KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2024, Tallinn Kohtuasja number 2

§-ga

1. Maakohus väljus viivist vähendades ka kaalumispiiridest, kui jättis viivise välja mõistmata väikeettevõtjalt, arvestamata väikeettevõtja ja riigi erinevat majanduslikku olukorda ning seda, et hagejal jäi kostjalt suur osa nelja kuu tööde maksumusest saamata, olles sama ajal ise kandnud materjalide ja tööjõu kulusid. 4.
2. Maakohus jättis vastuolus hea usu põhimõttega menetluskulud hageja kanda. Kui hageja peab ise oma menetluskulud kandma, siis saaks ta kokkuvõttes tasu üksnes 5700 euro ulatuses (9700–4000), s.o maksma tehtud tööle peale. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude ka vaidlustatud osas. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas.
5. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Kostja ei ole maakohtu otsust ülejäänud osas, sh põhinõude rahuldamise ja alates 02.12.2022 viivisenõude rahuldamise osas vaidlustanud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude 8455,1 euro suuruselt põhinõudelt ajavahemikul 26.07.2017–01.12.2022 ja 1129,64 euro suuruselt põhinõudelt ajavahemikul 05.12.2017–01.12.2022 rahuldamata. Seda tehes võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd pooled ei vaidle maakohtu tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nende uut tuvastamist.
6. Kolleegiumi hinnangul juhtis maakohus õigesti tähelepanu sellele, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda viivist alates rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, kuid maakohus jättis nõuetekohaselt kindlaks tegemata, millal muutus hageja põhinõue sissenõutavaks. 8.
7. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 I lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus VÕS § 82 lg 2 järgi täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja, ning kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 7 II lause järgi kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. 8.
8. Siinsel juhul oli kostja rahalise kohustuse täitmise tähtaeg määratletav lepingu alusel. 6 2-20-7081 8.2.
9. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid lepingu, mis on käsitatav SHS § 54 tähenduses tasu maksmise kohustuse ülevõtmise lepinguna. Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping on SHS § 54 lg 1 järgi kokkulepe, millega Sotsiaalkindlustusamet ja abivahendi müüja või üürija lepivad kokku korras, millega Sotsiaalkindlustusamet (SKA) võtab õigustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse. Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 1.1 kokku, et lepinguga sätestatakse poolte õigused ja kohustused abivahendite müügi korral tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmisel. Seejuures oli lepingu p 2.1 järgi hageja põhikohustuseks osutada abivahendite müügiteenust isikutele, kes on õigustatud selleks, et riik võtab nende maksmise kohustuse üle, ning kostja kohustus lepingu p 2.2.1 järgi tagama kinnitatud aruannete alusel tehingute eest esitatud arve tasumise. Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (693 SE) seletuskirja kohaselt annab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja lepinguga eelnevalt oma nõusoleku, et riik võib õigustatud isiku tasu maksmise kohustuse üle võtta (astuda õigustatud isiku asemele) ning lepinguga tekib riigi ja teenuse osutaja vahel eraõiguslik suhe, mis tuleneb: 1) riigi ja õigustatud isiku vahelisest avalik-õiguslikust suhtest, mille kohaselt võtab riik tasu maksmise kohustuse õigustatud isikult üle, ning 2) õigustatud isiku ja sotsiaalteenuse osutaja vahelisest eraõiguslikult lepingust, millest tuleneb tasu maksmise kohustus (mis lasub lepingu järgi riigil). Ülaltoodut arvestades saab järeldada, et hagejal oli lepingu alusel õigus nõuda iga temalt abivahendi saanud isiku asemel abivahendi eest tasumist kostjalt (riigilt), kui abivahendi saanud isikul oli õigus saada abivahend riigi kulul. Õiguslikus mõttes on tegemist kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 lg 1 tähenduses, st kostja astus iga riigi kulul abivahendit saama õigustatud hagejalt abivahendi saanud isiku asemele ja kohustus õigustatud isiku asemel hagejale abivahendi eest tasuma ning hageja nõustus VÕS § 175 lg 5 tähenduses kohustuse ülevõtmisega eelnevalt, s.o enne abivahendi saajatega lepingute sõlmimist. 8.2.
