KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. veebruar 2024, Tartu 3-21-1173 Haldus

) § 11 lg 4, mille kohaselt võib vastava valdkonna minister määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Ohutuse üldised nõuded on sätestatud

§-s

1. Ehitis peab olema ohutu igal ajahetkel, sh ka varasemal ajal ehitatud ehitis. Ohutusele antakse hinnang praeguste teadmiste alusel, arvestades nüüdisaegset ja kättesaadavat tehnoloogiat ning muid ajaga muutunud olusid. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3. mai
4. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
5. Halduskohus sedastas, et vaidlus taandub sellele, kas määrus nr 17, mille § 12 lg 6 p-s 17 koostoimes § 55 lg-ga 2 on kaebajat puudutavalt sätestatud kohustus eraldada mitme korteriga elamus kelder eraldi tuletõkkesektsiooniks, on kooskõlas

§ 11lg-s 4 antud volitusega.

1. Viitega sarnases vaidluses tehtud Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusele haldusasjas nr 3-21-1241, sedastas halduskohus, et siseminister ei ole määruse nr 17 kehtestamisel eksinud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg-s 1 väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte vastu. Ehitistele ja ehitamisele kehtestatud nõuded riivavad isikute omandiõigust, kuid riive ei ole sedavõrd intensiivne, et seadusandja ise peaks sätestama ehitisi puudutavad nõuded täpsemalt. Määruse andmisel pidi minister arvestama Ehituseaduse (

) sätetega, milles on ette nähtud ehitistele kohalduvate nõuete valdkonnad, samuti üldised põhimõtted ehitistele kohalduvate nõuete osas. Nii on tuleohutus nimetatud

§ 11

lg 2 p-s 2 nende valdkondade hulgas, mis on hõlmatud ehitisele esitatavate nõuetega.

§ 11

lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Seega on seadusandja rõhutanud ohutuse olulisust ehitiste kasutamisel. Ohutuse põhimõte ei ole seotud üksnes uute ehitistega, vaid laieneb otsesõnu kõigile ehitistele nende püsimise aja jooksul. Tuleohutus on kahtlemata osaks ehitiste üldisest ohutusest. Seetõttu saab järeldada, et seadusandja pidas

§ 11

lg-s 4 ministrile volitust 2 andes silmas, et ministril tuleb muu hulgas täpsemalt reguleerida tuleohutuse nõudeid ka juba aastate eest kasutusele võetud ehitistele.

1. Kaebajale korrakaitseseaduse § 28 lg-te 1 ja 2 alusel pandud kohustust ei saa pidada ka ebaproportsionaalseks. Keldris eraldi tuletõkkesektsiooni moodustamine on eluliselt oluline ning keldrist algava põlengu korral võib tuletõkkeuste puudumine reaalselt ohustada elamus viibivate isikute tervist ja elu. Ei ole usutav, et ka 19 trepikojaga kolmekorruselises elamus 19 ukse paigaldamine ja selleks kulude kandmine enam kui 2,5-aastase tähtaja jooksul oleks kaebajale või tema liikmetele ülejõukäiv. Tähtaja pikkuse proportsionaalsuse poolt räägib asjaolu, et vastustaja on algselt,
2. aprilli
3. a teates (dtl 10‑11) toodud tähtaega aasta võrra pikendanud pärast kaebaja arvamuse (dtl 5–6) saamist.
4. Ukse vahetamisel ukse vastu ega läbiviikude/avade tihendamisel ei ole vajalik ehituskonstruktsioonide ümberehitamine ning tegemist ei ole ehitamisega

§ 4lg 3 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et määruse nr 17 § 12 lg 6 p-ga 17 kehtestatud nõuded ei saa laieneda ehitisele, mis oli määruse andmise ajal valmis, sest tegu on praeter legem sätetega, mille andmine kehtivas õiguskorras ei ole lubatud. Määrusandlusega ei saa muuta juba valmis ehitisele kehtestatud tehnilisi nõudeid, kui ehitis on ehitatud vastavalt ehitamise ajal kehtinud nõuetele. Hoone konstruktsiooni osade asendamine mittesamaväärse (sh paremaga) on ehitamine

