← Eesti

2-23-9548/38

Obsah (13)§ 442§ 445§ 430§ 431§ 150§ 173§ 162§ 174§ 176§ 138§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Antero Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-9548 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi X

) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − Kostja I suhtes on hageja 17.03.2023 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus nr 027/2022/3460 (täitedokumendiks 01.03.2023 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-23104592, võlgnevuse summa 4989,38 eurot), mille raames laekumisi ei ole toimunud (dtl 21–23). − Kostja I suhtes on hageja 05.09.2022 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus nr 025/2023/1228 (täitedokumendiks 31.05.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-22114991, võlgnevuse summa 2784,32 eurot), nõude katteks on laekunud 61,38 eurot – tasumata jääk 2722,94 eurot (dtl 24–27). − Kostja I suhtes on hageja 13.10.2022 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus (täitedokumendiks 13.05.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-22-112488, võlgnevuse summa 6143,06 eurot), mille raames laekumisi ei ole toimunud (dtl 28–30). − Kostja I suhtes on hageja 19.08.2022 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus nr 025/2022/2913 (täitedokumendiks 13.05.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-22112487, võlgnevuse summa 5740,41 eurot), nõude katteks on laekunud 61,71 eurot – tasumata jääk 5521,70 eurot (dtl 31–33). − Kostja I suhtes on hageja 13.10.2022 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus (täitedokumendiks 01.07.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-22-118636, võlgnevuse summa 1900,12 eurot), mille raames laekumisi ei ole toimunud (dtl 34–37). − Kohtutäiturid Risto Sepp ja Kaire Põlts on esitanud hagejale õiendid täitemenetluste võimatuse kohta, mille kohaselt puudub kostjal I muu lahusvara, mille arvelt täitemenetluses nõudeid täita (dtl 38–39, 40–42). − Kostjad sõlmisid abielu kestel 03.05.2023 abieluvaralepingu, millega ½ suurune mõtteline osa abikaasadele ühisvarana kuuluvast korteriomandist registriosa nr-ga xxxxxxx (väärtusega 23 000 eurot) jäi kostja II lahusvaraks ning kostja I ei soovinud ega saanud kostjalt II selle eest rahalist kompensatsiooni (dtl 122–128). − 03.05.2023 abieluvaraleping sõlmiti pärast täitemenetluste alustamist. 10. Kostjate vahel 03.05.2023 sõlmitud abieluvaralepingu täitemenetluses tagasivõitmise õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) §-d 187 ja 190. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS-i 4. osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). TMS § 187 lg 2 näeb ette, et sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. 11. Kohus leiab, et TMS § 187 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldused on täidetud. Hageja on tõendanud, et hagejal kui sissenõudjal on kehtiv täitedokument – hageja nõue kostja I vastu 4

