KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 27. aprillil 2023.a, Tallinnas Hagihind 2-22

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Hageja suhtes on võlgnikuna algatatud täitemenetlus täiteasjas nr xxx, milles täitedokumendiks on Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr xxx 29.04.2019 tehtud kohtuotsus, mis jõustus 30.05.2019 (dtl 8-13). 4.
2. Kohtuotsuse kohaselt tuvastas kohus, et poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et 01.07.2010 sõlmisid T F C ja kostja laenulepingu. Täpseks lõplikuks väljamakstud laenusummaks kujunes 3 097 419,28 eurot, mis maksti B B’ile välja. Allied Consulting Ltd omandas 10.11.2015 laenunõude B B’i vastu nõude loovutamise lepinguga (otsuse p-d 18-19). B B’il ei olnud vastuväiteid nõude loovutamise osas. B B oli saanud kätte Allied Consulting Ltd poolse nõude loovutamisest teatamise, samuti laenu tagastamise nõude (otsuse p 15). Kostja teatas kohtule, et kinnitab, et on laenu saanud ega vaidlusta hagis esitatud asjaolusid (otsuse p 16). 4.
3. Selle kohtuotsusega rahuldas kohus Allied Consulting Ltd hagi B B’i vastu täielikult järgmiselt:
4. välja mõista B B’ilt Allied Consulting Ltd. kasuks 3 518 310,92 eurot (sellest põhivõlg summas 3 097 419,28 eurot, intress summas 376 598,54 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 44 293,10 eurot);
5. välja mõista B B’ilt Allied Consulting Ltd. kasuks viivis 0,01% päevas põhinõudelt (summas 3 097 419,28 eurot) alates 20.11.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni;
6. menetluskulud jäeti B B'i kanda; 5
7. välja mõista B B'ilt Allied Consulting Ltd. kasuks menetluskulud summas 4200 eurot;
8. otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb B B'il tasuda Allied Consulting Ltd.-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4200 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9. Hageja palub tunnistada sundtäitmise lubamatuks, kuna tsiviilasjas nr xxx tehtud kohtuotsus rajanes tegelikkusel mittevastavatel asjaoludel. Hageja väitel sai talle teatavaks, et hageja oli sõlminud 02.11.2016 nõude loovutamise lepingu S I L-ga ning loovutanud selle alusel laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le (dtl 55-57; tõlge 85-87).
10. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. 6.
11. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg
12. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on erinevates lahendites selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. 6.
13. Riigikohus on asjas nr 2-20-17088 tehtud määruse punktis 9.3 kokkuvõtvalt märkinud, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu
14. juuni
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu
16. oktoobri
17. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13;
18. veebruari
19. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1;
20. aprilli
21. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-11-15, p 11).
22. Hagi ja sellele lisatud dokumentide kohaselt on hageja hinnangul aset leidnud järgmised asjas tähtsust omavad sündmused (kronoloogilises järjekorras): 7.
23. 01.07.2010 sõlmisid T F C ja hageja laenulepingu, mille alusel sai hageja laenu 3 097 419,28 eurot. 7.
24. 10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga omandas kostja laenunõude hageja vastu (dtl 408), seda loovutust on käsitletud asjas xxx 29.04.2019 tehtud ja täitedokumendiks olevas kohtuotsuses. 7.
25. 02.11.2016 nõude loovutamise lepinguga loovutas kostja laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le. 6 7.
26. Laenu tagastamise tähtaeg oli 01.07.2018, hageja laenu tähtajaks ei tagastanud. 7.
27. Kostja esitas 20.11.2018 laenulepingu alusel hagiavalduse hageja vastu Harju Maakohtusse. 7.
28. Harju Maakohus rahuldas 29.04.2019 kohtuotsusega, mis jõustus 30.05.2019, kostja hagi ja mõistis hagejalt laenusumma, intressid ja viivise välja.
29. Hagiavalduses põhjendas hageja, et ülaltoodud asjaoludest nähtuvalt ei olnud kostja ei 20.11.2018 kohtusse pöördumise ajal ega ka 29.04.2019 kohtuotsuse tegemise ajal nõude omanik ja nõude tegelik omanik oli sel ajal juba S I L (dtl 4; p 3.2). 10.02.2023 lõplikes seisukohtades on hageja EKEI poolt hageja tellimusel läbi viidud tasulise uuringu aktile nr xxx (dtl 395-398) tuginedes esitanud väite, et võltsitud dokumendi alusel ei ole kostja kunagi T F C-ilt nõuet kehtivalt omandanud, mistõttu kuulub nõue endiselt algsele laenuandjale T F C-ile (dtl 362, p 2.6).
30. Kohus eeltoodu alusel tuvastab, et hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis faktilisele (elu)sündmusele, mis leidis aset enne kohtuotsuse tegemist ja jõustumist tsiviilasjas xxx. 9.
31. Nimelt väidab hageja, et kas

§ 363

lg 1), mille osas kostja peab vastuses avaldama oma seisukoha (

§ 394

lg 2) ja mida kohus eelmenetluse raames peab kontrollima (

§ 392lg 1) ja kohtuotsuses käsitlema.