10. Hoolimata sellest, et kostja võttis üle abivahendi saajate kohustused, ei pidanud kostja tasuma abivahendite eest vastavalt hageja ja abivahendi saaja vahel sõlmitud lepingule, sest hageja ja kostja leppisid omavahel mh kokku abivahendite eest tasumise korra. Lepingu p 2.1.20 järgi kohustus hageja laadima möödunud kuu kohta abivahendite tehingute ja tööealiste seire koondaruande vormi üles kostja abivahendite andmete haldamise ja töötlemise andmekogusse (AVE) aadressil http://ave.sm.ee/ hiljemalt
11. kuupäevaks (kui antud kuupäev langes vabale päevale, siis esimesel tööpäeval pärast seda). Seejärel oli kostjal lepingu p 2.2.3 järgi kohustus kontrollida üles laetud tehingute aruannet ja kinnitada korrektsed tehingute read hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast tehingute üles laadimist ning saata hagejale parandamiseks vigased read, andes selleks vajadusel pikema tähtaja. Lepingu p 2.1.22 järgi oli hagejal kohustus kõrvaldada puudused ja esitada parandatud tehingute read uuesti hiljemalt viie tööpäeva jooksul (või kostja antud pikema tähtaja jooksul) pärast kostja saadetud tagasiside saatmist. Pärast tehingu aruande kinnitamist oli hageja lepingu p 2.1.23 järgi kohustatud hiljemalt kolme tööpäeva jooksul edastama kinnitatud tehingute osas kostjale arve riigi poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks e-arvekeskuse e-posti aadressile abivahendid@e-arvetekeskus.ee ning edastama kostja poolt parandamiseks saadetud tehingute osas lepingu p 2.1.24 järgi ühe arve kõigi parandamiseks saadetud tehingute kohta sama tähtaja jooksul samale e-posti aadressile. Kostjal omakorda oli lepingu p 2.2.1 järgi kohustus tagada 7 2-20-7081 hageja poolt korrektselt ja õigeaegselt esitatud tehingute aruande ning kostja poolt kinnitatud tehingute aruannete alusel arve tasumine 14 kalendripäeva jooksul pärast arve esitamist. Ülaltoodust saab järeldada, et pooled leppisid kokku, et kostja tasub abivajajate asemel kõigi abivajajatega ühe kuu jooksul tehtud tehingute eest järgmisel kuul, arvestusega, et hageja esitab tehingute andmed kostjale järgmise kuu
12. kuupäevaks, kostja kontrollib seejärel seitsme tööpäeva jooksul tehingud üle ning kinnitab korrektsed tehingud ja saadab puudustega tehingud hagejale parandamiseks, misjärel esitab hageja kinnitatud tehingute ja puudustega tehingute eest pärast puuduste kõrvaldamist kolme tööpäeva jooksul arve maksetähtajaga 14 kalendripäeva. Seega pidi hageja nõue kostja vastu muutuma lepingu järgi sissenõutavaks pärast seda, kui kostja kinnitatud tehingute kohta arve esitamisest oli möödunud 14 kalendripäeva. 8.2.
13. Selleks, et hageja saaks esitada kostjale arve, pidi hagejal olema õigus nõuda kostjalt abivajajate asemel rahalise kohustuse täitmist, st hageja pidi olema teinud abivajajatega abikõlbulikud tehingud ja esitanud kostjale tehingute aruanded, ning kostja pidi olema tehinguread kinnitanud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laadis kostja nõusolekul 2017 jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli tehingute aruanded (58 tehingu andmed) üles 30.06.2017 ning tänaseks on kostja hagejale nende tehingute eest kogu ulatuses tasunud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, kostja saatis 05.07.2017 hagejale e-kirja (II kd, tl 29), milles märkis, et mõned tehingud (viie tehingu andmed) tekitasid küsimusi, sh LN 23.01.2017 ja 28.02.2017 tehingud, LK 02.02.2017 tehing, AT 15.04.2017 tehingutest üks ja MM 17.04.2017 tehing, ning teatas, et ootab selgitusi nende kohta hiljemalt 07.07.
14. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei saatnud kostjale nõutud ajaks (07.07.2017) ega lepingujärgse tähtaja (viie tööpäeva) jooksul selgitusi ning saatis selgitused alles 09.11.2017 e-kirjas (II kd, tl 8). Ülejäänud 30.06.2017 üles laaditud 53 tehingu osas ei toonud kostja puudusi esile. Sellest hoolimata lõpetas kostja 19.07.2017 aruannete menetlemise ja lükkas kõik aruanded tagasi, st ei kinnitanud ka neid tehinguridu, mille osas tal märkusi ei olnud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal, kui ta avastas osades tehinguridades puudusi, lepingu p 2.2.3 järgi kohustus kinnitada korrektsed tehingute read hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast tehingute üles laadimist ning saata vigased read hagejale parandada ja anda hagejale selleks vähemalt viietööpäevane tähtaeg. Seega pidi kostja hageja 30.06.2017 esitatud tehingute aruandes sisalduvad vaidlustamata 53 tehingut kinnitama lepingu p 2.2.3 järgi hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 10.07.2017). Samas kontrollis siinsel juhul kostja tehingud üle ja teatas osade tehingute puudustest hagejale juba 05.07.2017, millest saab järeldada, et kostja saanuks vaidlustamata 53 tehingut kinnitada hiljemalt järgmisel päeval (06.07.2017). Hageja pidi kinnitatud tehingute kohta esitama kostjale lepingu p 2.1.23 järgi arve hiljemalt kolme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 11.07.2017) ning arve aluseks olevate tehingute eest tuli lepingu p 2.2.1 järgi tasuda hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest, s.o hiljemalt 25.07.2017). Pooled ei vaidle selle üle, et nende 53 tehingu tasu oli kokku 8455,1 eurot. Seega muutus 53 tehingu osas rahalise kohustuse täitmine VÕS § 82 lg 7 II lause järgi arve tasumise tähtaja möödudes, s.o alates 26.07.2017 sissenõutavaks ning hagejal on alates sellest ajast VÕS § 113 lg 1 I lause ja lepingu p 5.5 alusel õigus nõuda kostjalt iga viivitatud päeva eest tasumata summalt viivist 0,05% päevas. Viivisekalkulaatori andmetel oli viivis ajavahemikul 26.07.2017–01.12.2022 kokku 8264,86 eurot (hageja apellatsioonkaebuse arvutuste kohaselt 8265,42 eurot). 8 2-20-7081 Nende viie tehingu osas, milles kostja avastas puudused ja palus puudused 05.07.2017 e-kirjas kõrvaldada, ei edastanud hageja kostjale selgitusi kostja nõutud ega lepingujärgse tähtaja jooksul. Samas edastas hageja kostjale selgitused 09.11.2017 ning kostja ei ole pärast e-kirja saamist ega ka kohtumenetluses väitnud, et need selgitused ei olnud piisavad. Seega, kuna hageja laadis aruanded ka vaidlustatud viie tehingu kohta üles 30.06.2017 ning selgitas kostja nõudmisel 09.11.2017 e-kirjas (I kd, tl 103) nende tehingute asjaolusid, saab lugeda, et hageja oli tehingute aruande esitamise kohustuse nõuetekohaselt täitnud 09.11.
