KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. mai 2024, Tartu 3-22-72 Haldusasi Siim

) § 23 lõikes 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil.

§ 23

lg 1 määratleb kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Seega on perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega lühiajalise kokkusaamise korraldamisel lubatud kasutada ruume, kus osalejaid klaasist vaheseinaga ei eraldata. VsKE § 31 lg 2¹ p 3 on kohaldatav ka vahistatu lühiajalise kokkusaamise puhul (VsKE § 1 lg 2,

§ 94lg 1 ja 4).

Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et eriti väikelapsega kokkusaamise puhul ei piisa üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 31). 2
3. Vastustaja üldsõnaline viide võimalikule julgeolekuohule ning VsKE § 31 lg 2 regulatsioonile ei ole piisav asumaks seisukohale, et lühiajalise kokkusaamiste korraldus (vaheseinaga eraldamine) oli praegusel juhul põhjendatud ja ainuvõimalik tegevusviis. Klaasist vaheseinaga eraldamine raskendas kaebaja ja lähedaste suhtlusvõimalusi, eriti kaebaja võimalust suhelda vahetult lastega. Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et vanglas puudus ruum lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks klaasist vaheseina kasutamata. Kuna vastustaja ei ole esitatud veenvat põhjendust, mis kinnitaks kaebaja puhul vajadust lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks klaasist vaheseinaga ruumis, siis on kaebusega vaidlustatud vangla tegevus õigusvastane. Õigusvastane on vangla tegevus ka nendel juhtudel, kui lühiajalisel kokkusaamisel lapsed ei osalenud.
4. Ei ole eluliselt usutav, et klaasist vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebajale selliseid hingelisi üleelamisi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamise mõõtu üleelamistena. Kokkusaamiste korraldus riivas aga oluliselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Riive intensiivsuse hindamisel on oluline, et rikkumine oli korduv. Eriliselt intensiivne oli rikkumine, kui kokkusaamisel osalesid väikelapsed, kuid ka neil juhtudel, kui kohtumisel osales ainult kaebaja abikaasa, ei saa pidada mõju väheoluliseks. Prokuratuuri kohaldatud suhtlemispiirangute lõpetamisele järgnenud ajal toimunud lühiajaliste kokkusaamiste ebakohane korraldus mõjutas kaebaja õigusi tugevamalt, sest kaebaja ei olnud pika aja vältel saanud lähedastega vahetult suhelda. Mõnevõrra vähendab kaebaja perekonnaelu põhiõiguse riive intensiivsust asjaolu, et kahjunõudes välja toodud ajavahemikul võimaldati kaebajale mitmel korral pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ning ka lühiajalist väljaviimist, mille raames oli kaebajal võimalik lähedastega vahetumalt suhelda. Nendel asjaoludel on mittevaralise kahju eest kohane välja mõista rahaline hüvitis 750 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses soovib vastustaja vaidlustada rahalise hüvitise väljamõistmist ning selle suurust. Kuigi klaasiga eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine riivas kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele, on piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja vabandamine kaebaja ees. Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, millistele argumentidele tuginedes pidas kohus piisavaks hüvitiseks just 750 eurot. Lühiajaline kokkusaamine on vaid üks vanglavälise suhtlemise liikidest, mille kaudu vangla saab soodustada kinnipeetavate vanglavälist suhtlemist oma perega. Lisaks lühiajalistele kokkusaamistele võimaldas vangla kaebajal korduvalt kohtuda oma perega pikemaajaliselt ja ilma füüsilise takistuseta.
6. ja
7. juunil viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel abikaasa ja lapsega,
8. ja
9. juulil 2021 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel abikaasa ja lastega ning isaga,
10. ja
11. augustil 2021 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel abikaasa, lapse ja isaga,
12. ja
13. septembril viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel abikaasa ja lastega.
14. aprillil 2021 käis kaebaja perekonnaseisuametis seoses lapse registreerimisega enda nimele,
15. juunil 2021 käis kaebaja perekonnaseisuametis seoses abielu registreerimise avaldusega ning
16. juulil 2021 seoses abiellumisega. Seega oli kaebajal pärast täiendavate suhtlemispiirangute lõppemist
17. märtsil 2021 kuni
