Obsah (10)

§ 172§ 667§ 475§ 5§ 198§ 654§ 200§ 233§ 442§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-22-14217 Tsiviilasi

§ 172

lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS

1. Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldajate avaldus juurdepääsu määramiseks üle XXX kinnisasja rahuldamata või alternatiivselt määrata avaldajatele juurdepääs üle XXX kinnisasja talumistasuga 1000 eurot kalendriaasta eest või alternatiivselt määrata talumiskohustuse hüvitis juhindudes Riigikohtu lahendi 2-19-20416 p-s 15.5 sätestatud arvutusvalemist. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldajate kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Puudutatud isik I on jätkuvalt seisukohal, et XXXXXX kinnisasjalt on X valla ehitatud tee kaudu juurdepääs avalikule teele. Puudutatud isik I on vastavad tõendid esitanud. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada. Maakohtu määrusest ei nähtu kaalutlusi, miks jäeti kõrvale puudutatud isiku I taotletud alternatiivne juurdepääsutee võimalus ning puudutatud isiku I tasunõue 1000 eurot aastas. Maakohus on jätnud kohaselt kaalumata puudutatud isiku I huvid. Juurdepääsutasu 40 eurot aastas on ebaproportsionaalselt väike ning maakohus on jätnud tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata. Maakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-19-
2. Maakohus ei ole tuvastanud, kui palju väheneb puudutatud isiku I kinnisasja kui terviku väärtus. Puudutatud isik I ei nõustu kohtuga selles, et juurdepääsutasu tasutakse
3. jaanuaril, sest juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks järgmise aasta eest ette (AÕS § 156 lg 1). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 172lg-t 1 menetluskulude jaotamisel.

Maakohus ei ole kaalutlusotsust põhjendanud. Olukorras, kus üle puudutatud isiku I kinnisasja on seatud juurdepääsutee, on äärmiselt ebaõiglane jätta tema kanda menetlusega seotud kulud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Avaldajad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud paluvad avaldajad jätta puudutatud isiku I kanda. 6 Maakohus on kaalunud erinevaid juurdepääsu võimalusi ja järeldanud, et avaldajate taotletud juurdepääs on mõistlik, arvestab kõigi huve ega ole puudutatud isikule I põhjendamatult koormav. Avaldajad ei nõustu, et juurdepääsutasu ei või maksta iga aasta
2. jaanuaril. Seadus ei reguleeri perioodiliste maksete tasumise kuupäeva. Avaldajad märgivad, et kinnisasja väärtuse vähenemist tuleb juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ainult siis, kui isik, kelle kinnisasja soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist. Puudutatud isik I ei ole sellist taotlust esitanud. Õiguskirjanduse kohaselt on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada kulud muul viisil, tuleb seda põhjendada, kusjuures peamiseks lähtekohaks peaks olema õigluse põhimõte. Samuti võimaldab säte arvestada kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust. Puudutatud isik I ei soovinud isegi vaatamata kohtu selgitustele lahendada asja kokkuleppel.

