MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) alusel kinni. Isik esitas 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse.

1. Tallinna Halduskohus andis 09.10.
2. a määrusega haldusasjas nr 3-23-2232 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse mitte kauemaks kui 09.12.
3. Tallinna Halduskohus andis 01.12.
4. a määrusega loa isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks mitte kauemaks kui 01.04.
6. PPA luges 08.12.
7. a otsusega nr 12310080021-1 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ning lükkas taotluse tagasi. Sama otsusega tegi PPA isikule sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Senegali Vabariiki ning kohaldas isikule sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Puudutatud isik vaidlustas PPA 08.12.
8. a otsuse halduskohtus ning Tallinna Halduskohus jättis 08.04.
9. a otsusega haldusasjas nr 3-24-86 tema kaebuse rahuldamata. Tallinna Halduskohus jättis 08.04.
10. a määrusega samas haldusasjas rahuldamata puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse PPA 08.12.
11. a otsuse kehtivuse või täitmise peatamiseks.
12. Puudutatud isik viibis haldusasjas nr 3-23-2232 tehtud määruste alusel kinnipidamiskeskuses kuni 01.03.
14. PPA pidas puudutatud isiku

alusel kinni 10.04.2024 kell 10.20 aadressil Vao keskus, Pargi 5, Väike-Maarja vald. 6. PPA esitas 10.04.2023 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks, kuna esinevad

§ 23lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaolud.

Taotluse põhjendused: 1) Isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning esineb tema põgenemise oht. Haldusasjas nr 3-23-2232 on tõendatud, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning ta proovis jõuda lennuga Pariisi. Isik oli teadlik, et saabus Euroopasse ebaseaduslikult, isikul saabumisel endal dokumente ei olnud ja ta on kohustatud lahkuma oma kodakondsusjärgsesse riiki, kuid selle asemel jätkas ta ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal ning sisenes seadusliku aluseta Eestisse. Samuti on isik kinnitanud, et ei kavatse naasta enda kodakondsusjärgsesse riiki. Seega on isik andnud PPA-le teada ning tema hoiakutest ja käitumisest on järeldatav, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, mistõttu esineb tema põgenemise oht (

§ 68p 6).

Isikust lähtuvat põgenemisohtu saab järeldada ka asjaolust, et ta esitas PPA ametnikule võltsitud dokumendi ning valeandmeid (

§ 68p 2).

Isik reisis Senegalist Venemaale, Venemaalt Valgevenesse, Valgevenest Lätti ning Lätist saabus isik Eestisse. Ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus ning ta esitas 08.10.2023 Tallinna Lennujaamas PPA ametnikule võltsitud isikut tõendava dokumendi. Isik soovis lahkuda 08.10.2023 kell 10.35 lennuga Helsingisse ja sealt edasi transiidina Prantsusmaale ehk isikul oli reisiteekond planeeritud. Sellest saab järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotlemine ei olnud isiku esmane soov, vaid tema eesmärgiks oli pigem Prantsusmaale jõudmine ja mitte tingimata just Eestisse tulemine. Jääb arusaamatuks, miks isik otsustas saabuda Eestisse ebaseaduslikult, olemata proovinud ühtegi seaduslikku võimalust riiki jõudmiseks. Kuigi

§ 68

p 2 käsitleb valeandmete või võltsitud dokumentide esitamist Eestis viibimise seadusliku aluse taotlemisel, on kohane seda kasutada ka olukorras, kus välismaalasel oli seadusest tulenev kohustus omada viibimisalust riiki sisenemiseks ja riigis viibimiseks, kuid esitas viibimisaluse taotlemise vältimiseks valeandmeid või võltsitud dokumendi. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et selleks, et isik ei oleks kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saadetud, esitas isik Eesti Vabariigis rahvusvahelise kaitse taotluse, vaatamata sellele, et ta ei plaaninud seda Eestis esitada, vaid soovis seda teha Prantsusmaal. Samuti suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et PPA on teinud 08.12.2023 tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldanud tema suhtes sissesõidukeeldu ning Tallinna Halduskohus jättis isiku kaebuse nimetatud otsusele rahuldamata. 2) Isikut on vaja kinni pidada, kuna tema väljasaatmiseks kodakondsusjärgsesse riiki on tarvis saada isiku reisidokument, kuna käesoleval ajal tal seda ei ole. Isik ei ole teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd. Ta on korduvalt andnud PPA-le valeütlusi, seega pole eluliselt usutav, et isik asuks vabaduses PPA-ga koostööle enda väljasaatmiseks. Samuti teavitas isik tema kinnipidamisel 10.04.2024, et ei kavatse lahkumisettekirjutust täita. Vabaduses viibides puudub isikul enda väljasaatmise korraldamisele kaasa aitamiseks ajend, mida ta on oma käitumisega juba tõendanud (ebaseaduslik piiriületus, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine väljasaatmise vältimiseks). Kui 09.11.2023 vestlusel märkis isik, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust tagasilükkava otsuse korral tuleks tal naasta Senegali, väitis ta 10.04.2024 kinnipidamisel ja küsitlemisel, et ei kavatse Senegali lahkumise ettekirjutust täita. 2 See näitab, et isik on valmis ütlema enda jaoks soodustavaid asjaolusid, aga neid realiseerida ei kavatse. Isiku eesmärk on jääda Schengeni alale ja asuda siin tööle. 3) Kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht, ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades puudub PPA-l alus tema usaldamiseks. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta. On tõenäoline, et isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest hakkaks ta end ametivõimude eest varjama, et takistada nii enda dokumenteerimist ja väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu, ning isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. 7. Tartu Halduskohus tegi 11.04.2024. a määruse, mille resolutsioonis otsustas PPA taotluse rahuldada ning anda loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.06.2024. Seejärel tegi halduskohus täiendavalt kirjeldava ja põhjendava osaga määruse (allkirjastatud 16.04.2024). Määruse põhjendused: 1) Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. Puudutatud isikul oli rahvusvahelise kaitse taotlejana Eestis viibimise alus kuni Tallinna Halduskohtu 08.04.2024. a otsuse tegemiseni haldusasjas nr 3-24-86, millega jäeti rahuldamata puudutatud isiku kaebus PPA 08.12.2023. a otsusele nr 12310080021-1 tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta. Pärast viidatud kohtuotsuse tegemist puudub isikul Eestis viibimiseks seaduslik alus ning isikul on PPA 08.12.2023. a otsuse järgi kohustus lahkuda Senegali Vabariiki. 2) Tulenevalt