18. novembrini 2021 võimalik oma perega ilma vaheseinata eraldamiseta kohtuda seitsmel korral. 3 Kehtiv õigus näeb ette mitmeid erinevaid võimalusi pere ja lähedastega suhtlemiseks (kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Kõik suhtlusviisid ei ole vahetut kokkupuudet võimaldavad. Selles olukorras ei saa ühe suhtlusvõimaluse puudumine automaatselt kaasa tuua rahalise hüvitise maksmise kohustust, eriti kui kaebajal olid ka lähedastega kontakti võimaldavad kokkusaamised.
19. Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist hüvitise suuruse osas ja ning uue otsuse tegemist, millega määrata suurem hüvitis. Kaebaja hinnangul tuleb hüvitise summat suurendada, sest vastustaja rikkumine oli tahtlik. 750-eurone hüvitis on era- ja perekonnaelu kaitseks põhjendamatult madal.
20. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
21. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas ammendavalt riigivastutuses mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi ning põhjendas, miks praegusel juhul on vastustaja õigusvastane tegevus kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel kaasa toonud kaebaja perekonnaelu riive. Ringkonnakohtu arusaamisel ei vaidle menetlusosalised selles osas vastu halduskohtu otsusele ega soovi halduskohtu seisukohtade ümberhindamist. Ringkonnakohtu hinnangul lähtuvad halduskohtu otsuse põhjendused kehtivast õigusest ning asjakohasest kohtupraktikast. Seetõttu ringkonnakohus hüvitise nõude eeldusi ega nende täidetust täiendavalt ei analüüsi. Apellatsioonimenetluses on aga jätkuvalt vaidluse all kaebaja ja tema lähedaste eraldamisest lühiajalistel kokkusaamistel põhjustatud kaebaja õiguste riive intensiivsus ning see, kas vaidluse asjaoludel on rikkumise heastamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine või vastupidi, on põhjendatud halduskohtu määratud hüvitise suurendamine.
23. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebajale võimaldatud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseinaga lähedastest eraldamine muutis vahetu suhtluse oluliselt piiratumaks. Kokkusaamisel ei olnud võimalik vahetu lähedus ega füüsiline kontakt. Samuti oli takistatud verbaalne suhtlus, sest vahesein halvendab heli edasikandumist ning hääle kuuldavaks tegemine teisel poole vaheseina toimub tehnilise lahenduse kaudu. See omakorda toob paratamatult kaasa võimaluse heli moonutusteks ning võib takistada mitmel kokkusaamisel tulnud isikul samaaegselt vestluses osalemist. Nõustuda tuleb sellegagi, et klaasist vaheseina kasutamisest tingitud piirangud suhtlemisel on tavapärasest suurema mõjuga vanemate ja väikelaste omavahelisel suhtlemisel, kuna vanemad ja lapsed kasutavad suhtlemiseks enam mittesõnalist suhtlemist, s.h füüsilist kontakti. Viimane oli aga vaheseina kasutamise tõttu täiesti välistatud.
24. Halduskohus osutas põhjendatult sellelegi, et Riigikohtu seisukoha järgi sarnastes olukordades isiku subjektiivse õiguse riive intensiivsuse hindamisel tuleb hinnata tema olukorda tervikuna 1, mitte õigusvastastel tingimustel korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Riigikohus osutas eelkõige sellele, et mõnes olukorras võib kokkusaamine olla isiku jaoks tavapärasest olulisem, näiteks juhul, kui kokkusaamisele eelneval perioodil ei ole kokkusaamised olnud lubatud vahistatule kohaldatud lisapiirangute tõttu. Kaebaja viibiski Tartu Vanglas vahistatuna ja tema suhtes 1 Vt RKHK
25. mai
26. a määrus asjas nr 3-21-1411 (p 14). 4 kohaldati lisapiiranguid
27. aasta aprillist kuni
28. märtsini
29. Sellel ajal oli piiratud nii kaebaja lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste õigus kui ka kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus. Seetõttu pidas halduskohus põhjendatult piirangute kohaldamisele järgnenud ajal klaasist vaheseina kasutamise mõju intensiivsemaks. Asjakohane on ka vaidlusalusel perioodil kaebajale võimaldatud pikaajaliste kokkusaamiste ja kolmel korral vanglast väljaviimise, samuti telefoni kasutamise õiguse riivet leevendava mõjuga arvestamine.
30. Vaidluse asjaoludel peab ringkonnakohus kaebajale mõistetud rahalist hüvitist siiski ülemääraseks. Hüvitise vähendamisel on otsustav kaal just lühiajaliste kokkusaamiste kõrval kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel ja kaebaja kolmel korral vanglast väljaviimisel. Kõik need toimingud pakkusid kaebajale võimalusel suhelda lähedaste, s.h alaealiste lastega vahetult, s.h füüsilise kontakti kaudu. Erinevalt lühiajalistest kokkusaamistest toimuvad pikaajalised kokkusaamised vanglateenistuse järelevalveta (

