KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar, Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 30.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-253 Kohtuasi X avaldus al

) § 475 lõike 1 punktile 8 ja § 550 lõike 1 punktile 6 hagita menetluses. Hagita asja läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 477lõige 5).

1. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 143 lõikele
2. Vanemad suhtluskorras kokkuleppele ei jõudnud. Peamiseks vaidlusaluseks punktiks on, kelle juurde jääb lapse alaline elukoht ning kelle suhtes suhtlemiskord kokku lepitakse. Isa on küll 11.04.2023 vastuses märkinud, et on nõus, et laste alaliseks elukohaks on ema elukoht, kuid isa muud seisukohad nii kirjalikult kui suulisel ärakuulamisel ei toeta seda, et laste alaliseks elukohaks jääks ema elukoht. Isa on pakkunud välja suhtluskorra, mille kohaselt lapsed viibivad mõlema vanema juures võrdse aja ehk taotleb lastele vahelduvat elukohta. Lõplikes seisukohtades on avaldanud isa valmisolekut, et laste alaliseks elukohaks võiks olla ka tema elukoht.
3. Maakohus viitas PKS § 143 lõigetele 1 ja 2, samuti lastekaitse seaduse (LasteKS) § 5 punktile 3 ja § 21 lõikele
4. Kohus kuulas vanema lapse Q ära 29.08.
5. Vestlusest kumas läbi, et laps soovib olla mõlema vanemaga. Ka laste esindajale avaldas Q , et talle sobib praegune elukorraldus, kus saab olla vanematega võrdse aja. F, ilmselt tema vanust arvestades, ei osanud ise seisukohta esitada, aga noogutas õele kaasa. Kohtule tundus, et Q avaldatu on siiras, kuigi isa märkis kohtuistungil, et on Q ette valmistanud selleks, et saabub hetk, kui kohus lapse ära kuulab. Kohtu hinnangul ei olnud Q vanemate poolt mõjutatud. Samas märkas kohus teatud ärevust ning kinnisust, kui kohtunik esitas küsimusi vanemate kohta ning kuidas Q näeks tulevast suhtluskorda ette. Kohus on seisukohal, et tõrksus võib tuleneda sellest, et laps ei soovi, et vanemad tema pärast kohtus käivad ja omavahel läbi ei saa. Isa kinnitas istungil, et ütles Qle, et nad käivad emmega kohut nende ehk laste pärast. Kohus on seisukohal, et Q avaldatu, et talle sobib vahelduv elukoht, võib olla tingitud ka asjaolust, et laps ei taha üht vanemat teisele eelistada, ei taha, et vanemad nende pärast vaidlevad ning on valinud seega sellise viisi, kus leiab, et vanemad kõige vähem tema avaldatud arvamuse pärast kurvastaksid, kuna peab mõlemaid vanemaid võrdselt kalliks.
6. Põhiline, mida kohus peab antud asjas hindama on see, kas võrdses osas laste suhtlemiskorra jagamine on nende parimates huvides või see on nendele koormav. Kohus peab iga menetluse asjaolusid kaaluma lähtudes antud asja erisustest ning kuigi Riigikohtu praktika ei toeta enam võrdset suhtlemiskorda, ei tähenda see, et antud juhul oleks selline lahendus kindlasti lastele koormav. Kohus peab hindama kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis.
7. Kohus on kaalunud, milline suhtlemiskord oleks kõige enam laste huvides. Hinnates kõiki asja juurde võetud tõendeid kogumis ning arvestades Q arvamuse ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega ning ärakuulamisel kogetuga, leiab kohus, et antud juhul ei oleks võrdne vanemlus, kus lastel puuduks üks kindel elukoht, laste huvides. Vanemate vahel on suured erimeelsused ning lahendamata emotsionaalsed küsimused. Võrdne suhtlemiskord eeldab, et vanemad suudavad üksteisega suhelda ning lapsi puudutavates otsustes kokkuleppele jõuda. Arvestades vanemate üldist konfliktsust, ei ole kohtu hinnangul mõeldav, et nad suudaksid omavahel milleski kokku leppida. Lisaks leiab kohus, et 50-50 suhtlemiskord oleks lastele koormav. Lastele on oluline kindlus- ja turvatunne, mida ei saa kohtu hinnangul tagada, kui neil 11 2-23-253 ei ole üht kindlat elukohta. Lastel peab turvalise kasvamise ja stabiilsuse huvides olema üks kodu.
8. Kuigi Q on avaldanud, et talle sobib nädal aega vaheldumisi mõlema vanema juures elada ja see ei ole talle koormav, ei toeta ükski teine menetluses esitatud seisukoht ega tõendid vahelduvat elukohta. Kuigi kohus peab arvestama laste arvamusega, ei saa kohus otsustust rajada ainuüksi lapse arvamusele. Nagu eelpool märgitud, tunnetas kohtunik lapse ärakuulamisel, et kuigi Q siiralt soovib mõlema vanemaga ühtviisi aega koos veeta, ei taju laps tegelikult adekvaatselt enda vajadusi, vaid seab vanemate vajadused esikohale. Kohus peab aga lähtuma lahendit tehes laste huvidest.
9. Seadusest tulenevalt ei ole vanemal eelduslikult õigus nõuda, et laps viibiks kummagi vanema juures võrdse aja. Ka kohtupraktikas on välja kujunenud kindel seisukoht, et laste arengu huvides on omada üht kindlat kodu. Lisaks stabiilsusele tagab see, et vähemalt ühel vanemal on hea ülevaade laste elus toimuvast. Vaheldumisi ühe ja teise juures elamine ei vasta üldjuhul laste huvidele, kuna ei taga lapsele normaalset ja stabiilset elukorraldust ja seda eriti koolis käimise ajal. Lapse selline elamine kahe kodu režiimis oleks mõeldav üksnes mõlema vanema täielikul üksmeelel ja ühisel soovil ning vanemad saavad alati ja ilma kohtuta selliselt ka kokku leppida. Vanemate üksmeele ja kokkuleppe puudumisel tuleb eelistada laste igapäevast elamist ühe vanema juures ja kokkulepitud või määratud suhtlemiskorra alusel suhtlemist lahus elava vanemaga. Kohus arvestab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-13-07 antud selgitusega, et vanemate võrdsuse ja huvide põhimõtet piirab lapse huvi põhimõte, mistõttu ei pea kohus PKS § 143 alusel vanema ja lapse suhtlemiskorda kindlaks määrates tagama vanematele võimalikult võrdset õigust lapsega suhelda.
