KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Väärteoasi nr 4-24-965 08.mail 2024 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Keskkonnaameti Harjumaa bür

§ 31lg 2p8 sätestatud õigusnormi.

Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on

§ 31lg 2p8 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p 23 lg 2p2 kohaselt on piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Lahemaa piiranguvööndis ehitise püstitamine Pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi.

§ 71

lg 1 järgi määrati Mario Ojalole karistuseks rahatrahv 175 trahviühikut s.o 700 eurot . Mario Ojalo vaidlustas 28.02.2024 otsuse väärteoasjas nr 940023001156 paludes otsus tühistada täielikult või vähendada rahatrahvi suurust. Kaebust põhjendab sellega, et ainus süü on avalduse esitamata jätmine. Mõju keskkonnale ja ümbritsevale puudub. Ehitist ei ole püstitanud vaid ladustanud transpordi ootele. Mario Ojalo jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu. Kohtuistungil andsid ütlusi kaebuse esitanud isik Mario Ojalo ning tunnistajad A ja B. Kohus uuris järgmisi dokumente: - Mario Ojalo ja Keskkonnaameti kirjavahetus 2020 (lk 1-9); Mario Ojalo ja Keskkonnaameti kirjavahetus 2021 (lk 10-11); sündmuskoha vaatlusprotokoll 27.10.2023 (lk 12-25); väärteoasja eraldamise määrus (lk 31); karistusregistri väljatrükk (lk 32); väärteoprotokoll (lk 33); vastulause väärteoprotokollile (lk 34); kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses (lk 36-37); kaebus lisadega (kohtutoimik lk 1-13); - kaebuse täiendus (kohtutoimik lk 16-26). Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente ning kuulanud ära kaebuse esitanud isiku seletused, tunnistajad ning kohtuvälise menetleja seisukoha, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Keskkonnaameti järelevalveosakonna Harjumaa büroo keskkonnakaitseinspektor Magnus Musto koostas 29.01.2024 väärteoprotokolli väärteoasjas nr 940023001156, mille kohaselt Mario Ojalo korraldas ehitise püstitamise 2022 aasta novembris Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis Harju maakonnas xxx vallas xxx külas XXX maaüksusele (xxxxxxxxxx). Nimetatud ehitise püstitamiseks ei omanud Mario Ojalo Lahemaa rahvuspargi valitseja (Keskkonnaameti) nõusolekut ja rikkus kirjeldatud ehitise püstitamisega

§ 31lg 2 p 8 sätestatud õigusnormi.

Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on

§ 31lg 2 p 8 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p 23 lg 2 p 2 kohaselt on piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Lahemaa piiranguvööndis ehitise püstitamine. Pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi.

§ 71

lg 1 järgi määrati Mario Ojalole karistuseks rahatrahv 175 trahviühikut s.o 700 eurot . Täpselt samal moel on Mario Ojalole süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 28.02.2024 otsuses väärteoasjas nr 940023001156. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kohtuistungil seisukohale, et üldmenetluse otsus on õiguspärane, tugineb kogutud tõenditele ja otsuse tühistamiseks puudub alus. Ei ole rikutud väärteomenetlusõigust. Otsus vastab nõuetele ja lühikirjeldus sisaldab kõiki olulisi osi. Tegemist on ehitisega ning vaidlus seisneb selles, kas ehitis on püstitatud või ladustatud piiranguvööndisse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on selgelt ehitise püstitamisega eesmärgiga seda otstarbekohaselt kasutada või et see oleks kasutusvalmis ja antud seisukohti kinnitavad väärteoasjas kogutud tõendid. Kaebuse esitanud isik on seisukohal, et ehitis ei ole püstitatud, vaid on ladustatud kuniks sellele leitakse sobivam koht. See ei ole mõeldud ühegi perekonna ega isiku isiklikuks kasutamiseks, vaid on ladustatud tema edasimüügi eesmärgil X Sadama territooriumile. Vastuseks kaebuses toodud väidetele selgitab kohus Marjo Ojalole, et talle ei heideta ette ehituskeeluvööndis ehitise püstitamist, vaid Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ehitise püstitamist. KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust ja VtMS § 2 kohaselt kui seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 71

