Obsah (6)

§§ 139§ 367§ 113§ 108§ 140§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Reena Nieländer Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 15. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasi

§§ 139ja 140 alusel.

Hageja on arvamusel, et kui kostja soovib esitada hageja vastu nõudeid, tuleb kostjal esitada vastuhagi. Hageja on seisukohal, et lepingu pooled on lepingu juurde kuuluvates üldtingimustes kokku leppinud, et kulutuste kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahest, mistõttu ei saa ilma selgesõnalise kokkuleppeta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-17 p-s 23.3 toodud põhimõttele tugineda. Vastava kokkuleppe puudumise tõttu kuulub kohaldamisele

§ 367lg 3.

Hageja hinnangul tuleb kostjal tõendada oma vastuväidet, nimelt, et sõiduk võõrandati alla turuhinna. Sõiduki turuhinna tõendamiseks on kohased tõendid näiteks samasuguste sõidukite müügikuulutused liisingueseme tagastamise hetkel ja asjatundja või eksperdi arv. 2) Hagejal nõuab kostjalt liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksete tasumist. Liisingulepingu p-de 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kreeditorile perioodilisi 2 väljaostumakseid vastavalt liisingulepingus kokkulepitud maksegraafikule. Maksegraafiku järgi pidi kostja väljaostumaksed tasuma iga kuu 15-ndaks kuupäevaks. Kostja jättis kreeditorile osaliselt tasumata osamakse nr 13 (maksetähtpäev 15.02.2020, lepingu maksegraafik - lisa 1.1). Liisinguandjal õnnestus 18.05.2020 sõiduk võõrandada oksjonil hinnaga 360,00 eurot. Lähtuvalt eeltoodust moodustab tagastamata põhiosa summas 3074,65 eurot (3434,65 - 360). 3) Hageja nõuab kostjalt intressi liisingulepingu p-de 4.1 järgi kohustus kostja lisaks väljaostumaksetele tasuma hagejale intressi ja seda määras 2,50% kuus, 30,00% aastas (liisingulepingu tingimuste p 2). Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditoril oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist summas 171,60 eurot. 4) Hageja nõuab kostjalt viivist

§ 113

lg 1 järgi, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja arvestab viiviseid võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni, võttes aluseks võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt ja viivise arvestus on järgnev: 3074,64 * 434 * 8% aastas. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (3074,64 eurot * 8% aastas 245,97 eurot). Tegutsedes heas usus nõuab hageja viivist kuni põhivõla summani. 5) Hagejal nõuab kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude tasumist.

§ 113

2 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 3912,37 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kaks võlateatist 02.02.2021 ja 08.03.2021 (hagiavalduse lisad nr 5.1 5.2) hagejale teadaolevale kostja aadressitele xxx mn. Seetõttu juhindudes § 113 21g 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 30 eurot (10.05.2021 ja 04.06.2021 hagiavaldus). KOSTJA VASTUS 6) Kostja palub enda 04.10.2021 vastuses jätta hageja hagiavalduse rahuldamata. Hageja pidi arvestama, et tagatiseks olev auto peab suutma katta vähemalt põhivõla. Kostjalt ei nõutud täiendavaid tagatisi ega tõendeid vara kohta, seega pidi hageja ehk liisinguandja olema veendunud, et tagatiseks olev auto katab vähemalt põhinõude. Kostja on seisukohal, et kui hageja müüs auto alghinnaga 1 euro, mille eest väljastas põhiosaga 4594,72 eurot laenu, siis tegu on kostjale teadlikult ja tahtlikult kahju tekitamisega, mis annab alust vähendada kahju hüvitist

§§ 139ja 140 alusel.