Lubada ei saa olukorda, kus alles täitemenetluses esitatavate vastuväidete raames hakatakse kontrollima seda, kas kohtusse võlgniku vastu pöördus õige isik. 9.

1. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt TMS § 221 lg 2 ei saa hageja üldjuhul täitemenetluses tugineda sellele, et kohtusse tema vastu pöördunud isik ei olnud nõude omanik, kuna vastav asjaolu ei tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast tuleb kohtul ka analüüsida, kas tegemist on olukorraga, kus kuigi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, ei olnud seda võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Sellisel juhul oleks hagejal võimalik ka sellele alusele oma TMS § 221 lg 1 järgses hagis tugineda. Kohtu hinnangul tuleb ka sellele küsimusele vastata eitavalt. 10.
3. Kohus osundab, et lähtuvalt Riigikohtu juhisest TMS § 221 lg 2 tõlgendamisel peab tegemist olema objektiivse põhjusega, mis takistas hagejal oma menetlusõigust kasutamast. Antud asja kontekstis peaks hageja põhjendama, milline objektiivne temast sõltumatu asjaolu takistas tal esialgses kohtumenetluses esitamast vastuväidet, et hageja ei ole nõude omanik. 7 10.
4. Hageja ei ole esile toonud, mis oli see objektiivne, s.t. temast sõltumatu põhjus, et tal menetlusõiguslikult polnud esialgses menetluses võimalik tugineda sellele, et nõude tema vastu on esitanud isik, kellele nõue ei kuulu ning hagi oleks tulnud jätta rahuldamata. 10.2.
5. Hageja esindaja ütles 30.03.2023 istungil, et algses menetluses ei olnud hagejal alust kahelda selles, et tollal väidetud nõudeloovutus kostjale oli toimunud, mistõttu sellele asjaolule ei osatud teises menetluses ühtegi vastuväidet esitada; hagejale ei olnud teada tol hetkel need asjaolud, mis on neile nüüd teada saanud (dtl 454, 00:30:30-00:32:06). 10.02.2023 lõplikes seisukohtades selgitas hageja, et EKEI võrdles R V’i allkirju (kes allkirjastas dokumente kostja nimel) kostja poolt 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul (vt dtl 181-183) ning 02.11.2016 S I L-le nõude edasi loovutamise lepingul (dtl 55-57; tõlge 85-87). EKEI uuring kinnitas, et mõlemale dokumendile on allkirja andnud sama isik. Hageja järeldas, et kui kostja väidab, et 02.11.2016 S I L-le nõude edasi loovutamise lepingul on R V’i allkiri võltsitud, siis on sama isiku poolt R V’i allkirja võltsimine pandud toime ka 10.11.2015 T F C-ilt nõude omandamise lepingul. Hageja väitel eelmises kohtumenetluses polnud alust kahtlustada, et allkiri on võltsitud (dtl 458, 01:31:01). 10.2.
6. Kohtu hinnangul ei esine asjas objektiivset hagejast sõltumatut asjaolu, mis oleks takistanud tal esitamast põhimenetluses vastuväite sellele, et hageja pole nõuet üldse omandanudki või et R V’i allkiri nõude omandamise lepingul on võltsitud või et ta polnud volitust kostja nimel dokumente allkirjastada vms. Mingi asjaolu mitteteadmine ei ole objektiivne, vaid subjektiivne asjaolu. Kui hageja need väited oleks esitanud, oleks kohus neid ka kontrollinud. Hageja aga hoopis kinnitas eelmises kohtumenetluses, et tal ei olnud vastuväiteid nõude loovutamise osas (dtl 10, p 15). Sellega hageja aktsepteeris ehk võttis omaks asjaolu, et hageja on nõude tema vastu omandanud. Hageja loobus teadlikult õigusest esitada vastuväiteid nõude omandamisele kostja poolt. Seega on tuvastatud, et ei esinenud mingit menetlusõiguslikku takistust vastava vastuväite esitamisele põhimenetluses, mistõttu hagejal puudub alus käesoleval juhul TMS § 221 lg-le 2 tuginedes esitada § 221 lg 1 sätestatud hagi.
7. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja seisukohad kostja poolt nõude mitteomandamise või enne kohtumenetlust edasiloovutamise kohta ei ole põhjendatud ega tõendatud ka sisuliselt. 11.