1. X vald (X Vallavalitsuse kaudu) ei nõustunud puudutatud isikuga I, et maakohus ei ole lahendis kaalunud puudutatud isiku I huve. Samuti on kohus pikalt selgitanud juurdepääsutasu määramise aluseid. XXXXXX kinnistule juurdepääs koormab XXX kinnistut minimaalsel määral, sest juurdepääsutee kulgeb XXX kinnistu piiri servas. Juurdepääsutee ei poolita kinnisasja ega jaga seda mitmeks osaks. Samuti ei ole võimalik rajada kinnisasja juurdepääsuteed hõlmavale osale ehitisi. Seega on tasu mõistlik. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
2. Tartu Ringkonnakohus andis puudutatud isikule I tähtaja täpsustamaks taotletava juurdepääsutasu suurust, selle arvestamise aluseid ning vajalike tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et maakohus on tuginenud juurdepääsutasu määramisel Riigikohtu varasemale praktikale ega ole arvestanud Riigikohtu
3. juuni 2022 määruse seisukohti tsiviilasjas nr 2‑19-20416 p-s
5. Puudutatud isik I ei nõustunud ringkonnakohtuga, et maakohus on vaidlustatud määruses juurdepääsutasu määramisel tuginenud varasemale Riigikohtu praktikale, sest sellisel juhul ei oleks praeguses menetlusastmes küsimust, kui palju väheneb XXX kinnistu väärtus juurdepääsutee võimaldamisega XXXXXX kinnistule. Olukorras, kus puudutatud isik I peab tõendama ilmselgeid asjaolusid (kinnistu väärtuse vähenemine) asjatundja arvamusega, mille maksumus on ca 1000 eurot, ei ole kohtu poolt määratud tähtaeg piisav. Kinnistu väärtuse vähenemise kohta pidanuks tõendid olema esitatud maakohtus maakohtu korraldusel ning avaldajate kulul. Puudutatud isik I viitas www.kv.ee väljavõtetele, mille kohaselt on samas piirkonnas müügis kinnisasjad ruutmeetri hinnaga 39,80 eurot ja 20,20 eurot. Arvestades, et avaldajad taotlevad puudutatud isiku I kinnisasja kasutamist ligi 60 m2 ulatuses (ca 58,38 m2), väheneb keskmist ruutmeetri hinda arvestades puudutatud isiku I kinnisasja turuväärtus ca 2000 eurot. Puudutatud isik I kaotab võimaluse kasutada oma maatükki ca 60 m2 ulatuses. Kui ringkonnakohus ei saa ise välja selgitada kinnisasja väärtust ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning tuvastada kinnisasja väärtuse vähenemist, siis tuleb asi tagasi saata maakohtusse asjaolude välja selgitamiseks. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada kinnistusraamatusse märkuse kohta kande tegemise, juurdepääsutasu maksmise kuupäeva määramise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega kohustab XXXXXX kinnisasja igakordset omanikku alates käesoleva määruse jõustumisest tasuma XXX igakordsele omanikule juurdepääsutasu 40 eurot aastas eelneva aasta
7. detsembriks ning jooksva aasta tasu proportsionaalses suuruses 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda (

§ 667lg 2 esimene lause).

Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 avalikult kasutatava tee nimetuse ja katastritunnusega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt.

1. Avaldajad on pöördunud kohtu poole neile kuuluvale XXXXXX kinnisasjale avalikult kasutatavalt XXXX teelt (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX) juurdepääsu määramiseks AÕS § 156 lg 1 alusel. Avaldajad taotlesid maakohtule esitatud avalduses juurdepääsu määramist üle puudutatud isikule I kuuluva XXX kinnisasja. Maakohus rahuldas avalduse ja määras juurdepääsu avaldajate kinnisasjale avaldajate soovitud viisil. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Puudutatud isik I palub maakohtu
2. septembri 2023 määruse tühistada tervikuna ja jätta avaldus rahuldamata või alternatiivselt määrata juurdepääsu tagamise eest tasuks 1000 eurot aastas või alternatiivselt määrata juurdepääsutasu arvestades Riigikohtu poolt kasutatavat valemit tsiviilasjas nr 2-19-20416 p-15.
4. AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja omatava huvi ülekaalukus võrreldes juurdepääsuga koormatava kinnisasja omaniku õiguste kitsendusega (vt nt Riigikohtu
5. märtsi 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 17). Avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb

§ 475lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses.

Hagita menetluse uurimispõhimõtte kohaselt on kohtul kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud (

§ 5lg 3).

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et maakohus ei ole juurdepääsutee määramisel kaalunud nõuetekohaselt kõigi asjast puudutatud isikute, sh puudutatud isiku I huve. Maakohus tuvastas, et XXXXXX kinnisasjalt puudub juurdepääs avalikule teele ning paikvaatlusel selgus, et ka puudutatud isiku I taotletud alternatiivne juurdepääs ei võimalda avaldajate kinnisasjalt juurdepääsu avalikule teele nii, et see juurdepääs ei läbiks XXX kinnisasja. Maakohus korraldas paikvaatluse, kaasas asja lahendamisesse naaberkinnistute omanikud (

§ 198

lg 3 ja § 6182 lg 1), hindas asjas kogutud tõendeid ning on nõuetekohaselt põhjendanud avaldajate taotletud juurdepääsu võimaluse eelistamist puudutatud isiku I pakutud juurdepääsu alternatiivile. Maakohus ei ole määruse tegemisel teinud kaalutlusvigu ega rikkunud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega juurdepääsu asukoha määramisel ja ei pea vajalikuks neid kõik korrata (

§ 654lg 1 p 6).

