KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-18

) § 68 p-de 2, 3 ja 9 kohane põgenemise oht. Isik on varem viibinud üle 5 aasta ebaseaduslikult Suurbritannias ning ta on püüdnud taotleda rahvusvahelist kaitset ka Norras ja Rootsis, kuigi samal ajal oli pooleli tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus Hispaanias. Kuigi isikul on alaealine laps, pidi ta arvestama võimalusega, et tema viibimine Euroopa Liidus ei pruugi muutuda seaduslikuks. Isikul on enda sõnul kaks alaealist last ka Suurbritannias, kust ta lahkus

1. a-l Nigeeriasse, kuid pärast Euroopasse naasmist ei ole ta teinud katseid perekonnaga ühineda. PPA hinnangul on tegemist ebasoovitava ja ebausaldusväärse välismaalasega. Isik viibib Eestis ebaseaduslikult alates 15.12.2022 ning tal puudub reisidokument (ei ole Nigeeria saatkonnast passi taotlenud). Väljasaatmise perspektiivi ei mõjuta asjaolu, et isik ei soovi Eestist lahkuda. Isik on ka väitnud, et ta ei soovi ennast siduda Eestiga, vaid pigem sooviks elada Rootsis.
2. PPA pidas puudutatud isiku

§ 15lg 1 alusel 20.06.2024 tema elukoha juures kinni, alustas toimingutega isiku väljasaatmiseks ja toimetas isiku kinnipidamiskeskusesse (KPK). 2

§ 23lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks.

Isik sisenes Schengeni alale viimati Marokost

1. a-l vahendajate abil paadiga ja taotles Hispaanias rahvusvahelist kaitset. Enne menetluse lõppu lahkus isik kahel korral Hispaaniast (Norrasse ja Rootsi). Isik saabus Eestisse 20.03.2022, omades Hispaania väljastatud EL-i kodaniku pereliikme elamisluba, mis kehtis kuni 14.12.
2. Alates sellest ajast on isik viibinud Eestis ebaseaduslikult. Isikule ei laiene ka VMS §-st 130 tulenev õigus jääda elamisloa menetluse ajaks Eestisse, sest tegemist ei ole elamisloa pikendamisega. Kinnipidamine on vajalik isiku dokumenteerimiseks ning tema väljasaatmise tagamiseks. Vabaduses viibides puuduks isikul ajend aidata kaasa väljasaatmise korraldamisele (seda on isik juba oma käitumisega tõendanud). Samuti on alust arvata, et isik hakkaks väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Esineb

§ 68

p 2 kohane põgenemisoht, sest isik esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid ja võltsitud dokumendi. Põgenemisoht on tuvastatav ka

§ 68

p 6 järgi, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on korduvalt väitnud, et ei tahtnudki Hispaanias, Norras ja Rootsis rahvusvahelist kaitset, vaid soovis üksnes seadustada enda viibimist EL-s. Isiku ütlused on vastuolulised ja ta ei ole usaldusväärne. Isik ei soovi Eestist ja Schengeni alalt lahkuda ning on varemgi enne menetluse lõppu lahkunud mõnda teise riiki. Isikul puudub kehtiv reisidokument ja ta ei ole alustanud selle taotlemist (st ei täida kaasaaitamiskohustust –

§ 23lg 1 p-d 2 ja 3).

Põgenemisohu esinemisel ei ole

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed tõhusad.

Isiku perekonnaelu riive ei muuda asjaoludest tulenevalt kinnipidamist ebaproportsionaalseks, sest perekonna planeerimine toimus ajal, kui isikul puudus alus arvata, et ta saab Euroopa Liitu jääda. Kinnipidamine ei ole vastuolus ka isiku tervise kaitse või turvalisuse kaalutlustega.

1. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 21.06.2024 istungil, et tal puudub hetkel kodakondsus ning tema sünniriigiks on Saudi Araabia.
2. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2024 määrusega PPA taotluse rahuldamata ning kohustas puudutatud isiku viivitamata vabastama. Arvestades, et puudutatud isik elab püsivalt Tallinnas koos abikaasa ja lapsega ning isik on 24.05.2022 alanud haldusmenetluses korduvalt osalenud küsitlustel (07.11.2023, 25.01.2024), ei saa põgenemise ohtu pidada põhjendatuks. Kuigi isik esitas haldusmenetluses võltsitud Nigeeria passi, ei ole see niivõrd kaalukas asjaolu, arvestades, et isik on praeguseks viibinud Eestis üle kahe aasta. Isikul on kavatsus vaidlustada tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus ning selle menetluse raames saab täpsemalt hinnata võltsitud passi esitamise põhjuseid. PPA ei ole kohtule esitanud lahkumisettekirjutust, millest saab järeldada, et sellist haldusakti ei ole koostatud. Kuna PPA väitel on isikule viimati väljastatud Nigeeria pass, on PPA-l võimalik teha välisriigiga koostööd kehtiva reisidokumendi saamiseks juhul, kui on vaja lahkumisettekirjutust täita. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. PPA palub 28.06.2024 määruskaebuses (täiendatud 05.07.2024) tühistada halduskohtu määrus ja uue määrusega PPA taotlus rahuldada. Halduskohus hindas tõendeid ebapiisavalt ja see tõi kaasa ebaõige lahendi. Halduskohus ei ole arvestanud, et puudutatud isikul ei olnud lapse sündimise ajal (XX.XX.XXXX) seaduslikku alust EL-s viibimiseks ning ka abielu sõlmimise ajal (02.12.2019) oli rahvusvahelise kaitse menetlus Hispaanias pooleli. Seetõttu ei saa abikaasa ja lapse olemasolule anda nii suurt kaalu, nagu seda tegi halduskohus. Isiku perekonnaelu riivet on hinnatud ka elamisloa andmisest keeldumise raames, kuid PPA leidis, et avalik huvi kaalub üles puudutatud isiku õiguse elada perekonnaelu Eestis. Puudutatud isiku ebakindla staatusega ja valmisolekuga elada perekonnaelu vajaduse korral muus riigis või vormis, pidi arvestama ka tema abikaasa. PPA taotlusele oli lisatud kohe sundtäidetav 20.06.2024 lahkumisettekirjutus, mille halduskohus jättis täiesti tähelepanuta. Ka ettekirjutuse tegemisel arvestati mh puudutatud 3

§ 10lg 2 p-des 1–5 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Puudutatud isik peab ilmuma PPA-sse registreerimisele iga nädala teisipäeval ja reedel kell 10.

1. Isik ilmus registreerimisele 02.07.2024 ja 05.07.2024, kuid on keeldunud registreerimislehele allkirja andmisest. Isikule on 09.07.2024 määratud kokkusaamine tagasisaatmisnõustajaga.
2. X palub 05.07.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Puudutatud isik omas Hispaania elamisluba, mis kehtis kuni 14.12.
3. Isik esitas PPA-le elamisloa taotluse 24.05.2022, mille kohta lubati teha otsus hiljemalt 24.08.2022, kuid seejärel lükati tähtaega kahe kuu kaupa edasi kuni 20.06.2024 otsuse tegemiseni. Menetluse käigus on puudutatud isiku elamisluba aegunud. Isiku kinnipidamiseks ei ole alust. Puudub põhjus eeldada, et isik võiks väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida, samas kui ta osales aktiivselt ligemale kaks aastat kestnud elamisloa menetluses. Ainus kord, kui isik menetlustoimingule ei ilmunud, oli 20.06.2024, kuid talle ei sobinud PPA poolt ebapiisava etteteatamisega pakutud aeg, mida PPA ei nõustunud ka muutma. Isik on mh järginud tema suhtes 26.06.2024 kohaldatud rangeid järelevalvemeetmeid. PPA on sisustanud põgenemisohtu liiga kergekäeliselt. Jääb arusaamatuks, kuhu peaks puudutatud isik põgenema. Ta elab Eestis koos perega juba kaks aastat ning on kogu aeg lapsega kodus. Kuna abikaasa käib tööl, siis ei saa isik pikemalt kodust eemal viibida. Isikul puudub kehtiv reisidokument ja kõik kehtetud dokumendid on PPA poolt ära võetud. Seega ei ole isikul võimalik reisida kuhugi, kus oleks tarvis enda isikut tõendada. See piirab isiku liikumisvabadust juba iseenesest oluliselt. PPA ei ole ka välja toonud, millisesse riiki võiks puudutatud isik tahta põgeneda või millest on järeldatav tema soov asuda ennast riigisiseselt varjama. Kinnipidamine ainult isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu ei ole proportsionaalne, arvestades tekkivat väga intensiivset riivet pere- ja eraelu puutumatusele. PPA on juba kohaldanud rangeid järelevalvemeetmeid ja andnud isikule suunise hankida uus isikut tõendav dokument, mis on keeruline ning võtab paratamatult aega. Registreerimistele ilmumisega on isik näidanud, et teda saab usaldada ja kinnipidamisega taotletav eesmärk on piisavalt tõhusalt saavutatav ka leebemate meetmetega. PPA on määruskaebuses põhjendanud kinnipidamise vajadust puudutatud isikust lähtuva ohuga avalikule korrale, kuid ei ole seda sisuliselt põhjendanud. Õige ei ole tugineda ka seadusliku viibimisaluse puudumisele, sest Hispaania elamisluba aegus elamisloa menetlusega viivitamise tõttu (vt VMS §-d 33 ja 34). Põhjendamatu olnuks lahkuda enne elamisloa taotluse lahendamist ning seejuures ei saanudki isik Eestist lahkuda, sest tal puudusid isikut tõendavad dokumendid. Passi saamine on isiku jaoks väga keeruline, sest ta ei ole Nigeeria kodanik ja tema sünniriigi Saudi Araabia registrites puuduvad tema kohta andmed. Isik on PPA-le selgitanud, et ta taotles Saudi Araabiast lahkumiseks ostetud Nigeeria passi ning andis selleks oma sõrmejäljed, mis on ka ilmselt põhjuseks, miks ta kanti Nigeeria registrisse. Isik ei ole Nigeerias sündinud ning elas seal üksnes ajutiselt aastatel 2011–
4. Temale ei ole kunagi väljastatud tõelist Nigeeria passi ega muud dokumenti, mis on passi väljastamiseks vajalik. Sellel põhjusel on temale Nigeeria passi väljastamisest keeldutud. Kuna puudutatud isik lahkus Saudi Araabiast
5. a-l ning riigi 4

