Obsah (4)

§ 55§ 51§ 53§ 52

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-22-1554 6. september 2023 Karin Jõks X k

) § 11 lõikes 8 on sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse nõue. Kuid kohtu hinnangul tuleb spordisaali külastuste ärajäämisega tekitatud kahju praeguse kohtuasja asjaoludel vaadata ühtsena. Vastustaja tegevust kehakultuuriga tegelemise korraldamisel saab vaadata jätkuvana. Kaebaja tugines vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses üldisemalt sellele, et võimalused tegelda kehakultuuriga on puudulikud, ning kaebaja sõnastuses „ainuüksi

1. aastal on spordisaal tänase seisuga ära jäetud 8-l korral“. Seda saab mõista nii, et kaebaja taotles nii juba ära jäänud kui ka tulevikus ära jäävate spordisaali külastustega tekitatud kahju hüvitamist. Asja lahendamisel omab tähtsust mitte ainult iga ära jäänud spordisaali külastus eraldi, vaid ka see, kui palju esines seda teatava perioodi jooksul kokku. Kaebaja tugineb kaebuses ära jäänud spordisaali külastustele alates
2. aasta algusest kuni kaebuse esitamiseni. See on mõistlik periood, mida vaadelda ja hinnata. Poolte seisukohad on kõigi kaebuse alusena välja toodud juhtumite osas samad. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et vastustaja oleks soovinud lahendada 03.07 ja 10.07.2022 ära jäänud spordisaali külastustega tekitatud kahju hüvitamise taotluse kuidagi teisiti. Mõistlik ei ole suunata kaebajat esitama nende kahe päeva osas vanglale uut samasisulist kahju hüvitamise taotlust, mille vangla peab lahendama ja mille osas peaks alustama uut kohtumenetlust. Ka Riigikohus on selgitanud, et vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi ning kahju tekkimise ajavahemiku tükeldamine jätkuva rikkumise korral võib tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada (Riigikohtu lahend asjas 3-19-2061 p 20.6). Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebus on lubatav kõigi selles välja toodud ära jäänud spordisaali külastuste osas. 4 Hüvitamisnõude lahendamine
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. 9.

§ 55lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Kohtu hinnangul tuleneb sellest sättest kinnipeetavale subjektiivne õigus, mille realiseerimise viisi määramisel on vanglal avar kaalutlusruum. Kohtupraktika põhjal tuleneb

§ 55

lõikest 1 kinnipeetavale üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale spordi harrastamise võimalus tema poolt soovitud viisil või mahus või konkreetsetes ruumides (Riigikohtu lahend 3-3-1-5-10 p 18 ja 19). Võimalus kehakultuuriga tegeleda teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist ning piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada (Riigikohtu lahend 3-19-1416 p 38). Praegusel juhul on vastustaja

§ 55lõikest 1 tuleneva õiguse teostamise viisi reguleerinud Tartu Vangla kodukorras.

Kodukorra punktis 5.4 on öeldud, et avatud osakondades toimub spordisaali kasutamine graafiku alusel osakondade kaupa. Kodukorras punkti 18.2.1 kohaselt toimub spordisaali ja -väljaku külastamine vastavalt spordisaali ja -väljaku kasutamise graafikule ning graafik on esitatud avatud osakondade teadete tahvlil.

1. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli graafiku järgi ette nähtud spordisaali kasutamine pühapäeviti kell 11.00-12.00, kuid pühapäevadel 23.01, 13.02, 20.02, 27.03, 10.04, 03.07 ja 10.07.2022 kaebajale spordisaali kasutamist ei võimaldatud. Kohtueelses menetluses väitis kaebaja, et spordisaali külastused jäid toimumata ka 30.01, 06.02 ja 01.05.
2. Vastustaja tõi välja, et kaebaja ei oleks neil kordadel saanud spordisaali minna (esimesel kahel korral põdes koroonat, viimasel kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid) ning kaebuses kaebaja nendele kuupäevadele ei tugine. Kaebaja väitel ei teatanud vastustaja ühelgi korral spordisaali külastuse ärajäämisest ette ja ei põhjendanud seda omal algatusel ka tagantjärele, vastustaja ei ole väitnud vastupidist. 04.05.2022.a vastuses kaebajale (tl 31) ütles vastustaja, et reeglina on võimalik kasutada spordisaali kord nädalas, kuid ette võib tulla ka erisusi ning 10.04.2022 ei toimunud spordisaali külastust ressursi puudumise tõttu. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel (tl 24) põhjendas vastustaja, et vanglal ei olnud kaebaja välja toodud kuupäevadel piisavalt ametnikke, et saata kinnipeetavaid spordisaali ja tagada seal järelevalve.
3. Kohtu hinnangul on õigusvastane, et vastustaja ei täitnud kodukorra punkti 18.2.1 ja kaebajale avaldatud graafiku koosmõjus võetud kohustust anda kaebajale igal pühapäeval võimalus kasutada spordisaali. Kuigi kaebaja ei saa vastustajalt nõuda spordisaali kasutamise võimaluse andmist tema soovitud sagedusega, saab ta nõuda kodukorra kui kehtiva haldusakti 5 täitmist. Kodukorra punktist 18.2.1 ja kaebajale avaldatud graafikust tekkis kaebajal subjektiivne õigus selleks ette nähtud ajal kehakultuuriga tegelemise võimalust kasutada. Vastustajal oli võimalus hoida kahju tekkimine ära sellega, et koostada spordisaali kasutamise graafik arvestades reaalselt tema kasutuses olevat tööjõudu. Vabandatav oleks ühekordne spordisaali kasutamise ärajäämine näiteks paljude ametnike ootamatu haigestumise või vanglas toimunud erakorralise sündmuse tõttu. Kuid ajavahemikus 01.01 - 10.07.2022 oli 25 pühapäeva, mil kaebajal oli võimalik spordisaali kasutada (s.t kaebaja ei olnud haige ja tema liikumisvõimalust ei olnud piiratud), neist 7 korral ehk 28 % kordadest talle seda võimalust ei antud ning vaatamata selliste juhtumite pidevale esinemisele spordisaali kasutamise graafikut ei muudetud. Kohtu hinnangul näitab see vastustaja hooletust kehakultuuriga tegelemise korraldamisel.
4. Otsuse punktis 11 toodut arvestades ei oma enam määravat tähtsust, kas

§ 55

lõikest 1 tulenev kohustus oleks olnud täidetud, kui seda oleks korraldatud mingil muul viisil, näiteks nii, et kehakultuuriga tegelemise võimalus on loodud osakonna piires ja seda saab kasutada osakonna-siseseks liikumiseks ette nähtud ajal. Kohus siiski kahtleb, kas kehakultuuriga tegelemiseks olid piisavad võimalused konkreetses osakonnas, milles viibis kaebaja. Kaebaja esitatud plaani (tl 32) põhjal oli osakonnas liikumiseks võimalik kasutada koridori mõõtmetega 2 m x 43,96 m = 87,92 m2, puhkeruumi pindalaga 9,8 m2 ja kööki pindalaga 8 m2, kokku 105,72 m

1. Need andmed enam-vähem ühtivad vastustaja väitega, et osakonnas on vabaks liikumiseks ruumi ligikaudu 107,5 m
2. Köök ei ole ilmselgelt koht kehakultuuriga tegelemiseks. Puhkeruumi kohta selgitas kaebaja, et selles paikneb mitmeid mööbliesemeid (laud, pingid, raamaturiiulid), seal vaadatakse telerit ja saab mängida lauamänge. Ka seda ei saa pidada kehaliste harjutuste tegemiseks sobivaks ruumiks. Koridor on pindalalt küll suur, kuid plaani põhjal on õige kaebaja väide, et kui kambrite uksed on avatud, siis takistab see koridoris liikumist oluliselt. Kohtu hinnangul ei saa

§ 55

lõiget 1 tõlgendada nii, et vangla kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks on täidetud ka sellega, et kinnipeetav saab teha harjutusi oma kambris või

§ 55lg 2 ette nähtud igapäevase jalutuskäigu ajal.