tähenduses. Ettekirjutusest ei nähtu üleüldse mingeid sisulisi kaalutlusi ettekirjutuse tähtaja määramise kohta. Kaalutluste puudumine on sedavõrd oluline haldusakti puudus, mis toob iseseisvalt kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb varem avaldutud seisukohtadele ja selgitab täiendavalt, et ei ole kordagi väitnud, nagu oleksid tuletõkkeuksed samaväärsed mitte-tuletõkkeustega. Kui uks asendatakse uksega (ka juhul kui ukse tehnilised omadused on erinevad), siis ei ole nõutav ehitusprojekti koostamine, samuti ehitus- ega kasutusloa taotlemine. Tulenevalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-st 7 on tähtaeg hoiatuse, mitte ettekirjutuse osa. Vastavalt ATSS § 4 lg-le 1 on ettekirjutus haldusakt. Hoiatus ei ole haldusakt, vaid toiming. Kaebaja ei ole esitanud toimingu põhjendamise nõuet. Samuti ei ole ta esitatud taotlust tähtaja pikendamiseks. Ka kaebuses ega täiendavas seisukohas ei ole kaebaja välja toonud põhjendusi, miks ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole mõistlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on jälgitavalt selgitanud, miks kaebajale ettekirjutuse tegemiseks oli piisav õiguslik ning faktiline alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
3. Sarnaselt asjaga nr 3-21-1241 on pooled eri meelt eelkõige selles, kas määrus nr 17, millest muude nõuete kõrval tuleneb nõue eraldada mitme korteriga elamus kelder eraldi tuletõkkesektsiooniks, on kooskõlas

§ 11lg-s 2 antud volitusega.

Ringkonnakohus on selles küsimuses jätkuvalt asjas nr 3-21-1241 väljendatud seisukohal. 3

1. Tulenevalt kohtupraktikast1 tuleb PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtet mõista selliselt, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseadusevastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siseminister määruse nr 17 kehtestamisel eksinud seadusereservatsiooni põhimõtte vastu.

§ 11

lg 4 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister võib määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Ehitistele ja ehitamisele kehtestatud nõuded riivavad isikute omandiõigust, kuid riive ei ole sedavõrd intensiivne, et seadusandja ise peaks sätestama ehitisi puudutavad nõuded täpsemalt. Määruse andmisel pidi minister arvestama

sätetega, milles on ette nähtud ehitistele kohalduvate nõuete valdkonnad, samuti üldised põhimõtted ehitistele kohalduvate nõuete osas. Nii on tuleohutus nimetatud

§ 11

lg 2 p-s 2 nende valdkondade hulgas, mis on hõlmatud ehitisele esitatavate nõuetega.

§ 11

lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Seega on seadusandja rõhutanud ohutuse olulisust ehitiste kasutamisel. Ohutuse põhimõte ei ole seotud üksnes uute ehitistega, vaid laieneb otsesõnu kõigile ehitistele nende püsimise aja jooksul. See tuleneb selgelt ka (

RS) § 23 lg-st 1, mille kohaselt peab ka enne

jõustumist ehitatud ehitis olema ohutu. Seejuures ei ole seadusandja määratlenud, et varem ehitatud ehitiste ohutuse hindamisel tuleks lähtuda nende valmimise ajal kehtinud ohutusnõuetest. Tuleohutus on kahtlemata osaks ehitiste üldisest ohutusest. Seetõttu saab järeldada, et seadusandja pidas

§ 11

lg-s 1 ministrile volitust andes silmas, et ministril tuleb muu hulgas täpsemalt reguleerida tuleohutuse nõudeid ka juba aastate eest kasutusele võetud ehitistele. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tegemist oleks sedavõrd olulise riigielu või põhiõigusi puudutava küsimusega, et seadusandja ise pidanuks kehtestama tuleohutusnõuded juba kasutusele võetud ehitistele. Ehitisi ja ehitamist puudutavad teadmised ja võimalused on paratamatult ajas muutuvad ning nendega jätkuv arvestamine ja rakendamine seadusandja poolt seadusena kehtestatud reeglite kaudu oleks ilmselt kohmakas ja ebamõistlik. Määruse andmisel pidi minister seetõttu otsustama, millises ulatuses laienevad juba kasutuses olevatele ehitistele tuleohutuse nõuded, millega ei pidanud arvestama ehitise valmimise ajal. Ringkonnakohus ei näe, et ka selles osas, s,h tuleohutuse varasemast rangemate nõuete kehtestamisega, oleks minister asunud ise seadusandja asemel õigust looma. Tegemist on ehitistele kehtivate nõuete sisustamisega ning selle ülesande seadusandja ministrile delegeeriski. 15. Eeltoodud põhjustel peab ringkonnakohus määrust nr 17 ja selle andmise aluseks olevat

§ 11lg-t 4 seadusereservatsiooni põhimõttega kooskõlas olevaks.

