) § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus, mille täitmist on hagejal õigus kostjalt võlatunnistuse alusel nõuda. Kostja sisenes võlatunnistuse sõlmimiseks hageja iseteenindusportaali, autentis enda ID-kaardi või mobiil-ID-ga ja sõlmis võlatunnistuse. Kostja andis võlatunnistuse sõlmimisel nõustumuse lepingutasu maksmisega. Võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast hageja ja kostja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võla osaks olevalt põhivõla jäägilt (võlatunnistuse p 2.1.). Kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab võlgnevuse tasumisel kinni võlatunnistuse lisaks olevast maksegraafikust ei nõua hageja kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist muus osas, kui maksegraafikus kajastatu (võlatunnistuse p 2.2.). Hageja ei teinud võlatunnistuse täitmiseni täiendavaid toiminguid. Kuna tegemist ei olnud maksetähtaja edasilükkamisega, on hagejal nüüd, mil kostja kohustusi ei täida, õigus võlg võlatunnistuse alusel sisse nõuda. Hagi alus on võlatunnistus, mitte tarbijakrediidileping. Hageja ei ole krediidiasutus. Võlatunnistuse sõlmimisega ei antud tarbijale laenu. Tarbijakrediidi sätted ei kohaldu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus ei kohaldu. Kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 1091 eurot 39 senti, sh põhisumma 985 eurot 41 senti, viivis 55 eurot 98 senti ja kahjuhüvitis 50 eurot. Sellele lisandub ühekordne lepingutasu 2 40 eurot. Kostja tasus võla katteks 300 eurot. Kostja tasus lepingutasu 40 eurot. Hageja arvestas ülejäänud summa, s.o 260 eurot, põhiosa katteks. Kostja võlgneb hagejale võlatunnistuse alusel seega kokku 831 eurot 39 senti. Pooled leppisid võlatunnistuse punktis 1.3 kokku viivise määras 0,065% päevas. Hageja arvestab põhivõlalt 725 eurolt 41 sendilt viivist määras 0,065% päevas alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast, s.o 13. septembrist 2021 kuni hagi esitamiseni, kokku 224 eurot 91 senti. Hageja nõuab edaspidi viivist põhinõudelt määras 0,065% päevas alates 3. jaanuarist 2023 kuni põhinõude tasumiseni. 3. Kostja ei vastanud talle selleks antud tähtaja jooksul hagile. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus jättis 17. augusti 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud
§-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Kohtu kohustus on kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni. Direktiivi mõtte kohaselt on tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Võlatunnistus on tüüptingimustega leping
See oli hageja poolt ettevalmistatud. See sõlmiti hageja portaalis. Kostja ei saanud seda läbi rääkida. Tegemist ei ole konstitutiivse, vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistust tuleb tõlgendada
Kuigi võlatunnistuses märgiti, et see on konstitutiivne, ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Poolte eesmärgid ühtisid osas, milles kostjal võimaldati võla tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava võla kõrvale uue iseseisva kohustuse loomist. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli võimalus jätta võlatunnistus sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võla kohest täitmist. Kuna poolte ühist tahet ei saa tuvastada, tuleb võlatunnistust tõlgendada nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (
Pooltega sarnane mõistlik isik pidi aru saama, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses, vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Hageja pidi teadma, et kostja tegi tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud temaga sarnane mõistlik isik võlatunnistust sõlmides seda tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormuse. Õigusteadmisteta isik ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal tõlgendada lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus. Tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamine, on
Poolte vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kostja ei loobunud 3 deklaratiivse võlatunnistusega vastuväidetest, mis on kostjale kui tarbijale
Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida on vastuväidetest loobumine,
Hageja soovis võlatunnistusega välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust. Hageja tüüptingimuste kasutajana soovis ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on
Poolte vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus on tühine osas, millega selles kalduti tarbija kahjuks kõrvale
See tähendab, et hageja peab tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (
lg 13) ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise korral rakenduvad
Hageja ei tõendanud kohtu selgitustele vaatamata, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei määranud talle antud tähtajale vaatamata
Kostja ei saanud seega olla tarbijakrediidilepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei oleks olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama
⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed, tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kuna hageja ei esitanud kohtu nõudest hoolimata esialgse võlasuhte asjaolusid, ei ole hageja nõuded õiguslikult põhjendatud ega selged ning neid ei saa rahuldada. Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Võlatunnistuse tõlgendamise üle ei olnud vaidlust. Vaidluseta ei saa
§-i 29 kohaldada. Maakohus oleks pidanud, kuivõrd leidis, et võlatunnistus sõlmiti tüüptingimustel, lähtuma võlatunnistuse tõlgendamisel 4