15. Seejärel pidi kostja lepingu p 2.2.3 järgi hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 20.11.2017) kontrollima vaidlustatud tehingud uuesti üle ja need kinnitama või saatma hagejale täiendavaks parandamiseks. Kostja vastas 14.11.2017 e-kirjas hagejale (I kd, tl 105), et ootas selgitusi kuni 19.06.2017 ja lõpetas siis tehingute menetlemise. Hageja saatis 29.12.2017 kostjale e-kirja (I kd, tl 106), milles tunnistas, et jättis nõutud ajaks vastamata, kuid palus veelkord selgitust, kas
16. aasta alguse tehingutega saab midagi veel enne aasta lõppu teha. Kostja teatas 12.01.2018 e-kirjas (I kd, tl 107), et hageja jättis määratud tähtajaks aruande parandamata ning kostjal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. Ühtlasi märkis kostja, et
17. aasta tehinguid ei ole enam võimalik üles laadida (süsteem ei võimalda) ning sellest tulenevalt puudub kostjal ka võimalus oma kohustust täita. Sisuliselt sama vastas kostja ka 02.02.2018 e-kirjas hageja 26.01.2018 korduvale päringule (I kd, tl 108–109). Seega leidis kostja, et tal on õigus keelduda rahalisi kohustusi täitmast, kuna hageja ei kõrvaldanud kostja määratud tähtaja jooksul viie tehingu osas aruandes sisalduvaid puudusi. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus hageja rikkus kostjalt 05.07.2017 e-kirja saamisel järel lepingust tulenevat kohustust kõrvaldada aruande puudused ja esitada viie tööpäeva jooksul parandatud tehingute read, võis kostjal olla VÕS § 114 lg 3 järgi õigus keelduda oma rahalise kohustuse täitmisest hagejale antud mõistliku täiendava tähtaja jooksul, aga ka VÕS § 110 lg 1 järgi seni, kuni hageja täidab oma kohustuse, kuid pärast seda, kui hageja esitas vaidlustatud viie tehingu kohta selgitused, ei olnud kostjal õigust enam oma rahalise kohustuse täitmisest keelduda, v.a juhul, kui kostja oleks andnud hagejale teada, et puudused on endiselt kõrvaldamata, st selgitused ei ole piisavad, või toonud esile, et hageja ei ole tegelikult abisaajatega väidetud viit tehingut teinud. Seda ei ole kostja aga teinud. Seega ei olnud kostjal hageja rikkumisele tuginedes enam pärast 09.11.2017 õigust keelduda oma kohustuse täitmisest ning kostjal oli lepingu p 2.2.3 järgi kohustus kontrollida ja kinnitada ka vaidlustatud tehingud hiljemalt seitsme tööpäeva jooksul pärast seda, kui hageja saatis kostjale nõutud selgitused (s.o hiljemalt 20.11.2017), misjärel pidanuks hageja esitama lepingu p 2.1.23 järgi arve hiljemalt kolme tööpäeva jooksul (s.o hiljemalt 23.11.2017) ning vaidlustatud tehingute eest tulnuks lepingu p 2.2.1 järgi tasuda hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest (s.o hiljemalt 07.12.2017). Pooled ei vaidle selle üle, et viie vaidlustatud tehingu tasu oli kokku 1245,8 eurot. Seega muutus nende tehingute osas rahalise kohustuse täitmine VÕS § 82 lg 7 II lause järgi arve tasumise tähtaja möödudes, s.o alates 08.12.2017 sissenõutavaks ning hagejal on alates sellest ajast VÕS § 113 lg 1 I lause ja lepingu p 5.5 alusel õigus nõuda kostjalt iga viivitatud päeva eest tasumata summalt viivist 0,05% päevas. Viivisekalkulaatori andmetel oli viivis ajavahemikul 08.12.2017–01.12.2022 kokku 1133,68 eurot (hageja apellatsioonkaebuse arvutuse kohaselt 1129,64 eurot). 8.
18. Ülaltoodu kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt kuni 01.12.2022 viivist 9398,54 eurot (8264,86+1133,68), kuid hageja taotles apellatsioonkaebuses mõista kostjalt välja täiendav viivis 9395,06 eurot. Seega juhindub ringkonnakohus hageja taotluses märgitud viivise suurusest. 9 2-20-7081
19. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust hageja nõutud viivist VÕS §

§-ga 162 vähendada ega jätta kostjalt hageja kasuks viivist hea usu põhimõttest lähtudes välja mõistmata. 9.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole esitanud kohtule selgelt viivise vähendamise taotlust. Kostja palus jätta viivisenõude hea usu põhimõttele tuginedes rahuldamata. Seetõttu ei olnud maakohtul alust kaaluda viivise vähendamist VÕS §

§-ga

1. 9.