alusel vastutab kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest igaüks väärteo korras. Vaidlus puudub selles, et Mario Ojalole kuuluv vaidlusalune ehitis paiknes 27.10.2023 Lahemaa Rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis. Seda fakti kinnitavad nii M. Ojalo enda ütlused kui tunnistajate B ja A ütlused ning sündmuskoha vaatlusprotokoll. Sündmuskoha vaatlusprotokollist 2 nähtub, et Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis xxx külas XXX maaüksuse põhjaosas murualal on 27.10.2023 osaliselt klaasfassaadiga ehitis (vagunelamu) (foto 24) asukohakoordinaatidel xxxxxxxxx. Ehitise mõõtmed on 4,10 x 13.2 meetrit ning ehitisel on terrass. Vagunelamu toetud maapinnale mitme punkti toetuspinnaga ning ehitis on ühendatud vooluvõrku (foto 25-26). Ojalo enda ütluste kohaselt asub see hoone Lahemaa rahvuspargis juba 2022 aasta sügisest. Vaidlus on tõusetunud selles, kas tegemist on seaduse mõttes ehitise püstitamisega, milleks on vajalik Keskkonnaameti luba, või Ojalo väidetud ladustamisega, milleks kaebuse esitaja hinnangul Keskkonnaameti luba vaja ei ole. Ehitusseadustiku § 3 lg 1 kohaselt on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Lg 2 kohaselt on ehitis hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Kõnealus vagunelamu on väliskeskkonnast eraldatud siseruumiga ehitis, seega on tegemist hoonega. Ehitusseadustiku § 4 lg 1 kohaselt on ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab püstitama hoonet vm. ehitist (v. rajatist) ehitama, rajama. Seega loetakse hoone püstitamiseks igasugust tegevust, mis on toonud kaasa hoone olemasolu kindlas kohas. Ka valmis hoone nn tehasemaja transportimine, maha laadimine ja kasutusvalmis seadmine (elektriga ühendamine, terrasside alla laskmine, lamamistoolide kasutusvalmis seadmine) on loetav ehitise püstitamiseks. Looduskaitseseaduse (

) § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p 23 lg 2p2 kohaselt on piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Lahemaa ja Mõisaparkide piiranguvööndis ehitiste püstitamine. Kaitseeeskirja § 4 kohaselt on kaitseala valitseja Keskkonnaamet. Väärteoasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et M.Ojalol oli luba ükskõik millise ehitise püstitamiseks Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis. Loa puudumise üle puudub ka vaidlus. M.Ojalo kirjavahetusest (lk 1-11) Keskkonnaametiga nähtub, et Marjo Ojalo on tundnud huvi konteinersuvila (fotodelt näha, et tegemist vaidlusaluse hoonega) paigaldamiseks Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse, kuid luba Ojalo saanud ei ole. Seega on tõendatud, et kõnealuse ehitise püstitamiseks puudus kaitseala valitseja nõusolek. Ei saa välistada, et rikutud on ka ehitusseadustiku sätteid, aga kuna nende rikkumist Ojalole käesolevas väärteoasjas ette ei heideta, siis kohus neid ei käsitle. Mario Ojalo on seisukohal, et ta ei ole ehitist püstitanud vaid ainult ladustab seda. Hoone toodi XXX krundile 2022 novembris. Kuna ladustamisprotsess oli eelnevates kohtades üpriski ebamugav ja valmistas probleeme, siis kokkuleppel Bga ladustas hoonet X Sadamas kuni leitakse hoonele sobilik koht. Vaatasid mugava koha, kus teda tehnika ja inimesed ei rikuks. Majal puudub vee- ja kanalisatsiooniühendus. Elektriühendus oli sadama territooriumil olemas selles kohas ja elektriühendus on vajalik valveks läbi elektroonikasüsteemide. Käib aegajalt maja kontrollimas ja viibib ka kohal. Maja valmistatakse tehases koos mööbliga. Ta on lõpuni valmisehitis. Seal ei ole kellegi isiklikke asju. Selles kohas ei ole mitte mingisugust kahju ümbritsevale ja ei ole ka keskkonda kuidagi muutnud või selle maja järgi kuidagi sättinud. Maja on sinna paigaldanud kui turvalisse kohta. Sadama majandustegevusest lähtuvalt on sadama põhitegevus ladustada erinevaid kaupu, laevu, konteinereid, mida ka täna sadam teeb. Maja on valmistatud Lool. Müügiks peab maja olema uhiuus ja uhiuut asja ei saa kasutada. Elekter on seal kogu aeg püsivalt 3 küljes, aga vett ega kanalisatsiooni ei ole. Kui vaja vett tass kohvi tarvis, siis käib alt restoranist pudeliga vett toomas. Hoone toodi ühes tükis. Maja toetub neljale väikesele betoonplokile ja tuuakse ja viiakse koos nende samade tugiplokkidega. Lauad ja toolid on fotol nr 2 reklaampildiks ostjatele Lääne-Euroopasse. Fotol nr 24 olevad lamamistoolid kuuluvad maja juurde. Ka teise poole rõdul on olemas kerge, lihtne mööbel. Kaks terrassi liiguvad elektriga üles. Kui inimesed on tahtnud näha maja näha, siis on öelnud, et saavad X Sadamas maja näha. Maja küljes on kaamerad. Igakuiselt ei ole maja ladustamise eest renti tasunud. Pidi perioodi lõpus maksma. B on ammune tuttav ja aitab, teda jooksvalt. Ise ei osale sadama juhtimises ega muus tegevuses. Kolmandad isikud on käinud ehitist vaatamas, seal viibinud ei ole. Tunnistaja A (Keskkonnaametist) selgitas kohtuistungil, et koos inspektor Magnus Mustoga käisid kontrollimas X Sadama piirkonnas ehitisi ning XXX maaüksusel (mis paikneb Lahemaa piiranguvööndis) asub üks klaasist ehitis, mille püstitamiseks puudus Keskkonnaameti luba. Ehitisel olid mõlemal pool terrassid avatud ja kasutusvalmis ning see oli ka ühendatud vooluvõrku. Ehitis asus haljasalal. Tunnistaja B kohtuistungil antud ütluste kohaselt on nad kaebuse esitajaga tuttavad vanast ajast. XXX maaüksus kuulub talle isiklikult. Lubas kõnealuse ehitise XXX maaüksusele tuua. Alguses oli jutt, et 6 kuud, hetkel olnud üle aasta. Koos vaatasid, kuhu ehitis panna. Elektriühendust selles kohas varem ei olnud, tema elektriühendust sinna ei tellinud. Arvab, et M. Ojalo tellis. M. Ojaloga oli juttu Lahemaa piiranguvööndis kehtivatest piirangutest, kuid ei oska võtta seisukohta, kas on vaja luba. Sadamas hoiustatakse asju, see ehitis ei sega. On näinud inimesi terrassil istumas, tõenäoliselt välismaalased, inimesed, kes soovivad maja osta. Kui maja XXX maaüksusele saabus, oli kokku pakitud, terrassid olid koos, saabus ühes tükis ja kraanaga tõsteti paika. Kaebuse esitanud isiku väitel maja ei ole ühendatud kommunikatsioonidega. Samas nähtub Mario Ojalo ja Keskkonnaameti kirjavahetusest

