Obsah (5)

§ 657§ 651§ 392§ 633§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-2

§ 657lg 1 p 1).

Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda. 8. Maakohus tuvastas, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidi lepingust (VÕS § 402 lg 1) ning hageja ei järginud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid, millega on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 4 ja KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Maakohus märkis, et sellisel juhul loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning muid tasusid tarbija ei võlgne. Hageja apellatsioonimenetluses nimetatud maakohtu seisukohti ei vaidlusta ja palub kostjalt välja mõista üksnes põhivõla 984 eurot ja viivisena 119, 86 eurot, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust vaidlustatud ulatuses (

§ 651lg 1).

1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu ilma kindla tähtajata ja kostjal tuli minimaalselt iga kuu vastavalt arvele tasuda 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Maakohus leidis, et VÕS § 4034 lg 7 kohustab käesoleval juhul krediidiandjat tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Antud juhul ei ole krediidiandja seda teinud ja kohtul ei ole sellises olukorras võimalik hagi ka osaliselt (põhivõla osas) rahuldada, sest kohus ei tea, millises osas on hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Apellatsioonimenetluses hageja nõustub, et krediidiandjal on käesoleval juhul VÕS § 4034 lg-st 7 tulenev kohustus määrata kostjale tagasimaksed uuesti. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses maakohtu poolsele selgituskohustuse rikkumisele, mistõttu jäi hageja maakohtu menetluses ilma võimalusest kostjale tagasimakseid uuesti määrata.
2. Riigikohus on
3. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 24 asunud seisukohale, et krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei andnud hagejale võimalust juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, esitada nõude uut terviklikku arvestust. Sellega rikkus maakohus eelmenetluse ülesandeid ja kohtu selgitamiskohustust (

§ 392lg 1).

Kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses vajadusele määrata VÕS § 4034 lg 7 alusel kostjale tagasimaksed uuesti, ei ole hageja sellist arvestust koos apellatsioonkaebusega 4 ringkonnakohtule esitanud. Kui apellant leiab, et maakohus rikkus menetlusnorme, mille tõttu ta ei saanud oma õigusi maakohtus kasutada, siis tuleb lisaks rikkumise esiletoomisele kaebuses märkida, millised õigused kasutamata jäid ja esitamata jäänud taotlused ja tõendid apellatsioonkaebuses esitada (

§ 633lg 4 ja 5).

Kui hageja soovis ringkonnakohtu menetluses tugineda krediidiandja poolt kostjale määratud uutele tagasimaksetele, pidi hageja vastava tõendi esitama koos apellatsioonkaebusega. Kuivõrd hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et krediidiandjale kohaldub VÕS § 4034 lg-st 7 tulenev kohustus esitada uus tagasimaksete arvestus, siis oli hagejale apellatsioonkaebust esitades selge, mida tal tuleb oma kaebuse rahuldamiseks ning maakohtu otsuse muutmiseks tõendada. Seetõttu puudub ringkonnakohtul neil asjaoludel maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise kõrvaldamiseks vajadus täita selgituskohustust maakohtu asemel. Hagejal olid vaatamata maakohtu poolsele menetlusnormi rikkumisele kõik võimalused oma õiguste teostamiseks apellatsioonkaebust esitades.

1. Maakohus märkis põhjendatult, et ilma uue maksegraafikuta ei ole võimalik tuvastada, mis ulatuses on hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kuigi maakohus tuvastas kostja tehtud tagasimaksete kogusuuruse 291 eurot, ei saa ainuüksi sellest (arvestades krediidilepingu tingimusi: iga kuu tuli tasuda 1/60 kasutusse võetud krediidist, aga mitte vähem kui 10 eurot) ilma VÕS § 4034 lg 7 järgse uue tagasimaksete arvestuseta järeldada, millises osas on põhivõlg 983 eurot muutunud sissenõutavaks. Hageja sissenõutavaks muutunud põhinõue, samuti viivise nõue ei ole jätkuvalt kontrollitavad ning maakohtu otsuse muutmiseks alus puudub.
2. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5