← Eesti

2-21-1602/65

Obsah (11)§ 237§ 331§ 230§ 173§ 162§ 174§ 144§ 175§ 402§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-1602 Tsiviilasi P Ri hagi K P vastu võla ja viivis

) § 331 sisu (tl 155, protokolli ajamärk 00:30:31). Hageja taotles kohtuistungil pärast eelmenetluse lõpetamist uue tõendi (notar T L saadetud kiri) vastuvõtmist. Kohus keeldus selle tõendi vastuvõtmisest, kuivõrd tegemist oli hilinenult esitatud tõendiga (tl 157 pöördel, protokolli ajamärk 01:22:30). Hageja esitas 13.05.2024 kohtuvaidluse kirjalike seisukohtade juurde uued tõendid. Kõnealused tõendid on esitatud pärast kohtu poolt varasemalt määratud tähtaja (15.12.2023) möödumist ning ühtlasi ka pärast eelmenetluse lõppu.

§ 237

lg-s 1 on sätestatud, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes

§-s 331 sätestatut järgides. Viidatud

§ 331

lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja on esitanud uute tõenditena notar T L e-kirjad, mis on hagejale edastatud 07.03.2024 (lisa 1-1) ja 03.04.2024 (lisa 1-2) ning mis olid hagejal olemas enne kohtuistungit. Lisaks on hageja esitanud väljavõtted oma ööbimistest V Mõisas (lisa 2). Hageja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust tõendite hilisemaks esitamiseks. Kõnealuste tõendite vastuvõtmine tooks kaasa menetluse viibimise, kuivõrd kohus peaks määrama kostjale tähtaja nende kohta oma seisukoha esitamiseks ja täiendava menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seetõttu keeldub kohus hageja poolt hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmisest.

  1. Hagiavalduses väitis hageja, et ta andis kostjale 14.01.2019 sularahas laenu 10 000 eurot, mille kostja pidi tagasi maksma kolme kuu möödudes. Hagis esitatud asjaoludel võisid pooled olla sõlminud 14.01.2019 laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes. Hageja väitel oli leping suuline.
  2. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1).
  3. Hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada tähtajalise laenulepingu sõlmimine. Seega peab kohus esmalt hindama, kas kostja ja hageja vahel sõlmiti väidetud laenuleping. Laenulepingu sõlmimise peab tõendama hageja (

§ 230lg 1 esimene lause).

Juhul, kui pooled laenulepingut ei sõlminud, ei saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kostjale raha üleandmist ega laenulepingu sõlmimist. Kostja eitab hagejalt raha saamist. Kohtuistungil hageja ka enam ei väitnud, et tema oleks kostjale 4

