2-21-11815/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-11815 Kohtuasi X hagi Y OÜ vastu töötasu ja puhkusehüvitise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18.10.2022 otsus Kaebuse esitaja ja liik Y OÜ apellatsioonkaebus Kaebuse hind 1636,32 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Postnikov Kostja (apellant) Y OÜ (registrikood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y OÜ apellatsioonkaebus.
2. Tühistada Harju Maakohtu 18.10.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
3. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 3.
4. Jätta X hagi Y OÜ vastu rahuldamata. 3.
5. Jätta menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2-21-11815 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtueelne menetlus
6. X (hageja, töötaja) esitas 19.03.2021 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus mõista Y OÜ-lt (kostja, tööandja) enda kasuks välja saamata jäänud töötasu 6765 eurot (neto), puhkusehüvitise 1026,3 eurot ja tööandja rikkumise tõttu hüvitise 4950 eurot (neto). Avalduse kohaselt asus hageja 08.06.2020 kostja juures veoautojuhina tööle töötasuga 1650 eurot kuus (neto), kuid kostja ei sõlminud temaga kirjalikku lepingut ning jättis 2020 oktoobri ja novembri töötasu maksmata. 2020 detsembris ja 2021 jaanuaris oli hageja haiguslehel, kuid ka neil kuudel töötatud päevade eest ei maksnud kostja hagejale palka. Samuti ei kandnud kostja haigekassale vajalikke andmeid üle, mille tõttu ei saanud hageja pikka aega töövõimetushüvitist ega töötasu ning otsustas 03.02.2021 töölepingu üles öelda. Hageja sai 25.02.2021 Maksu- ja Tolliametilt (MTA) teate, et kostja registreeris 25.01.2021 hageja töötamise lõpetamise. Kostja jättis hagejale välja maksmata nelja kuu töötasu 6765 eurot (4×1650) ja puhkusehüvitise 1026,3 eurot. Töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 järgi peab kostja maksma hagejale hüvitist 4950 eurot (neto). Hageja töötasu oli 1650 eurot kuus, mis vastab veoautojuhi keskmisele palgale (814–1780 eurot kuus). Seda, et hageja töötasu oli vähemalt 1000 euro kuus, kinnitab ka poolte sõnumivestlus, milles hageja küsis kostjalt avanssi 1000 eurot.
7. Kostja vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise 635,51 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt on poolte vahel käsundilaadne leping, mitte tööleping, ning vaidlus ei allu TVK-le. Hageja ei allunud kostja juhtimisele ja kontrollile ning tegi kostjale tööd nii, nagu tema graafik võimaldas. Hageja rikkus lepingut, kui alustas tööd alles 19.10.2021 ning keeldus 27.11.2020 põhjendamatult veost. Juhul, kui poolte vahel oli töösuhe, on hageja töötasunõue ebaselge. Hagejal ei olnud õigust saada töötasu aja eest, mil ta oli ajutiselt töövõimetu. Pooled ei ole leppinud kokku 1650 euro suuruses töötasus. Tasu oli 650 eurot kuus (600 eurot (neto)), mida hageja kinnitas oma allkirjaga. Kostjal ei olnud kohustust maksta hagejale töötasu, kui hageja keeldus põhjendamatult tööd tegemast. Hageja ütles lepingu 25.01.2021 omal soovil korraliselt üles. Juhul, kui hagejal on kostja vastu nõue, tasaarvestab kostja selle omapoolse nõudega. Kostjal on hageja vastu 635,51 euro suurune kahju hüvitamise nõue. Hageja kasutuses oli kütusekaart 2 2-21-11815 koos PIN-koodidega. Hageja tegi sellega kulutusi 635,51 euro ulatuses, kuid ei ole esitanud kostjale kuluaruannet, mistõttu saab eeldada, et hageja omastas kütuse.
8. Hageja vaidles kostja vastunõudele vastu. Kostja ega OÜ C, kellele kuulus kütusekaart, ei ole andnud hagejale kütusekaarti ning hagejal ei ole OÜ-ga C mingeid suhteid. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli kohustus esitada kütusearuanne.
9. TVK rahuldas 25.06.2021 otsusega hageja avalduse osaliselt, sh mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2074 eurot ja puhkusehüvitise 1026,3 eurot, ning jättis kostja avalduse rahuldamata.