§ 24

lg 1 ja § 25 lg 2 ls 1), mis kahtlemata annab oluliselt parema võimaluse lähedastega suhtlemiseks ja emotsionaalse sideme hoidmiseks. Väheoluliseks ei saa pidada sedagi, et pikaajalisel kokkusaamisel on isikud suhtlemisel vabad survest anda kõik igapäevaselt kui ka emotsionaalselt oluline edasi piiratud aja jooksul. Eeldatavalt on ööpäevase kokkusaamise jooksul kinnipeetaval võimalik pühendada ja saada piisavalt tähelepanu lähedastelt ka juhul, kui kokkusaamisel osaleb mitu perekonnaliiget. Seetõttu peab ringkonnakohus pikaajalisi kokkusaamisi, mis toimusid lühiajaliste kokkusaamistega ajaliselt lähestikku, lühisajaliste kokkusaamiste korraldusest tingitud kaebaja perekonnaelu riivet oluliselt vähendavaks. Vanglast lühiajalistel väljaviimistel oli kaebaja õiguste riivet leevendav toime mõnevõrra väiksem. Kaebaja viidi lühiajaliselt vanglast välja konkreetsete perekonnaseisutoimingute tegemiseks. Seejuures kohtus kaebaja küll oma lähedastega, kuid oli vanglateenistuse pideva järelevalve all. Kaebaja ja lähedased pidid väljaviimiste ajal paratamatult pühendama olulise osa tähelepanust perekonnaseisutoimingu tegemisele, mis samuti võis vähendada isiklikku suhtluse võimalusi.

1. Pärast kaebajale vahistatuna prokuratuuri poolt kohaldatud suhtlemispiirangute lõppemist
2. märtsil 2021 toimus kaebaja esimene lühiajaline kokkusaamine
3. aprillil ning seejärel
4. ja
5. mail. Sellele perioodil viidi kaebaja perekonnaseisutoimingu tegemiseks vanglast välja
6. aprillil, pikaajalisi kokkusaamisi samal ajavahemikul ei toimunud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus, et sel perioodil ei olnud kaebaja õiguste riive kompenseeritud teiste meetmetega, eriti pidades silmas, et eelneva ca aasta jooksul oli kaebaja suhtlusvõimalus lähedastega oluliselt piiratud. Vastavalt on põhjendatud lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseinaga eraldamise tõttu kaebajale tekkinud mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Üks lühiajaline väljaviimine ligi kolme kuu jooksul ei saanud olla piisav, et asendada ja/või heastada lühiajalistel kokkusaamiselt eraldatusest põhjustatud perekonnaelu riivet. Ringkonnakohus märgib siinkohal veel, et mais võimaldati kaebajale kaks lühiajalist kokkusaamist, s.o üks enam kui

§ 24lg 1 järgi nõutav miinimum.

