← Eesti

1-24-3932/5

1-24-3932 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. august 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-3932 (19730000359) Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud

§ 137lg 1 objektiivne koosseis.

Y on filmimise kohta öelnud, et ta filmis umbes 5-10 sekundit. Neid ütlusi on Y andnud korduvalt ning neid ei ole võimalik teiste kogutud tõenditega ümber lükata. Filmimise võimaliku ajavahemiku kohta on tõenditeks pika latiga majja sisenemist ja väljumist tõendavad videokaadrid, kuid erinevalt kaebajast leidis riigiprokurör, et korteris 2

(7)1-24-3932 viibimise ning korteris ka pika latiga viibimise aega ei saa võrdsustada ebaseadusliku jälitustegevuse ajaga. Väite näol, et Y filmis kaebajat alates majja sisenemisest, on tegemist oletusega, mitte tõsikindla faktiga. Teiseks leiab kaebaja, et Y tegevus korteriaknast filmimisest oli niivõrd etteplaneeritud tegevus, et see vastab eraviisilise jälitustegevuse koosseisule. Riigiprokurör märkis, et eraviisilise jälitustegevuse tegu võibki eeldada teatavat ettevalmistust, kohtupraktikast tulenevalt on aga hinnatud isikuandmete töötlemise, s.o antud juhul filmimise intensiivsust ja süsteemsust. Ka ei saa pidada lati või pulga külge seotud või kinnitatud telefoniga kõrgemal asuva korteri aknast sisse filmimist sedavõrra konspireerituks, et seda saaks võrdsustada professionaalse jälitustegevusega. Y on selle kohta, millal tal tekkis mõte ülalasuvast korterist akna kaudu sisse filmida, andnud täpsemaid ütlusi
  1. jaanuaril 2024, kui ta selgitas, et mõte telefon selfie-pulga külge panna ja selle abil vaadata tuli tal sellel päeval, kui ta oli juba korteris, kui ta nägi korteri olustikku ja paigutust. Y ütlused võib seada kahtluse alla, kuid seda, kas Y kavatses juba maakleriga ühendust võttes või korteri ööbimise ettepanekut tehes kaebaja korterisse filmida, saab kinnitada vaid Y. Ei ole välistatud, et Y plaanis korteri ära osta selleks, et olla oma lapse lähedal ja võtta lapse kasvatamisest osa. Y on kirjavahetusega tõendanud, et ta kutsus X samal ööl korterisse, et seda näidata. Korteri ostmine või lühiajaline üürimine ei ole ei ole karistusõiguslikult etteheidetav ega käsitletav jälitustegevusena, kuid ka juhul, kui lugeda tõendatuks, et Y tegi ettevalmistavaid tegevusi filmimiseks, ei muuda see KarS 137 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes jälitustegevust intensiivsemaks või süsteemsemaks. Seonduvalt kaebaja etteheitega, et tegemist ei olnud ainukese episoodiga, vaid Y filmis kannatanut ka
  2. veebruaril 2020 kell 04.28 maja trepikojas, märkis riigiprokurör, et
  3. juunil 2021 uurimisasutuse poolt lõpetatud kriminaalmenetluses lõpetamine ka
  4. veebruari 2020 episoodi (2 kd tl 98 pöördel). Kuigi eelnimetatud määrus kannatanu kaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri 2021 määrusega tühistati, tühistas kohus Riigiprokuratuuri määruse vaid
  6. jaanuaril 2020 toimunud episoodis kriminaalmenetluse lõpetamise osas ja kohustas nimetatud episoodi osas prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama.
  7. oktoobril 2021 tühistas Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise määruse osaliselt