§-st 39. Kostja sai aru, et ta sõlmis konstitutiivse võlatunnistuse ja sellega tekkis iseseisev nõude alus. See on võlatunnistuses välja toodud. Kuna kostja teadis, et ta sõlmib konstitutiivse võlatunnistuse ega loobunud sellest, oli kostja tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Väited kostja sundolukorra kohta on spekulatiivsed ega põhine tõenditel. Tegemist oli võlgnevuse ajatamisega, mis ole sunniga seotud. Maakohtu viited kostja kogenematusele on asjakohatud. Kuna tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, ei saa hinnata võlasuhte kehtivust algse võlasuhte alusel. Algse võlasuhte puudumine ega tühisus ei too kaasa võlatunnistuse tühisust. Maakohus ei selgitanud, miks võlatunnistus on tarbijakrediidileping ega miks sai võlatunnistuse aluseks olev suhe tuleneda just tarbijakrediidilepingust. Maakohus ei saa seda eeldada. Hageja ei ole krediidiandja. Võlatunnistuse alusel ei väljastatud laenu ega krediiti. Kostja ei kohustunud võlatunnistuse alusel maksma tasu raha kasutamise eest. Võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus hageja ees. Hageja ei pea seega tõendama, millisest võlasuhtest võlg tekkis. Võlatunnistusele ei saa kohaldada tarbijakrediidilepingute kohta võlaõigusseaduses sätestatut, sh
§-i
§-st 29. Maakohus sai võlatunnistuse liigi määrata ja selleks võlatunnistust
MS § 436 lõikest 7 ja § 438 lõikest 1 tulenevalt õigust ise (vt lisaks RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16 ning selles viidatud kohtupraktika). Hageja väide, et võlatunnistus on konstitutiivne, kuna selles on nii kirjas, ei lükka maakohtu järeldusi ümber. Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa
lg 1 teisest lausest ja viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud sõnadest ja nende tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kuna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et poolte ühiseks tegelikuks tahteks võlatunnistuse sõlmimisel oli luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 8. Maakohus tuvastas, et võlatunnistus sõlmiti
Hageja vaidleb sellele vastu, kuid ei põhjenda vastuväidet sisuliselt. Apellatsioonkaebuses välja toodud 5 faktilistest asjaoludest nähtub, et võlatunnistuse tingimused, v.a maksegraafik, olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud. Hageja ja kostja ei rääkinud neid eelnevalt läbi. Kostjal ei olnud tegelikku võimalust võlatunnistuse tingimuste, v.a maksegraafik, sisu mõjutada. Kui lugeda apellatsioonkaebuses välja toodud väited õigeks, ei saa tuvastada, et maakohus oleks eksinud leides, et see osa võlatunnistusest, millega kostja loobus vastuväidete esitamisest, sõlmiti
See, kas maksegraafiku osa sõlmiti tüüptingimustel, ei mõjuta maakohtu poolt tehtud otsuse sisu. 9. Maakohus leidis seega õigesti, et tegemist on deklaratiivse tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistusega. Hageja kirjeldatud võlatunnistuse sõlmimise protsessist nähtuvalt sõlmiti võlatunnistus, kuna kostjal oli hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus. Võlga tunnistati ja võlale vastuväidete esitamisest loobuti seega varsema alussuhte raames. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17). Seaduses on sätestatud osade isikute, nagu tarbijate või töötajate kaitseks piirangud, mis ei luba nende kahjuks teatava sisuga kokkuleppeid (nt
Võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise kokkulepe võib seega sõltuvalt alussuhtest ja sellele kohalduvatest imperatiivsetest normidest olla seaduses sätestatud keeluga vastuolus ja TsÜS § 87 alusel tühine. Kuna võlatunnistus sõlmiti osas, milles kostja oma vastuväidetest loobus, tüüptingimustel, tuleb arvestada ka
Selleks, et hageja saaks tugineda võlatunnistusele ja jätta kostja poolt vastuväidetest loobumise tõttu oma nõude kohta muud tõendid esitamata, peab hageja tooma välja asjaolud ja esitama tõendid, millest saab järeldada, et võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumine on kehtiv, s.o see ei ole seaduses sätestatud keelu rikkumisest tulenevalt TsÜS § 87 ega ka
Sellisteks asjaoludeks on mh alussuhte olemuse ja liigi välja toomine, kuivõrd selleta ei ole võimalik tuvastada, kas võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus on kehtiv ning omab õiguslikke tagajärgi. Kui võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus andis hagejale võimaluse välja tuua alussuhte aluseks olevad asjaolud ja selgitas selle vajalikkust (dtl 44 – 48). Hageja ei teinud seda maakohtus ega ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Kohus ei saa TsMS § 5 lõikest 1 tulenevalt olukorras, kus hageja ei too kohtu selgitustele vaatamata, välja asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata kostja poolt võlale vastuväidete esitamisest loobumise kehtivust, tuvastada, et vastuväidetest loobumine on kehtiv. Hagejal ei ole seega võlatunnistusele tuginedes võimalik vältida TsMS § 230 lõikega 1 hagejale pandud kohustust tõendada enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei toonud maakohtus alussuhte aluseks olevaid asjaolusid välja. Maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata. 10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse eelmärgitust lähtuvalt menetlusse võtmata. 11. TsMS § 638 lg 10 alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Kuna menetlusdokument esitati elektrooniliselt, loeb ringkonnakohus selle käesoleva määrusega kostjale tagastatuks. 12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.