1. aastal (lk 1-9), et kõnealune ehitis ei vajagi ühendamist vee- ja kanalisatsioonivõrguga.
2. aastal on M. Ojalo ise väitnud , et majal on sisse ehitatud kanalisatsioon, veesüsteem, küte, elektrijaam ja vesi. Vesi ja kanaliseeritav vesi tuuakse ja viiakse paakautodega. Ka 2022 aasta 20.septembri e-kirjas (lk 10-11) on Ojalo väitnud, et maja ei vaja elektriliitumist, majas on veepaak ja kanalisatsioonipaagid. Samas nähtub tunnistaja A ütlustest koos 27.10.2023 vaatlusprotokolliga, et ehitis oli ühendatud vooluvõrku. Kaebuse esitanud isiku väitel oli vooluvõrk kinnistule toodud, kuna seal oli ka eelnevalt maja. Samas nähtub tunnistaja B ütlustest, et elektriühenduse kohta sellel kinnistul varasemalt ei olnud Seega on kaebuse esitanud isiku ja tunnistaja ütlused selles osas vastuolus. Kohus loeb usaldusväärseks tunnistaja Bütlusi, mille kohaselt tema elektriühendust sellele kohale tellinud ei ole ja seda seal ka varasemalt ei olnud. Kohus loeb usutavaks, et M.Ojalo ise organiseeris majaga elektriühendamise võimaluse, kuna ta ise kinnitas, et elektrit oli juba vaja selleks, et terrassid saaks alla lasta ja valvesüsteemid toimiksid. Seoses maja pideva vooluvõrgus hoidmise vajadusega on kummaline seegi, et ühest küljest väidab M. Ojalo, et see on vajalik videokaamerate ja valvesüsteemide korrashoiuks, teisalt on väitnud, et kaamerad, mida on võimalik jälgida distantsilt, siiski praegu ei tööta ning käib aeg-ajalt ise kontrollimas, et süsteemid töötaks. Lisaks on Ojalo ütlused elektri ja vee osas vastuolus, tema enda poolt e-kirjades märgituga. Vastuolud Ojalo enda ütlustes ei võimalda kohtul neid täies ulatuses arvestada. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab ladustama- lattu panema, lattu andma. Hoiustama tähendab hoiule andma, hoiule panema; turvaliselt hoidma. Hoidma üheks tähenduseks on midagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik rääkida vaidlusaluse hoone ladustamisest või, hoiustamisest Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis. 4 Ojalo väidetud ladustamine võiks tulla kõne alla olukorras, kus hoone oleks tõstetud sadama laoplatsile, terrasse alla ei oleks lastud ja hoonet ei oleks elektriga ühendatud. S.t hoone oleks olnud kogu aeg samas seisundis ja transpordi valmis. Käesoleval juhul nähtub, Ojalo enda ütlustest, et otsiti spetsiaalselt hoonele sobivat kohta. Fotolt nr 24 (lk 19) on näha, et hoone on paigutatud loodusega harmoneeruvalt. Terrassid on alla lastud ja terrassil on lamamistoolid. Hoone on ilmselgelt paigutatud viisil, mis võimaldab teda kasutada ja esitada tutvumiseks müügi eesmärgil. Ojalo kinnitas ka ise, et kui keegi tundis hoone vastu huvi, ütles ta, et Lahemaal saab sellega tutvuda. Samuti kinnitavad B ütlused, et tema on näinud inimesi terrassil istumas, tõenäoliselt välismaalased, kes soovivad maja osta. Seega kinnitavad nii tunnistaja kui Ojalo enda ütlused ja sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabelitega 24-26, et hoone oli ühendatud elektriga ja ta oli püstitatud nii, et teda oli võimalik potentsiaalsetele ostjatele tutvustada. Ehitis paigaldati XXX maaüksusele algusest peale ühe eesmärgiga seda kasutusvalmis kujul võimalikele ostjatele näidata (ei saa välistada, et ka vahel ise kasutada) ja mitte eesmärgiga, seda transpordivalmis (terrassid vastu klaase) ajutiselt hoida või ladustada. Kohus ei välista võimalust, et hoonet plaaniti hoida XXX maaüksusel ajutiselt. Kuid see ei oma õigusrikkumise seisukohalt tähtsust, kuivõrd kaitseala valdaja nõusolekut on vaja nii ajutise kui ka püsiva ehitise püstitamiseks. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on Mario Ojalo täitnud

