KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2024. a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-24-1849 Kohtunik Kristiina Laas Väärteoasi Aalo Lille kaebus

) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 08.05.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,24,005637 karistati Aalo Lille liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks.
3. 25.05.
4. a esitas Aalo Lill nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule, milles taotleb määrata talle karistuseks rahatrahv maksimaalses summas või vähendada juhtimisõiguse äravõtmise perioodi. Aalo Lill taotleb kohtuvälise menetleja otsuse ülevaatamist. Ta kahetseb väga oma tegu ja on oma vigadest õppinud. Juhtimisõiguse omamine on talle väga oluline, kuna ilma selleta kaotab ta töökoha ja sissetuleku. Aalo Lill oli nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.
5. Kohtuväline menetleja palus 05.06.
6. a esitatud kirjalikus seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et otsuse tegemisel on hinnatud menetlusaluse isiku süü suurust, tema rikkumise ohtlikkust ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Samuti on karistuse määramisel arvestatud, et menetlusalusel isikul on seitse kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste toimepanemise eest (viiel korral on karistus määratud just sõidukiiruse ületamise eest). Kuivõrd menetlusalust isikut on varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete rikkumiste toimepanemise eest, kuid rahatrahvid ei ole ilmselgelt mõju avaldanud ning isik ei ole enda jaoks nendest järeldusi teinud, siis teiste liiklejate turvalisuse tagamiseks tulebki menetlusalune isik ajutiselt liiklusest kõrvaldada. Kahe viimase samalaadse rikkumise korral on menetlusalusel isikul juba juhtimisõigus ära veotud vastavalt üheks ja kaheks kuuks. Kuna iga järgnev karistus peab olema eelnevast rangem, siis käesolevas asjas on otsuse tegija määranud A. Lillele karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Arvestades kehtivaid karistusi ja teo raskust ning menetlusalune isik on jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist, palus kohtuvälise menetleja esindaja jätta kohtuvälise menetleja otsuse jõusse ning kaebuse rahuldamata. Kohtuväline menetleja pidas võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused
7. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
8. Kohus, võttes arvesse menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohti, olles vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat. 7.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

§ 227

lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 2/5

1. Vaidlus puudub asjaolus, et A. Lill juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel, ületades suurimat lubatud sõidukiirust. Nimetatu on tuvastatav tunnistaja politseiametnik V.M ütlustega kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ja videosalvestisega.
2. Kuigi A. Lill ei ole väärteoprotokolli koostamise hetkel ütlusi anda soovinud, tunnistas ta tunnistaja V.M ütluste kohaselt rikkumise toimepanemist. Ka kaebuses ei vaidlusta A. Lill kiiruse ületamist.
3. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt teostas S.K 09.04.
4. a riikliku järelevalve korras Aalo Lille poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist. Mõõtmisel kasutati kiirusmõõturit Stalker DSR 2X S.N DB
5. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli A. Lille poolt rikkumise toimepanemise ajal ehk 09.04.
6. a kella 07.14 ajal Tartu-Jõgeva-Aravete tee
7. kilomeetril sõidusuunaga Tartu suunas A. Lille poolt juhitava mootorsõiduki Peugeot Expert registreerimismärgiga XXX XXX sõidukiiruseks 143 +/- 8 km/h. Lubatud suurimaks sõidukiiruseks mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Eelnevast nähtub, et Aalo Lill ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 45 km/h.
8. Mõõteseaduse § 5 lõikest 1 tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.
9. 20.01.
10. a teatise kohaselt on Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse välijuht S.K läbinud 25.08.
11. a Pädeva mõõtja koolituse. Metrosert taatlustunnistusest nähtub, et mõõtevahend Stalker DSR 2X nr DB014017 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele. Mõõtevahend taadeldi 25.07.
12. a. Taatluskehtivuse lõppkuupäev 31.07.
13. a.
14. Seega eelnevast nähtuvalt mõõdeti sõidukiirus vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Mõõtevahend oli taadeldud ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on mõõtmisel järgitud mõõtemetoodikat. Seetõttu leiab kohus, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud.
15. Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et A. Lill juhtis 09.04.
16. a kella 07.14 paiku Jõgevamaal Jõgeva vallas Tartu-Jõgeva-Aravete maantee
17. kilomeetril Tartu suunas mootorsõidukit Peugeot Expert registreerimismärgiga XXX XXX kiirusega 143 +/-8 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Seega A. Lill ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h ning tema tegevuses on tõendamist leidnud

§ 227lgs 3 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

1. Kohtul tuleb tuvastada ka väärteokoosseisu subjektiivse külje tunnused. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus. Seejuures KarS § 16 lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
2. A. Lill ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta sõitis 09.04.
3. a kell 07.14 paiku Tartu-Jõgeva-Aravete maantee
4. kilomeetril kiirusega 143 km/h +/- 8 km/tunnis. Kiiruse mõõturi kasutamise protokollile lisatud videosalvestiselt nähtub, et A. Lille juhitav sõiduk sõidab Tartu-Jõgeva-Aravete maanteel suunaga Tartu poole patrullsõidukile vastu sirgel teelõigul. Varasematest otsustest nähtub, et A. Lillel on üle 10 aasta pikkune juhtimiskogemus 3/5 ja ta sõidab töö tõttu iga päev pikki vahemaid. Seega on A. Lillel suur sõidukogemus. Kiirus, millega A. Lill sõidukit juhtis, oli väga suur. Sellise kiirusega sõites saab iga sõidukijuht aru, et ta ületab kiirust. Eelnev kinnitab, et A. Lill pani rikkumise toime otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et ta ületab lubatud suurimat sõidukiirust ning sellise tegevusega teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda.
5. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut A. Lille tuleb toimepandu eest karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas 18.

