KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maris Juha Otsuse tegemise aeg ja koht 13.06.2024, Tallinn lihtmenetlus (kirjalikus menetluses) Tsiviilasja number 2-24-104967 Tsiviilasi

§ 49lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b.

tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49lg 1 p-d 2 ja 4); c.

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49lg 1 p 3); d.

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49lg 1 p 5); e.

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 48

tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. 6.2. Kohus ei saa nõustuda hageja järeldusega, et algne krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on kohtule esitanud laenutaotluse (dtl 63), milles on küsitud lisaks isiku- ja kontaktandmetele igakuist sissetulekut (märgitud 1500 eurot), igakuiseid kohustusi (märgitud 450 eurot), ülalpeetavate arvu (märgitud 0), tööandjat (märgitud xxx OÜ). Hageja on esitanud maksehäireregistri väljavõtte (dtl 64), mis aga on teostatud peale lepingu sõlmimist. Lisaks on hageja esitanud algse krediidiandja selgitused (dtl 65): 4 Taotlus oli esitatud läbi veebi keskonna 2017 aastal. See tähendab, et klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud (taotlus lisatud). Laenutaotluse otsus oli automaatselt positiivne. Lepingu põhiselt on kliendil kohustus jälgida lepingus määratud maksetähtaegu ning vastavalt lepingule esitatakse kliendile maksete hilinemistel vastavad viivsetasud. Võlgnevuse maksetähtaja möödumisel lisatakse viivisetasud järgmisele kuule. Viivisetasude lisandumine lõppeb siis kui võlgnevused saavad õigeaegselt tasutud. Samuti edastatakse võlgnevuste puhul kliendile igakuiselt SMS teavitused täpsete selle hetke seisude võlgnevustega. Antud laenulepingu puhul ei ole klient maksetähtaegadest kinni pidanud, tagasimaksed pole laekunud (konto vv lisatud). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegime päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Xxx on teinud vastavalt

§ 49

lg 3 punktile 3 mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad Pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega. Algne krediidiandja on seega kostjale laenu andnud üksnes laenutaotluses esitatu põhjal. Isegi kui laenu andmisel maksehäireregistri päringuid teostati, on see tõendamata ning ka sellest üksi ei piisaks eelpoolkirjeldatud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmiseks. Vastutustundlikku laenamist ei saa järeldada ka sellest, et kostja on valdava osa lepingu kehtivuse ajast tagasimakseid tasunud. Hageja on erinevates menetlustes korduvalt rõhutanud ka ise, et tarbija lepingu sõlmimise järgset makseraskustesse sattumist ei saa arvesse võtta, kuivõrd need asjaolud ei olnud krediidiandjale lepingu sõlmimise ajal teada. Samamoodi ei saa hilisemat maksete tasumist võtta vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kinnitusena, sest ka see asjaolu ei saanud sel juhul olla krediidiandjale teada. Pelgalt laenutaotluse alusel laenu andes võibki juhtuda, et mõni klient osutub maksevõimeliseks, teised mitte. Juhuslikke õnnestumisi ei saa aga võtta kinnitusena, et protseduur oli piisav. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, st kogus tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (

) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 13 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause) ning tegi mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust. Kohus on eeltoodut selgitanud hagejale menetlusse võtmise määruses ning andnud hagejale ka tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Hageja vastas 11.06.2024, et ta jääb nõude juurde ning midagi täiendavalt esitada ei soovi.

1. Põhivõla nõue Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada kõik kostja poolt tasutu põhivõla katteks, sest lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne intressimäär 0% ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne. 5 Hageja ei ole hagis välja toonud, mis summas kostja kokku tagasimakseid teinud on. Hageja on esitanud hagi lisana kostja tagasimaksete arvestuse (dtl alates 35). Hageja väitel jäi kostja võlgnevusse intressimaksetega alates
2. osamaksest, s.o 20.06.
3. Kokku tuli lepingu osaks oleva maksegraafiku kohaselt lepingu kestel maksta intresse 2674,50 eurot. Kui arvestada, et kostja jäi intressimaksetega võlgnevusse alates
4. osamaksest, järeldub, et kostja on lepingu kehtivuse ajal intresse tasunud kokku 2640,57 eurot (intressi osamaksed 6672 kokku on 33,93 eurot; 2674,50 - 33,93 = 2640,57). Lisaks on kostja tasunud lepingutasu ning haldustasu. Hageja põhivõla nõue on 864,
5. Seega on selge, et kui arvestada kostja poolt juba tasutud intressid, lepingutasu ja haldustasu ümber põhivõla katteks, oleks põhivõlg tasutud. Sellest tulenevalt ei kohustanud kohus hagejat ümberarvestuseks. Tagasimakseid ei tulnud uuesti määrata, sest lepingu tähtaeg oli saabunud (viimane tagasimakse pidi olema 20.12.2023). Kohus jätab VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt hageja põhivõla nõude rahuldamata, sest põhivõla nõue on ümberarvestuse tõttu lõppenud.
6. Intressi- ja viivisenõue, võla sissenõudmiskulude hüvitamise ja halduskulu nõue VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt jääb rahuldamata intressi ja haldustasu nõue. Kuivõrd ümberarvestuse tõttu ei ole kostjal võlga, jääb rahuldamata ka viivisenõue ning sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.
7. Menetluskulud Hageja sõnul oli tema menetluskulud riigilõiv maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest summas 65 eurot, täiendav riigilõiv hagiavalduse esitamiselt 215 eurot ning hageja poolt esindajale makstud tasu 527 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuivõrd hagi jääb tervikuna rahuldamata, jätab kohus poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, seega rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja kanda, siis ei hinda kohus hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Maris Juha Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6