10. Q ärakuulamisel tekkinud vahetu mulje, samuti lapse esindaja seisukohtadega tutvudes, on kohus veendunud, et lapsed armastavad mõlemaid vanemaid ja tahavad mõlemaga koos olla ega eelista üht teisele. Seega leiab kohus, et suhtlemiskord peaks olema selline, mis annaks lastele võimalikult palju aega koos olla mõlema vanemaga, samas peaks jääma lastele üks kindel elukoht. Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks stabiilset ja stressivaba keskkonda. Ema soovib, et lastel oleks üks kindel põhielukoht ning seda toetab ka Kohila Vallavalitsus ning laste esindaja, samuti kliiniline gestaltpsühhoterapeut KT.
11. Kohus, arvestades ärakuulamistel arutatut ja menetlusosaliste poolt avaldatut ning hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et laste alaline elukoht peaks olema ema juures. Kuigi mõlema vanema juures on lastel vajalikud elamistingimused täidetud, on kohtu hinnangul laste parimates huvides, kui nende elukoht jääb ema juurde. Isa on läbivalt menetluses taotlenud vahelduvat elukohta ega ole taotlenud, et laste alaline elukoht võiks jääda tema juurde. Vaid lõplikes seisukohtades on isa vastavat valmisolekut avaldanud, kuid ka seda mitte otseselt. Seda, et laste alaline elukoht oleks ema juures, on toetanud ka Kohila Vallavalitsus ja laste esindaja. Asjaoludest nähtuvalt on ema olnud see, kes poolte kooselu ajal rohkem laste eest hoolitses, kui isa roll oli pigem raha teenida, et võimaldada perele materiaalne heaolu.
12. Kohus selgitab, et ei ole tuvastanud asjaolusid, et ühe vanema juures oleks lastel kuidagi turvalisem ja arendavam keskkond kui teise juures. Kohus ei tuvastanud, et isal oleksid alkoholiprobleemid, nagu väidab ema, või et isa jätaks lapsi põhjendamatult üksinda. Ei ole tõendamist leidnud ka ema väited, et Q isa kardaks või et Q käitumisprobleemid tuleneksid isapoolsest käitumisest. Ka lapse terapeut on hinnangus märkinud, et Q käitumisprobleemid võivad tuleneda erinevatest põhjustest, milleks koosmõjus võib olla lapse iga, üleelatud vanemate lahutusprotsess ning käimasolev kohtumenetlus. 12 2-23-253
13. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et ema jätaks lapsed põhjendamatult ravimata. Poolte lõplikes seisukohtades väljatoodud üksteise süüdistused laste ebapiisava ravimise suhtes tuleb jätta antud asjas tähelepanuta. Kui vanemad ei suuda kokku leppida laste tervise küsimustes, on võimalus esitada kohtule uus avaldus otsustusõiguse küsimuses. Kohtu seisukoht, et laste alaline elukoht tuleks määrata ema juurde, ei ole tinginud asjaolu, et lastel võiks olla kuidagi isa juures halvem kasvukeskkond, vaid asjaolust, et laste vanust arvestades on neil paratamatult emaga suurem kiindumussuhe ning vajadus enim just ema hoolitsuse järgi. Kaasa räägib ka asjaolu, et ema on oli ka vanemate kooselu ajal see, kes kodu ja pere eest hoolt kandis. Samuti ei ole isa taotlenud avalduses, et laste alaliseks elukohaks oleks tema elukoht.
14. Kohus ei kahtle, et mõlemad vanemad armastavad lapsi väga ning soovivad laste elus võimalikult palju osaleda, kuid 50-50 jagatud vanemlus ei ole paraku laste huvides. Lapsed vajavad stabiilset ja turvalist elukeskkonda, mis tähendab konkreetsel juhul ühte kindlat elukohta ja võimalust teise vanemaga suhelda vastavalt suhtlemiskorrale. Nii Kohila Vallavalitus kui laste esindaja toetavad seda, et laste alaline elukoht oleks ema juures. Seda toetab ka kliinilise gestaltpsühhoterapeut KT arvamus. Kohtul tuleb lähtuda laste parimatest huvidest ja mh usaldada erialaspetsialisti arvamust, kes peab lastele parimaks lahenduseks elada ema juures.
15. Suhtlemisõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Kohtul on kohustus kaaluda sellise suhtluskorra määramist, mis on lapsele vähem koormav. Eestkosteasutus on esitanud endapoolse nägemuse suhtluskorrast, mis oleks kõige enam laste huvides. Laste esindaja toetab valla ettepanekut, ema on avaldanud, et on nõus sellega, kuigi lõppseisukohtades märkis, et jääb vastuavalduses toodud suhtluskorra juurde. Isa ei ole vallavalitsuse suhtluskorra ettepanekuga nõus.
16. Kohus leiab, et Kohila Vallavalitsuse poolt pakutud suhtluskord on igati lapse huvides ja kohus kehtestab isa ja laste vahelise suhtluskorra, arvestades nii vallavalitsuse kui ema vastuavalduses toodud suhtlemiskorra punktidega. Kohus märgib, et istungil sai vastuavalduses toodu menetlusosalistega läbi arutatud ning enamuse punktide suhtes ei olnud ka isal vastuväiteid. Ka isa kirjaliku vastuse kohaselt punktid 5–16 talle sobisid, punktide 1–3 osas on vaidlus. Istungil arutati ka, et koolivaheajad peaksid vaheldumisi olema, kuna jõuluvaheaeg on kaks nädalat, siis see on eriregulatsioon, aga ühenädalased vaheajad on kas ema või isaga. Lapsed liiguvad nädala kaupa. Leiti, et märtsi lõpuks võiks paika panna, millisel nädalal võetakse puhkus ja üks kahenädalane reis võiks jääda suvevaheaega. Suvevaheajal võiks F olla teise vanema juures ühe nädala kaupa ja Q kahe nädala kaupa, siis üks nädal neil ka ühes kodus kattuks. Oldi üksmeelel, et see vanem, kes lapsega reisib, teeb talle reisikindlustuse ning maksab selle eest enda kontolt.
17. Kohus on seisukohal, et määruse resolutsioonis toodud suhtluskord arvestab mõlema vanema ettepanekuid viisil, mis tagab lapse ja vanemate omavahelise suhtluse ja sideme piisaval määral. Kui olukord muutub määral, et asjaolusid arvestades oleks mõistlik ja põhjendatud suhtluskorra muutmine, on pooltel õigus taotleda muudatusi, nt lepitusmenetluse kaudu (

