Obsah (6)

§ 2§ 121§ 43§ 41§ 45§ 110

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-80 Määruse kuupäev 30. aprill 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Eesti Töötukassa kohustamiseks maksta tagantjärele

) § 120 lõike 1 punkti 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud kohus välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 5. Tulenevalt

§ 2

lõikest 4, mille teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, mõistab kohus, et kaebaja taotleb Eesti Töötukassa kohustamist maksta talle ajavahemiku

1. august 2018 kuni
2. veebruar 2019 eest töövõimetoetust tagantjärele ning tunnistada perioodil
3. september 2018 kuni
4. veebruar 2019 töövõimetoetuse mittemaksmine õigusvastaseks (periood, mil kaebajale oli tema väitel määratud töövõimetoetus ja ta oli vahi all). Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub vajadus eeltoodud eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, sest kohustamisnõude lahendamise raames tuleb kohtul nagunii Eesti Töötukassa tegevuse õiguspärasusele hinnang anda. Seetõttu loeb kohus selle tuvastamisnõude kohustamisnõudega hõlmatuks ja käsitleb kaebust antud nõuetes kohustamiskaebusena. Seoses kaebaja nõudega tunnistada Eesti Töötukassa
5. jaanuari
6. a vastus nr 8-4/23/3516 õigusvastaseks märgib kohus, et mõistab nõuet lähtuvalt Eesti Töötukassa
7. märtsil 2024 esitatud selgitustest tulenevalt nii, et kaebaja vaidlustab tuvastamisnõudega Eesti Töötukassa
8. jaanuari
9. a teadet nr 5-3/23/
11. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb

§ 121

lõike 1 punkt 3 ette olukorra, kus kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Tulenevalt

§ 43

lõike 1 punktist 3 ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Kaebuse korduvus eeldab esitatud kaebuste samasust ehk vaidluse esemete kattuvust.

§ 41

lõike 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. 6.

1. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on juba haldusasjas nr 3-24-398 esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb muu hulgas Eesti Töötukassa kohustamist maksta talle ajavahemiku
2. märts 2018 kuni
3. veebruar 2019 eest töövõimetoetus tagantjärele. Nimetatud 2 3-24-80 periood hõlmab käesolevas kaebuses märgitud perioodi
4. august 2018 kuni
5. veebruar
6. Kaebaja väljendab ka haldusasjana 3-24-398 registreeritud kaebuses seisukohta, et TVTS § 17 lõige 4 ei kohaldu tema suhtes ning talle tuleb tagantjärgi maksta töövõimetoetus aja eest, mil ta oli vahi all ning töövõime toetuse maksmine oli peatatud. Kohtu hinnangul kattub haldusasjas nr 3-24-398 esitatud kohustamisõue praeguses haldusasjas esitatud kohustamisnõudega. Kaebuste nõuded ning ka kaebuse alusena välja toodud elulised asjaolud on samad. Tartu Halduskohus võttis
7. veebruari
8. a määrusega haldusasjas 3-24-398 menetlusse kaebaja kohustamisnõude Eesti Töötukassa kohustamiseks maksta talle ajavahemiku
9. märts 2018 kuni
10. veebruar 2019 eest töövõimetoetus tagantjärele (määruse punkt 8). Seega on kaebajal esitatud kohustamisnõude osas kohtumenetlus juba pooleli ning puudub põhjus ja alus hakata praeguses asjas samasisulist kohustamisnõuet uuesti läbi vaatama. Kaebaja saab enda täiendavad seisukohad soovi korral esitada haldusasjas nr 3-24-
11. 6.
12. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kohustamisnõude osas

§ 121lõike 1 punkti 3 alusel tagastada.

7.

§ 121

lõige 2 punkt 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 7.

1. Kaebaja on esitanud ka tuvastamisnõude, taotledes Eesti Töötukassa
2. jaanuari
3. a teate nr 5-3/23/3516 õigusvastaseks tunnistamist. Kohus nõudis nimetatud dokumendi
4. märtsi
5. a kohtunõudes Eesti Töötukassalt välja. Vaidlusalusest Eesti Töötukassa
6. jaanuari
7. a teatest nähtub, et töötukassa selgitas selles kaebajale, et on pikendanud vaide läbivaatamise tähtaega haldusmenetluse seaduse § 84 lõike 2 alusel 30 päeva võrra kuni
8. jaanuarini 2024 ning teatas, et seoses asjaolude täiendava uurimise vajadusega ja arvestades vaidemenetluse lõpuleviimiseks eeldatavalt kuluvat aega, teeb Eesti Töötukassa kaebaja vaide osas vaideotsuse
9. veebruaril
10. 7.
11. Kohus märgib esmalt, et Eesti Töötukassa
12. jaanuari
13. a teate nr 8-4/23/3516 puhul on tegemist menetlustoiminguga, millega pikendati kaebaja
14. detsembri
15. a vaide lahendamise tähtaega
16. veebruarini 2024.

§ 45

lõige 3 sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või toimingust või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kohus leiab, et kaebajal puudub praegusel juhul menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise õigus ning vaide lahendamise tähtaja pikendamine ei riiva kuidagi kaebaja õigusi. Kaebajal on võimalik vaidlustada tema 21. detsembri 2023 vaide osas tehtud 6. veebruari 2024 vaideotsust nr VO/23/3516, mida kaebaja ongi asunud haldusasja 3-24-398 raames tegema. Seetõttu puudub vajadus ja võimalus käesolevas kohtumenetluses kaebajat vaideotsuse tühistamisnõude esitamisele suunata. 7.3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja tuvastamiskaebus ei ole lubatav ning tuleb

§ 45

lõike 3 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada. 8. Kaebaja on avaldanud kaebuses soovi saada riigi õigusabi. Kohus mõistab riigi õigusabi taotlust nii, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kuigi kaebaja riigi õigusabi taotlus on äärmiselt lakooniline, peab kohus siiski võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Kohtu hinnangul on 3 3-24-80 antud juhul võimalik hinnata, kas riigi õigusabi määramine on vajalik ja kas esineb mõni RÕS § 7 lõikes 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. 9.

§ 110

lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lõike 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta.

1. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus kaebuse tagastab, ei oleks riigi õigusabi määramine RÕS § 7 lõike 1 punktist 5 lähtudes eesmärgipärane. Arvestades eelnevalt välja toodud kaebuse tagastamise põhjuseid, leiab kohus, et ka enne kaebuse tagastamist kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Samuti on kaebaja puhul tegemist isikuga, kellel on eelnev kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varem korduvalt iseseisvalt esitanud halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente. Halduskohtusse pöördumine ei eelda kaebajal juriidiliste teadmiste olemasolu, vaid kaebaja võibki oma sõnadega selgitada, miks ta vangla toimingu või haldusaktiga ei nõustu. Ka praegusel juhul suutis kaebaja esitada kohtule arusaadava kohustamis- ja tuvastamiskaebuse, millest nähtub tema tahe ja eesmärk. Seetõttu ei ole riigi õigusabi määramine põhjendatud ka lähtudes RÕS § 7 lõike 1 punktist
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks haldusmenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
4. Kohus märgib, et kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4