10. Kostja esitas 28.07.2021 Harju Maakohtule taotluse TVK otsuse hagimenetluses läbivaatamiseks osas, millega TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2074 eurot ja puhkusehüvitise 1026,3 eurot ning jättis kostja vastunõude rahuldamata. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
11. Hageja esitas maakohtu nõudel 09.09.2021 (täpsustatud 11.10.2021 ja 15.10.2021) kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2×1307 eurot (bruto) või 2×1116,98 eurot (neto) ning puhkusehüvitise 1026,3 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja jäi TVK-le esitatud avalduse juurde. Lisaks märkis hageja, et lähtub 2020 oktoobri ja novembri töötasunõude puhul statistikaameti avaldatud maismaatranspordi valdkonnas makstavast keskmisest töötasust 1307 eurot (bruto), ning tõi esile, et TVK otsuses on töötasu märkimisel tehtud arvutusviga. Hageja eksis TVK-le esitatud avalduses puhkusehüvitise arvutamisel. Puhkusehüvitise õige suurus on 1156,44 eurot. Kostja vastuväited
12. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata või hagi (osalise) põhjendatuse korral tasaarvestada hageja nõue kostja 1963,06 euro suuruse nõudega. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja töötasunõue ja selle alusel arvutatav puhkusehüvitise nõue ebaselged ning hageja on esitanud erinevaid väiteid tasu suuruse kohta. Väär on TVK järeldus, et pooled ei suutnud töötasu suurust tõendada – hageja allkirjastatud palgalehe kohaselt oli tema töötasu 600 eurot kuus (neto). Hageja ei olnud täistööajaga tööl, mis õigustaks statistilise keskmise töötasu määra rakendamist. Kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue. Kostja seaduslik esindaja kandis hagejale ajavahemikul 18.06.2020–31.12.2020 üle kokku 2450 eurot, sh andis 18.06.2020 hagejale 1000 eurot laenu ja tegi 16.08.2020–24.11.2020 sihtotstarbelisi kulude hüvitise ettemakseid, mille kohta pidi hageja hiljem esitama kuludokumendid kulude põhjendatuse kohta. Kostja ütleb laenulepingu üles ja nõuab laenu tagastamist. Samuti nõuab kostja enammakstud kulude ettemaksu (963,06 euro) tagastamist. Kostja küsis hagejalt kulude kohta 06.02.2021 ning hageja edastas kostjale kuludokumendid 486,94 euro ulatuses. Kostja seaduslik esindaja loovutas nõuded kostjale.
13. Hageja ei esitanud kostja tasaarvestuse vastuväite ja selle aluseks oleva nõude kohta vastuväiteid. 3 2-21-11815 Maakohtu otsus ja põhjendused
14. Harju Maakohus rahuldas 18.10.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2020 oktoobris ja novembris saamata jäänud töötasu 1200 eurot (bruto) ja ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021 kasutamata põhipuhkuse hüvitise 436,32 eurot (bruto). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. 9.
15. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid 08.06.2020 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures autojuhina tööle; töötasu kokkulepitud suurus oli 600 eurot (bruto); hageja esitas omakäelise avalduse töölepingu korraliseks lõpetamiseks alates 25.01.2021; hageja töötas kostja juures ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021, s.o kokku 155 kalendripäeva, sh viibis 55 päeva haiguslehel; hageja väljateenitud puhkus oli 18 päeva. 9.
16. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue lahendamiseks piisavalt selge. Hageja soovib saada 2020 oktoobris ja novembris saamata jäänud töötasu, mis vastab TVK otsuse põhjendustes viidatud valdkonna keskmisele töötasule, ning kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse hüvitist ajavahemiku 08.06.2020–02.02.2021 eest. Hageja on nõude põhjendused ja arvestuse esile toonud ning jäänud TVK otsuse ja selle vaidlustatud osa piiridesse. 9.
17. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2020 oktoobri ja novembri töötasu kokku 1200 eurot (bruto) ja ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021 töötamise eest kasutamata puhkusehüvitis 436,32 eurot. Poolte vahel oli vaidlusalusel ajavahemikul töösuhe. Töölepingu kirjaliku vorminõude järgimata jätmine ei muuda TLS § 4 lg 4 järgi lepingut tühiseks ning TLS § 1 lg 2 järgi eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel esines muu õigussuhe. Kuigi hageja leidis, et tema töötasu suurus oli 1650 eurot, kinnitas hageja oma allkirjaga palgalehe, mille kohaselt oli kokkulepitud töötasu suurus 600 eurot, ja sama kinnitavad ka maksude deklareerimise dokumendid. Kostja väljastatud kinnitused suurema töötasu kohta ei ole asjakohased, sest need sisaldasid ka päevarahasid ja neist ei nähtu, kui suur oli hageja töötasu, samuti oli neis märgitud netosissetuleku suurus hageja enda dikteeritud. Kuna kostja ei ole 2020 oktoobri ja novembri eest hagejale töötasu maksnud, tuleb kostjalt hageja kasuks töötasu (1200 eurot (bruto)) välja mõista. Kuigi kostjal väitel ei töötanud hageja täistööajaga, ei ole kostja oma väiteid tõendanud ning TLS § 43 lg 1 järgi tuleb eeldada täistööajaga töötamist. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 08.06.2020–24.01.2021, s.o 155 kalendripäeva, millest töötasu ei arvestatud töövõimetuslehel viibimise tõttu 55-l päeval, lisaks jäi töötatud päevade hulka üks riigipüha, mistõttu tuleb arvesse võtta 99 päeva. Hageja keskmine päevatasu oli 24,24 eurot (4×600:99) ja väljateenitud puhkus oli 18 päeva. Kuna kostja ei ole hagejale puhkusehüvitist maksnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis 436,32 eurot (18×24,24). 9.
18. Kostja nõue hageja vastu on alusetu ega lõpeta hageja rahalist nõuet kostja vastu. 4 2-21-11815 Kostja menetluslik tasaarvestusavaldus on formaalselt puudulik. Kostja ei ole toonud sõnaselgelt tasaarvestuse tahteavaldust esile ega märkinud, millised nõuded ta oma väidetava nõudega tasaarvestab. Kostja nõuded on alusetud. Kostja seaduslik esindaja kandis 18.06.2020 hagejale üle 1000 eurot. Kuigi kostja väitel oli tegemist laenuga, ei ole kostja tõendanud, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel oli laenuleping, sh ei ole kostja esile toonud, millised olid väidetava laenulepingu tingimused ja laenu tagastamise tähtaeg, intress jms. Pelgalt kostja seadusliku esindaja poolt maksekorraldusele märgitud selgitusest ei saa teha järeldust makse aluseks oleva õigussuhte, s.o laenulepingu sõlmimise kohta ega lugeda lepingut sõlmituks. Hageja ei ole kinnitanud laenulepingu sõlmimist. Ka väidetavalt kulude ettemaksena hagejale tehtud ülekandeid ei ole alust kostjale tagastada. Kostja seaduslik esindaja tegi makseid oma isikult, mitte kostja pangakontolt, märkides selgituseks „ülekanne“. Seega ei saa ülekandeid seostada töösuhte raames tekkinud kuludega. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et poolte vahel oli TLS § 6 lg 7 järgi kokkulepe, et kostja hüvitab hagejale töö tegemisel või tööandja juhiste või korralduste tõttu tekkinud kulutused. 9.
19. Arvestades seda, et hageja esitas osaliselt alusetu nõude, aga ka seda, et kostja rikkus põhjendamatult töölepingut ja püüdis vastutuse vältimiseks tasaarvestada hageja nõuet selgelt alusetute nõuetega, on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse korral ei määra kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. Apellatsioonkaebus
20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata (tasaarvestades kostjalt hageja kasuks väljamõistetud 1636,32 eurot kostja 1963,06 euro suuruse nõudega hageja vastu) ja jätta menetluskulud hageja kanda. 10.
21. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus otsust tehes arvestamata kostja väited ja tõendid selle kohta, et hageja ei töötanud täistööajaga ja hindamata selle kohta TVK menetluses kostja esitatud tõendid, mistõttu järeldas maakohus vääralt, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. 10.