§ 23

lg-st 1 taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 3) Halduskohus nõustus PPA-ga, et isiku suhtes esineb põgenemise oht. Isikuga seotud asjaolusid kogumis hinnates on selge, et ta ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le tema väljasaatmistoimingute ettevalmistamiseks kättesaadav ning võib väljasaatmise vältimiseks põgeneda. Isiku väidetest ja hoiakutest on selgelt arusaadav tema soovimatus lahkumiskohustust täita (

§ 68p 6).

Põgenemise ohtu suurendab puudutatud isiku puhul see, et ta on varem kasutanud vahendajate abi Schengeni alal ebaseaduslikult liikumiseks, ning see, et halduskohus jättis rahuldamata tema kaebuse PPA 08.12.

1. a otsusele rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Üksnes asjaolu, et puudutatud isik ei põgenenud ajavahemikus 01.03.2024 kuni 10.04.2024 Vao keskuses viibides, ei tähenda veel, et põgenemise ohtu tuleks pidada olematuks. Pärast Tallinna Halduskohtu 08.04.
2. a otsust haldusasjas nr 3-24-86 ei ole isik enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning PPA-l on õigus sundtäita isikule tehtud ettekirjutus lahkumiseks Senegali Vabariiki. Asja materjalidest nähtub, et isikul elab mitmeid sugulasi Prantsusmaal, mistõttu on tal olemas ajend Eestist lahkumiseks või muul viisil võimude eest varjama asumiseks, et vältida enda tagasisaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. PPA ei saanud isikust lähtuva põgenemisohu tuvastamisel tugineda

§ 68

p-le 2, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole isik esitanud PPA-le võltsitud dokumenti ega muid valeandmeid Eestis seadusliku viibimisaluse taotlemisel (vt ka RKHKm 12.04.2024, 3-23-2232, p 13). 4) Isiku kinnipidamiseks esineb ka

§ 23

lg 1 p-s 3 nimetatud alus, sest isikul puuduvad füüsilisel kujul tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Küll ei ole põhjendatud lugeda käesoleval ajal täidetuks

§ 23lg 1 p-s 2 nimetatud alust (välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust).

Nimetatud säte tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 p-le b, mis sätestab, et kolmanda riigi kodanikku võib kinni pidada 3 muu hulgas eelkõige siis, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et isikule oleks juba pakutud võimalust teha toiminguid, mis aitaksid kaasa tema väljasaatmisele Senegali Vabariiki. Seevastu on isik 10.04.2024 PPA-le kinnitanud, et ta on nõus tegema PPA-ga koostööd seoses sellega, et tal puuduvad reisidokumendid. Kohus ei pea põhjendatuks järeldada käesoleval ajal isiku poolt kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist pelgalt tema varasemast vastuolulisest käitumisest ja soovimatusest päritoluriiki lahkuda. Kuna kohtu hinnangul esinevad aga isiku kinnipidamiseks

§ 23

lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud alused, ei mõjuta see taotluse kohta tehtavat otsust. 5) Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ning nende kohaldamine ei tagaks piisavalt lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist saab pidada proportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isik esitas 24.04.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.04.
2. a määrus. Määruskaebuse põhjendused: Puudutatud isiku hinnangul ei esine käesoleval juhul põgenemise ohtu. Kaebaja põgenes seetõttu, et ta polnud leidnud tsivilisatsiooni, kuid Eesti puhul ta usub, et tegemist on õigusriigiga ja tal on võimalik siin varjupaika saada. Puudutatud isik kinnitab, et tal puudub kavatsus põgeneda. Isik arvab, et ta on jätkuvalt varjupaigataotleja. See on tema staatus ja ta ei loobu sellest kunagi. Isik ei saa olla nõus orjusega, millele riigi ametivõimud teda allutanud on. Puudutatud isik märgib, et ta on Euroopas ja tal on õigused ning ta nõuab, et neid õigusi viivitamatult austataks.
3. PPA palub 06.05.
4. a vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Puudutatud isiku kinnipidamine on õigustatud. Isikust lähtub