2. Juhul, kui käsitada kostja taotlust viivise vähendamise taotlusena (vähendada viivist 0 euroni), ei anna see kolleegiumi hinnangul alust viivist vähendada. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib VÕS §

§ 162

lg-ga 1 nõuda viivise vähendamist, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kohus saab viivist vähendada üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 14). Seejuures on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist, ning üksnes erandina, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist, peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja (vt nt RKTKo 12.06.2019, 2-18-7296, p 23). Siinses asjas palus hageja apellatsioonkaebuses mõista kostjalt välja kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 9395,06 eurot ega ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis alates otsuse tegemisest kostjalt hageja kasuks põhinõudelt 9700,9 eurot välja viivise 0,05% tasumata summalt päevas, kuid mitte üle põhinõude summa. Seega piirdub hageja viivisenõue sisuliselt põhinõude ulatusega ning sellise suurusega viivise vähendamiseks pidi kostja tooma esile ja tõendama asjaolud, mis kinnitavad, et põhinõude ulatuses esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt suur. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja esile toonud. Ainuüksi kostja väide, et põhinõudega samasse suurusejärku ulatuv viivis on kostjale koormav, ei ole viivise vähendamiseks piisav. 9.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust enne maakohtu otsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivisenõuet jätta rahuldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt. Iseenesest tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel TsÜS § 138 lg 1 järgi toimida heas usus ning TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata VÕS § 6 lg 2 järgi seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse. Mh võib olla ka viivisenõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega ja võlausaldajal võib olla viivisenõude maksmapanek piiratud. Samas on Riigikohus korduvalt leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea 10 2-20-7081 usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel ning erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda, et kostjale esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla suurust, aga arvelt nähtus viivisemäär. Sellises olukorras ei saa võlgnikule jääda muljet, et temalt ei nõuta viivist (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-43-13, p 15; RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p 11; RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16; RKTKo 30.11.2004, 3-2-1-111-04, p 25;). (vt RKTKo 3-2-1-70-09, p 11; 3-2-1-132-09, p 12). Siinses asjas ei ole kostja toonud esile ja tõendanud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja viivisenõude maksmapanek oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja heidab hagejale ette küll põhi- ja viivisenõude esitamisega ebamõistlikku viivitamist, kuid jätab tähelepanuta selle, et hageja ei saanud esitada kostjale õigeaegselt põhinõude tasumiseks arvet seetõttu, et kostja ei kinnitanud 30.06.2017 talle esitatud tehingute aruannet 53 tehingu osas, millele ta vastuväiteid ei esitanud, samuti keeldus põhjendamatult kinnitamast vaidlustatud viit tehingut pärast seda, kui hageja esitas 09.11.2017 nende osas nõutud selgitused. Seega takistas kostja enda käitumine hagejal õigel ajal arveid esitada. Samuti tuleb arvestada seda, et kostja lükkas põhjendamatult 19.07.2017 hageja esitatud tehingute aruanded tagasi ning keeldus 2017 lõpus ja 2018 alguses hagejale tasu maksmast. Sellises olukorras ei saa hagejale ette heita põhinõude hilinenult esitamist. Lisaks tuleb arvestada, et hoolimata sellest, et kostja ei kinnitanud tehingute aruandeid, esitas hageja 05.03.2020, s.o enne kohtumenetlust kostjale arve põhivõla 9700,9 euro saamiseks, märkides arvele mh viivisemäära (0,05% päevas). Seega pidi kostjale olema igal juhul alates arve saamisest teada, et hageja võib nõuda temalt ka viivist.
2. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kuni 01.12.2022 sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata, ning rahuldab hagi ka selles osas. Sellega rahuldab ringkonnakohus kokkuvõttes hagi täielikult.
3. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kokkuvõttes hagi täielikult, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulude rahalist suurust, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 21–23).
4. Lisaks märgib kolleegium, et hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 770 eurot, kuid arvestades apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (6737,27 eurot), tuli hagejal tasuda RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 630 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu 140 eurot rohkem, ning tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. (allkirjastatud digitaalselt) 11