§ 563). 41.

Kohus kinnitab käesoleva määrusega ka menetlusosaliste vahel sõlmitud kokkuleppe, mis on kohtule esitatud Kohila Vallavalitsuse poolt 15.12.

1. Kohus leiab, et kokkulepe on laste huvides. 13 2-23-253
2. Kohus on lahendit tehes arvesse võtnud ja hinnanud järgnevaid tõendeid: isa 21.02.2023 avalduse tervikteksti lisad 1–2; ema 20.03.2023 vastuavalduse lisa 1; isa 11.04.2023 seisukoha lisad 1–2; ema 10.07.2023 esitatud kirjalikud tõendid, lisad 1–3; isa 16.08.2023 seisukoha juurde esitatud tõendid, lisa 1 (fotod), lisa 2; ema 16.11.2023 esitatud kliinilise gestaltpsühhoterapeudi KT arvamus.
3. Kohus jätab asja juurde võtmata isa 21.12.2023 lõpliku seisukoha juurde esitatud tõendid (kokku 21 lisa). Tõendid on iseloomustavad ehk ilmselgelt esitatud selleks, et näidata üht vanemat kohtule soodsamas valguses kui teist. Antud asjas on asjaolude kohta esitatud kohtule piisavalt erinevaid tõendeid.

§ 238

lõike 1 punkti 2 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Lisaks puudutavad tõendid eelkõige asjaolu, et vanemad omavad eriarvamusi laste tervise küsimustes. Sellisel juhul peaks kaaluma kohtusse uue avalduse esitamist, kui vanemad ei suuda saavutada kokkuleppeid laste isikuhoolduse küsimustes. Käesolevas menetluses on avaldused esitatud vaid suhtlemiskorra reguleerimiseks. 44.

§ 173

lõike 1 kohaselt kohus määrab menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Maakohus viitas

§ 172lõigetele 1 ja 3.

Ema on esitanud menetluskulude nimekirja summas 5490 eurot. Nimekirja kohaselt on Advokaadibüroo Concordia osutanud temale õigusteenust kestvusega 25 h 26 min tunnihinnaga 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Ema leiab, et õiglane on jätta tema menetluskulud isa kanda, sest isa on pahauskselt kasutanud menetlusõigusi ja esitanud avalduse, mis ei vasta laste huvidele. Isa (maakohtu otsuses ekslikult nimetatud F) on esitanud menetluskulude nimekirja 21.12.2023 summas 10 eurot (riigilõiv). 23.12.2023 on isa esitanud vastuväite ema menetluskulude nimekirjale ja taotluse tähtaja ennistamiseks.

