Obsah (13)

§ 164§ 657§ 651§ 656§ 102§ 143§ 654§ 148§ 173§ 272§ 163§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-19-1318

) § 164 lg 1 ja tugines vääralt

§ 164lg-le 2.

Kostja on seisukohal, et maakohtu järeldused eksperdikulude osas ei ole järjepidevad ja on vastuolus jõustunud määrustega tsiviilasjas nr 2-19-13185. Kostja viitas menetluse käigus sellele, et vara hindamine on võimalik kohtuväliselt, mis on oluliselt soodsam. Hageja arvestused vara maksumuse kohta olid ebaadekvaatsed ning hageja vajas abi vara maksumuse kindlaks tegemisel. Ekspertiisi tegemine oli hageja soov, mistõttu ekspertiisikulud tuleb jätta hageja kanda. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja loobus kostja tehtud ettepanekust, mille järgi hageja omandisse antakse osa korterist (osa orienteeruv maksumus vähemalt 75 000 eurot), mis asub Narva mnt 86, Tartus. Eelnevat arvestades puudus maakohtul alus

§ 164lg 2 kohaldamiseks.

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole eksperdiarvamustes esitatud hinnanguid vara väärtuse kohta vaidlustanud ega esitanud tõendeid, mis annaks alust ekspertide arvamustes kahelda või tõendaks, et vara väärtus on ekspertide hinnatust erinev. Kostja taotleb määrata hüvitatavaks summaks 59 994 eurot 50 senti, kuid ei ole oma seisukohta põhjendanud. Järelikult on kostja aktsepteerinud maakohtu otsusega määratud õiglast hüvitist 69 994 eurot 50 senti. Ekspertiiside läbiviimist taotleti põhjusel, et poolte vahel oli keskne vaidlus vara väärtuse üle ja kostja poolt hagejale makstava hüvitise suuruse üle, mida vara väärtuse põhjal arvutada saab. Korduva ekspertiisi määramine oli tingitud sellest, et ekspert pidas vajalikuks osaühingu osa väärtuse hindamiseks osaühingule kuuluvate kinnisasjade turuhindade kohta eksperdi arvamust, mis ei ole vanem kui aasta. Kohtulahendiga on ekspertiisikulud jaotatud võrdselt poolte vahel, need on tehtud mõlema poole huvides ja kulude jätmine ainult hageja kanda oleks väga ebaõiglane.
2. Hageja esitas
3. juulil
4. a maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse, teha uue otsuse, millega lisada senisele ühisvara jagamise otsusele maakohtu otsuse resolutiivosas kajastamata jäänud garaažiühistu (asukohaga Puiestee 1, Tartu) jagamine ning jätta apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus jätta nimetatud varaeseme kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat hüvitama hageja poolt senini ainuisikuliselt tasutud laenumaksed. Ringkonnakohus keeldus
5. augusti
6. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Määrus on jõustunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p- le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega kohus jättis eksperdikulud 6920 eurot ½ ulatuses kostja kanda ning mõistis sellest lähtuvalt kostjalt hageja kasuks välja eksperdikulud 3460 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Samuti on kostja palunud apellatsioonkaebuses mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 59 994 eurot 5 50 senti (maakohtu poolt välja mõistetud 69 994 euro 50 sendi (otsuse resolutsiooni p 3) asemel). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust üksnes eelnimetatud osades. 9. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis enamsaadud ühisvara eest maakohtu poolt leitust 10 000 euro võrra väiksemas summas ehk kokku 59 994 euro 50 sendi ulatuses. Kostja esindaja ei toonud ka ringkonnakohtu istungil välja etteheiteid maakohtule hüvitise summa (69 994 eurot 50 senti) leidmisel. Esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et apellatsioonkaebuses märgitud summa 59 994 eurot 50 senti on pigem mõeldud kostja kompromissettepanekuna hagejale (III kd, tl 30 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

§ 656

lõike 1 või lõike 2 (teise lause) kohaseid aluseid maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebust kõnealuses osas rahuldada. 10. Menetluskulude jaotamisel võis maakohus

§ 164

lõiget 2 (maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaldada.

