Obsah (12)

§ 113§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 403§ 4034§ 94§ 411§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 20.06.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-11961 Tsiviilasi Aktiva Financ

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 42% ulatuses R. P. kanda ja 58% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ enda kanda.
2. Jätta R. P. menetluskulud 58% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 42% ulatuses R. P. enda kanda.
3. Määrata R. P.le hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot.
4. Välja mõista R. P.lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud summas 504 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele. 1 Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Asjaolud
6. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse R. P. (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagi aluseks on Swedbank AS-i ja kostja vahel 24.05.2018 sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi lepingust nr 18-008976-RK tulenev võlgnevus. Hagi kohaselt võttis kostja nimetatud lepingu alusel välja krediiti summas 5 999,33 eurot. Kostja oma kohustusi korrapäraselt ei täinud ning Swedbank AS ütles lepingu 20.09.2020 üles. 13.01.2021 loovutati nõue hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 5999,33 eurot, intressi 356,68 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2977,85 eurot ning viivise alates 23.08.2023 kuni põhinõude summas 5999,33 eurot täitmiseni lepingujärgses määras 17,00% aastas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ning maksehäireregistrit. Hageja selgitas, et laenuandja on hinnanud Finantsinspektsiooni välja antud vastutustundliku laenamise nõude täitmise juhendis väljatoodud tingimusi. Hagis väljatoodu kohaselt ei olnud maksehäireregistri informatsioonist lähtudes lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Hageja tõi välja, et laenuandja hindas enne vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu nr 18-008976-RK sõlmimist krediidisaaja maksevõimelisust tema Swedbankis asuva pangakonto väljavõtte alusel. Kui krediidisaaja pangakontole laekub tema igakuine sissetulek, siis teostab pank maksevõime analüüsi kliendi pangakonto käivete alusel. Vaba tagasimaksega krediitkaardi väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul laekus kliendi kontole sissetulek tööandajalt XXX, keskmise töötasu suurus oli 2500€. Maksevõime analüüsil võeti arvesse igakuine krediidikohustus PÕHJA-EESTI 2 HOIU-LAENUÜHISTU ees kuumaksega 250€ ning krediidikohustused Swedbankis kuumaksetega 337€. Sõlmitavast krediitkaardi lepingust tulenevad igakuised intressimaksed (kui kasutuses on kogu krediidilimiit 6000€) olid ca 86€. Lepingu sõlmimisel moodustasid kliendi igakuised krediidikohustused ca 27% tema igakuisest sissetulekust. Creditinfos maksehäired krediidi väljastamise ajal puudusid. Hageja väitel kinnitas Swedbank AS, et on teostanud kliendi krediidivõimelisuse kontrolli, krediidivõimekuse hindamiseks kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli klient maksevõimeline. Swedbank AS poolt

§-s 403⁴ sätestatud kohustuste täitmist kinnitab asjaolu, et klient täitis lepingust tulenevaid kohustusi ca 2,5 aastat. 15.04.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu nr. 18-008976-RK alusel kasutada krediiti kokku summas 5999,33 eurot, mida kostja ei tagastanud. Kostja on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 2093,58 eurot (intressi katteks). Hageja märkis, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 3899,75 eurot (5993,33-2093,58) ning tasuda edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 3899,75 eurot kohtuotsuse jõustumisest

§ 113lg 1 lause 1 kohaselt.

1. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 17.04.2024 kohtumäärus asja menetlusse võtmise kohta kätte toimetatud 19.04.
2. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
4. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja kostja 24.05.2018 vaba tagasimaksega krediitkaardi lepingu nr 18-008976-RK, mille alusel väljastati kostjale krediiti summas 5 999,33 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. 3 Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 6. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ning maksehäireregistrit. Hageja selgitas, et laenuandja on hinnanud Finantsinspektsiooni välja antud vastutustundliku laenamise nõude täitmise juhendis väljatoodud tingimusi. Hageja tõi välja, et laenuandja hindas enne vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu nr 18-008976-RK sõlmimist krediidisaaja maksevõimelisust tema Swedbankis asuva pangakonto väljavõtte alusel ning tuvastas, et vaba tagasimaksega krediitkaardi väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul laekus kliendi kontole keskmise töötasu suuruses 2 500 eurot ning maksevõime analüüsil võeti arvesse igakuiseid krediidikohustusi summas 587 eurot. Arvestades, et sõlmitavast krediitkaardi lepingust tulenevad igakuised intressimaksed (kui kasutuses on kogu krediidilimiit 6000 eurot) olid ca 86 eurot, moodustasid lepingu sõlmimisel kostja igakuised krediidikohustused ca 27% tema igakuisest sissetulekust. Creditinfos maksehäired krediidi väljastamise ajal puudusid. Hageja väitel kinnitas Swedbank AS, et on teostanud kliendi krediidivõimelisuse kontrolli, krediidivõimekuse hindamiseks kogutud teave on olnud piisavalt selge, krediidi väljastamisel oli klient maksevõimeline. Swedbank AS poolt