§ 23

lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 12. PPA tugines 21.06.2024 taotluses kinnipidamise alustena

§ 23

lg 1 p-dele 1–3 ning seostas järeldust puudutatud isiku põgenemise ohust

§ 68p-des 2 ja 6 toodud asjaoludega. 5

§ 68

p-st 2 tulenevalt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel.

§ 68

p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on mh PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

§ 68

kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 19). 13. Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 23

lg 1 p 1 alusel kinnipidamise taotlemisel PPA iseenesest põhjendatult viidanud nii

§ 68p-le 2 kui ka p-le 6.

Olenemata sellest, kas ja mil määral saab puudutatud isikule ette heita tähtajalise elamisloa taotluse menetluses erinevate nimekujude kasutamist või võltsitud dokumentide esitamist (seda tuleb täpsemalt analüüsida haldusasjas nr 3-24-1946), nähtub PPA 20.06.2024 otsusest, et isik väitis elamisloa taotlemisel, et on Saudi Araabia kodanik, mida ei kinnita ükski tõend. Samuti on isik jätkuvalt seisukohal, et ta ei ole Nigeeria kodanik, vaid kodakondsuseta isik, kuid PPA kogutud tõendid kinnitavad, et tegemist on siiski Nigeeria kodanikuga (mh on PPA 11.07.2024 haldusasjas nr 3-24-1946 esitanud Kiievis asuva Nigeeria saatkonna väljastatud 11.07.2024 ajutise reisidokumendi, mis kinnitab, et isik on Nigeeria kodanik ja saab kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduda). Seega esitas puudutatud isik elamisloa menetluses valeandmeid vähemasti enda kodakondsuse kohta ning järelikult on

§ 68p-le 2 tuginemine asjakohane.

Isik on 20.06.2024 kinnipidamisel toimunud küsitlusel (vt protokolli lk 4) selgelt välistanud tagasipöördumise Nigeeriasse, sest ta ei pea seda enda riigiks. Seetõttu on täidetud ka

§ 68p-le 6 tuginemise eeldused.

Isiku Eestist põgenemise ohtu ei ole alust pidada täiesti olematuks, sest kuigi ta ei lahkunud Eestist pikka aega väldanud elamisloa taotluse menetluse ajal (24.05.2022–20.06.2024), on isik varem siiski korduvalt viibinud seadusliku aluseta mitmetes EL-i liikmesriikides ning pärast elamisloa taotluse rahuldamata jätmist võib tema motivatsioon Eestisse jääda ja PPA-ga koostööd teha olla senisest märkimisväärselt madalam. Kuigi PPA ei ole selgelt välja toonud, millisesse riiki võiks isik tõenäoliselt põgeneda, on puudutatud isik näiteks 07.11.2023 küsitlusel (vt protokolli lk 7–8) väitnud, et ta ei plaaninud Eestisse tulla ja sooviks tegelikult elada Rootsis. 14. Seoses PPA taotlusega isiku kinnipidamiseks

§ 23

lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tuleb esmalt märkida, et kuivõrd

§ 23

lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab muu hulgas, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11), siis peab

§ 23

lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).