Kui need võimalused oleksid piisavad, siis ei oleks

§ 55lõiget 1 üldse vaja.

13. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi ei saa mittevaralise kahju olemasolu ja suurust tõendada, kuna mittevaralise kahju alla mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud teo või tegevusetuse asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtu hinnangul on kaebajal praeguse kohtuasja asjaolude põhjal tekkinud mittevaraline kahju. Inimese kohtlemine mitte õiguse subjekti, vaid objektina on inimväärikust alandav. Kui vastustaja kehtestas

§ 55

lg 1 tuleneva kohustuse täitmiseks spordisaali kasutamise korra ja graafiku, jättis selle regulaarselt täitmata ilma ette teatamata ja põhjendamata ning ka ei muutnud graafikut olukorras, kus tal ei olnud selle täitmiseks piisavalt tööjõudu, siis kohtles vastustaja kaebajat kui objekti, kelle õiguste ja huvidega ei ole oluline arvestada. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et riik ei tohi käituda isiku suhtes sõnamurdlikult. Vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks on oluline, et ühe poole õiguste teostamine ja neile vastavate teise poole kohustuste täitmine toimub korrektselt nii vangla kui ka kinnipeetava poolt vaadatuna. 6 Kohus viitas eespool kohtupraktikale, mille järgi vanglas kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine võib seada ohtu nii füüsilise kui ka vaimse tervise. Ohtu tervisele, mis ei ole realiseerunud arsti diagnoositud konkreetse tervisehäirena, tuleb käsitleda kui väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja viitas nõude alusena vabaduse võtmisele ja tervise kahjustamisele. Kohus tegi 05.04.2023.a määruses kindlaks, et kaebaja ei taotle tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole kohtu seisukohale vastuväiteid esitanud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist saab olla vabaduse võtmisega põhjustatud kahjuga. See, kui kaebajale ei võimaldatud graafikujärgseid spordisaali külastusi, ei piiranud kaebaja liikumisvabadust vanglas. Spordisaali kasutamise võimaluse puudumine ei ole võrdsustatav näiteks kartserisse paigutamisega.

1. Vastustaja ei ole väitnud ja kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud kahju tekkimise ära hoida kohaste õiguskaitsevahenditega
2. Otsuse punktides 9-14 toodu tähendab, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
3. Kohtu hinnangul on praeguse kohtuasja asjaoludel piisav teha kindlaks vastustaja tegevuse õigusvastasus. Kaebaja õiguste riive ja kaebajale tekkinud kahjulik tagajärg ei olnud sedavõrd intensiivne, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Kohus peab vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kaebajale tekkinud kahju hüvitamiseks piisavaks. Olukorda, kus kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldab HKMS § 41 lõiget 5, käsitletakse kaebuse osalisel rahuldamisena.
4. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse hüvitamisnõudes osaliselt. Kohus ei määra kaebajale rahalist hüvitist, kuid tuvastab, et õigusvastane oli 23.01, 13.02, 20.02, 27.03, 10.04, 03.07 ja 10.07.2022 kaebajale spordisaali või -väljaku kasutamise võimaluse andmata jätmine. Kohustamisnõude lahendamine
5. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb seega kindlaks teha, kas vastustajal oli kaebaja taotluse lahendamise ajal ja on ka praegu õigusnormidest tulenev kohustus anda kaebajale tema soovitud andmed.
6. Kohtu hinnangul tugineb kaebaja õigusele saada tema kohta kogutud andmeid (isikuandmeid). Tegemist ei ole avaliku teabega, mida on õigus saada igaühel. Kohaldatavaks õigusaktiks on isikuandmete kaitse seadus (IKS). Selle seadusega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2016/680, mis reguleerib isikuandmete töötlemist süüteomenetluses. 7 IKS § 24 lg 1 p 1 kohaselt peab vastutav töötleja andmesubjekti soovil talle teatavaks tegema tema kohta käivad isikuandmed. IKS § 24 lg 2 sätestab, et seaduses sätestatud juhtudel võib vastutav töötleja IKS § 24 lõikes 1 nimetatud teabe andmesubjektile esitada hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle väljastamisest, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist või menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada riigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset; 5) takistada ametlikku uurimist või menetlust. 20.