Hageja on alusetult müünud kostjalt tagasi saadud vara väga olulisel määral alla turuhinna. Kostjat müügitegevusse ei kaasatud, kostja ei saa olla vastutav antud toote alla turuhinna müümisest. Seetõttu on vajalik välja selgitada, millise turuhinnaga läks auto üle kostjalt hagejale. 3 7) Kostja märgib 26.11.2021 seisukohas, et mitte mingil juhul ei nõustu ta hageja nägemusega sõiduki turuhinnast. Kui teha enampakkumine 1 eurose alghinnaga, mis ilmselgelt pole antud auto turuhind, kujundavad selle enampakkumise hinna need huvilised, kes selle piiratud aja jooksul olid sellest autost huvitatud. Kostja käest ei küsitud kordagi, millise hinnaga võiks sõidki enampakkumisele panna, kui vaidlusesemeks oli just kostja kohustus hageja ees, mida kostja soovis vähendada. Liisinguandja oleks pidanud läbi viima oksjoni, kus ta oleks pidanud auto alghinnaks seadma turuväärtuse ja siis seda vajadusel alandades. Praegusel juhul liisinguandja käitus liisinguvõtja, kui lepingupartneri suhtes pahatahtlikult kuritarvitades oma tsiviilõiguseid. Hageja võttis teadlikult riski, et auto võidaksegi võõrandada 1 euroga. Tegemist on selge kahju tekitamisega, kus on esindatud kõik kahju elemendid. Kostjal oleks võimalus oma kohustust vähendada hageja ees, kuid selle asemel võtab hageja otsuse vastu, et enampakkumise alghinnaks on 1 eurot. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja pahauskselt võõrandas auto allapoole turuhinda, et kostjal oleks suurem kohustus hageja ees, mida hageja oleks saanud heas usus toimides oluliselt rohkem vähendada. Kostja ei nõustu ka väidetega, mis puudutavad puuduseid autol. Autol pole 1 tool puudu, see oli kokku pakitud põranda sisse, mis on selle mudeli puhul võimalik. Vale on väide, et üleandmise toimumisel leppisid pooled puudustes kokku. Samuti juhib kostja kohtu tähelepanu sellele, et viited "pooled leppisid milleski kokku", on alusetud, kuna lepingulise suhte alusdokument ehk liisinguleping koosneb tüüptingimustest, kus kostjal puudus võimalus kaasa rääkida tingimuste sisu osas. Kostja esitab asjakohase müügikuulutuste väljavõtte, kus on võrdlusmaterjali piisava olemasolu jaoks ja võrdlusperioodi piisava pikkuse jaoks esitatud kuulutused perioodist 01.01.2020 kuni 31.07.2020 ja auto väljalaske aastas 2004 kuni 2006. Läbisõidu parameeter oli 300 000 kuni 350 000 km. Võrdlustabel pärineb autoportaalist www.auto24.ee, kus on vastav teenus olemas. Kostja arvates on tegu asjakohase võrdlusmaterjaliga, mille kohaselt on antud mudeli keskmine turuväärtus 1850 eurot. Seega tegelik kostja põhivõlgnevus on 3434.65 eurot - • 1850 eurot - 1584.64 eurot lisanduv viivis. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 8) Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 9) Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Kostja ja kreeditor M OÜ sõlmisid 31.08.2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi vormis kostjale (hagi lisa 1). • Kostja ja kreeditor sõlmisid 11.02.2019 lepingu nr XXX-G1, mille alusel suurendati laenusummat 3000 euro võrra (hagi lisa 1.1). • Liisinguandja ütles 27.03.2020 lepingu erakorraliselt üles, kuna kostja ei taganud sõidukile kohustuslikku liikluskindlustust (hagi lisa 3). • 25.01.2021 loovutas liisinguandja oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital ASile. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult (hagi lisa 4). • Kostja tagastas sõiduki 27.04.2020 M OÜ-le (hageja 26.11.2021 seisukoha lisa 1) • Liisinguandja võõrandas sõiduki 18.05.2020 oksjonil hinnaga 360 eurot (hageja 26.11.2021 seisukoha lisa 2). 4 • Müügileping liisingulepingu tagatiseks olnud sõiduki realiseerimiseks sõlmiti ostajaga 19.05.2020 (hageja 18.10.2021 seisukoha lisa 1). 10) Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas liisinguandja müüs liisingulepingu järgse vara (sõiduki) turuhinnaga või alla turuhinna. 11) Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (

) § 361, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 367

lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on seisukohal, et vajalik on välja selgitada, millise turuhinnaga läks auto üle kostjalt hagejale. Kostja leiab, et aluseks tuleb võtta sõiduki turuväärtus ja tasumata põhivõlast tuleks maha arvata sõiduki keskmine turuväärtus. Kohtule jääb arusaamatuks, et juhul, kui kostja on seisukohal, et välja tuleb selgitada sõiduki turuhind hetkel, kui kostjalt läks sõiduk üle hagejale, siis miks on kostja arvestanud lähiaja müügikuulutuste sõiduki keskmise turuväärtuse. Kohus selgitab, et

§ 367

lg 3 tulenevalt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 12) Riigikohus on 18.05.2016 otsuses nr 3-2-1-33-16 leidunud, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmise nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue

§ 108

lg 1 alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (

§ 367

lg-d 1-3); 3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (

§ 367lg 4) (Riigikohtu 17.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26) (p 13). 13) Riigikohus on 05.05.2017 otsuses nr 3-2-1-21-17 leidunud, et