1. Kohus jätab rahuldamata isa taotluse tähtaja ennistamiseks ega võta asja juurde ega arvesta hilinenult esitatud vastuväitega ema menetluskulude nimekirjale. Taotluses ei esitatud tehnilisi probleeme tõendavat tõendit. Ema menetluskulude nimekiri oli esitanud juba 15.12.2023, seega oleks saanud vastuväite esitada ka koos lõplike seisukohtadega, millist tähtaega oli kohus juba nagunii isale pikendanud.
2. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Lahend tehakse alaealiste laste huvidest lähtuvalt. Lapse riigi õigusabi kulud tuleb jätta riigi kanda. Kohus ei tuvastanud, et isa oleks esitanud avalduse kohtusse pahauskselt või mitte laste huvidest lähtuvalt. Ema kulude isa kanda jätmine oleks ebaõiglane. Asjaoludest nähtuvalt on isa üritanud saavutada kohtuvälist lahendit ja leppida suhtluskord kokku kohtuväliselt. Ainuüksi asjaolu, et isa on esitanud suhtluskorra avalduse, mis emale ei ole vastuvõetav ning mida kohus ei rahulda, ei tähenda, et avaldus oleks esitatud pahatahtlikult. Isa määruskaebus
3. Isa vaidlustab maakohtu määruse osaliselt, paludes tema avaldust uuesti menetleda ja võtta vastu 21.12.2023 esitatud tõendid. Isa soovib jätkuvalt täies mahus osaleda laste kasvatamises ning taotleb võrdset suhtluskorda.
4. E-toimikus oli isa avalduse staatus “menetlusse võtmise otsustamisel” kuni hetkeni, kui ema avaldus varahooldusõiguse peatamiseks tsiviilasjas 2-23-172 jäeti rahuldamata. 29.08.2023 ärakuulamisel menetleti ainult ema vastuavaldust. Isa 21.02.2023 avaldus jäi menetlemata. 14 2-23-253
5. Isa lõplike seisukohtade terviktekst on täisväärtuslik ainult koos lisadega, mis jäeti vastu võtmata.
6. Maakohus täheldas, et ema poolt esitatud isa mustav versioon ei leidnud kinnitust. Pahauskselt on näidatud isa väga halvas valguses.
7. KN ei tööta enam lastekaitsespetsialistina ja tema arvamus ei ole enam ajakohane ning sisaldab mitmeid valeväiteid. Tema organiseeris ema soovil Q-le isa teadmata teraapia ega teavitanud sellest isa. Viimati kohtus isa lastekaitsetöötaja TIga
8. a augusti alguses (mitte 05.01.2023), et Q saviteraapiasse minekut arutada. Ta lubas augusti keskpaigas mõlemale vanemale vastava info saata. Lubaduseks see jäigi. Isa ei ole teraapiale vastu, aga jääb arusaamatuks, miks teine vanem lülitatakse laste hooldusest välja.
9. Laste esindaja lõplik seisukoht oli ebakindel ja vastuolus kogu muu tekstiga. Olukorras, kus Q t tuleb küsitlema võhivõõras inimene, ei saagi oodata kohest avatud vestlust. Mõiste “sobib” on Q-le isikupärane väljend. Kohtumine kestis maksimaalselt pool tundi, kuhu mahtusid vestlused kõik koos, isaga eraldi, lastega eraldi. Laste esindaja on veendunud, et Q-l välja kujunenud seisukoht, milles laps toetab isa poolt taotletavat vahelduvat viibimiskohta, on lapse tegelik soov ja tahe. F ei ole seisukohta suhtluskorra küsimuses suuteline avaldama, seega isa poolt taotletav suhtluskord vastaks vanema lapse soovile. Muid asjaolusid või põhjendusi, miks isa poolt soovitav suhtluskord oleks parim, esile toodud ei ole. Laste esindaja on seisukohal, et ema poolt soovitud suhtluskord ei oleks parim, sest isa jääks laste elus tagaplaanile, suhtlus isaga oleks minimaalne, suhtluskord oleks järsk elumuutus Q-le ja vastuolus tema sooviga. Tähelepanuta on jäänud, et laste esindaja viitas tsiviilasjas nr 2-23-12172 esitatud seisukohas, et ema survestab pahauskselt kohut uute avalduse esitamisega.
10. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja Q käest küsida, kas ta soovib olla isaga rohkem aega omaette, s.o ilma vennata. Asjaolu, et Q nagu oleks pidevalt lapsehoidja rollis, on saanud kinnitust ainult ema paljasõnalistes väidetes. Kui on olnud selleks vajadus, on isa alati Q arvamust kuulda võtnud. Nt korraldades suusareis Rootsi korraldati Q soovil vennata. Q-l kehtis Euroopa ravikindlustus ja lisaks sai tehtud reisikindlustus.
11. Maakohus tutvus tõenditega osaliselt ja jättis olulised tõendid läbi vaatamata.
12. Enne kohtusse pöördumist läbiti perelepitus, millega kaasnes tähtajaline allkirjastatud lepe. Lisaks sai notariaalselt kinnitatud abielu lahutus, kus dokumenteeriti, et vastastikused pretensioonid puuduvad. Kokkuleppe kehtivuse perioodil oli koostöö vanemate vahel talutav. Esines küll erimeelsusi, aga uus elukorraldus vaja sisseelamist. Isa tegi leppe lõppemise eel ettepaneku selle pikendamiseks, millest ema keeldus. Samuti keeldus ema igasugusest koostööst laste nimel.