Minister oli õigustatud andma määruse nr 17 ja reguleerima muu hulgas sedagi, millised määruses kehtestatud nõuded kehtivad üksnes uutele ehitistele ja millised kehtivad ka juba kasutuses olevatele ehitistele.

1. Apellatsioonimenetluses ei väida kaebaja, et talle vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustus oleks ebaproportsionaalne arvestades taotletavat eesmärki ja kaebaja võimalikke kulutusi ettekirjutuse täitmiseks. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et ettekirjutuse täitmine oleks ebamõistlikult kulukas või muul põhjusel ei oleks ettekirjutuse täitmine mõistlike jõupingutustega saavutatav. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et kolmekorruselise korterelamu igas trepikojas ukse paigaldamine ja selle kulude kandmine oleks kaebajale või tema liikmetele ülejõu käiv. Uste vahetamise kulusid ei saa pidada ka väheolulisteks, kuid ettekirjutuse täitmise tähtaega arvestades oli piisavalt aega (enam kui kaks ja pool aastat) kulutuse hajutamiseks mitmete kuude peale selliselt, et kaebaja ei peaks ettenägematut kulutust tegema koheselt. Seejuures tuleb arvestada ka Vt näiteks PSJKO
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-4-1-55-14 (p-d 46 ja 47),
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 5-18-2/12 (p-d 36 ja 37). 1 4 ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ettekirjutuses ning hiljem kohtumenetluses ka eluliste näidete varal veenvalt selgitanud, miks keldris eraldi tuletõkkesektsiooni moodustamine on oluline ning olemasolev olukord võib keldrist algava põlengu korral reaalselt ohustada elamus viibivate isikute tervist ja isegi elu. Kaebaja ei ole Päästeameti põhjendusi kahtluse alla seadnud.
6. Kaebaja väidab, et
7. aprilli
8. a ettekirjutuse täitmise tähtaja määramine
9. detsembriks 2023 ei ole põhjendatud. Samas ei ole kaebaja siiani suutnud selgitada, miks ei ole võimalik uste vahetamine selle tähtaja jooksul. Iseenesest on õige, et vastustaja ei ole eraldi põhjendanud ettekirjutuse täitmise tähtaja määramist. Tähtaja pikkust arvestades ei näe ringkonnakohus aga, et see ka vajalik oleks. Ettekirjutuse projektis on vastustaja avaldanud kavatsuse määrata ettekirjutuse täitmise tähtajaks
10. detsember
11. Kaebaja vastuseisu tõttu pikendas vastustaja tähtaega aasta võrra. Seetõttu ei ole kaebaja sellekohaste selgitusteta alust pidada tähtaega ebamõistlikult lühikeseks.
12. Nagu vastustaja selgitas, siis olemasolevate uste vahetamine tuletõkkeuste vastu ei eelda ehitusloa taotlemist ega ehitusprojekti koostamist. Vastupidist väites tugineb kaebaja eeldusele, et uksed on käsitatavad ehitise konstruktsiooni osadena.

§ 26lg 4 alusel Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.

detsembri 2002. a määrusega nr 69 kehtestatud „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 5 järgi on ehitise konstruktsioonid kande- ja jäigastavad konstruktsioonid, sealhulgas vundament, vahe- ja katuselaed; piirdekonstruktsioonid, sealhulgas välissein ja katus. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt ei kuulu uksed avatäidetena kummagi kategooria hulka. Vastustaja on nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses olnud seisukohal, et kaebajal tuleb olemasolevad uksed vahetada EI60 või EI45 tähistusele vastavate tuletõkkeuste vastu sõltuvalt sellest, kas sein on kandetarindiks või mitte. Ehitise osa samaväärsega asendamise väite esitas vastustaja selgitamaks, et tuletõkkeuste paigaldamine ei ole ehitamine

mõttes, kuna uks vahetatakse ukse vastu ja vajalik ei ole ehituskonstruktsioonide ümberehitamine. Ringkonnakohus nõustub selle selgitusega. Vastavalt ei saa ettekirjutuse tähtaja määramine

1. detsembriks 2023 iseenesest kaasa tuua ettekirjutuse õigusvastasust ega tühistamist.
2. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu HKMS § 109 lg 3 alusel vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ 5