§ 367

lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 367

lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel

§ 367

lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (p 23.1). Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt 5 tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme vöörandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt Riigikohtu
2. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18;
3. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18) (p 23.3). 14) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 65 alusel loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Õiguskirjanduses on leitud, et kohaliku keskmise turuhinna määramine on suhteliselt lihtsalt määratlev olukorras, kus konkreetset liiku esemega tehakse tehinguid ning vastavate esemete osas on välja kujunenud hinnatase (kinnisvara, autod jne). Tegelikult toimunud müügi hind võib olla tõendiks, mille abil saab tõendada eseme harilikku väärtust, seda näiteks juhul, kui näidatakse ära, et kõrgema hinnaga ei õnnestunud eset müüa ja selleks tehti mõistlikke pingutusi. Kohalik keskmine müügihind ei ole sama, mis kiirmüügihind, ega sama, mis vastavate esemete hinnaks kujuneb täitemenetluse käigus. Kohaliku keskmise müügihinna määratlemisel tuleb aluseks võtta see, milliseks võiks hind kujuneda olukorras, kus tavaline käibesosaleja üritaks vastavat eset võõrandada ning teeks selleks mõistlikke pingutusi (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaanne, P.Varul, I.Kull jt, lk 212). Eeltoodud asjaolusid on kohus pooltele selgitanud 1 1.1 1.2021 kohtumääruses. 15) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et peale laenulepingu ülesütlemist tagastas kostja sõiduki 27.04.2020 M OÜ-le (hageja 26.1 1.2021 seisukoha Iisa l ), mille kohta koostas M OÜ töötaja I V 28.04.2020 üleandmise-vastuvötmise akti (hageja 26.1 1.2021 dokumendi Iisa l ). Vastava akti kohaselt olid sõidukil järgmised puudused: külmalt käivitub raskelt; käigukastiga probleem; mootoris ühtlane metalli „hääl"; esineb iluvigu; paremal tagumisel tiival värv koorub; juhi päikesesirmi kinnitus katki; armatuuris põleb salongi Iisasoojendi hoiatustuli. Samuti on aktis märked: „käesoleva akti koostamisel ei ole varale teostatud tehnilist ülevaatust/kontrolli" ning „sõiduk on üle antud, et laenuandja saaks selle kui tagatise realiseerida." Nimetatud akti allkirjastas kostja 30.04.
4. Kostja on 04.05.2020 saatnud M OÜ töötajale I Vle e-kirja, milles kostja selgitab, et enne akti allkirjastamist vestles ta halduriga ja ta ei nõustunud mootori heli asjaga, kuid talle öeldi, et ta saab märkused edastada vaid kirja teel ning kui ta esitas need kirja teel, siis sai vastuseks, et ta on ise olnud üleandmise aktiga nõus (kostja
5. I I .2021 dokumendi Iisa 2). 16) Kostja ja M OÜ vahel 31.08.2018 sõlmitud tagatislepingu nr xxx p 6.6 kohaselt kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus tagatis laenusaaja tagatisega tagatud rahaliste kohuste katteks realiseerida. Lepingu p 6.7 alusel tagatise realiseerimisel selle kolmandale isikule võõrandamise teel on laenuandjal õigus valida, millisel viisil ta tagatise võõrandab, Muu hulgas vöib laenuandja võõrandada tagatise, avaldades müügikuulutuse tagatisega sama liiki asjade müügiks tavapäraselt kasutatavas portaalis. Müügikuulutusega avaldamisega võõrandamise korral määrab tagatise müügihinna laenuandja. Tagatise müügihinna määramisega seotud kulud kannab laenusaaja. Juhul, kui laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku ajajooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt asjaoludele mõistlikuks. Lepingu p 6.8 kohaselt kui laenuandja tagatise selle realiseerimisel võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind. 17) Vaidlustamata asjaoludel korraldas liisinguandja liisinguesemeks olnud sõiduki müüki läbi auto24.ee internetiportaali oksjoni, mil sõiduki alghind oli 1 euro ning oksjon lõppes 18.05.2020 kell 21.00, mil parimaks pakkumiseks oli 360 eurot (hageja 26.11.2021 dokumendi lisa 2). Vastavalt 19.05.2020 sõlmitud müügilepingule müüdi sõiduk hinnaga 360 eurot (hageja 18.10.2021 dokumendi lisa l). Kostja on esitanud tõenditena autoportaali www.auto24.ee väljavõtted liisinguesemeks olnud sõidukiga samaväärsete autode müügikuulutuste kohta. Täpsemalt autode väljalaske aastate 2004 kuni 2006 müügikuulutuste kohta perioodil 01.01.2020 kuni 3 1.07.2020, läbisõidu parameeteriga 300 000 km kuni 350 000 km. Nimetatud tõendite kohaselt on liisinguesemeks olnud sõidukiga samasuguse mudeli keskmine turuväärtus 1850 eurot (kostja 26.11.2021 dokumendi lisa 18) Kohus leiab, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et liisinguesemeks olev sõiduk võõrandati liisinguandja poolt alla turuhinna. Kohtu hinnangul on liisinguandja rikkunud 31.08.2018 sõlmitud tagatislepingu nr xxx punkti 6.7, mis sätestab, et juhul, kui laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku aja jooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt asjaoludele mõistlikuks. Vastava sätte tõlgendamise kohaselt tulnuks liisinguandjal määrata sõiduki võõrandamisel selle turuväärtusele vastav müügihind ning sõiduki võõrandamise ebaõnnestumise korral oli liisinguandjal õigus alandada müügihinda ulatuses, mida ta pidas mõistlikuks. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et liisinguandja müüs sõiduki oksjonil, määrates selle alghinnaks ehk müügihinnaks I euro, mis kohtu hinnangul on vastuolus eelpool nimetatud lepingu punktiga 6.
6. Samuti ei ole liisinguandja tegevus kooskõlas