  8. jaanuari 2020 episoodis. Seega on
  9. veebruari 2020 episoodis kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud ning puudub alus rääkida korduvast kuriteoepisoodist KarS § 137 lg 1 alusel. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kaebaja seisukoht, et igasugune ilma loata mittejuhuslik tahtlik planeeritud ja salajane filmimine on keelatud, kooskõlas erialakirjanduses ja kohtupraktikas väljendatuga, mille kohaselt ei täida KarS § 137 lg 1 koosseisu mitte iga lühiajaline salajane jälgimine, vaid seda peab iseloomustama teatud ulatus ja süsteemsus, mis antud juhul Y käitumises puudus. Riigiprokurör ei nõustunud kaebajaga, et menetleja ei ole hinnanud jälitustegevuse ulatuslikkust ja süsteemsust käesoleva kaasuse asjaolude pinnalt. Kohtueelne menetleja on lugenud eraviisiliseks jälitustegevuseks Y 5-sekundilise filmimise. Menetleja seisukohad selles osas on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtupraktikaga ning kaebuses esitatud etteheited ei ole põhjendatud. Ka ei nõustunud riigiprokurör kaebajaga, et Y ütlused ei ole usaldusväärsed. Y on 31.jaanuari 2020 sündmuse kohta andnud ühesuguseid ütlusi, tema ütlusi on analüüsitud käesolevas määruses ning ei ole tuvastatud neis põhimõttelisi vastuolusid. Teised asjas kogutud tõendid on Y ütlustega kooskõlas või ei välista neid. Kannatanu ütlused ei tõenda Y tegevust, sh ebaseadusliku jälitustegevuse intensiivsust ja ulatust, kuna kannatanu ei ole kuriteosündmuse asjaolusid ise vahetult tajunud ega saa anda nende kohta ütlusi. Ütlused selles, mida kannatanu kuulis
  10. jaanuari 2020 sündmuse kohta Ylt, on viimase ütlustega vastuolus selles, mida Y korteris nägi, kuid ka siinkohal ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi Y ütlustele, kuivõrd kannatanu ütlusi teised kogutud tõendid ei kinnita ning ei ole alust lugeda kahtlustatava ütlusi ebausaldusväärseks. 3
(7)1-24-3932 Riigiprokurör nõustus kohtueelse menetlejaga, et kogutud tõendite alusel ei ole Y süü temale etteheidetud kuriteos tõsikindlalt tõendatud. KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tõlgendada kahtlustatava kasuks. Kaebaja alternatiivse taotlusega seonduvalt märkis riigiprokurör, et kannatanu on esitanud taotluse tähtaja ennistamiseks ja menetluskulude hüvitamiseks
  1. mail 2024 adresseerituna Põhja Prefektuurile. Kuivõrd Põhja Ringkonnaprokuratuur võttis tähtaja ennistamise ja menetluskulude hüvitamise taotluse osas
  2. juunil 2024 määrusega nr PRP-10/24/642 seisukoha, siis on taotluse esitamise alus ära langenud ning esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
  3. X esindaja Mihkel Gaver esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri
  4. juuni
  5. a määrus ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama KarS § 137 lg 1 tunnustel. Samuti palub kohustada prokuratuuri läbi vaatama X
  6. mai 2024 kaebust menetluskulude hüvitamise osas. Kaebuse esitaja vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele on kokkuvõtvalt alljärgnevad.
  7. Kannatanu jääb eelnevate menetlejatega eriarvamusele selles, kas kahtlustatava tegevus on olnud piisavalt intensiivne,