§ 51

lg 1 näeb ette kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu ehk vangiregistri pidamise.

§ 53lg 1 sätestab, millised andmed kantakse vangiregistrisse.

Täpsemalt reguleerib seda Vabariigi Valitsuse määruse „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimääruse“ lisa 1 „Vangiregistrisse kantavad andmed“ (edaspidi põhimäärus ja põhimääruse lisa 1).

§ 52

lg 4 ütleb, et kinnipeetavale väljastatakse tema kohta andmekogusse kantud andmeid digitaalselt või omakäeliselt allkirjastatud taotluse alusel.

§ 52

lg 6 kohaselt võib vangiregistrist andmete väljastamisest keelduda, kui need sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse täideviimist, samuti teistel seaduses sätestatud alustel.

1. Kaebaja esitas vastustajale taotluse trükkida talle välja tema digipäevik alates karistuse algusest. Kaebaja avalduste põhjal on tema huvi suunatud eeskätt kaebajale teada olevate valvurite tehtud kannete, samuti tervishoiutöötajate, sotsiaaltöötajate, psühholoogi tehtud päevikukannetega tutvumisele. Kohus palus vastustajal selgitada, milliseid põhimääruse lisas 1 nimetatud andmeid mõistetakse digipäeviku all. Vastustaja selgitas kohtule, et päevik on funktsioon vangiregistris, mis koondab erinevaid andmeid, mida vangla oma igapäevatööks vajab. Muu hulgas on tegemist teabega kinnipeetavaga läbi viidud vestluste kohta. Selliste kannete tegemise üheks eesmärgiks on koguda infot, mis iseloomustab kinnipeetava hoiakuid ja suhtumist, mis omakorda on üheks aluseks mitmesuguste hinnangute andmisel ja otsuste tegemisel (näiteks riskide hindamisel, paigutamisel, saatmisel, tööle määramisel, programmi suunamisel, tingimisi enne tähtaega vabastamise iseloomustuse koostamisel). Kohus mõistab poolte avaldatut kokkuvõttes nii, et vangiregistrisse on võimalik igapäevaselt kanda kinnipeetavaga seotud juhtumid, sündmused, vestluste kokkuvõtted, tähelepanekud jms (edaspidi päevikukanded) ning kaebaja taotleb selliste igapäevaste ülestähenduste väljastamist talle. Vastustaja avaldustest nähtub, et vastustajale oli üheselt arusaadav, milliste andmete väljastamist kaebaja soovis - vastustaja väitel on nende andmete maht 7 lehte ehk 316 kannet.
2. Vastustaja keeldus andmete väljastamisest

§ 52lg 6 alusel, mis langeb kokku IKS § 24 lg 2 p 1 toodud alusega.