22. Maakohus jättis vääralt hageja nõude kostja nõudega tasaarvestamata. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja menetluses esitatud tasaarvestusavaldus oli formaalselt puudulik. Kostja tõi 05.07.2022 menetlusdokumendi taotluste p-s 3 selgelt välja tasaarvestuse taotluse juhuks, kui hageja nõue on põhjendatud, ning selline menetluslik tasaarvestus on kohtupraktika kohaselt lubatav. Kostja seaduslik esindaja tegi hagejale ülekandeid ja loovutas oma nõuded kostjale. Hageja ei ole vaidlustanud 18.06.2020 1000 euro saamist ega tõendanud raha tagasimaksmist vm asjaolusid, mis välistaksid kostja nõude maksmapaneku. Makse selgituseks oli „laen“ ning kostja selgitas, et tegemist oli intressita laenuga. Hageja ei ole vaidlustanud ega tõendanud, et ajavahemikul 16.08.2020–24.11.2020 tehtud ülekanded olid tehtud muu võlasuhte alusel, mitte kulude ettemaksuks. 5 2-21-11815 Vastustaja seisukoht
23. Hageja ei vastanud apellatsioonkaebusele. Menetluse edasine käik
24. Ringkonnakohus palus 20.06.2024 kirjas kostjal täiendavalt selgitada, millistel asjaoludel, millal ja millistel tingimustel andis kostja hagejale väidetavalt laenu, ning hagejal täiendavalt selgitada, millistel asjaoludel ja millisest õigussuhtest tuleneva millise kohustuse täitmiseks kandis kostja hagejale 18.06.2020 üle 1000 eurot. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus, et juhul, kui pooled ei sõlminud kostja väidetud laenulepingut ning hagejal ei olnud alust raha saada, võib kostjal olla õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel õigusliku aluseta üleantu tagastamist.
25. Kostja selgitas, et ka 18.06.2020 antud laenu käsitas kostja kulude ettemaksuna, mille kohta pidi hageja esitama kuludokumendid.
26. Hageja ei vastanud ringkonnakohtu nõudele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
28. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, sh jättis hageja nõuded kostja nõuetega tasaarvestamata. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hageja 1200 euro suuruse töötasunõude ja 436,32 euro suuruse puhkusehüvitisenõude rahuldamise osas, samuti osas, milles maakohus ei tasaarvestanud hageja nõudeid kostja 1963,06 euro suuruse nõudega. Seda tehes võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
29. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et hageja ei töötanud täistööajaga, alust maakohtu otsust tühistada ning jätta hageja töötasu- ja puhkusehüvitise nõudeid rahuldamata. 17.
30. Kostja väitis TVK menetluses, et hageja tegi tööd käsunditüüpi võlasuhte alusel, vedades üldjuhul välismaal kaupa ühest kohast teise, ning sai 2020 oktoobris tööd alustada alles 19.10.2020, seejuures otsustas hageja tihti ise, kas võtab ülesande vastu või mitte – nii keeldus hageja näiteks 27.11.2020 ülesandest viia kaup Soomest Norra. Alternatiivselt pidas kostja seda töölepingu rikkumiseks, sest hageja ei teinud kokkulepitud tingimustel tööd ja keeldus töö tegemisest. Seda, et poolte vahel oli töösuhe, ei ole kostja maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses enam vaidlustanud. Seega leiab kostja, et hagejal ei ole õigust saada 2020 oktoobri ja novembri töötasu, sest hageja ei teinud täistööajaga tööd ja keeldus tööd tegemast. 6 2-21-11815 17.