§ 137lg 1 objektiivne koosseis.

Esiteks seetõttu, et Y planeeris oma tegevust pikalt ette (vähemalt 1 kuu), teeseldes selleks korteriostu huvi ning minnes korterisse ööbima pika latiga. Y pidi enda planeeritud eraviisilise jälitustegevuse läbiviimiseks ligipääsu saamiseks valetama mitmele isikule. Kahtlustatav oli korteris pika lati või toruga üle 7 tunni. Seejuures oli võtmete saamise (ca 18:00) ja lati toomise (18:59) vaheline aeg ca 1 tund, mis on niivõrd lühike, et tegemist ei saanud olla juhusliku teoga, vaid etteplaneeritud tegevusega. Seega sai korterile ligipääsu hankimise ainukeseks eesmärgiks oligi X ja tema lähedaste varjatud jälgimine nende isikuandmete varjatud töötlemiseks. Esindaja hinnangul on raske mitte näha sellist tegevust süsteemsena ja ulatuslikuna, et see on kvalifitseeritav KarS § 137 lg 1 järgi. Lisaks leiab kannatanu, et ka üksnes ühe episoodi puhul on võimalik rääkida eraviisilisest jälitustegevusest..

  1. Kannatanu jääb ka seisukohale, et Y jälgis teda tunduvalt pikemalt kui 5-10 sekundi jooksul. Kahtlustatava ütlused selle osas on ebausaldusväärsed, kuivõrd kahtlustatav ise on nii suuliselt kui ka kirjalikult kirjeldanud kannatanule, mida ta kannatanu kodu filmides nägi ja need kahtlustatava poolt kirjeldatud toimingud ei kestnud mitte 5-10 sekundit, vaid tunde. Kannatanu ei saa anda üheseid ütlusi selle kohta, mis kellaajal täpselt ning kui kaua kahtlustatav filmis, sest kahtlustatav tegi seda varjatult. Seejuures avaldas kahtlustatav kannatanule detailselt, mida ta on kannatanu kodus näinud ja filminud. Samuti on kahtlustatav kannatanule kirjeldanud kannatanu väga isiklikke tegemisi, mh nägi ja filmis kahtlustatav korteris viibinud isikuid aluspesus ja paljalt. Eelnevale lisaks nägi ja filmis kahtlustatav ka kannatanu beebi tegevusi. Selliseid tegevusi ei saa tuvastada 5-10 sekundi jooksul filmimisel. Lisaks on märkimist väärt, et kuivõrd kannatanu kodu puhul on tegemist 4-toalise korteriga, siis ei ole võimalik ega eluliselt usutav, et kahtlustatav sattus kohe n-ö õige akna taha, kus oli lapsevoodi. St kahtlustatav pidi n-ö üle kontrollima kõik aknad ja toad, kes mis toas on ja mida parajasti teeb. Teo intensiivsust iseloomustab asjaolu, et kahtlustatav viibis korteris pika latiga üle 7 tunni. Eluliselt pole usutav, et kahtlustatav tegi sellised ettevalmistused, sh hankis ja toimetas korterisse abivahendid filmimiseks, ning hoidis selliseid abivahendeid korteris üle 7 tunni, üksnes selleks, et filmida üksnes 5 sekundit.
  2. Kahtlustatava ütlused muudab ebausaldusväärseks ka fakt, et kahtlustatav väidab, et ta filmis kannatanu korteris toimuvat selfie-pulgaga, kuid on selge, et selfie-pulgaga ei ulatu korrus kõrgemal asuvasse korterisse filmima ning samuti nähtub trepikoja turvakaameralt, kuidas kahtlustatav siseneb kortermajja pika latiga, mida tegelikkuses kahtlustatav filmimiseks tõenäoliselt kasutas. Ka ei pööranud menetleja tähelepanu selfie-pulgaga filmimise tehnilisele võimalusele. Kaebaja leiab, et tehniliselt ei ole võimalik sellega sellisel õhtule ajal telefoniga filmida. Kahtlustatav tõi kortermajja pika lati/toru vahetult peale korterisse esmakordset sisenemist, st tal oli latiga kannatanu filmimine etteplaneeritud. Kaebaja hinnangul on kahtlustatav selgelt sekkunud enese jälitustegevusega kannatanu kodu, perekonna- ja eraelu puutumatusse, 4