13. Tegemist on sissekirjutusega ema juures, mitte koduga. Kui lastel saaks olla kaks sissekirjutust, puuduks vaidlus selles osas.
14. Q ärakuulamisel ja tema arvamuse arvestamisel on rikutud tema õigusi, mis tulenevad ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitest 9,
15. Isa on teinud kõik võimaliku, et kohut vältida. Lisaks ei näinud isa põhjust lapsele valetada, miks võõras onu meid külastas. Q on mitmekordselt ja selgelt ennast väljendanud. Vahelduvas kodus on lapsed tänaseks elanud sisuliselt kaks aastat ning neile on see juba harjumuspärane. Juhtides tähelepanu sõnale “koormav”, tuleb nentida, et ainult ühel inimesel on keeruline kord nädalas hoolitseda selle eest, et isa juurde minnes asjad kaasa saaks. Q hoolitseb oma asjade eest reeglina ise. 15 2-23-253 Konfliktsus on teadlikult kavandatud, millele viitavad mitmed paljasõnalised mustavad väited ema poolt. Isa on teinud kõik võimaliku, et lahutuse järgselt oleks lastel suhtlemine mõlema vanemaga minimaalselt koormav. Ema soovis lahutust, isa ei lahkunud kodust.
16. Arvestades, kuidas menetlus on kulgenud ning milliseid asjaolusid arvesse võetakse, leiab isa, et ainuke lahendus, mis tagaks distsiplineeritud suhtlemise, oleks määrata laste sissekirjutus isa alalisse elukohta.
17. Teraapias arutati Q kuuldes isa võimalikke negatiivseid külgi. Väidetavalt mindi teraapiasse ema-tütre suhteid parandama. Terapeudi hinnang on koostatud ema esindaja ristküsitluse tulemusel. Ema kodu ei ole stressivaba keskkond, kui tal on Q ga suhted keerulised. Q on korduvalt öelnud, et teraapias käimine oli talle väga ebameeldiv.
18. Isa on algselt silmas pidanud ainult ema juures sissekirjutust ja seda 50/50 vanemluse korral. Lõplikes seisukohtades avaldas isa selget valmisolekut, et laste elukoht võiks olla ka tema juures.
19. Asjaolu, nagu oleks kooselu ajal ainult ema laste eest hoolitsenud, on ema paljasõnaline väide. Isa pidigi rohkem tööl pingutama, kui otsustati ühiselt, et peale emapalga lõppemist on ema veel ühe aasta Fga kodune. Isa töö oli kodust 500 m kaugusel ja isa oli vajadusel alati kättesaadav. Suuremad erimeelsused peres tekkisid just sel perioodil eelarve ja laste kasvatamise küsimustes. Riiklikku lapsetoetust pidas ema enda töötasuks. Aasta enne emapalga lõppemist palus isa emal hakata korrektset eelarvet pidama, et oldaks valmis, kui emapalk läbi saab. Ema keeldus sellega tegelemast. Järjepanu kadus ülevaade, kuhu ja kui palju raha kulub. Lisaks halvenesid ema suhted Q ga. Seda tõendab terapeudi hinnang. Ema keeldus isa nõuannetega arvestamast.
20. Ei ole õige, et vanust arvestades on lastel paratamatult emaga suurem kiindumussuhe ja nad vajavad enim just ema hoolitsust. Lapsed on mõlema vanema vastu kiindumust üles näidanud. Eriti F kiindumussuhe praeguses eas isa vastu järjest süveneb ning ta näitab seda igapäevaselt välja.
21. Menetluses sai kinnitust, et ema käib Tallinnas tööl, lahkub kodust enne kella 7 hommikul ja jõuab Kohilasse tagasi ca
22. Seega argipäeval on kodu 10–11 tundi emata. Lahutuse järgselt alustas isa uut elujärku ning uued valikud on olnud laste heaolu kesksed, jättes isiklikud hobid ja elustiili tahaplaanile, pühendudes täielikult lastele.
23. Uus elukorraldus tekitaks lastele suure segaduse. Eriti keeruliseks muutuks see F jaoks, kelle treeninguid saaks isa toetada ainult üks kord kuus. Asjaolu, et ema koduaknast kool paistab, ei ole määrav, et Q treeningud ja võistlused oleksid tagatud. Maakohtu määrusega keelatakse isal sellega tegeleda. Määrus on meelevaldne laste isoleerimine ja isale määratud lähenemiskeeld. Isa ja ema kodude vahemaa on 5 km. Kui muidu on käsitletud laste ekraaniaega probleemina, siis määrusega sunnitakse lapsed läbi ekraani igapäevaselt suhtlema isaga ja seda ajal, mil õhtune rutiin (õppimine, õhtusöök, kvaliteetaeg perega) oleks tugevalt häiritud. Lastel peab olema võimalus vajadusel igal ajal teise vanemaga suhelda. Seda toetab selgelt ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Määrus tõukab vanemad püsisuhtesse, mis ei anna lootustki, et nad oma eludega edasi liikuda saavad. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik 16 2-23-253
24. Laste ema, lastele määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ema palub määruskaebemenetlusega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda.
25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 67. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