Ringkonnakohus ei pea seda asjaolu kaebaja õiguste riivet süvendavaks, kuna lühiajalisel kokkusaamisel on pigem perekonnaelu soodustav toime ka juhul, kui kohtumine toimub klaasvaheseinaga eraldatult. Vastasel juhul tuleks jaatada, et enamate kokkusaamiste võimaldamisega, kui neil võidakse kohaldada ülemääraseid piiranguid suhtlemisele, oleks isiku õigustele negatiivne toime, ehk teisisõnu – isiku õiguste rikkumine oleks vähem intensiivne, kui vangla ei võimaldaks kokkusaamisi seaduses sätestatud miinimumist rohkem. Praeguse asja lahendamisel ei ole see siiski oluline, sest kaebajale võimaldati seaduses sätestatud miinimumiga võrreldes ainult üks lisakohtumine.

1. Järgneval perioodil, s.o
2. aasta juunist kuni septembrini toimus kaebajal kaks lühiajalist kokkusaamist -
3. juunil ja
4. juulil. Samal perioodil viidi kaebaja vanglast lühiajaliselt välja
5. juunil,
6. ja
7. juunil toimus pikaajaline kokkusaamine, kaebaja viidi uuesti lühiajaliselt vanglast 5 välja
8. juulil ning pikaajalised kokkusaamised toimusid
9. ja
10. juulil,
11. ja
12. augustil, samuti
13. ja
14. septembril. Seega võimaldati kaebajale sel ajal pikaajalisi kokkusaamisi ca kord kuus, mis vastab seadusega nõutavale lühisajaliste kokkusaamiste võimaldamise sagedusele ning ületab oluliselt VskE §-s 45 sätestatud minimaalset pikaajaliste kokkusaamiste sagedust. Seega oli kaebajale igal juhul tagatud lähedastega kohtumise võimalus seaduses tagatud sagedusega. Samas olid kokkusaamised pika kestusega ja toimusid vanglateenistuse järelevalveta. Lisaks võimaldati kaebajale vanglast lühiajalisi väljaviimisi. Väljaviimised ja pikaajalised kokkusaamised toimusid lühiajaliste kokkusaamistega ajaliselt lähestikku (juulis koguni järgnevatel päevadel). Ringkonnakohtu hinnangul võimaldas vastustaja seega kaebajale sellel perioodil vahetut suhtlust lähedastega ajaliselt pikemalt ja lähedaste suhete hoidmiseks soodsamatel tingimustel, kui see oli nõutav kehtivast õigusest tulenevalt. Vastavalt olid vangla toimingud sel ajavahemikul piisavad, et leevendada ja/või heastada
15. juunil ja
16. juulil lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseina kasutamisest põhjustatud kaebaja perekonnaelu õigusvastast riivet. Seega ei ole alust nende kahe kokkusaamise mõju kompenseerimiseks rahalise hüvitise väljamõistmine kaebajale.
18. aasta oktoobris kaebajal ei toimunud lühiajalisi kokkusaamisi. Sel perioodil ei saanud seetõttu tekkida mittevaralist kahju vastustaja poolt klaasvaheseina kasutamisest lühiajaliste kokkusaamist korraldamisel.
19. Kaebaja apellatsioonkaebusest võib veel aru saada, et kaebaja ei nõustu halduskohtuga selles, et klaasvaheseina kasutamine iseenesest ei ole kaebaja inimväärikust alandav. Kaebaja ei ole oma seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta ning nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 16) ega korda neid. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et ei ole alust eeldada meetme inimväärikust alandavat toimet olukorras, kus lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseina kasutamise praktika tekkis õigusaktis sätestatud nõudest, seda kohaldati ühetaoliselt kõigile kinnipeetavatele ja kaebaja ei ole suutnud selgitada, milles seisnes meetme kasutamise eriliselt kannatusi põhjustav või kaebajat häbimärgitav iseloom.
20. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eelnevalt hindas ringkonnakohus õigusrikkumise mõju kaebajale. Kaebaja hinnangul tuleks hüvitist suurendada seetõttu, et vangla rikkus tahtlikult kaebaja õigusi ning vangla tegevus viis lõpuks kaebaja perekonna lagunemiseni. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