(7)1-24-3932 millega on rikkunud kannatanu põhiõigusi ja õõnestanud tema turvatunnet. Selline tegevus on niivõrd intensiivne, et täidab selgelt KarS § 137 lg 1 objektiivse koosseisu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kaebaja ka uurimisasutuse ja Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kahtlustatava tegevus ei ole olnud piisavalt süsteemne, ulatuslik ega intensiivne, et see oleks võrreldav professionaalse jälitustööga, millest tulenevalt ei ole kahtlustatava tegevuses täidetud KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivne koosseis.
  1. Kaebuses leitakse, et riigiprokuröri viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-23-2064 ei ole asjakohane kuivõrd viidatud lahendis ja käsilolevas asjas esinevad asjaolud ei ole sarnased. Samuti on kannatanu seisukohal, et Riigiprokuratuuri
  2. märtsi 2023 määruses antud juhised ei ole täidetud ning arusaamatuks jääb kuidas saavad käesolev Riigiprokuratuuri määruses esitatud põhjendused olla niivõrd vastuolus eelneva, s.o
  3. märtsi 2023, Riigiprokuratuuri määrusega, mil heideti ette kahtlustatava ütluste ebatõsisust. Kaebaja on seisukohal, et kahtlustatava väited on jätkuvalt ebatõsised, paljasõnalised ja ennastõigustavad.
  4. Kannatanu hinnangul on selge, et kahtlustatava ütlused pole usaldusväärsed, kuivõrd ei ole vastavuses ülejäänud kriminaalasja materjalidesse lisatud tõenditega, ütlused pole säilinud ajas muutumatud ning on selgelt ennastõigustavad. Seejuures on kannatanu andnud üheseid ja ajas muutumatuid ütlusi ning esitanud tõendeid enese väidete tõendamiseks. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses pole uurimisasutus ega prokuratuur kahelnud ning selleks puudub ka põhjus. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas kriminaalmenetluses puudub kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks tõlgendada kahtlustatava kasuks ning seega on kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik ja põhjendamatu.
  5. Esindaja hinnangul ei erista kõnealust jälitustegevust riiklikust jälitustegevusest miski muu peale selle, et jälitustegevust viis läbi Y, mitte riiklik jälitusasutus. Seejuures on Riigiprokuratuur asunud seisukohale, et kahtlustatava tegevus ei ole olnud piisavalt intensiivne, et tegemist saaks olla eraviisilise jälitustegevusega, kuivõrd väidetavalt on kahtlustatav filminud üksnes 5 sekundit. Seejuures ei too riigiprokurör välja, milline oleks see aeg filmimiseks mida saab pidada intensiivseks. Tuleb arvestada, et kuriteo ettevalmistus, tahtlus ja motiiv on samuti teo intensiivsuse komponendid ja mitte ei ole selleks ainult varjatud jälgimise väidetava tulemi mahukus, s.o antud hetkel videosalvestuse pikkus.
  6. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et kahtlustatava tegevus
  7. jaanuaril 2020 ja
  8. veebruaril 2020 on oma olemuselt olnud niivõrd intensiivne, ulatuslik ja süsteemne, et see on võrreldav professionaalse jälitustööga. Kahtlustatav on kannatanut (ja tema perekonda) varjatult jälginud, st pannud toime KrMS § 1263 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu. Kahtlustatava tegevuses esinevad KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo tunnused, st kahtlustatav on toime pannud eraviisilise jälitustegevuse. Seega palub kaebaja, et ringkonnakohus tühistaks Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse ning kohustaks prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama.
  9. Seonduvalt menetluskuludega märgib kaebaja, et Riigiprokuratuuril oli õigus ja kohustus kannatanu menetluskulusid puudutav kaebus läbi vaadata vähemalt
  10. oktoobri 2021 taotluse osas. Täpsemalt, kuivõrd kannatanu oli esitanud kõnealuse taotluse enne kriminaalmenetluse lõpetamist ning uurimisasutus on varasemalt kinnitanud, et menetluskulude taotlus on toimikusse lisatud, siis oleks kohtueelne menetleja pidanud selle põhjal tegema kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ka menetluskulude otsustuse. Eeltoodu põhjal ei olnud kannatanul
  11. oktoobri 2021 taotluse osas alust ega vajadust taotleda menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks tähtaja ennistamist seoses sellega, et kohtueelne menetleja kannatanule ootamatult kriminaalmenetluse lõpetas, kuivõrd menetlejal oli see taotlus kriminaalmenetluse lõpetamise hetkel olemas. Seega tuli kannatanul esitada selle osas kaebus Riigiprokuratuurile, kes oli pädev kõnealust kaebust taotluse osas läbi vaatama. Seda Riigiprokuratuur aga ei teinud – ilma ühegi aluseta jäeti kaebus taotlust puudutavas osas läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt taotleb kannatanu alternatiivselt, et kui ringkonnakohus ei tühista kriminaalmenetluse lõpetamist, siis palub kannatanu, et ringkonnakohus tühistaks Riigiprokuratuuri määruse menetluskulude taotluse 5
(7)1-24-3932 läbivaatamata jätmise osas ning kohustaks Riigiprokuratuuri läbi vaatama kannatanu kaebust menetluskulude osas, täpsemini
  1. oktoobri 2021 menetluskulude hüvitamise taotluse osas – s.o miks ei olnud uurimisasutus kajastanud seda taotlust menetlust lõpetades menetluskulude hulgas ning miks Riigiprokuratuur selles osas kannatanu kaebust läbi ei vaadanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalmenetluse materjalide, esitatud kaebuse ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et Riigiprokuratuuri
  3. juuni
  4. a määruse tühistamiseks ei ole alust ning selle peale esitatud kaebus jääb rahuldamata.
  5. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
  6. Kaebaja ei ole taotlenud ühegi menetlustoimingu tegemist või toonud välja, milliseid toiminguid oleks menetleja pidanud veel tegema. Kaebuses on leitud, et prokuratuur on tõendite hindamisel eksinud, kuriteoavalduses väljatoodud asjaolude pinnalt on sedastatav Y tegevuses kaebuses viidatud kuriteo toimepanemine. Seega ei ole käesoleval juhul täiendavate tõendite kogumist taotletud, samuti ei ole menetlejale täiendavate tõendite kogumata jätmist ette heidetud, vaid kaebaja ei ole rahul prokuratuuri hinnangutega kogutud tõenditele. Riigiprokurör on aga õigesti märkinud, et kriminaalasja menetlemisel ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas.
  7. Ringkonnakohtule esitatud kaebusest nähtub, et kannatanu ei nõustu prokuratuuriga selles, et Y eraviisiline jälitustegevus ei olnud menetleja hinnangul piisavalt intensiivne,

