustaja poolt kehtestatud korras. Ehkki EhS § 24 lg 2 sätestab tegevusalad, kus pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud, ei reguleeri see paragrahv ise täpsemalt

e andmise tingimusi, vaid viitab

eseaduse (

) kohasele

e andmisele.

§ 3

p 2 järgi on

e kvalifikatsioon, mis saadakse

eeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases

estandardis.

estandard on dokument, milles kirjeldatakse

etegevust ja esitatakse kompetentsusnõuded ning

estandardi kinnitab

enõukogu (

§ 5

lg-d 1 ja 2).

estandardis sisalduv töö kirjeldus ei pea olema reguleeritud seaduse tasandil. Kohtupraktikas on ka leitud, et

e saamise nõuded, sh

estandard, on kehtestatud kooskõlas põhiseadusega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2023 otsus nr 3-22-761, p 20).

e andjana võib tegutseda juriidiline isik või tema asutus või riigi- või valitsusasutus, kelle

enõukogu on avalikul konkursil võitjaks kuulutanud ja kes on

eregistris nõuetekohaselt registreeritud (

§ 10

lg 1).

e andmise korraldust reguleerib

e andmise kord, mille töötab välja

e andja konkursil osalev organ koos

ekomisjoniga ning kinnitab

enõukogu (

§ 16

lg 1).

kohaselt reguleeritakse

e andmise korras mh ka

e taastõendamise tingimused ja kord (

§ 16lg 2).

Seega on seadusandja volitanud

enõukogu ja

e andjat töötama välja

e andmise korra ja reguleerima mh

e taastõendamise tingimusi ja korda. 22. Kohtule ei nähtu alust pidada KAK-i

e taastõendamise regulatsiooni seadusega vastuolus olevaks osas, milles see kaebaja hinnangul nõuab

e taastõendamise raames järjepidevat hõivatust

etasemele vastavate töödega. Riigikohtu selgitustest nähtuvalt saab osal ehitamisega seotud tegevusaladel (vastavate EhS § 24 lg-s 2 sätestatud valdkondade hulka kuulub ka ehitustegevuse juhtimise

e)

e- või pädevustunnistuse omandamisega kaasnevat piirangut põhimõtteliselt õigustada muu hulgas teatud ehitusvaldkonna tegevusaladel 14

etunnistuse väljastamine, sh ehitusinsenerikutse perioodiline taastõendamine peaks looma avalikkusele ja kolmandatele isikutele kindluse, et

et omaval isikul on valdkonnas kindla sisuga pädevus ning ülesannete kohaseks täitmiseks vähemalt minimaalselt nõutavad teadmised ja kogemused, mida

e andja on enne

etunnistuse väljastamist kontrollinud. Eelnevat kinnitab ka aastal 2014 läbi viidud

ereform, mille käigus muudeti

ete omamine teatud tegevusaladel kohustuslikuks ning

ed tähtajaliseks. Pädevuse ja töökogemuse perioodiline kontrollimine aitab vähendada ülalviidatud õigushüvedele võimaliku kahju tekkimise ohtu. Kohtu hinnangul on see põhjendatud ja proportsionaalne. Piisav ei ole see, kui esmataotlemisel on

e väljastatud, vaid ehitusinsenerid peavad ka erialast tööd tehes ennast pidevalt täiendama. 23. Kohus nõustub vastustajaga, et sarnaselt EhS § 24 lg-s 2 sätestatud

etele on ka ehitusmaksumuse hindamise

enõuete seadmine põhjendatav elu, tervise, vara ja keskkonna kaitsega. Samas tuleb arvestada, et vastava

e olemasolu on ehitusmaksumuse hindamise valdkonnas tegutsemiseks vabatahtlik, kuna ehitusmaksumuse hindamise

ealal tegutsemiseks pole vajalik

e olemasolu (vastavat

et ei ole nimetatud EhS § 24 lg-s 2 toodud loetelus). Seega ei kaasne nõuete seadmisega piirangut vastavas valdkonnas tegutsemisele. 24. Nõutavat töökogemust nii esmataotlemisel kui ka taastõendamisel on võimalik omandada paindlikult. Kohtule ei nähtu, et nõutav oleks järjepidevalt ja ainult kehtivatele nõuetele vastavate tööde teostamine, mida võiks pidada ülemääraseks. Kaebaja viidatud taastõendamise nõuete puhul on insenerikutse taastõendamise eeldusena sätestatud portfoolio esitamine, mis peab tõendama taotleja allerialast töökogemust viimase 7 aasta jooksul vähemalt 3 aastal ja sisaldama vähemalt 30%

etasemele vastavaid töid (tööde keerukus ületab eelneva astme pädevuspiire). Kohtu arvates ei ole tegemist lubamatult suure mahuga ning sellises mahus töökogemuse omandamine seitsmeaastase perioodi jooksul ei tohiks valdkonnas tegutsevale spetsialistile olla üleliia raske või ajakulukas. Paljasõnaline ja asjakohatu on seejuures kaebaja argumentatsioon, justkui tal ei oleks elukohast tulenevalt olnud võimalik täita

estandardiga kehtestatud rangeid nõudeid. Kaebaja ei ole millegagi põhjendanud, miks tal ei ole olnud elu- ja tegevuskohast tulenevalt võimalik vastavaid töid teostada, vaid on toonud hüpoteetilisi näiteid. Kaebaja elukoht on rahvastukuregistri kohaselt Tallinnas. Ta on enda aadressiks ka

e taotlemisel märkinud Tallinna. Asja materjalidest (kaebaja poolt taotluses loetletud objektid) nähtuvalt on kaebaja ettevõtlusega tegelenud erinevates kohtades Eestis. Kaebaja on enda lisa-aadressi (Varni küla) registreerinud alles 27.05.2024, ent vaidlustatud otsus on tehtud 19.04.