8. Hageja on ise esitanud ja viidanud dokumentidele (dtl 372 ja 387), et vähemalt alates 01.10.2014 on R V olnud kostja direktor ehk seaduslik esindaja kuni 28.09.2016, mil ta tagasi kutsuti. 10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga, mis oli allkirjastatud R V poolt, omandas kostja laenunõude hageja vastu (dtl 408). Seega oli R V kostja nimel nõude omandamise lepingule alla kirjutamisel hageja direktor ehk seaduslik esindaja. 11.
9. Kostja on esitanud tõendi (dtl 139-142), et alates 28.09.2016 on kostja ainukeseks ametlikuks esindajaks, direktoriks, I C J E. See kostja tõend ja hageja esitatud R Vi tagasikutsumise ja I C J E direktoriks valimise otsus (dtl 387) on üksteisega kooskõlas. Hageja väitel 02.11.2016 nõude loovutamise lepinguga, mis oli allkirjastatud R V poolt, loovutas kostja laenulepingust tuleneva nõude hageja vastu S I L-le. 11.
10. Kostja on hagile 11.07.2022 esitatud vastuses kui ka lõplikes seisukohtades väitnud, et tegemist oli sel juhul volituseta tegutsenud isikuga, kuna kostja ei ole andnud R 8 V’ile ega kellegile teisele volitust allkirjastada 02.11.2016 nõude loovutamise leping (dtl 148, p 2.6; dtl 419). Hageja kinnitas 17.08.2022 menetlusdokumendi punktis 2.14, et esitab täiendavad tõendid, mis tõendavad 02.11.2016 nõude loovutamise lepingule alla kirjutanud R V’i esindusõigust kohtule esimesel võimalusel (dtl 178). Hageja selliseid tõendeid ei esitanud. Kohus küsis selle hagejalt ka 30.03.2023 istungil üle (dtl 458, 01:27:35). 11.
11. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et 10.11.2015 nõude loovutamise lepinguga kostja nõuet ei omandanud. Sellele lepingule kirjutas esitatud asjaoludel alla R V, kes oli siis kostja direktor. Samas 02.11.2016 nõude (edasi)loovutamise lepingu allkirjastamisel ta direktor ei olnud ning puuduvad tõendid selle kohta, et tal oleks olnud kostja volitus selleks (kostja on sellele vastu vaielnud). Tõendamist ei ole leidnud, et mingi allkiri oleks võltsitud – EKEI aktiga on vaid tuvastatud, et lepingutele kirjutas alla sama isik. 11.
12. Kohus osundab ka, et hageja hagi alus ja põhjendused muutusid menetluse jooksul. Esialgu tugineti hagis sellele, et kostja loovutas nõude edasi kolmandale isikule, lubades esitada tõendi kostja esindaja volituste kohta. Sellist tõendit hageja ei esitanud, vaid järgnevalt muutis hageja oma põhjendusi ja asus seisukohale, et kostja isegi ei omandanud nõuet hageja vastu. See näib viitavat sellele, et täitemenetluse raames hageja alles hakkas otsima võimalikke sisulisi vastuväiteid nõudele ja vastavalt saadud tõendile neid kohandama ja esitama. See ei saa kindlasti olla TMS § 222 lg 2 mõttes lubatav jõustunud kohtuotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena.
13. Kohus märgib, et hageja viited Riigikohtu otsuses asjas nr 2-19-12266 p-s 12 toodud seisukohtadele ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Riigikohtu otsuses (ja selles viidatud lahendis) käsitleti küsimust, kas täitmisavalduse esitanud isik on täitedokumendist oleva notariaalse kokkuleppe pooleks ehk saab olla sissenõudjaks (2-199679/27, p 12 käsitletud juhul) või kas võlgnik saab tugineda täitedokumendiks olevast kohtuotsusest tuleneva nõude loovutamise lepingu tühisusele täitemenetluses. Riigikohus tegeles nendes lahendites TMS § 221 lg 1 alusel materiaalõiguslike vastuväidetega täitedokumendist tulenevale nõudele sellest aspektist, kas kostja on täitemenetluses õige sissenõudja. Riigikohus ei öelnud nimetatud lahendites midagi TMS § 221 lg 2 kohaldamise kohta. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on täitedokumendist (Harju Maakohtu 29.04.2019 otsus tsiviilasjas nr xxx) tulenevalt täitemenetluses sissenõudjaks. Käesolevas asjas soovib hageja vaidlustada täitedokumendiks olevat Harju Maakohtu 29.04.2019 otsust tsiviilasjas nr xxx materiaalõiguslikel põhjendustel, mis TMS § 221 lg 2 alusel on lubatud vaid vähestel piiratud alustel. Kohus on neid aluseid eelnevalt käsitlenud ning ei leidnud, et need käesoleval juhul kohalduks.
14. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ja rahuldamisele ei kuulu.
15. Kooskõlas