§ 137lg 1 objektiivne koosseis.

Vaidluse all on

  1. jaanuari 2020 toimunud episood, mille osas leiab kaebaja, et Y ilmselgelt filmis X kauem kui 5-10 sekundit ning Y ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Seega on vaidlus selles, kas Y käitumine oli piisavalt intensiivne, süsteemne ja ulatuslik. Sisuliselt soovib kannatanu kogutud tõendite ümberhindamist. Kaebaja on ka ise märkinud, et jääb menetlejatega eriarvamusele. Siinjuures tuleb märkida, et asjaolu, et kannatanu menetleja seisukohtadega ei nõustu, ei ole aluseks menetleja kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  2. Kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt väidetavalt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7; 3-1-1-1-06, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
  3. Ringkonnakohus tõdeb, et riigiprokurör on põhjalikult analüüsinud Yle etteheidetavas
  4. jaanuari 2020 tegevuses selle intensiivsust, mis peaks vastama eraviisilisele jälitustegevusele, et oleks täidetud KarS § 137 lg 1 objektiivne koosseis. Samuti on menetlejad andnud põhjaliku hinnangu selle ulatusele ja süsteemsusele. Mingeid uusi asjaolusid, mida riigiprokurör ei oleks käsitlenud ringkonnakohtule esitatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub täielikult riigiprokuratuuri seisukohtade ja põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Märkida tuleb seda, et 5-10 sekundilist telefoniga filmimist, mille tulemusel jääb videole lapsevoodi ning millest Y ka kannatanut teavitab, ei saa lugeda sedavõrd intensiivseks ja ulatuslikuks tegevuseks, mida saaks käsitada karistusõiguslikult ebaseaduslikuks jälitustegevuseks. 6