§ 657

lõike 1 punkti 2 ja § 659 alusel tuleb vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus määras laste alaliseks elukohaks ema elukoha (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 5.1). Samuti tuleb täpsustada määruse resolutsiooni punkte 3 ja 4 vanemate avalduste rahuldamise ulatuse osas. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust muuta ega tühistada. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Juhindudes

§ 654

lõikest 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Samuti jaotab ringkonnakohus määruskaebemenetluse kulud. 68.

§ 659

koosmõjus § 442 lõikega 5 lahendab ringkonnakohus esmalt määruskaebemenetluses esitatud seni lahendamata taotlused. Isa esitas määruskaebuses täiendavaid dokumentaalseid tõendeid (dtl 335–348, 352–357), samuti taotluse võtta vastu maakohtus 21.12.2023 esitatud, kuid vaidlustatud lahendis vastuvõtmata jäänud dokumentaalsed tõendid (dtl 270–293). Ema esitas vastuses kaebusele samuti täiendavaid dokumentaalseid tõendeid (dtl 383–385). 69. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõlema vanema taotlused tuleb jätta rahuldamata. Kuigi määruskaebemenetluses on

§ 662

lõike 3 järgi lubatav esitada täiendavaid tõendeid, kohaldub ka selles olukorras

§ 238

lõige 1, millest tulenevalt võtab kohus vastu ainult asjakohaseid tõendeid, st selliseid tõendeid, millel on konkreetse tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähtsust. Sama sätte kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune, või on kohtu hinnangul selle asjaolu kohta esitatud juba piisavalt tõendeid (lõike 1 punktid 1, 2). Praeguses asjas saavad taotletavad tõendid tõendada asjaolusid seonduvalt kas laste isikuhooldusega (tervis, trennid) või vanemate vaheliste pingeliste suhetega või vanemate vaheliste varaliste suhtega. Ükski nimetatud asjaoludest ei oma määruskaebemenetluses tähtsust, sest: 1) menetluses on vanemate avaldused suhtluskorra määramiseks isa ja laste vahel (PKS § 143), mitte otsustusõiguse või ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks ühele vanemale (PKS § 119, § 137 lõige 1); 2) vaidlustatud ei ole maakohtu põhjendusi osas, kus kohus tuvastas, et vanemate vahelised suhted on konfliktsed, kuid mõlemad vanemad on võimelised ja tahavad laste eest hoolitseda ning lastel on mõlema vanemaga turvaline olla. Kolleegium ei tuvastanud isa 21.12.2023 esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumisel menetlusõiguse normide olulist rikkumist, mis annaks aluse teha maakohtust erinev otsustus. Nende tõendite alusel ei oleks maakohtul olnud alust teha teistsugust lahendit. 70.