§ 23

lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud asjaoludest tulenevalt põgenemisoht, mida nii halduskohus kui ka PPA on põhjalikult hinnanud. 2) Alates 08.04.2024 ei ole isik enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Nimelt jättis Tallinna Halduskohus asjas nr 3-24-86 isiku kaebuse rahuldamata ning ei kohaldanud isiku suhtes ka esialgset õiguskaitset. Isik kaebas nimetatud otsuse küll edasi, kuid ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.04.2024. a määruses, et isiku osas ei esine vajadust kohaldada esialgset õiguskaitset ja et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu. 3) Kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult. Tema senine tegevus tõendab seda, et ta ilmselgelt ja teadlikult kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kaebaja takistab igakülgselt enda väljasaatmismenetlust ja enda dokumenteerimise protsessi ega täida

§-st 264 tulenevat kaasaaitamise kohustust. Isik ei ole esitanud mitte ühtegi isikut tõendavat dokumenti ega aita kaasa dokumentide muretsemisele, mille alusel PPA saaks kiiremini isikut dokumenteerida. PPA on alustanud Senegali saatkonnaga isiku dokumenteerimise protsessi ning saatkond palus 29.04.2024 isikuga intervjuud, kuid isik keeldus nimetatud toimingust, mis on otsene tahtlik dokumenteerimise protsessi takistamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 11. PPA esitas halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel, mille kohaselt PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga 4 välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 12. Halduskohus rahuldas vaidlustatud määrusega PPA taotluse ja leidis, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud

§ 23

lg 1 p-de 1 ja 3 alusel, st esineb välismaalase põgenemise oht ja välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Seejuures ei jaganud halduskohus aga PPA arusaama, et isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks esineks ka

§ 23lg 1 p-s 2 nimetatud alus, st välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust.

Võttes arvesse määruskaebuses esitatud väiteid, on määruskaebuses küsimuse all eelkõige isiku põgenemise oht ja selle sisustamine. Ka PPA vastusest puudutatud isiku määruskaebusele nähtub, et PPA nõustub halduskohtu põhjendustega, et isiku kinnipidamise õiguslikuks aluseks on

§ 23lg 1 p-d 1 ja 3.

13. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus on vaidlustatud määruses piisaval määral põhjendatud, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud

§ 23lg 1 p-de 1 ja 3 alusel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust teistsugusele seisukohale jõudmiseks ega halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

1. Kokkuvõttes on puudutatud isiku määruskaebuse väited paljasõnalised ja alusetud. Isik ei ole mitte kuidagi suutnud tõendada, et tema suhtes ei esine põgenemise ohtu. Pigem viitavad asjas kogutud materjalid sellele, et puudutatud isikul ei ole motivatsiooni ja põhjust Eestisse jääda. Eesti oli isikule eelkõige transiitriigiks ning lõplik eesmärk oli jõuda Prantsusmaale, kus väidetavalt on isikul ka sugulasi (dtl 5, 6, 15, 50). Lisaks puudub isikul Eestis elu- ja töökoht ning sugulased ja sõbrad. Isiku soovi riigist lahkuda võib tugevdada ka asjaolu, et ta ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, sest Tallinna Halduskohus jättis 08.04.
2. a otsusega asjas nr 3-24-86 X kaebuse PPA 08.12.
3. a otsuse nr 12310080021-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi vaadata rahuldamata ning 08.04.
4. a määrusega samas asjas jättis Tallinna Halduskohus puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 19.04.
5. a määruse ps 9 asjas nr 3-24-86, millega ta jättis määruskaebuse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise peale rahuldamata, et „VRKS § 251 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel taotlejal kaebetähtajal ja kuni lõpliku otsuse tegemiseni VRKS-s nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas halduskohtu jõustunud lahendit (RKHKm 02.03.2017, 3-3-1-54-16, p 16). Seega lõppes halduskohtu otsuse tegemisega kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ning talle ei laiene enam VRKS-s nimetatud õigused ja kohustused, sh õigus viibida Eestis. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel (RKHKm 02.03.2017, 3-3-1-54-16, p 17).“ Viidatud lahendiga jättis Tallinna Ringkonnakohus aga puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Seega on määruskaebuses avaldatud arusaam sellest, et puudutatud isikule on jätkuvalt tagatud rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, väär. Sellest tulenevalt ei ole tal ka seaduslikku alust Eestis viibida ning tema suhtes tuleb täita PPA otsus, millega isikut kohustati riigist lahkuma. 5
6. Halduskohus on ka asjakohaselt selgitanud, miks ei ole

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine isiku suhtes põhjendatud. Arvestades käesolevas asjas esitatut, on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne abinõu tagamaks välismaalase Eestist lahkuma kohustamise tulemuslikkust.

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.04.
2. a määruse muutmata.
3. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6