§ 71lg 1 sätestatud väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest Kar

S § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isiku eelnev kirjavahetus (lk 1-11) kinnitab, et M.Ojalo oli teadlik Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse hoone püstitamiseks kehtestatud nõuetest ja piirangutest. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Käesoleval juhul nähtub Mario Ojalo enda sõnadest, et ta korraldas ehitise paigutamise Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndisse, sest seal on sellel turvaline ning tegemist on kalli ehitisega. Seega, isik teadlikult ja kavatsetult paigaldas oma ehitise piiranguvööndisse. Väärteokoosseisu täitmise mõttes ei oma tähtsust, et isik tegi seda soovist oma vara kaitsta, kuivõrd see ei õigusta kuidagi õigusrikkumise toimepanemist. Eelmärgitud tõenditele tuginedes on leidnud tõendamist, et Mario Ojalo rikkus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p 23 lg 2p2 ja

§ 31

lg 2 p 8 sätestatud nõuet ning pani sellega toime

§ 71lg-s 1 sätestatud väärteo. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Mario Ojalo on süüvõimeline ning Kar

S

1. ptk
2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

§ 71

lg 1 näeb võimaliku karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistas kohtuväline menetleja M. Ojalod rahatrahviga 175 trahviühikut, s.o 700 eurot. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, sest vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja 5 kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Kohtuväline menetleja on Mario Ojalole määranud karistuse sanktsiooni keskmisest veidi kõrgemas määras. Mario Ojalol karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samalaadseid rikkumisi isikul varasemalt ei ole. Eeltoodut arvestades on põhjendatud ja proportsionaalne ning kohtupraktikaga kooskõlas karistus sanktsiooni keskmises määras. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning määrata isikule rahatrahv sanktsiooni keskmises määras ehk 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. Arvestades määratud rahatrahvi suurust, peab kohus võimalikuks määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas 1. Mario Ojalo kaebus rahuldada osaliselt 2 Keskkonnaameti järelevalveosakonna Harjumaa büroo keskkonnakaitseinspektor Magnus Musto 28.02.2024 otsus väärteoasjas nr 940023001156 tühistada karistuse määramise osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

§ 71lg 1 järgi määrata Mario Ojalole karistuseks rahatrahv 150 trahviühikut s.o 600 eurot Kar

S § 66 lg 2 alusel määrata Mario Ojalole määratud rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada Mario Ojalot tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda iga kuu vähemalt 50 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 Luminor pangas. Märkida viitenumber 220003030399 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 19.06.2024 Liina Pohlak 6