Kohtu hinnangul ei saa päevikukanded täies ulatuses kujutada endast teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta. Poolte seisukohtade põhjal on tegemist faktiliste andmetega - keegi viibis kuskil, tegi midagi, ütles midagi jne. Faktilised andmed ei ole metoodika ega taktika ja ei kujuta endast ka riskide hindamist. Tegemist on algandmetega, mille suhtes saab vastavat metoodikat rakendada. 8 See, millised andmed on kajastatud, võib tõepoolest anda kaebajale ettekujutuse, millist käitumist vangla on pidanud märkimist väärivaks kas positiivses või negatiivses tähenduses. Kohus ei näe selles midagi halba. Vastupidi, kui vangistuse eesmärgiks on kinnipeetava hinnangute ja käitumise juhtimine õiguskuulekas suunas, siis peab kinnipeetavale olema teada, millist käitumist vangla taunib ja millist tunnustab. Sellest, kui päevikukannetest nähtuvad vangla etteheited kinnipeetava hoiakutele ja käitumisele ning ka see, milliseid hoiakuid ja käitumist toob vangla välja positiivsest küljest, ei saa vangistuse täideviimist kuidagi kahjustada.

1. Vastustaja põhiline argument kogutud andmete avaldamata jätmisel on, et kinnipeetav võib nendega manipuleerida. Kohtu hinnangul kasutab vastustaja seda terminit valesti. Manipuleerimise all üldiselt mõeldakse seda, kui andmeid oma eesmärgi saavutamiseks osaliselt varjatakse, moonutatakse, lubamatult tõlgendatakse jne. Andmetega manipuleerimine ei ole võimalik, kui neid vaadeldakse terviklikult ja objektiivselt. Andmete terviklik avaldamine muudab manipuleerimise raskemaks. Kohtu arusaamisel vastustaja tegelikult mõtleb seda, et kinnipeetav võib hakata hoiduma sõnadest ja tegudest, mida taunitakse, ning hakata käituma viisil, mida aktsepteeritakse või isegi tunnustatakse. See aga ongi viis, kuidas inimesel tuleb ühiskonnas käituda. See, kuivõrd on inimese käitumine kooskõlas tema tegeliku siseveendumusega, ei ole enamasti oluline. Kui see on oluline, siis saab seda kindlaks teha vastava suunitlusega toimingute, vastavate eriteadmistega spetsialisti (näiteks psühholoogi) ja kohase metoodika abil. Kui kaebaja kohta tehtud päevikukannete hulgas on jälitustoimingute teel või salajasele koostööle kaasatud isiku vahendusel kogutud andmeid, siis saab need jätta avaldamata. Kohtu hinnangul peaks olema iseenesest mõistetav, et sellised andmed on vangiregistris muudest andmetest selgelt eristatavad. Kohus märgib, et ka jälitustoimingu tegemine isiku suhtes ja selle raames kogutud andmed ei saa reeglina jääda isiku ees saladuseks tähtajatult (kriminaalmenetluse seadustiku § 12613).
2. IKS § 24 lg 1 kohustab vastustajat tegema kaebajale teatavaks tema kohta kogutud isikuandmed. Direktiivi preambuli lg 43 ütleb, et isikul peab olema õigus tutvuda andmetega, mis on tema kohta kogutud ning selle õiguse tagamiseks piisab, kui andmesubjektil on olemas arusaadaval kujul andmete kokkuvõte. See tähendab, et vastustajal on väga avarad võimalused, kuidas kogutud andmeid teatavaks teha - andmed saab kaebajale avaldada täieliku koopiana, osaliselt kinni kaetud koopiana, kokkuvõttena, kirjeldusena jne. Kaebaja avalduste põhjal on talle arusaadav, et andmed võidakse avaldada osaliselt.
3. Isikuandmetega tutvumise õigust reguleerivate normide üheks eesmärgiks on, et andmesubjekt saaks kindlaks teha, kas tema kohta koguti andmeid õiguspäraselt. Kohtu hinnangul toetab kaebajale andmete tutvustamise vajalikkust see, et praegusel juhul ei ole andmete kogumise õiguslik alus üheselt arusaadav.