21. Nagu eelnevalt märgitud, siis toimus klaasist vaheseina kasutamine vanglas eelkõige VskE § 31 lg 2 regulatsiooni tõttu. Sättele tuginedes korraldas vastustaja oma tegevuse selliselt, et ta ei olnudki valmis lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks kinnipeetavat ja külastajaid eraldamata. Klaasist vaheseinata kokkusaamiste korraldamiseks ruumide puudumine ei muuda vastustaja tegevust õiguspäraseks. Siiski nähtub sellest, et vastustaja tegevus ei olnud suunatud tahtlikult kaebaja õiguste rikkumisele või õigusvastase praktika juurutamisele, vaid tulenes õigusnormide ekslikust tõlgendamisest. Teisalt osutab vastustaja poolt kaebaja korduv väljaviimine perekonnaseisutoimingute tegemiseks ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine igakuiselt
22. aasta suvel sellele, et vastustaja ei teinud kunstlikke takistusi kaebaja perekonnaelule. Arvestades kaebaja vahistatu staatust, oli vastustaja tegevus kaebaja vanglast väljaviimisel ja kokkusaamiste võimaldamisel kokkuvõttes pigem kaebajat soosiv. Vastustaja oli rikkumiste osas hooletu, sest eksis õigusnormide tõlgendamisel ega olnud valmis lühiajaliste kokkusaamiste tingimuste muutumiseks õigusnormi kohaldamise praktika selgumisel. Seega ei ole põhjust arvestada vastustaja süüd hüvitist suurendava argumendina. Samuti ei ole alust suurendada hüvitist seetõttu, nagu oleks rikkumine kaasa toonud kaebaja perekonna lagunemise. Kaebaja ei ole sellekohast väidet kuidagi põhjendanud. Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja perekonna lagunemine saaks olla vastustajale käesolevas asjas etteheidetava rikkumise tagajärg. Üldjuhul võib arvata, et kokkusaamistel abikaasade eraldamine võib üksnes kaasa aidata perekondlike suhete lõppemisele, mitte olla perekonna lagunemise vahetuks 6 põhjuseks. Praegusel juhul on aga tegemist hoopis vastupidise olukorraga, kuna kaebaja ja tema elukaaslane sõlmisid abielu kaebaja lühiajaliste vanglast väljaviimiste kaudu
23. juulil
24. Selleks ajaks oli toimunud neli praeguses asjas vaidluse alla olevat lühiajalist kokkusaamist viiest. Miski ei viita, et perekonna lagunemine toimus kohe järgmise lühiajalise kokkusaamise tõttu
25. juulil 2021, eriti pidades silmas, et sellele lühiajalisele kokkusaamisele järgnes kohe pikaajaline kokkusaamine
26. ja
27. juulil
29. Nendel asjaoludel ei nõustu ringkonnakohus osaliselt halduskohtu järeldustega rikkumise ulatuse ja intensiivsuse kohta. Vastustaja tegevus põhjustas kaebaja õiguse sellise intensiivsusega rikkumise, mis õigustab rahalise hüvitise väljamõistmist, üksnes
30. aasta aprillis ja mais, vastustaja tegevus üldiselt oli kaebaja perekonnaelu toetav ning puuduvad asjaolud, mis viitaks rikkumise erilisele mõjule kaebaja suhtes. Seetõttu loeb ringkonnakohus kohaseks hüvitiseks 250 eurot, s.o 100 eurot klaasvaheseina kasutamise eest
31. aprillil ja
32. mail 2021, mil kokkusaamisel viibisid nii kaebaja abikaasa kui lapsed ja 50 eurot klaasvaheseina kasutamise eest
33. mail 2021, mil kokkusaamisel oli kaebaja abikaasa üksi. Vastavalt tuleb rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. apellatsioonkaebus osaliselt ja jätta kaebaja
34. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt 1500 euro väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus vähendab hüvitise 250 euroni, siis on kaebus rahuldatud 1/6, s.o ca 16,7% ulatuses. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja menetluskuludeks on halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 45 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 22 eurot 50 senti. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus tasutud riigilõivu katteks 7 eurot 50 senti ja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu katteks 3 eurot 75 senti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) 7