(8)2-23-9548 tuleneb kohtulahenditest tsiviilasjades nr 2-23-104592, 2-22-114991, 2-22-112488, 2-22112487 ja 2-22-118636, millega kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja kokku 21 557,29 eurot. Täitemenetlustes toimunud laekumiste järgselt on võlgnevuse jääk 21 277,20 eurot, millele lisandub viivis. Sissenõudja nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Nimelt puudub kostjal I kohtutäiturite 14.12.2022 õiendite kohaselt muu lahusvara, mille arvelt nõuet täitemenetluses täita. Kostjad ei ole eeltoodud asjaolusid vaidlustanud.
  1. TMS § 190 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui (p 1) abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist, (p 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist või (p 3) enne TMS § 190 p-s 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.
  2. Kohus leiab, et kostja I loobus abieluvaralepingu sõlmimisega olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis. Nimelt loobus kostja I 03.05.2023 abieluvaralepinguga oma osast ühisvaras (½ suurune mõtteline osa vaidlusalusest korteriomandist). Abieluvaralepingus hindasid kostjad korteriomandi ½ suurune mõttelise osa väärtuseks 23 000 eurot (lepingu p 3.2, dtl 125). Kostja I ei soovinud ega saanud kostjalt II abieluvaralepinguga ühisomandist loobumise eest rahalist kompensatsiooni (lepingu p 4.3, dtl 125). Isegi kui korteriomand oli kostja I ema kasuks hüpoteegiga (summas 11 500) koormatud, oli tegemist kostja I ainsa märkimisväärse varaga, mille arvelt oleks võimalik sissenõudja nõuet täita. Seega on kostja I loobunud abieluvaralepingu sõlmimisega olulisel määral oma osast ühisomandis.
  3. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti abieluvaraleping pärast täitemenetlus(t)e alustamist, seega TMS § 190 p-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.
  4. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud (RKTKo 17.06.2021, 2-18-17826, p 12). Seega ei ole vaja tuvastada teise abikaasa s.o kostja II teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 15.1.2.). Kostjatel oli võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja kui võlausaldaja huve vaidlusaluse abieluvaralepinguga ei kahjustatud. Kostjad ei ole tõendanud, et neil on ühisvaras muud vara, kui see, mis 03.05.2023 lepinguga jagati. 03.05.2023 lepingut sõlmimata oleks võlausaldajal olnud võimalik oma nõue vähemalt osaliselt rahuldada kostjale I kuulunud varaosa arvel. Kui kostjad oleksid 03.05.2023 jaganud võrdselt nii vara kui kohustused või kui kostjale I oleks makstud hüvitist enam saadud vara arvelt, oleks kostja I saanud saadud rahast vähemalt osaliselt tasuda võla hageja ees.
  5. Kostjad on esitanud vastuväite, et abieluvaraleping sõlmiti selleks, et ½ suurune mõtteline osa poolte ühisvarasse kuulunud korterist kuuluks kostjale II, kuna kostja II ei vastuta kostja I võlgnevuste eest. Abieluvaralepingu sõlmimisel kuulus kostjate ühisomandisse ½ suurune mõtteline osa vaidlusalusest korterist (lepingu p 3.1 jj, dtl 124). Abieluvaralepinguga loobus kostja I oma osast ühisomandis midagi vastu saamata, millega kahjustas võlausaldaja huve. Vastupidist järeldust ei saa tuletada sellest, millised olid kostjate varasemad võlasuhted ja tehingud, milliste suhtes võlausaldaja tagasivõitmist taotlenud ei ole. Lisaks ei ole kostjad tõendanud, et kostja I ema antud laen (mille katteks võõrandati kostja I emale enne abieluvaralepingu sõlmimist teine ½ suurune mõtteline osa varasemalt poolte ühisvarasse 5
(8)2-23-9548 kuulunud korterist) ei olnud sõlmitud perekonna huvides. 08.11.2022 hüpoteegi seadmise lepingust (dtl 107–112) nähtuvalt tagati hüpoteegiga kostja I ema nõuded mõlema kostja vastu. Sisuliselt on kostja II 08.11.2022 hüpoteegi seadmise lepinguga seega tunnustanud kostja I ema nõuet kostjate vastu. Seega ei ole alust väita, et kostja I emale müüdi kohustuste katteks „kostja I ½ mõtteline osa“ korterist. Selleks tulnuks ühisvara eelnevalt jagada. Nii nagu ühisvara jagamisel tuleb jagada ka kohustused, tuleb abieluvaralepingu sõlmimisel arvestada, et sellega ei kahjustaks võlausaldajate huve (jättes lepinguga vara ühele ja kohustused teisele abikaasale).
  1. Eelnev viitab eesmärgile anda vara tasuta üle kostjale II ning välistada seeläbi võimalus pöörata sissenõue kostja I osale ühisvarast kostja I kohustuste täitmiseks. Seega tuleb tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostjate abieluvaraleping ühes selles sisalduva asjaõiguslepinguga, mis on tõestatud Tallinna notari Piret Press poolt 03.05.
  2. TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18).
  3. Kohus on kostjatele korduvalt (viimati 24.04.2024) selgitanud, et kostja I ema kasuks seatud hüpoteek ei takista hagi rahuldamist. Korteri ½ mõttelise osa müümisel enampakkumisel jääb seda koormav hüpoteek püsima, vähendades tõenäoliselt vara väärtust ja seeläbi kostjatele (eelkõige kostjale II, kes ei ole võlgnikuks) vara realiseerimisest laekuvat tulemit. Hagi rahuldamiseks ei ole seejuures vaja ega ka võimalik tõendada, kuidas täitemenetluse tulem jaotuks (RKTKo 27.03.2024, 2-20-7985, p 12.1).
  4. TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TMS § 195 eesmärk on taastada lepingueelne olukord (restitutsioon) ning tagastada võlgniku vara, mis on läinud tema omandist välja tagasivõidetava tehingu tõttu. Kuivõrd poolte käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle õiguslikuks tagajärjeks mh lugeda see, et käsutust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt kostjate ühisvara hulgas. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et ½ suurune mõtteline osa vaidlusalusest korteriomandist kuulus kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni kostjate ühisvarasse.
  5. TMS § 14 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Abikaasade ühisvara jagatakse perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel AÕS § 77 lg 2 järgi, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kostjad ei ole ühisvara jagamise nõudele vastuväiteid esitanud. Antud juhul on tuvastamist leidnud, et kostjal I puudub vara, sh lahusvara, mille arvelt oma kohustusi täita, ning sissenõude pööramisega kostja I lahusvarale ei ole kaasnenud hageja nõude rahuldamine, samuti on alust eeldada, et sissenõude pööramine kostja I (lahus)varale ei vii ka tulevikus nõude rahuldamiseni.
  6. Kohus leiab, et hageja nõue ühisomandi lõpetamiseks korteriomandi mõttelise osa müümisega avalikul enampakkumisel on põhjendatud ning tagab abikaasadele õiglase hüvitise oma omandiosa eest. Seega tuleb lõpetada kostjate ühisomand ½ mõttelisele osale korteriomandist XXX selle müümisega avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning jagada saadav raha pärast täitekulude mahaarvamist kostjate vahel 6
(8)2-23-9548 võrdsetes osades. Kostjad ei ole nõudnud ühisomandi lõpetamist (tingimuslikult) mõnel muul viisil. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus esitatud hagi tervikuna. 22.