§ 386

lg 4 tühistab kohus Harju Maakohtu 30.05.2022 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 15.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1, § 123 ja § 132 lg 6 on tsiviilasja hagihinnaks 3500 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 16.

§ 162lg 1 tulenevalt jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kooskõlas

§ 174lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

9

1. Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 9234 eurot, tõlkekulu 1219,41 eurot ja kullerteenuse kulu 47,99 eurot (dtl 473-476).
2. Kostja esindaja tunnitasu määr on kuni 2023 aastani 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 150 eurot, millele lisandub käibemaks ei ületa õigusteenuse turuhinda ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-115-14 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).
3. Kostja esindaja ajakulu antud vaidluse lahendamisel on 51,3 tundi. 19.
4. Hageja leiab, et kostja 31.05.2022 toiming (tutvumine 30.05.2022 kohtumäärusega hagi tagamises (täitemenetluse peatamine)) – 0,2 tundi; kostja 03.06.2022 toiming (tutvumine Harju Maakohtu määrusega menetlusse võtmises) – 0,2 tundi; kostja 11.07.2022 toiming (Harju Maakohtu hagiavalduse vastuse koostamine) – 4 tundi, on dubleeritud. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et antud toimingud on kostja esindaja poolt kajastatud topelt. Seega, vähemalt nende toimingute osas on kostja õigusabikulude nimekiri põhjendamatu ning kuulub viidatud toimingutele vastavas ulatuses vähendamisele. Muus osas palub hageja kohtul hinnata kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, mh hinnata, kas kostja esindaja poolt erineva tunnihinna kohaldamine erinevatele tegevustele on põhjendatud. 19.
5. Kohus nõustub antud juhul hageja seisukohaga, et esindajakulude spetsifikatsioonis väljatoodu kohaselt on 31.05.2022 toiming (tutvumine 30.05.2022 kohtumäärusega hagi tagamises (täitemenetluse peatamine), 03.06.2022 toiming (tutvumine Harju Maakohtu määrusega menetlusse võtmises) ja 11.07.2022 toiming (Harju Maakohtu hagiavalduse vastuse koostamine) – kokku 4,4 tundi, on dubleeritud ning selles osas kuulub kostja esindaja ajakulu vähendamisele. Isegi, kui need pole dubleeritud, ja kostja lepinguline esindaja kulutaski nendele nii palju aega, on see ajakulu vastavas osas ülepaisutatud ja põhjendamatu ja kuuluks ikkagi vähendamisele. 19.
6. Arvestades, et hagiavaldus on kohtule esitatud 16.05.2022, siis jääb kohtule arusaamatuks, kuidas on käesoleva menetlusega seotud kostja menetluskulude nimekirjas
7. positsioonil näidatud toimingud ja ajakulu „15.02.2022- 01.06.2022 – nõupidamised kliendiga – kokku 6,4 tundi“. Kohus seda ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks ei pea ja vähendab seda vastavalt 6,4 tunni võrra. 19.
8. Muus osas leiab kohus, et kostja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ülejäänud ajakulu 40,5 tundi (51,3-10,8) vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et antud tsiviilasjas on 30.03.2023 toimunud kohtuistung. Seega on põhjendatud hageja esindajakulu summas 6075 eurot (40,5 tundi x 150 eurot), millele lisandub käibemaks summas 1215 eurot, s.o kokku summas 7290 eurot. 19.
9. Kostja on esitanud kinnituse, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
10. Kooskõlas

§ 143

p 1 kuulub rahuldamisele kostja taotlus tõlkekulu summas 1219,41 eurot hüvitamiseks hageja poolt. 21. Kooskõlas

§ 144

p 2 kuulub rahuldamisele kostja taotlus kullerteenuse tasu summas 47,99 eurot hüvitamiseks hageja poolt. 10

1. Kõige eelpool toodu alusel kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu summas 8557,40 eurot, millest esindajakulu summas 7290 eurot, tõlkekulu summas 1219,41 eurot ja kullerteenuse kulu 47,99 eurot.
2. Kooskõlas

§ 177

lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras /allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2024. a otsusega nr 2-227265 11