§ 659

alusel kohaldub määruskaebemenetluses

§ 651

lõige 1, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu määruse vaidlustas isa osaliselt, st määratud suhtlemiskorrast ei vaidlustatud punkte 5.8, 5.9, 5.12, 5.15–5.

1. Punkt 6 on vaidlustatud osaliselt. Samuti ei ole vaidlustatud maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust. 17 2-23-253
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 143, kui määras isa ja laste suhtlemise korra kindlaksmääramise menetluses laste elukohaks nende ema elukoha. Sellega andis maakohus emale tegelikult ainuhooldusõiguse laste igakordse viibimiskoha määramise küsimuses ja lõpetas selles osas vanemate ühise hooldusõiguse, millise avalduse saab aga esitada ja seda menetleda PKS § 137 lõike 1 alusel. Sellist avaldust praeguses asjas kohtumenetlusse kummagi vanema poolt ei esitatud ja kummagi vanema avaldust ei olnud maakohus ka selliselt tõlgendanud. Selline punkt sisaldus küll ema vastuavalduses pakutud suhtluskorras, kuid ka selle avalduse võttis maakohus menetlusse kui suhtluskorra määramise avalduse (dtl 78–79). Mõlema vanema avaldused lahendas maakohus PKS § 143 alusel. Kui maakohus tõlgendas ema avaldust osaliselt ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise (laste viibimiskoha määramise osas) ja selles küsimuses ainuhooldusõiguse saamise avalduseks, oleks tulnud seda menetlusosalistele selgitada, mh isale seda, et sel juhul tuleb ka temal samasisuline avaldus esitada, kui ta soovib laste elukohta puudutava küsimuse määramise õigust endale. Määruskaebuse põhjenduste punktist 3

§ 654lõige 6 koosmõjus §-ga 659).

PKS § 143 lõike 21 alusel vanemate vaidluse korral toimub vanema ja lapse suhtlemise korra määramine

§ 475

lõike 1 punkti 8 alusel hagita menetluses ja tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, mille kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige laste huvidest ning arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse kohtu kaalutlusotsusesse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus lähtus 18 2-23-253 lahendi tegemisel laste ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt hagita perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis, sh asjaomaste isikute arvamusi, ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Kolleegium möönab, et maakohtu poolt määratud korraga muutub teatud ulatuses