Eeltoodust tulenevalt puudub alus maakohtu määratud juurdepääsu asukohta muuta. Maakohtu määrus tuleb jätta selles osas muutmata.

1. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole juurdepääsutasu määramisel arvestanud Riigikohtu
2. juuni 2022 tsiviilasja nr 2-19-20416 määruse p-s 15 toodud seisukohtadega. Riigikohus on viidatud lahendi p-s 15.4 selgitanud, et juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine (põhiseaduse § 32 mõttes). Seetõttu sõltub juurdepääsutasu suurus sellest, millised negatiivsed tagajärjed koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutee talumise kohustusega kaasnevad. Selline negatiivne tagajärg võib vastavalt 8 asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiuks vajalikud kulutused. Riigikohus on sama lahendi p-s 15.5 toonud välja valemi, mida saab kasutada juurdepääsutasu arvutamiseks: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. Riigikohus selgitas, et kui juurdepääsutasu on välja arvestatud eeltoodud viisil, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. Kui isik, kelle kinnisasja soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et kohtu uurimispõhimõte tähendab, et kohus pidi puudutatud isikule I tasu määramiseks ise vajalikud asjaolud ja tõendid koguma.

§ 5

lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgne uurimispõhimõtte esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (

§ 200lg-d 1 ja 2).

Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. Koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutasu määramise asjas on sellisteks mh asjaolud, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta (Riigikohtu

1. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23). Ka tsiviilasjas nr 2-19-20419, millele puudutatud isik I on viidanud, selgitas Riigikohus, et kohtutel tulnuks teha menetlusosalistele ettepanek esitada kinnisasja väärtusele lähtuva mõju osas tõendeid (p 15.6). Kuivõrd maakohus ei olnud kõiki tasu määramiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud, andis ringkonnakohus puudutatud isikule I tähtaja tasu suurust puudutavate asjaolude ja tõendite esitamiseks.
2. Ringkonnakohtu menetluses esitas puudutatud isik I juurdepääsu tasu suuruse tõendamiseks kahe kinnisasja müügikuulutuse väljavõtted. Müügikuulutuste kohaselt müüdi ärimaad asukohaga X, X vald, Ida-Virumaa 135 000 eurot (ruutmeetri hind 39,8 eurot) ja ärimaad asukohaga Karjamaa, X vald, Ida-Virumaa 580 000 euroga (ruutmeetri hind 20,2 eurot). Puudutatud isik I väidab, et tema kinnistule jääva juurdepääsu ala turuväärtus ilma koormatisteta on ca 2000 eurot ning selle summa võrra väheneb ühtlasi tema kinnistu turuväärtus. Puudutatud isik I ei ole esitanud tõendit XXX turuväärtuse kohta ei koormatisteta ega koormatisega. Esitatud ärimaade (puudutatud isiku I kinnistu on elamumaa) müügikuulutused neid andmeid ei tõenda. Puudutatud isik I ei ole taotlenud ringkonnakohtult täiendavat tähtaega asjakohaste tõendite esitamiseks ega põhjendanud, miks tõendeid tuleks koguda avaldajate kulul. Kuivõrd ringkonnakohus andis puudutatud isikule I võimaluse esitada tõendeid juurdepääsu tasu suuruse kohta, ei ole alust saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks tõendite kogumise eesmärgil. Kohus saab juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tugineda ka