§ 164

lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas (milleks on

§ 102

lg 1 järgi ka abikaasade ühisvara jagamine) kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 2 võimaldab kohtul jagada kulud ka sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust erinevalt, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude lõike 1 kohane jaotus ei oleks muul põhjusel õiglane. Maakohus on lähtunud kulude jaotamisel

§ 164

lg-st 1, kuid pidanud eksperdikulude (

§ 143

p 1) osas põhjendatuks kalduda

§ 164

lg 2 alusel lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest kõrvale, leides, et ebaõiglane oleks jätta eksperdikulud ainult hageja kanda. Maakohtu hinnangul olid asjas läbi viidud ekspertiisid mõlema poole, sh kostja huvides. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotamine

§ 164

lg 2 alusel on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saaks sekkuda juhul, kui madalama astme kohus oleks ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teostanud

§ 164

lg-st 2 tulenevat kaalutlusõigust seaduspäraselt ega ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohtu kaalutlusotsus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust sellesse sekkuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas oli õiglane jätta eksperdikulud poolte kanda võrdsetes osades ja muud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse p-s 5 esitatud põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Maakohus tuvastas, et ekspertide kulud olid asjas kokku 6920 eurot ning hageja on eksperdikulud tasunud. See maakohtu järeldus on kooskõlas asja materjalidega ja apellatsioonkaebuses pole kulude kandmist 6920 euro ulatuses ka vaidlustatud. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.

1. Põhjendamatu on kostja väide, nagu oleks maakohtu otsuses märgitud kulude jaotus vastuolus maakohtu
2. veebruari
3. a määrusega käesolevas asjas, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrusega. Viidatud maakohtu määrusega kohustati hagejat (mitte kostjat) tasuma ekspertiisikulude katteks ette 5400 eurot. Samas ei ole

§ 148

lg 1 alusel tehtud määrusel (asja läbivaatamise kulude ette tasumise kohta) mingit eelotsustuslikku mõju kulude jaotamisele menetlust lõpetava lahendiga (

§ 173

). Hageja ei saakski nõuda selliste asja läbivaatamise kulude hüvitamist kostjalt, mida ta ei ole tasunud või ei pea tasuma. 10.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude jaotamise seisukohalt asjakohane kostja väide, et kostjale oli poolte ühisvarasse kuuluvate esemete väärtus teada ning vara maksumuse kindlakstegemisel vajas abi üksnes hageja. Asja materjalidest nähtuvalt oli pooltel vaidlus ühisvarasse kuuluva kinnistu ja XXX OÜ osa väärtuse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65) üle. Seetõttu oli kohtul asja õigeks lahendamiseks vajalik nende ühisvarasse kuuluvate 6 esemete väärtus tuvastada. See omakorda eeldas mitteõigusalaseid eriteadmisi nõudvate asjaolude tuvastamist. Üks võimalus selleks oli ekspertiiside korraldamine. Eriteadmistega isikute arvamuste saamine (

§ 272

lg 2) võis olla kohtuliku ekspertiisi määramisest küll soodsam, kuid kostja ei ole maakohtu menetluses selliseid eriteadmistega isikute arvamusi esitanud ega vaielnud samas ka vastu ekspertiiside korraldamisele. Samuti ei ole ekspertiisid kinnitanud kostja nimetatud esemete väärtuste õigsust. 10.3. Kostja väited kompromisspakkumiste tagasilükkamisest hageja poolt ei ole samuti asjakohased. Maakohus rahuldas hageja hüvitisenõude (enamsaadud ühisvara eest) kostja poolt kompromissina pakutust oluliselt suuremas ulatuses (

§ 163lg 2).

11. Kuna ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

12. Ringkonnakohtul tuleb

§ 174

lg-st 3 lähtudes määrata käesoleva otsusega kindlaks ka hageja menetluskulude rahaline suurus. Kulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel saab kohus võtta aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174lg 1 teine lause).

Hageja ei ole ringkonnakohtu määratud tähtajaks (hiljemalt

1. jaanuariks 2024) ega hiljem kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest hageja menetluskulusid, mis seonduksid kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega. Seega hagejal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise suuruse üle on ringkonnakohus otsustanud ülalviidatud
2. augusti
3. a määrusega, millega kohus keeldus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. (allkirjastatud digitaalselt) 7