1. a perelepitaja abiga saavutatud suhtlemise kord, kuid maakohus põhjendas asjakohaselt sellise otsustuse vajalikkust lastele ja kooskõla nende huvidega. Ringkonnakohtul ei ole pädevust maakohtu otsustusse sekkuda.
2. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.
3. Tsiviilasja materjalid ei toeta isa arusaama, et tema 21.02.2023 avaldus jäi maakohtus menetlemata. Isa esitas suhtluskorra avalduse Pärnu Maakohtusse 06.01.2023 (dtl 1–5). Maakohus andis korduvaid tähtaegu avalduses puuduste kõrvaldamiseks ning peale 21.02.2023 puuduste kõrvaldamise avaldust võttis isa avalduse 28.02.2023 menetlusse (dtl 47–48). Seejärel võttis maakohus 21.03.2023 menetlusse ema vastuavalduse (dtl 78–79) ja edaspidistest menetlustoimingutest (ka peale kohtukooseisu vahetumist) nähtub mõlema avalduse samaaegne menetlemine (maakohtu korraldavad määrused dtl 102–104, 172–174, 177–184, 220–224). Asjaolu, et maakohus ei määranud suhtlemise korda selliste tingimustega nagu soovis isa, ei tähenda, et isa avaldust ei oleks kohus menetlenud.
4. Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja tegutseb ja annab arvamused eestkosteasutuse nimel vastavalt temale antud pädevusele. Konkreetse töötaja töölt lahkumine ei tähenda, et tema arvamust ei saaks ega peaks kohus enam arvestama, kui eestkosteasutus ei ole ise avaldanud, et selle töötaja varasemat arvamust ei toeta. Praeguses asjas ei ole vald kohtule avaldanud, et oleks K. Nurmsalu antud arvamusest loobunud. Eestkosteasutus tegutseb laste huvides sõltumatult vanematest ja asjaolu, et asutuse arvamus ei ühti vanema(te) arvamusega, ei ole kohtu jaoks piisavaks aluseks selle arvestamata jätmisel. Sama seisukoht laieneb ka asjaolule, et isa ei ole rahul lastele riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt antud arvamustega. Tegemist on alaealiste laste esindamisel pikaajalist kogemust omava vandeadvokaadiga, kelle pädevuses ja kohusetundes ei ole kohtul alust kahelda.
5. Kolleegium ei analüüsi vanemate vastastikuseid väiteid teise vanema pahausksuse kohta. Maakohus tuvastas asjakohaselt tõenditele tuginedes, et kumbki vanem ei ole lastele ohtlik ja mõlemad on valmis ning võimelised laste eest vajadusel hoolitsema. Vanemad on küll emotsionaalsed, kuid ringkonnakohus loodab, et mõistlike inimestena suudavad nad aja möödudes laste nimel siiski suhelda vajadusel ka teineteisega sügavalt sisse hingates ja külma pead hoides. Laste kasvades kasvab ka nende iseseisvus mh otsustada, kumma vanema juures üks või teine neist soovib rohkem viibida ja kumma vanema kodu enda koduks pidada. Kindlasti ei ole mõistlikku alust samastada maakohtu poolt määratud suhtluskorda isa suhtes lähenemiskeeluga lastele. Vanemad oleksid laste kaudu „püsisuhtes“ (isa väljend kaebuses) ka juhul, kui maakohus oleks määranud suhtluskorraks nn 50 / 50 variandi. Ka sellisel juhul oleks säilinud vanematel ühine hooldusõigus, st kohustus ja õigus hoolitseda ühiselt oma alaealiste laste eest ja otsustada ühiselt lastega seotud asju (PKS § 116). PKS § 145 lõige 2 teeb erandi vaid lapse igapäevaelu (tavahoolduse) osas. Viidatud sätte kohaselt on hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Sama sätte lõike 3 kohaselt, kui laps viibib mh kohtulahendi 19 2-23-253 alusel teise vanema juures, otsustab lapse tavahooldamise asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.
6. Laste jaoks on oluline, et nad saaksid mõlema vanemaga jagada oma argipäeva rõõme ja muresid ning et kumbki vanem ei jääks kõrvale korrapärasest suhtlusest. Ringkonnakohus ei pea antud juhul maakohtu määratud suhtluskorra täitmise takistuseks ka vanemate omavahelise suhtluse keerukust. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 143 lõike 1 kohaselt on mõlemal vanemal kohustus ja õigus oma lapsega isiklikult suhelda ning lõike 2 järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Määratud suhtluskorra järgi ei pea vanemad üldjuhul isiklikult kokku puutuma, kuna noorema lapse üleandmine toimub lasteaias ja vanem laps läheb ise isa juurde. Seega on maakohtu määratud korras viidud vanemate vahetu suhtlemine miinimumini, mis peaks olema nii laste kui vanemate huvides.
7. Ringkonnakohus selgitab, et vanemad peavad lähtuma enda isiklikku elu puudutavate otsuste tegemisel alati sellest, et nende ühistel lastel on õigus suhelda mõlema vanemaga ja arvestama, et otsused oleksid kõiki osapooli võimalikult vähe koormavad. Praegusel ajahetkel suhtluskorra määramisel lähtub kohus praeguse aja teadmistest. PKS § 143 lõike 3 järgi võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Seega juhul, kui aastate jooksul vanemate ja laste (või ühe neist) elukorraldus muutub oluliselt, saavad vanemad sõlmida uue kokkuleppe või taotleda kohtult suhtluskorra muutmist.
8. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et Q ärakuulamisel oleks maakohus rikkunud ÜRO lapse konventsiooni artiklit
9. Laste ärakuulamine kohtu poolt toimub vastavalt

§-le 5521 ning sel toimingul ei ole midagi ühist lapse eraldamisega vanematest vastu tema tahtmist. Isa ei selgita kaebuses täpsemalt, milles tema arvates Q õiguste rikkumine seisnes. Ringkonnakohus tsiviilasja materjalide alusel mingeid rikkumisi ei tuvastanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Maakohtu määrus jääb olulises osas (määratud suhtluskorra osas) muutmata. Seega ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lõike 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lõike 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades vaidluse sisu (hagita perekonnaasi) ja seda, et kohus rahuldab määruskaebuse osaliselt, on põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lõige 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata, välja arvatud laste esindaja tasu ja kulud, mille ringkonnakohus määrab kindlaks eraldi määrusega vastava taotluse alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 20