31. Kolleegiumi hinnangul ei välista kostja vastuväide vähem töötatud aja ja tööst keeldumise kohta 2020 oktoobri ja novembri töötasu väljamõistmist. Ringkonnakohus märgib, et töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha tööd ning tööandjal on kohustus kindlustada töötajad TLS § 28 lg 2 p 1 järgi kokkulepitud tööga ja maksta töö eest TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu, sh on tööandjal TLS § 35 järgi kohustus maksta töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei teinud tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Mh peab tööandja eeltoodut arvestades maksma töötajale töötasu ka siis, kui tööandjal on võimalik anda töötajale kokkulepitust väiksema tööaja ulatuses tööd. Aja eest, mil töötaja ei ole tööle ilmunud või on põhjendamatult keeldunud tööülesandeid täitmast, ei pea tööandja töötajale töötasu maksma. Seejuures eeldatakse TLS § 43 lg 1 järgi, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled leppisid kokku lühemas tööajas kui täistööaeg. Seega saab eeldada, et hageja töötas kostja juures veoautojuhina täistööajaga. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja keeldus täistööajaga töötamast. Ainuüksi kostja esitatud poolte 13.10.2020 sõnumivahetuses hageja avaldatust „There.Avansa take I not.Na rabotu smog vijti pühapäeval“ (TVK, tl 48, kogu ulatuses nähtav dtl 48) ja hageja 28.11.2020 e-kirjas märgitust „Hello, Good afternoon, I will not take this Thrailer to Norway“ (TVK, tl 50) ei saa järeldada, et hageja keeldus enne 19.10.2020 (s.o ajavahemikul 01.–18.10.2020) või 28.11.2020 (teadmata ajavahemiku jooksul) tööd tegemast. Kostja väitel tegi hageja tööd talle sobiva graafiku alusel. Seda, et hageja ei oleks 2020 oktoobris ja novembris täistööaja ulatuses tööd teinud, ei saa üksikutest kontekstiga sidumata sõnumitest järeldada. Lisaks märgib ringkonnakohus, et TLS § 28 lg 2 p 4 järgi on tööaja arvestuse pidamine tööandja kohustus. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, kas ja kui palju kostja arvestuse kohaselt töötas hageja 2020 oktoobris ja novembris ning milline oleks neile töötundidele vastav töötasu. Arvestades seda, et kostja nõustus apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaoluga, et poolte vahel kokkulepitud töötasu suurus oli 600 eurot (bruto) ning kostja ei tõendanud, et hageja tegi 2020 oktoobris ja novembris täistööajast vähem tööd, rahuldas maakohus põhjendatult hageja töötasunõude ning selle alusel arvutatud puhkusetasunõude.
32. Kolleegiumi hinnangul leidis aga maakohus ekslikult, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. 18.
33. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja seaduslik esindaja sõlmisid laenulepingu. Laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava 7 2-21-11815 lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt. Siinses asjas ei ole kostja tõendanud, et kostja seaduslik esindaja W ja hageja leppisid 18.06.2020 või enne seda kokku, et W annab hagejale laenu 1000 eurot ja hageja kohustub selle tagastama. Maakohus leidis õigesti, et ainuüksi sellest, et W kandis hagejale 18.06.2020 üle 1000 eurot ja märkis maksekorraldusele selgituseks „Laen“ (tl 66), ei saa järeldada, et pooled olid vastava kokkuleppe saavutanud. Maksekorraldusele märgitud selgitus viitab küll sellele, et ülekande aluseks võis olla laenuleping, kuid kostja ei selgitanud maa- ega ringkonnakohtule laenulepingu sõlmimise asjaolusid, sh millal ja kuidas vahetasid pooled vastavaid tahteavaldusi, ega laenulepingu tingimusi. Seejuures tõi ka kostja ise apellatsioonimenetluses esile, et tegelikult oli ka see makse tehtud kulude ettemaksuna nagu ülejäänud maksed. Kuna kostja ei tõendanud, et hageja ja kostja seaduslik esindaja sõlmisid laenulepingu, mille alusel kandis kostja seaduslik esindaja hagejale 18.06.2020 laenuks 1000 eurot, ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 laenulepingust tuleneva raha tagastamise kohustuse täitmist. 18.
34. Kolleegiumi hinnangul on aga kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi tööülesannete täitmisel hageja kantud kulutusi ületav ettemaks või sama sätte alusel õigusliku aluseta saadud raha tagastamist kogu ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et tööandja saab nõuda töötajalt enam makstud kulude ettemaksu tagasi. Sõltumata sellest, kas töötaja ja tööandja on kulude hüvitamises töölepingus kokku leppinud või mitte, võib töötaja TLS § 40 lg 1 järgi nõuda tööandjalt tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt VÕS § 628 lg-tele 2–4, sh võib töötaja nõuda tööandjalt VÕS § 628 lg 4 kohaselt enne tööle asumist mõistlikus ulatuses kulude eest ettemakset. Kui kulude ettemakse ületab hüvitatavaid kulusid, võib tööandja nõuda töötajalt VÕS § 1028 lg 1 alusel enam makstud kuluhüvitise tagastamist (vt ka VÕS IV komm