1. Eelneva tõttu jätab kohus vastavad väited, sh hüpoteetilised väited isikust, kellel ei ole olnud temast sõltumata põhjustel võimalik teostada ka tasemele 6 vastavaid töid, tähelepanuta.
2. Kaebaja hinnangul kujutavad KAK-i töökogemuse nõuded (konkreetsed kriteeriumid) endast suvaotsust. Õiguskantsler on leidnud ja sellega nõustub ka kohus, et selleks, et hinnata, millise töökogemusliku taustaga isikud võiksid erinevatel ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutseda, on pädevad

eandjad (vt õiguskantsleri 22.05.2017 seisukoht; õiguskantsleri 04.04.2017 seisukoht). Ehitusinseneride

estandardite väljatöötamisega tegeleb

eandja ehk EEL. Tegemist on erialaorganisatsiooniga, kes omab põhjalikku ülevaadet valdkondlikest eripäradest ja spetsialistidest. EEL on seega pädev hindama, millistest insenertehnilistest piiridest lähtuvalt tuleb

eid anda. Kohus leiab, et pole põhjust kahelda EEL-i pädevuses 15

epädevuste üle otsustamisel.

etasemele vastava keerukusega ehitise kriteeriumid on sätestatud

estandardi A1 alapunktis I. Vastustaja selgitab õigesti, et kuigi

esüsteem tervikuna tagab isikute elu, tervise, vara ja keskkonna kaitset, siis mida keerukamaid

ealaseid töid soovitakse teha, seda suurem on risk isikute elule, tervisele, varale ja keskkonnale, mistõttu peabki isik suutma tõendada oma pädevust just vastava keerukusega tööde tegemisel. Puudub mistahes alus pidada ka alternatiivnõudeid põhiseadusvastaseks. Need muudavad

esüsteemi paindlikumaks, võimaldades anda

e ka selliste tööde pinnalt, mis oma keerukuselt ei vasta nõuetele, kuid mis puudutavad siiski sisuliselt avaliku kasutusotstarbega hooneid, kus viibib arvukalt inimesi ja mis eeldavad tihti komplekssemaid erilahendusi. Kuna tihti on selliste hoonete puhul tegemist keerukamate hoonetega, ongi võimaldatud ka nende põhiselt

e anda. 26. Seoses kaebaja väidetega, et EEL-ile on jäetud ulatuslik otsustusruum selles osas, kas taotleja töökogemust pidada 7.

etaseme nõuetele vastavaks või mitte, leiab kohus, et KAKist ei tulene, et EEL-il on ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas

e taotleja töökogemus vastab kehtestatud nõuetele või mitte. Nagu kohus märkis juba eelpool, lähtutakse

e andmise otsustamisel isiku taotluses märgitud andmetest ning

estandardis ja KAK-is esitatud nõuetest. Kohtule ei nähtu, et vastustaja poleks kaebaja taotluse menetlemisel ettenähtud nõuetest juhindunud ja oleks ilmselgelt meelevaldselt lugenud kaebaja töökogemuse 7.

etaseme nõuetele mittevastavaks. Vastustaja on otsuses täpselt viidanud ja kohtumenetluses täiendavalt esitatud võrdlustabelile tuginedes ära näidanud, millistele nõuetele kaebaja poolt töökogemuse tõendamiseks esitatud referentsobjektid ei vasta. Vastustaja ei pidanud kaebaja esitatud objekte mh keerukuselt 7.

etaseme nõuetele vastavaks tulenevalt asjaolust, et need oma tehniliste andmete poolest ei vastanud kehtestatud miinimumnõuetele. Seega kaebaja seisukoht vastustaja subjektiivsest hinnangust objektide keerukuse osas on praeguses vaidluses asjakohatu ega viita kuidagi KAK-i põhiseadusvastasusele. Kaebaja ei ole kohtumenetluses ümber lükanud vaidlustatud otsuses toodud järeldust referentsobjektide tehniliste andmete mittevastavusest

estandardi p A1 ja KAK p 3.5 nõuetele. Vastustajal ei ole võimalik vaadata mööda

estandardis ja KAK-s kehtestatud miinimumnõuetest ning anda taotlejale 7. taseme

e olukorras, kus tema esitatud objektide tehnilised andmed kehtivatele nõuetele ei vasta ning seda ka juhul, kui peaks olema võimalik möönda, et objektid on vaatamata eeltoodule sisuliselt piisavalt keerukad. Vastustaja on õiguspäraselt võtnud aluseks kaebaja esitatud andmed referentsobjektide kohta ning neid võrrelnud kehtivate

enõuetega. Olukorras, kus ükski taotleja esitatud referentsobjekt ei vastanud 7.

etaseme miinimumnõuetele, ei olnud vastustajal võimalust kaebajale taotletud tasemel

et väljastada. Sellist tulemust ei tooks kaasa ka see, kui vastustaja peaks haldusakti põhjalikumalt põhjendama. 27. Kokkuvõttes leiab kohus seega, et ehitusinseneri tööga seotud võimaliku kahju tekkimise vältimiseks on õigustatud nõuda ehitusinsenerilt tema

e perioodilist taastõendamist, sealhulgas määratletud perioodil

etaseme pädevuspiiridele vastavat töökogemust. Ülaltoodud põhjustel on EEL-i 19.04.2023 otsus vaidlustatud osas õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. 28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kaebaja taotleb menetluskuluna 2750,80 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub riigilõiv 20 eurot. HKMS § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu tema enda kanda. 16