(7)1-24-3932
  1. Kaebuses leitakse, et Y ütlused ei ole usaldusväärsed. Ka selles osas märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, sh kahtlustatava ütlusi, hinnatakse kogumis teiste tõenditega (KrMS § 61). Kannatanu ütlused ei ole rohkem usaldusväärsed kui muud tõendid. Kogutud tõendite pinnalt ei ole aga põhjust Y ütlusi pidada rohkem ebausaldusväärseteks kui kannatanu oletuslikke väiteid tema telefoniga filmimise aja kohta, tegevuse ettevalmistamise ja tehnikavahendite kasutamise kohta. Konkreetsed tõendid ja viited, et Y ütlused oma tegevuse ajalise kestvuse, ettevalmistuse ja motiivi osas, mis teeks tema ütlused selgelt ebausaldusväärseks, puuduvad ning täiendavate tõenditega ei oleks samuti võimalik käsilolevas asjas kahtlustatava poolt antud ütlusi kummutada. Riigiprokurör on seetõttu asjakohaselt viidanud KrMS § 7 lg-le 3, mille järgi tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks.
  2. Kaebajaga hinnangul ei ole Riigiprokuratuuri viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 123-2064 asjakohane, kuivõrd asjaolud ei olnud sarnased. Märkida tuleb, et kuigi asjaolud eelmärgitud lahendis olid erinevad, hinnati ringkonnakohtu lahendis jälitustegevuse intensiivsust ja ulatust, milles ringkonnakohus leidis kahel korral toimunud jälitustegevusega, et see ei olnud nii intensiivne, et käsitada ebaseadusliku jälitustegevusena. Ka käsiloleval juhul on sisuliselt vaidluse all ühel korral lühiajaline telefoniga filmimine, millele jäi üksnes lapsevoodi. Muud kannatanu poolt väidetavad beebi ja elukaaslase filmimised ning kannatanu pesu väel filmimine, ei ole menetluse käigus kinnitust leidnud ning seega ei saa väita, et kahtlustatava poolt kogutud töödeldud isikuandmed olid palju ulatuslikumad ja delikaatsemad kui riigiprokuratuuri viidatu lahendis.
  3. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 137 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel
  4. jaanuari 2020 toimunud episoodis on põhjalikult kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid ning on jõutud põhjendatult järeldusele, et kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel. Süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kaalutlusviga ei ole menetleja teinud. Vastuvõetud menetlusotsustus tuleb lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused KrMS § 208 korras esitatud kaebuse rahuldamiseks.
  5. Esindaja Mihkel Gaver heidab Riigiprokuratuurile ette menetluskulude taotluse läbi vaatamata jätmist ning taotleb alternatiivselt kui ringkonnakohus kriminaalmenetluse jätkamiseks Riigiprokuratuuri määrust ei tühista, kohustada menetluskulude osas Riigiprokuratuuri taotlust läbi vaatama. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et käesolevaks ajaks on Riigiprokuratuur
  6. juulil 2024 (st. pärast kannatanu esindaja kaebust ja selles esitatud taotlust Riigiprokuratuuri kohustamiseks menetluskulude taotlust läbi vaatama) vandeadvokaat Mihkel Gaveri KrMS § 228 korras esitatud kaebuse lõpetatud kriminaalmenetluse nr19730000359 menetluskulude taotluse osas läbi vaadanud ning jätnud selle rahuldamata. Seega ei oleks võimalik enam Riigiprokuratuuri kohustada taotlust läbi vaatama. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisaks selgitada, et tegemist on uurimiskaebemenetluse raames esitatava kaebusega prokuratuuri tegevusele, mida saab vaidlustada KrMS
  7. peatükis sätestatu kohaselt (§ 228-231). Riigiprokuratuuri
  8. juulil 2024 määrusega mittenõustumisel saab seda vaidlustada KrMS § 230 lg 1 ja 2 kohaselt maakohtule nagu selgitas ka riigiprokurör oma määruses. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.