(8)2-21-1602 14.01.2019 andnud sularahas 10 000 eurot, vaid et raha andis kostjale üle R S. Seega ei saa hageja nõuda kostjalt raha tagastamist VÕS § 396 lg 1 alusel.
  1. Kohtuistungil väitis hageja, et kostja sai laenu R Slt ning tema oli laenu käendaja, seades tagatisena endale kuuluvale kinnistule hüpoteegi R S kasuks. Samas koostati hageja väitel laenu- või käendusleping tema ja R S vahel, mille hageja digitaalselt allkirjastas. Seejärel andis R S hageja väitel kostjale sularahas üle 10 000 eurot (tl 154 pöördel, protokolli ajamärk 00:22:17). Hageja tasus oma kinnistu hüpoteegist vabastamiseks ära laenu R Sle. Kohtuistungil esitatud versiooni järgi võis tegemist olla käenduslepinguga VÕS § 142 lg 1 mõttes ning hageja kui väidetav käendaja saaks esitada nõudeid kostja kui põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1 alusel.
  2. VÕS § 142 lg-s 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hagi rahuldamiseks peaks kohus praegusel juhul tuvastama, et kostja ja R S vahel sõlmiti laenuleping, mille tagamiseks sõlmiti R S ja hageja vahel käendusleping. Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei saa lugeda tuvastatuks, et kostja ja R S vahel sõlmiti laenuleping. Kostja on sellise laenusuhte olemasolu eitanud. Ka R S ei kinnitanud tema ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist ega kostjale raha üleandmist. R S väitel sõlmiti laenuleping hoopis tema ja hageja vahel, kostja üksnes võttis tema kui tuttavaga ühendust, et hageja saaks hüpoteegi tagatisel laenu võtta. Raha (sularaha) andis R S enda väitel üle hagejale (tl 155, protokolli ajamärgid 00:39:08 ja 00:42:44; tl 155 pöördel, protokolli ajamärgid 00:43:141 ja 00:48:12; tl 156 pöördel, protokolli ajamärgid 01:02:52, 01:03:49 ja 01:04:11). R S eitas seda, et lepingus oli laenusaajaks kostja ja hageja oli käendaja (tl 156, protokolli ajamärk 00:57:40– 00:58:19). Hageja väitel allkirjastas ta digitaalselt mobiiltelefoniga ühe dokumendi, kuid ei osanud öelda, kas tegemist oli laenu- või käsunduslepinguga, kuna tema selle sisu väidetavalt ei näinud (tl 154 pöördel, protokolli ajamärk 00:22:17). Laenulepingu lõpetamise kokkulepe on sõlmitud 30.04.2019 R S ja hageja vahel (tl 91). Algset lepingudokumenti, mille hageja telefoni teel allkirjastas, ei ole kohtule esitatud. Hageja väitel temal seda pole. Kui aga hageja ja R S vahel laenulepingut ei sõlmitud, poleks ka olnud vajadust nendevahelist laenulepingut lõpetada. Seega järeldub eelnevast, et hageja ja R S vahel sõlmiti laenuleping, mitte käendusleping kostja laenu tagamiseks.
  3. Kohus leiab, et hagi ei ole võimalik rahuldada ka lepinguvälisel alusel, sh käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 jj) või alusetu rikastumise (VÕS § 1027 jj) sätete järgi. Olukorras, kus kostjale raha üleandmine on tõendamata ja kostja seda eitab, ei piisa hageja ja kostja vahel võlasuhte tekkimise jaatamiseks hageja vande all antud ütlustest ja sellest, et hageja seadis 14.01.2019 oma kinnisasjale hüpoteegi (tl 92 pöördel, hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 1.1.4) ja maksis R Sle laenulepingu lõpetamisel 10 400 eurot (põhiosa 10 000 eurot, intress 400 eurot) ning kostja tasus 15.01.2019 liisinguandjale Aktsiaseltsile SEB Liising 7570,81 eurot (tl 126), et omandada tema kasutuses olnud sõiduk Mercedes-Benz A 180 (tl 110–111). Hageja väide, et kostja tasus sõiduki liisinguandjalt omandamiseks vajaliku summa panka sularahas, kinnitades pangale esitataval deklaratsioonil, et raha pärineb hagejalt, ei leidnud kinnitust. Ka hageja sõnumid (tl 10–17), ekirjad (tl 17–20), sotsiaalmeedia postitused (tl 21–22) ja nõudekiri-hagihoiatus (tl 23–24), milles hageja tuletab kostjale meelde 10 000 eurost laenu ja nõuab raha tagasimaksmist, ei ole Ajamärgi all 00:43:14 on lõigu lõpus märgitud, et „Kostja maksis selle raha tagasi“. Kohus märgib, et istungi helisalvestiselt on tuvastatav, et tunnistaja konkreetselt sellist lauset ei öelnud, vaid vastas jaatavalt kohtu küsimusele, milles kohus ekslikult ütles hageja asemel kostja. Kohtu ekslikkust kinnitab ka asjaolu, et vahetult eelnevalt kohus parandas end (ütles algul kostja ja parandas selle hagejaks), kuid järgnevas küsimuses jäi vastav parandus tegemata. 1 5
(8)2-21-1602 piisavad, et tõendada pooltevahelise võlasuhte olemasolu. Kostja ja tunnistaja kinnitasid, et olid olnud pikemat aega tuttavad enne 14.01.2019 ning kostja pöördus R S poole, et hageja saaks temalt laenu. Kostja kinnitas ka seda, et tema broneeris aja notari juurde (tl 159 pöördel, protokolli ajamärk 01:56:30). Kostja sellisest tegevusest aga ei saa järeldada, et kostja ja R S vahel sõlmiti laenuleping. Sellise lepingu puudumisel ei saanud hageja ka kostja eest laenu tasuda.
  1. Kohus ei nõustu hagejaga, et hageja taotlusel üle kuulatud tunnistaja R S ja kostja ütlused on ebausaldusväärsed. Kostja ja tunnistaja kohtuistungil antud ütlused kinnitavad kostja poolt menetluses varasemalt esitatud väidet, et kostja ja hageja vahel puudus laenu- või muu võlasuhe. Hageja enda väited on seejuures ajas muutunud: algselt väitis hageja, et andis kostjale laenu 10 000 eurot, kohtuistungil aga väitis hageja, et raha andis kostjale üle R S ja tema oli käendaja. Hageja allkirjastas enda kinnitusel 14.01.2019 digitaalselt ühe lepingu, mis hageja kohtuvaidluse seisukohtade kohaselt oli laenuleping, ning hiljem allkirjastas tema ja R S vahelise laenulepingu lõpetamise kokkuleppe. Seega ka hageja enda väited ja laenulepingu lõpetamise kokkulepe toetavad tunnistaja ja kostja öeldut, et laenusaajaks oli hageja. Hageja väitel ei vastanud tunnistaja ütlused osaliselt tõele. Kohus märgib, et isegi kui tunnistaja andis ebaõiget teavet selle osas, kus ja millal ta hagejaga esmakordselt kohtus ning et hageja allkirjastas laenulepingu lisa, ei anna see alust kahelda tunnistaja ütlustes tervikuna. Tunnistaja möönis, et ta ei mäleta kõiki üksikasju (tl 155, protokolli ajamärk 00:39:08). Seega ei ole ebaõige teabe – eeldades, et tegemist oli ikka ebaõige teabega, arvestades, et selle kohta on ainult hageja väited (kohus tagastas väljavõtte hageja ööbimiste kohta V mõisas) – andmise ainus selgitus teadvalt valeütluste andmine, vaid tunnistaja võis lihtsalt eksida, kuna ei mäletanud enam ligikaudu viis aastat tagasi toimunud sündmusi õigesti.
  2. Eelneva põhjal leiab kohus, et hageja ja kostja vahel puudub lepingust või muust õiguslikust alusest tulenev võlasuhe. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja põhinõude põhjendamatuse ehk kostjal hageja ees rahalise kohustuse puudumise tõttu puudub hagejal õigus nõuda ka viivist. Kuna hagi jääb võlasuhte puudumise tõttu rahuldamata, puudub vajadus hinnata poolte muid väiteid ja tõendeid, kuivõrd need ei muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldata jätmise osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt

§ 162lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.

16. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Kostja esitas 13.05.2024 menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3 458,70 eurot (2835 eurot + käibemaks 623,70 eurot). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja teinud toiminguid kokku 15,75 tunni ulatuses tunnitasuga 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Esindaja on teinud järgmised toimingud: materjalidega tutvumine ja õiguslik analüüs (1 h + 2,75 h = 3,75 h), kohtule vastuse koostamine 16.01.2024 (3,25 h), ettevalmistus kohtuistungiks (1 h), menetluskulude nimekirja koostamine (1 h), kohtuistungil osalemine (2,75 h), kohtukõne teeside koostamine (4 tundi). Kostja on

§ 174lg 10 alusel teatanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kostja menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. 6

(8)2-21-1602 17. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus peab kontrollima kostja lepingulise esindaja menetluskulude põhjendatust.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt RKTKm 11.02.2015, nr 3-2-1-115-14, p 14).

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).

  1. Kohus leiab, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 180 eurot tund, millele lisandub käibemaks, on praeguses asjas põhjendatud, arvestades, et see ei ületa vandeadvokaadist esindajate tunnitasu turuhinda. Kohtu hinnangul aga ei ole tervikuna vajalik ja põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu. Kostja esindaja on teinud esimesed toimingud alles 12.01.
  2. Kostjal ei olnud praeguses menetluses eelnevalt esindajat. On arusaadav, et esindajal oli vajalik tutvuda asja materjalidega, kuid arvestades, et asi ei ole mahukas ega õiguslikult keerukas, ei pea kohus põhjendatuks esindaja ajakulu materjalidega tutvumisele ja õiguslikule analüüsile 2 tundi ületavas osas. Samuti ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud ajakulu vastuse koostamine kohtunõudele 3,25 tunni ulatuses. Tegemist oli seisukohaga hageja taotlusele kuulata üle tunnistajana R S ja vande all pooled, millele kostja vaidles vastu. Arvestades, et tegemist on seisukohaga menetluslike taotluste kohta ning seisukoht ei sisalda mahukat õiguslikku analüüsi, on kohtu hinnangul põhjendatud selle vastuse koostamise kulu 1 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamisele ei saanud esindajal kuluda rohkem kui 15 minutit (0,25 h). Ka kohtuvaidluse kirjalike seisukohtade koostamise ajakulu 4 tundi ei pea kohus täies ulatuses põhjendatuks. Reeglina peetakse kohtuvaidlus ja esitatakse poolte kohtukõned kohtuistungil (

§ 402lg-d 1 ja 2).

Kohus andis poolte soovil võimaluse esitada kohtukõned kirjalikult, kuid sellise võimaluse andmine ei tohiks menetluskulusid olulisel määral suurendada, arvestades, et esindaja peaks olema valmis esitama kohtukõne juba istungil (istungiks ettevalmistamine hõlmab ka ettevalmistust kohtukõneks), millel lõpetatakse asja sisuline arutamine, ning kohtukõne kestust võib kohus piirata kümne minutini (

§ 402

lg 3), st istungil kohtukõne pidamine ei suurenda menetluskulusid olulisel määral. Seetõttu leiab kohus, et kostja kohtukõne kirjalike seisukohtade esitamise ajakulu on põhjendatud 1 tunni ulatuses. Ettevalmistus kohtuistungiks 1 tunni ulatuses ja kohtuistungil osalemine 2,75 tundi on põhjendatud ja vajalik kulu. Seega on kostja esindajakulud põhjendatud ja vajalikud 8 tunni ulatuses, mis teeb tunnihinna 180 eurot juures kokku 1440 eurot ja koos käibemaksuga 1756,80 eurot (1440 + 316,80). 19. Eeltoodut arvestades määrab kohus kindlaks ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1756,80 eurot. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus

§ 177

lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1756,80 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. 20. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 178lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 7

(8)2-21-1602 (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.