§-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Riigikohus on leidnud, et selleks peab kohus eelnevalt tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud juurdepääsuteega koormatava kinnisasja 9 omaniku suhtes negatiivset mõju avaldavate juurdepääsuteest lähtuvate asjaolude korral ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatiste vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (Riigikohtu 1. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.6). Käesolevas asjas leiab puudutatud isik I, kes on määruskaebuses vaidlustanud tema kasuks välja mõistetud juurdepääsu tasu suuruse 40 eurot aastas, et kuigi ta soovib saada avaldajatelt suuremat tasu, on selleks vajalike tõendite esitamine seotud tema jaoks ebamõistlikult suurte kuludega. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik tõendite alusel juurdepääsu määramise tõttu puudutatud isikule I kuuluva XXX kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha. Maakohtu otsust määrata juurdepääsu tasuks 40 eurot aastas tuleb käsitleda kohtu diskretsiooniotsusena

§ 233mõttes.

Maakohus on oma diskretsiooni piisavalt põhjendanud (määruse p-d 18 ja 19). Kuivõrd puudutatud isik vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule asjakohaseid täiendavaid tõendeid ei esitanud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu määratud juurdepääsu tasu suuruse ja selle põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Määruskaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata.

1. Puudutatud isik I vaidlustab maakohtu määrust ka osas, millega määrati juurdepääsutasu tasumise tähtajaks iga aasta
2. jaanuar. AÕS § 156 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel määratav juurdepääsutasu tuleb üldjuhul välja mõista perioodilise rahasummana selliselt, et juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks järgmise aasta eest ette. Eeltoodu tuleneb muu hulgas ka AÕS § 156, § 148 lg 2 teise lause ning lg-te 4 ja 5 süsteemsest tõlgendamisest ja asjaolust, et selline tasu on hüvitis juurdepääsutee kui kinnisasja omandi kitsenduse eest (Riigikohtu
3. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.2). Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (Riigikohtu
4. märtsi 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajaks on käesoleva aasta
5. jaanuar möödunud. Puudutatud isik I on kohtumenetluses avaldanud, et ta soovib saada tasu
6. detsembriks järgmise aasta eest ette. Määruse selguse eesmärgil ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse tasu maksmise tähtaja osas ning teeb selles osas uue määruse, millega kohustab XXXXXX igakordseid omanikke tasuma XXX igakordsetele omanikele juurdepääsutasu alates käesoleva määruse jõustumisest kord aastas eelneva aasta
7. detsembriks järgneva aasta eest. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust (kohtulahendi jõustumisest kuni aasta lõpuni) tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.
8. Kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita (

§ 442lg 5 ja § 478 lg 1).

Maakohus määras resolutsiooni p-s 2 XXXXXX kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, kuid ei ole avalikult kasutatava tee nimetust märkinud. Ringkonnakohus täiendab selguse huvides maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 avalikult kasutatava tee nimetuse (XXXX tee) ja katastritunnusega nr XXXXXXXXXXXXX. Maakohus määras resolutsiooni p-s 5, et kohtu määratud juurdepääsu kohta tuleb kanda kinnistusraamatusse märkus. Avaldajad ei ole sellist taotlust kohtule esitanud. Ringkonnakohus märgib, et see maakohtu otsustus on ka üleliigne, sest märkuse kannab kinnistusosakond koormatava kinnistu registriosale kinnistamisavalduse alusel, millele lisatakse kohtumäärus puudutatud isiku I nõusoleku asendamise kohta (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 ja § 341). Resolutsiooni täpsuse huvides tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse. 20. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu määrusest ei nähtu kaalutlused

§ 172

lg 1 alusel menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmiseks.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita 10 menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb muuhulgas arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks (Riigikohtu

1. detsembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6901, p 17). Ringkonnakohus leiab, et arvestades praeguses asja olemust, menetlusosaliste seisukohti ja puudutatud isiku I soovimatust võimaldada üksnes avaldajatel juurdepääsu üle tema kinnisasja, on kohtumenetluse osaliselt põhjustanud ka puudutatud isik I. Seetõttu on õiglane jätta maakohtu menetluses menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
2. Kuivõrd määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud samuti menetlusosaliste endi kanda (

§ 171lg 1 ja § 172 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 11