§ 23

lg 1 p-de 2 ja 3 alusel isiku kinnipidamiseks peab kaasaaitamiskohustuse rikkumine olema juba toimunud. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti ja ta ei ole väga pika aja jooksul teinud midagi selleks, et endale dokumenti saada (isik on keeldunud pöördumast nii Nigeeria kui ka Saudi Araabia saatkondade poole enda dokumenteerimiseks). Samas eeldab kohustus aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele, et PPA on teinud eelnevalt isikule ettekirjutuse Eestist lahkuda (vt

§ 5

ja § 73 lg 2), mistõttu ei saa

§ 23

lg 1 p 3 kohaldamist tingida asjaolu, et isik ei ole endale reisidokumenti hankinud juba enne tema suhtes väljasaatmismenetluse alustamist. Küll võib kaasaaitamiskohustuse rikkumine olla praeguseks siiski toimunud. Nimelt on puudutatud isik vastuses määruskaebusele märkinud, et PPA on andnud talle suunise hankida reisidokument. Ehkki isik ei väida, et ta ei kavatsegi seda suunist järgida, vaid selgitas üksnes, et see on keeruline ja võtab paratamatult aega, puuduvad andmed, et isik oleks astunud mingeid reaalseid samme, et asuda ennast dokumenteerima. Dokumendi 6

§ 23

lg 1 p-s 3 toodud alus, kuid põhjusel, et PPA ei ole selgitanud, kuidas on puudutatud isik väljasaatmismenetluses rikkunud

§ 264

lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, ei saa kinnipidamise aluseks olla

§ 23lg 1 p 2.

15. Eeltoodule vaatamata, kuigi puudutatud isiku kinnipidamiseks võivad esineda

§ 23

lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud alused, ei oleks kinnipidamine ringkonnakohtu hinnangul asjaoludest tulenevalt proportsionaalne (vt

§ 23lg 11).

Kinnipidamine saaks olla õigustatud üksnes juhul, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad, kuid PPA põhjendused praegusel juhul selles ei veena. Samuti ei saa isiku põgenemise ohtu pidada väga suureks, arvestades, et ta on selgitanud, et kuna abikaasa käib tööl, siis hoolitseb puudutatud isik suure osa ajast nende ühise lapse eest. Pole põhjust eeldada, et isik sooviks oma perekonna juurest lahkuda. Lapse vanust (4-aastane) arvestades kaasneks isiku kinnipidamisega oluline perekonnapõhiõiguse riive ning seda ei muuda olematuks see, et puudutatud isiku ebakindlast staatusest tulenevalt pidid isik ja tema abikaasa abiellumise ning lapse saamise ajal arvestama, et neil ei pruugi olla võimalik jätkata perekonnaelu enda valitud riigis. Asjakohane ei ole PPA argument, et perekonnaelu riivet on hinnatud isiku elamisloa taotluse lahendamisel, sest isegi kui kahtlused, mille alusel PPA hindas isiku avalikku korda ohustavaks, võisid olla piisavad elamisloa andmisest keeldumiseks, ei saa pelgalt ebaselged kahtlused olla aluseks isiku KPK-s kinnipidamiseks. Seejuures ei ole PPA ka lahkumisettekirjutuses vabatahtliku täitmise tähtaega määramata jätmisel tuginenud

§ 72

lg 2 p-le 4, vaid üksnes

§ 72lg 2 p-dele 1 ja 3.

Puudutatud isikul on Eestis olemas püsiv elukoht ja vähemasti kohtule esitatud andmete põhjal on isik järginud ka tema suhtes PPA 26.06.2024 otsusega kohaldatud

§ 10lg 2 p-des 1–5 sätestatud järelevalvemeetmeid.

1. Eelneva põhjal jääb PPA määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.06.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et 21.06.2024 taotluse rahuldamata jätmine ei võta PPA-lt õigust esitada oluliste asjaolude muutumise korral halduskohtule uus taotlus puudutatud isiku paigutamiseks KPK-sse. Näiteks juhul, kui puudutatud isik mõjuva põhjuseta eirab tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid.
3. Kuna määrus kajastab puudutatud isiku eraelulisi andmeid, tuleb määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
4. Kuna ringkonnakohus ei ole enne haldusasja menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamist andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, võib puudutatud isik HKMS § 210 lg 42 kohaselt esitada sellised dokumendid ringkonnakohtule koos taotlusega menetluskulude kohta täiendava määruse tegemiseks 10 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates. Kui puudutatud isik jätab menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid eeltoodud tähtaja jooksul esitamata, jäävad võimalikud menetluskulud määruskaebuse menetluses HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7