§ 367

lõikega 3.

§ 367

lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 367

lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel

§ 367

lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et sõiduki harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) liisinguandjale tagastamise ajal (27.04.2020) oli 1850 eurot, mitte selle tegelik realiseerimisväärtus 360 eurot. 19) Kostja leiab, et esinevad alused kahju hüvitise vähendamiseks

§ 139ja § 140 kohaselt. Ts

MS § 140 kohaselt vöib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Varalise kahju eest mõistetavat hüvitist saab vähendada kannatanu tegevuse tõttu (

§ 139

) vöi/ja muul põhjusel (

§ 140

). Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas täiendavaid kahju hüvitise vähendamise aluseid, mistõttu kohus jätab vastava kostja taotluse rahuldamata. 20) Hagi kohaselt on hageja esitanud kostja vastu põhivõlgnevuse nõude summas 3074,64 eurot, mis on kujunenud selliselt, et hageja on summast 3434,64 eurot lahutanud sõiduki realiseerimisväärtuse 360 eurot. Kohus on käesolevas otsuses leidnud, et hageja on müünud sõiduki alla turuhinna ning kostja on tõendanud sõiduki väärtuseks selle üleandmise hetkel 1850 eurot. Seega kujuneb hageja põhinõue kostja vastu järgmiselt: 3434,64 eurot lahutada sõiduki turuväärtus 1850 eurot, so 1584,64 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1584,64 eurot. 2 1 ) Vastavalt lepingule on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi määras 2,50 % kuus, 30 % aastas (Vt liisingulepingu tingimuste p 2). Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditoril oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni, so kuni 27.03.2020 arvestatud intressi tasumist summas 171 ,60 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 171 eurot. 22) Samuti on õigus hagejal nõuda kostjalt viivist

§ 13

lg I järgi, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja arvestab viiviseid võlaõigusseaduse § 13 lõike I teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni, võttes aluseks aasta intressimäära 8%. Põhivõlgnevuse summa on 1584,64 eurot, viivise arvestamise perioodi algus on lepingu ülesiitlemisele järgnev kuupäev, so 28.03.2020 ning lõpp kohtuotsuse koostamise kuupäev, so 15.02.2022. Seega on (690 viivitatud päeva) viivisesumma kokku 239,38 eurot. Hageja nöuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist.

§ 13

lg I kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et hageja kahjuhüvitise nöue on põhjendatud, siis on hagejal õigus nõuda viivise väljamõistmist. 23) Hagejal on õigus nõuda ja kostjal lasub tingimuste p 5.4 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud

1 13 2 lg 2 kohaselt.

§ 113

2 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kaks võlateatist 02.02.2021 ja 08.03.2021 (hagiavalduse Iisad nr 5.1 - 5.2) hagejale teadaolevale kostja aadressitele xxx. Seetõttu juhindudes § 13 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 30 eurot ning kohus rahuldab selles osas hageja nõude. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 24) TsMS § 173 lg I kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 25) TsMS § 138 lg I kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p I kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg I sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 26) TsMS 163 lg I alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. 27) Hagejaja kostja on esitanud enda menetluskulude nimekirjad 10.12.2021 ning vastuväited vastaspoole menetluskuludele 17.12.2021. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg I alusel menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise. 9