§-s 403⁴ sätestatud kohustuste täitmist kinnitab asjaolu, et klient täitis lepingust tulenevaid kohustusi ca 2,5 aastat. Hageja on esitanud käesolevas asjas kohtule vaid tõendi selle kohta, et vaidluse all oleva lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal 4 kehtivaid maksehäireid. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Kuigi hageja on viidanud, et kostja oli laenuandja klient ning kostja sissetulekute ja kohustuste suurust kontrolliti kostja pangakonto väljavõtte alusel, ei ole hageja oma väiteid tõendanud. Seejuures ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille alusel saaks kohus veenduda, et lepingu sõlmimisel tuvastati kostja sissetulekute ning kohustuste suurus (sh ei ole hageja toonud välja ega tõendanud ka seda, milliseid andmeid avaldas kostja ise enda sissetulekute ja kohustuste kohta). Kohus ei saa ainuüksi hageja selgituste pinnalt veenduda ega kontrollida, kas ja kuidas kostja krediidivõimelisust pangakonto väljavõtte alusel kontrolliti. Käesolevalt on hageja tõendanud, et kostjal puudusid lepingu sõlmimise ajal maksehäired. Kohus on seisukohal, et pelgalt maksehäire(te) olemasolu kohta päringute tegemine ning selle kohta tõendi esitamine ei ole piisav tõendamaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses. 7.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseavalduse tegemiseni olnud vastav intress 0,00% ning kostja intressi tasuma ei pidanud.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

8. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (

§ 4034

lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks 5 muutunud (s.o nõude alternatiivne arvestus puhuks, kui kohus leiab, et algne krediidiandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet). 15.04.2024 menetlusdokumendis avaldas hageja, et kostja sai lepingu nr 18-008976-RK alusel kasutada krediiti kokku summas 5999,33 eurot, mida kostja ei tagastanud. Hageja väitel on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 2093,58 eurot (intressi katteks). Hageja avaldas, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 3899,75 eurot (5993,33-2093,58).

1. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja sellest krediidilepingu alusel tagastanud. Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai lepingu nr 18-008976-RK alusel krediiti summas 5 999,33 eurot. Kostja on lepingust tulenevate kohustuste katteks teinud tagasimakseid summas 2 093,58 eurot. Kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt seega põhivõlgnevust summas 3 905,75 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
2. Kohus leiab, et hageja intressinõue ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. 11.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palus juhul, kui kohtu hinnangul on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni välja viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Arvestades hageja poolt 15.04.2024 menetlusdokumendis väljatoodut, mõistab kohus kostjalt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest välja viivise põhivõlgnevuselt (3 905,75 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

12. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 6 põhivõlgnevuse summas 3 905,75 eurot ning alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest viivise põhivõlgnevuselt (3 905,75 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 42 % ulatuses. Hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt kokku 9 383,86 eurot (põhinõue 5 999,33 eurot + intress 356,68 eurot + sissenõudmiskulud 50 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 2 977,85 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude summas 3 905,75 eurot. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 42% kostja kanda ja 58% ulatuses hageja enda kanda; kostja menetluskulud jäävad 58% ulatuses hageja kanda ja 42% ulatuses kostja enda kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. Puuduvad menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 840 eurot ning õigusabikulud summas 507 eurot. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Asja materjalidest nähtuvalt on lisaks eeltoodule hageja menetluskuludeks lepingulise esindajale makstud tasu 507 eurot. Hagejale on õigusabiteenust osutatud hinnaga 169 eurot/tunnis (käibemaksuta), kokku 3 tundi. Kohus leiab, et arvestades esindaja kvalifikatsiooni, käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja õiguslikku keerukust, ei saa põhjendatuks pidada hagejale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäära 169 eurot/tunnis (käibemaksuta). Kohus leiab, et hagejale õigusabi osutamisel rakendatud põhjendatud ja vajalikuks tunnitasumääraks tuleb lugeda 120 eurot (käibemaksuta). Kohus arvestas seejuures, et käesolev tsiviilasi ei ole õiguslikult keerukas. Kohus leiab, et võttes arvesse käesoleva tsiviilasja sisu, mahtu ja keerukust ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud ühtegi istungit ega sisulist vaidlust, on põhjendatud õigusabikulu kokku summas 360 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul tuleb põhjendatuks ja vajalikuks lugeda käesolevas menetluses hageja lepingulise esindaja poolt tehtud 7 menetlustoiminguid kokku mahus 3 tundi. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1 200 eurot (riigilõiv 840 eurot + õigusabikulud 360 eurot). Kuivõrd kohus jätab 42% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 504 eurot (1 200 x 42%). Ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda.
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

18. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 8