§ 227

lg 3 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. 19. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Kohus peab käesolevas väärteoasjas lahendama ka küsimuse, kas kohtuvälise menetleja tehtud väärteootsus on määratud karistuse osas seaduslik ja põhjendatud.

1. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. A. Lille süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km tunnis, seega

§ 227lg-s 3 sätestatud vahemiku (41-60 km/h) madalamas määras.

A. Lill pani rikkumise toime päevasel ajal hea nähtavusega sirgel teelõigul ning ei seadnud kaasliiklejaid reaalselt ohtu. Samas on nii suurel kiirusel liikumine iseenesest juba suur oht, kuivõrd teele ootamatu takistuse ilmnemisel ei suuda juht piisavalt kiiresti reageerida ning piisavalt ruttu pidama saada, mis võib kaasa tuua äärmiselt rasked tagajärjed nii rikkujale endale kui kaasliiklejatele. Kuigi A. Lille rikkumise tõttu varalist ega isikukahju ei kaasnenud, oli A. Lille käitumine suure ohtlikkusega. Eelnevalt nimetatud asjaolusid arvestades leiab kohus, et A. Lille süü on keskmine. 22. A. Lill väljendas kaebuses suurt kahetsust ja väitis, et on oma vigadest õppinud. Kohus ei pea A. Lille kahetsust siiraks ning ei arvesta seda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kahetsus ei saa olla siiras, kui isik paneb süstemaatiliselt toime samalaadseid rikkumisi. Kohtule jääb arusaamatuks, mida A. Lill on oma vigadest õppinud. Kohus leiab, et A. Lill ei ole oma vigadest ega eelnevatest karistustest midagi õppinud. A. Lill on sarikihutaja ning seekord on piirkiiruse ületamine olnud juba niivõrd suur, et täidab

§ 227kõige raskema koosseisu.

Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

1. A. Lill palub määrata talle karistuseks rahatrahvi maksimaalses määras või vähendada ajaliselt juhtimisõiguse äravõtmist. A. Lille sõnul on talle juhtimisõiguse omamine väga oluline, kuna ilma juhtimisõiguseta kaotaks ta töökoha ja seeläbi ka sissetuleku. Kohus mõistab, et juhtimisõigus on A. Lillele sissetuleku säilimiseks oluline, kuid vaatamata sellele ei pea kohus võimalikuks karistada A. Lille rahatrahviga. 4/5
2. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11) (RKKKO nr 3-1-1-6-17, p 16).
3. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et A. Lillel on seitse kehtivat väärteokaristust. Teda on viiel korral karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, ühel korral juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest ning ühel korral mootorsõiduki, milles asub kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häiriv seade, juhtimises. Lisaks sellele on A. Lillel ka kolm arhiveeritud väärteokaristust, kõik kiiruse ületamise eest. Isikut iseloomustava teabena on lubatud arvesse võtta ka arhiveeritud karistusandmeid (RKKK 02.11.
4. a otsus nr 4-22-4139, p 14). Arvestades, et varasemalt ei ole samalaadsete tegude eest rahatrahvide määramine A. Lillele püsivat õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud, on põhjendatud määrata talle karistusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.
5. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja argumentidega ka karistusmäära valikul. 06.09.
6. a Harju Maakohtu otsusega karistati A. Lille

§ 227lg 2 rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

09.10.2023. a Tartu Maakohtu otsusega samasuguse rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Vaid poole aasta möödumisel viimase karistuse määramisest on A. Lill taas toime pannud

§ 227

järgi kvalifitseeritava väärteo, kuid seekord selle rikkumise raskeima koosseisu.

1. Kuna lubatud sõidukiiruse ületamiste eest korduvalt karistuseks mõistetud rahatrahvid ega ka juhtimisõiguse äravõtmine üheks ega ka kaheks kuuks ei suutnud heidutada A. Lille uut samaliigilist süütegu toime panemast, on kohus veendunud, et uue rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki. Kuivõrd A. Lill on korduvalt ja tahtlikult eiranud liiklusseaduse nõudeid, on ta teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb taas liiklusest kõrvaldada. Uue samalaadse väärteo toimepanemise eest tuleb mõista rangem karistus kui eelmised karistused, mis loodetavasti mõjutab A. Lille edaspidi sarnaseid rikkumisi vältima ja liikluses õiguskuulekalt käituma.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A. Lille kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja määratud karistuse muutmata ning leiab, et käesoleval juhul on KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt põhjendatud A. Lille karistada juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks.
3. Kohus selgitab, et A. Lill on tulenevalt

§-st 127 kohustatud loovutama oma juhiloa elukohajärgsesse Transpordiameti teenindusbüroosse viie tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning juhiloa loovutamata jätmise eest sanktsioonina kohaldatava sunniraha ülemmäär on 640 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kristiina Laas Kohtunik 5/5