§ 442

lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus rahuldas käesolevas asjas hagi tagamise taotluse 06.07.2023 määrusega, arestides ½ suurune mõtteline osa vaidlusalusest korteriomandist ja kandes kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke hageja kasuks. Arvestades hagi rahuldamist, leiab kohus, et kooskõlas

§ 445

lg 2 tuleb hagi tagamise abinõud jätta jõusse põhjusel, et see on ilmselt vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks. 23. Kohus selgitab, et on pooltel on

§ 430

lg 1 järgi kuni otsuse jõustumiseni endiselt võimalik ja mõistlik sõlmida kompromiss. Edasikaebetähtaja jooksul, aga enne kaebuse esitamist, lahendab kompromissi kinnitamise avalduse lahendi teinud kohus, kes võib kompromissi kinnitamisel oma lahendi ise tühistada (

§ 431lg 2).

Sellisel juhul on veel võimalik tagastada pool hagi esitamisel tasutud riigilõivust (

§ 150lg 2 p 1 ja lg 3).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 24.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi, tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 ja § 165 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

25. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. 26.

§ 176

lg 6 sätestab, et kohus võib menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Käesoleval juhul ei pea kohus vajalikuks arvete esitamist ja saab taotluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks lahendada menetluskulude nimekirja ning toimiku materjalide alusel. 27. Riigilõiv 980 eurot on kohtukulu (

§ 138lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud.

Tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. 28.

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates.

  1. Hageja esindaja tasumäär on 169 eurot (käibemaksuta) tunnis. Kohus ei nõustu hagejaga, et mitte-advokaadist esindaja nii kõrge tunnitasumäär oleks põhjendatud. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem mh põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Advokaati eristab teistelt õigusteadmistega esindajatest advokaadi vastutus, vastutuskindlustus ning järelevalve. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni arvestades saab hüvitatavaks (s.o konkreetse vaidluse kontekstis mõistlikuks, vajalikuks ja ettenähtavaks) pidada tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta).
  2. Hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Seadus ei piira, kui palju menetlusosaline oma lepingulisele esindajale esindamise eest tasuda võib, küll aga ei näe

ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist eranditult täies ulatuses. Põhjendatud ja vajalikeks 7

(8)2-23-9548 toiminguteks, mille kulu vastaspool peaks kandma, ei loe kohus 24.05.2024 teavituse koostamist ebaõnnestunud kompromissläbirääkimistest 5 minutit ületavas osas. Ülejäänud toimingute ajakulu on vajalik ja põhjendatud. Ehkki kohtuistungil osalemise kulu ei ole arvestatud protokollist nähtuvalt minuti täpsusega, loeb kohus taotletud ajakulu põhjendatuks, kuna 14.05.2024 istungiks ettevalmistamiseks täiendava ajakulu hüvitamist eraldi ei taotleta.
  1. Kohus määrab eelneva põhjal hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 2200 eurot (lepingulise esindaja tasu 10 tunni ja 10 minuti eest tasumääraga 120 eurot tunnis; riigilõiv 980 eurot) ja mõistab selle kostjatelt välja. Kohus leiab, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluse käiku arvestades põhjendatud. Hageja taotleb kulude hüvitamist käibemaksuta.
  2. Lähtudes hageja taotlustest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus kohtulahendi resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 33.

§ 178

lg-d 1, 2 ja 4 näevad ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. / allkirjastatud digitaalselt / Antero Maksing kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.