1-24-3990 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 7. august 2024, Tallinn, kirjalik menetlus 1-24-3990
(23231552037)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
- juuli
- a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
- juuli
- a määrus muutmata ja X esindaja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Kriminaalasjas nr 23231552037 alustati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna poolt
- juuli 2023 menetlust KarS § 121 lg 2 p 2 (kehaline väärkohtlemine lähi- või sõltuvussuhtes) tunnustel selles, et
- juulil 2023 kella 09:00 paiku külastas Y oma endise abikaasa X elukohas (XXX) nende ühist last ning külastuse käigus soovis enda kätte aeda lukustava tabaluku võtit. Pärast X eitavat vastust hakkas Y Xlt võtit käest ära krabama, mille tagajärjel said konfliktis osalenud isikud (nii X kui ka Y) kätele pindmisi kahjustusi.
- mail 2024 koostas PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna uurija Galina Orlova kriminaalasjas nr 23231552037 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele andis
- mai 2024 nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
- Kannatanu vaidlustas esindaja kaudu kriminaalmenetluse lõpetamise ning taotles selle tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist.
- Riigiprokuratuur jättis
- juuli
- a määrusega kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokuröri hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes menetleja igakülgselt käsitlenud kriminaalmenetluses objektiivselt tuvastatud asjaolusid ning jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumises kõnealusel juhul. 1
(5)4.1 Riigiprokurör märkis, et tõenditest nähtuvalt püüdis Y haarata X käest aiavärava võtit, mida viimane ei loovutanud, misjärel isikute vahel tekkis rüselus/rabelemine, võtme rebimise/tirimise käigus said mõlemad rüseluses osalejad kätele kergemat sorti kahjustusi. Välistatud ei ole, et X võis endise abikaasa Yga toimunud omavahelise rüseluse/rabelemise (eseme enda poole rebimise/tirimise) käigus tunda valu, kuid see asjaolu ei anna alust Yle ette heita konflikti teise osapoole kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kirjeldatud käitumise (väidetava rüselemise/rabelemise ja rebimise-tirimise) tüüpiliseks tagajärjeks ei saa objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt pidada KarS § 121 mõttes valu tekitamist rüseluse/rabelemise/rebimise/tirimise ühele osalisele. Kohtupraktikast nähtuvalt ei pruugi valu tekitavaks väärkohtlemiseks kvalifitseeruda näiteks sellised teod nagu järsk tõukamine või järsk haaramine. Riigiprokurör ei välistanud võimalust, et füüsilise konflikti üks osapool X võis küll tunda valu kõnealuse füüsilise konflikti ajal ja saada konflikti käigus ka kergeid pindmisi kahjustusi kätele, kuid isegi sel juhul ei ole alust rääkida KarS § 121 järgi kvalifitseeritavast kuriteost – X tahtlikust kehalisest väärkohtlemisest konflikti teise osapoole Y poolt. 4.2 Riigiprokurör märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole käsitletaval juhul üheselt selged kõnealuse konflikti toimumise täpsed asjaolud ja neid ei olegi võimalik tõsikindlalt välja selgitada, kriminaalmenetluses vajaliku küllaldase usaldusväärsusega igatahes kindlasti mitte. Seda ei ole võimalik teha ka viidatud videosalvestisega. Riigiprokuröri arvates ei taotle ka kaebuse esitaja kriminaalasjas nr 23231552037 sisuliselt mitte ühegi tõsiseltvõetava täiendava tõendi kogumist, vaid soovib lihtsalt kogutud olemasolevate tõendite (ja nendele rajatud järelduste) ümberhindamist kaebajale meelepärases suunas. 4.3 Seoses etteheitega, et menetleja on jätnud täitmata Riigiprokuratuuri
- septembri
- a määruses märgitud soovituse, märkis riigiprokurör, et tegemist on tõesti pelgalt soovitusega, mille võimalik täitmine vajaduse tekkimisel on jäetud küll täiesti menetleja oma vaba valiku ja parema äranägemise hooleks. Ka märkis riigiprokurör, et puudub arvestatav vajadus X ja Y vaheliste probleemide lahendamisega seotud varasemate politseiväljakutsete dokumentatsiooni lisamiseks, kuna see ei aitaks tõsikindlalt tuvastada samade isikute vahel
- juulil 2023 toimunu füüsilise konflikti asjaolusid. Mingit tõenduslikku lisaväärtust kõnealuse sõna sõna vastu olukorra vääramiseks varasemate politseiväljakutsete dokumentatsiooni lisamine kindlasti ei annaks. Riigiprokurör märkis, et täiendavate menetlustoimingute läbiviimine ei saa olla omaette eesmärgiks. 4.4 Lisaks märkis riigiprokurör, et osapoolte ütlused on vastuolulised ning toimunu asjaoludes tekkinud kahtlust ei saa kriminaalmenetluslikult (mingite uute täiendavate tõendite abil) kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse aga teadagi kahtlustatava kasuks. 4.5 Kokkuvõtvalt asus riigiprokurör seisukohale, et materjalidest nähtuvalt ei ole Y ega kellegi teise käitumises tuvastatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo) tunnused. Kaebus on tõenäoliselt ajendatud lapsevanemate X ja Y äärmiselt halbadest omavahelistest suhetest ja isikute vahel toimuvast pingelisest vaidlusest nende ühise lapse hooldusõiguse küsimuses. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
- Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja Tambet Laasik kaebuse, taotledes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja Riigiprokuratuuri
- juuli 2024 kaebuse rahuldamata jätmise määruse tühistamist. 2
(5)- Kaebuses ei nõustuta Riigiprokuratuuriga, et toimunu ei ole tõsikindlalt tuvastatav, kuid isegi kui oleks, ei ole Y tegevuses tahtlust. Kaebaja hinnangul ei ole Riigiprokurör võtnud toimunu kohta ühtegi selget seisukohta ning käsitlus sündmuste tõsikindla tuvastamise võimatusest on pealiskaudne. Riigiprokuratuuri poolt kirjeldatud rüselemine/rabelemine ja rebimine/tirimine, ei ole isetekkeline. Ütluste mittekattumine ei tähenda veel, et tõde ei oleks võimalik tuvastada. 6.1 Kannatanu poolt esitatud videost on kallaletungi asjaolud täpselt näha ning kannatanu tõi asjaolud, mis videost selliselt nähtuvad, põhjalikult esile enda
- mai
- a kaebuses. Riigiprokuratuur ei ole seda käsitlenud, vaid eitab, et videost oleks võimalik leida kasulikku informatsiooni. Seetõttu toob kannatanu välja videost nähtuva, märkides, et kannatanu ja tunnistaja ütlused haakuvad videoga täies ulatuses. Salvestisest nähtuvalt ei saa olla mingit mõistlikku kahtlust selles, et konflikti algatas Y füüsiliselt takistades kannatanul värava sulgemist. Samuti oli Y see, kes algatas füüsilise kokkupuute ning tema oli see, kes haaras tabalukust ja kannatanu sõrmedest. Tema oli ka see, kellel oli kontroll olukorra üle, sest ta oleks igal hetkel saanud kannatanu tirimise lõpetada. 6.2 Kaebaja hinnangul on riigiprokuröri seisukohad vastuolulised kannatanu vigastuste tüüpilisuse osas. Ebaselgeks jääb seegi, miks peab Riigiprokuratuur kannatanu vigastusi ebaolulisteks, kuigi tõendid selle kohta on olemas – Ida-Tallinna Keskhaigla epikriis nr E
- Ka leiab kaebaja, et tähelepanuta on jäetud, et tegevusel võib olla mitu eesmärki. Eesmärk asja ära võtta võib hõlmata endas ka tahtlust teist inimest rünnata ja vigastada. Y, kiskudes kannatanult ära tabalukku ja võtit selliselt, et kannatanu sõrmed olid kinni ja said viga, pidi aru saama, et ta võib seda tehes kannatanut kehaliselt väärkohelda. Seda, et kannatanule haiget tegemine oli tema eesmärk või siis oli tal sellest sügavalt ükskõik, kinnitab ka see, et Y ei lõpetanud rünnet ka kannatanu karjete peale ega sellegi peale, kui kannatanu hüüdis, et ta sõrmed on juba verised. 6.3 Y käitumise hindamisel ei ole arvestatud sedagi, et tegemist oli osaga tema pikaajalisest vägivaldsest käitumismustrist. Y pikaajaline provotseeriv käitumismuster on aga oluline mitte ainult poolte usaldusväärsuse kontekstis vaid ka tema subjektiivse tahtluse kontekstis, mida Riigiprokuratuur lihtsalt eitab, kuid keeldub selle kohta ka tõendeid kogumast, ehkki need on objektiivselt olemas ja menetlejale kättesaadavad. Kannatanu lisab siinkohal
- juulil
- a tehtud video, millest nähtub, et ka tol korral üritas Y võtit endale krabada (Lisa 1). Y tegevus
- juulil
- a ei olnud kuidagi juhuslik või ühekordne vaid, arvestades tema eelnevat käitumist, oli see ette kavatsetud ja eesmärgipärane. 6.4 Riigiprokuratuuri tõlgendus, et kannatanu ei tohi taotleda tõendite ümberhindamist, tähendab seda, et prokuratuuri tõlgendus tõenditest on alati õige, seda sõltumata mistahes võimalikest ebakõladest või puudujääkidest. Ilmselgelt ei lähtu KrMS sellistest põhimõtetest. Seetõttu ei ole mitte millegagi põhjendatud seisukoht, et kui kannatanu ei taotle täiendavate tõendite kogumist, siis ei pea ega saagi kontrollida, kas menetluse lõpetamise tõenduslikud seisukohad on õiged või mitte. On selge, et nii menetleja kui prokuratuur võivad tõendite hindamisel eksida ning selline eksimus on üks kannatanu kaebuse rahuldamise alustest. Pealegi taotles kannatanu siiski tõendite kogumist Y provotseeriva ning konflikti otsiva käitumismustri kohta, mis lükkab ümber paljasõnalise väite tema tahtluse puudumise kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja kaebustega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 3
(5)- Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
- Tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda selliseid argumente, mida riigiprokurör ei oleks
- juuli 2024 kaebuse rahuldamata jätmise määruses käsitlenud. See, et kaebaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohtade ja põhjendustega, ei tähenda, et riigiprokurör oleks mingi argumendi osas seisukoha võtmata jätnud. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetlus on lõpetatud põhjendatult ja õigesti, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.
- KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Kaebusest nähtuvalt soovitakse kriminaalmenetluse jätkamist Y suhtes, kuna ta tekitas kannatanule valu ja nähtavaid vigastusi. Vaidlust ei olegi selles, et Y ja kannatanu vahel toimus rüselus ning selle tagajärjel võisid tekkida kannatanul vigastused kätele ning nende tekkimise ajal tundis ta valu, kuid kriminaalmenetlusliku vastutust saab kanda üksnes tahtliku vigastuste ja valu tekitamise eest. Käesolevas asjas ei esine selliseid tõendeid, mille pinnalt oleks võimalik veenvalt asuda seisukohal, et Y oleks kasvõi kaudselt soovinud tekitada kannatanule valu või kahjustada tema tervist. Kogutud tõenditest, sh video mille kannatanu on esitanud ja leidnud, et kallaletungi asjaolud on sellelt täpselt näha, saab järeldada üksnes seda, et Y ja kannatanu vahel toimus rüselus seoses aiavärava luku ja selle võtmega. Kannatanu ei andnud võtit ja soovis väravat lukustada ning Y ei soovinud lukustatud värava taha jääda ning soovis võtit enda kätte saada, et saaks lukustatud värava avada. Kuigi Y alustas füüsilist kontakti võtme äravõtmise näol esimesena, ei viita see kuidagi sellele, et ta soovis kannatanule vigastusi tekitada. Küll aga nähtub videost, et kannatanu on juba eelnevalt võtnud hoiaku, et Y tuleb talle kallale ning seda ka valjuhäälselt väljendab. Selline käitumine ei viita kuidagi sellele, et Yl oleks tegelikult esinenud tahtlus kannatanut väärkohelda ja talle vigastusi tekitada. Märkida tuleb sedagi, et pindmised vigastused kätel esinesid mõlemal osapoolel, mis kinnitab pigem, et sellise võtme ja luku tirimisega tekitatigi endale ise vigastusi. Sellises olukorras ei saa väita, et üks või teine osapool tahtlikult tekitas valu ja/või vigastusi teisele osapoolele.
- Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga, et Y käitumises ei saa kogutud tõendite pinnalt tuvastada KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Riigiprokurör on võtnud ringkonnakohtu hinnangul selles osas jälgitava ja selge seisukoha. Täiendavate tõendite ja menetlustoimingute tegemine ei tooks käsilolevas asjas rohkem kinnitust ja selgust Y poolt kehavigastuste tekitamise tahtluse kohta ning pelgalt menetlustoimingute tegemise võimalikkuse 4
(5)tõttu ei ole põhjendatud neid teha, sh Y väidetavalt pikaajalist vägivaldset käitumist kinnitavate tõendite kogumine. Eeltoodust ei ole alust ringkonnakohtu hinnangul etteheiteks riigiprokurörile, et arvestatud ei ole Y varasema käitumisega, mis viitab pikaajalisele vägivaldsele käitumismustrile. Kaebaja leiab, et Y pikaajaline provotseeriv käitumismuster on aga oluline mitte ainult poolte usaldusväärsuse kontekstis vaid ka tema subjektiivse tahtluse kontekstis, mida Riigiprokuratuur lihtsalt eitab. Selles osas tuleb märkida, et riigiprokurör selgitas, et käsilolevas asjas tõenditest nähtuvalt, sh videosalvestiselt, ei nähtu kellegi kehalist väärkohtlemist ning varasemate politseiväljakutsete dokumenteerimine ei lisa sellist tõenduslikku teavet, mis annaks veendumuse, et Y tahtlikult tekitas kannatanule kehalisi vigastusi. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas riigiprokuröriga, et mingit tõenduslikku lisaväärtust kõnealuse olukorra kummutamiseks varasemate politseiväljakutsete dokumentatsiooni lisamine kindlasti ei annaks.
- Tähele tuleb panna, et kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7; 3-1-1-1-06, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on aga kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud soovides kogutud tõenditele antud menetlejapoolsete järelduste ümberhindamist endale meelepärases suunas, et saavutada kahtlustatava karistamist. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab aga õigus pöörduda kohtusse üksnes prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
- Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Vastuvõetud menetlusotsustus tuleb lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused esitatud kaebuse rahuldamiseks.
- Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
- juuli
- a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)