§ 53

lg 1 ja põhimääruse lisa 1 reguleerivad väga üksikasjalikult, milliseid andmeid on lubatud vangiregistrisse kanda. Samas vastustaja selgituste põhjal tehakse vangiregistrisse päevikukandeid, mida vastustaja vaatamata kohtu küsimusele ei sidunud konkreetselt ühegi põhimääruse lisa 1 punktiga. See tekitab küsimuse, millisel alusel on iga päevikukanne tehtud. Kohus mõistab, et vastustajale on mugav, et faktilised andmed kinnipeetavaga seotud sündmuste kohta on ühtselt kajastatud ja 9 kättesaadavad. Kuid tekib küsimus, kas andmete sel viisil kogumine ja / või nende sellisel viisil kättesaadavaks tegemine on ka kooskõlas vangiregistri pidamist reguleerivate normidega. Andmete kogumine ja säilitamine kooskõlas määruse lisaga 1 oleks abiks ka andmete tutvustamise kohta otsuste tegemisel. Praegu on võimatu aru saada, kas päevikukanded võiksid kuuluda näiteks punkti „8.1 Andmed kriminogeensete riskide hindamise kohta“ koosseisu (täies ulatuses avaldamine pigem ei ole võimalik) või punkti „12.1. Andmed tuvastatud sündmuse kohta“ koosseisu (täies ulatuses avaldamine pigem on võimalik, kuna tegemist on kaebaja osavõtul toimunud sündmuse kirjeldusega) või hoopis mõne muu lisa 1 punkti alla. 26. Kohus selgitab kaebajale, et andmete kogumine ei pruugi olla õigusvastane seetõttu, et tegemist on terviseandmetega või andmetega kaebaja veendumuste kohta.

§ 53

lg 1 p 6 alusel kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava terviseseisundi, sealhulgas tema sõltuvuskäitumise kohta, tervisest tulenevate piirangute ja talle tervishoiuteenuste osutamise kohta. Sellele vastavad punktid põhimääruse lisas nr 1 on 7.1 - 7.5 (koos alapunktidega). Põhimääruse lisa 1 punktid 13.1 - 13.2 näevad ette andmete kogumise kinnipeetava usulise kuuluvuse kohta.

§ 53

lg 1 p 7 alusel kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava senise elukäigu ja hoiakute ning nendest tuleneva uue kuriteo riski ja ohtlikkuse kohta, põhimääruse lisa 1 alajaotuses „

1. Kriminogeensete riskide hindamise ja nende maandamise tegevuste andmed“ sisalduv punkt 8.1.11 loetleb nende hulgas andmed kinnipeetava väärtushinnangute ja hoiakute kohta.
2. Andmesubjekti õigusi tema kohta kogutud isikuandmetega tutvumisel ei mõjuta see, kas tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega. Samuti ei puutu isikuandmetega tutvumise puhul asjasse, kas ja kui suurt halduskoormust võib põhjustada andmete ettevalmistamine kaebajale tutvustamiseks. IKS ei sisalda avaliku teabe seaduse § 23 lg 2 punktiga 3 analoogset sätet, mis võimaldaks keelduda andmete väljastamisest, kuna taotletava teabe suure mahu tõttu nõuab see teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi. Iga isikuandmete töötlemisega tegeleva isiku puhul on paratamatu, et tal tuleb leida ressurss ka isikule tema kohta kogutud andmete tutvustamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Kohus märgib, et isegi kui avaliku teabe seaduse § 23 lg 2 p 3 oleks kohaldatav, siis kohus kahtleb, kas 7 lehel oleva 316 kande läbitöötamine saab endaga kaasa tuua vastustaja töökorralduse muutmist või takistada tema ülesannete täitmist. Samuti tuleks vastustajal sel juhul keelduvas otsuses välja tuua, kui suuri kulutusi see nõuab ning põhjendada, miks on need kulud põhjendamatud, kui kaaluda neid andmesubjekti õigusega tutvuda tema kohta kogutud andmetega.
3. Kokkuvõttes ei olnud kohtu hinnangul õiguspärane vastustaja täielik keeldumine kaebaja küsitud andmete väljastamisest. HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Praegusel juhul on kohane kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. Menetluskulud. Selgitused
4. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. 10 Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
5. Kohus vabastas kaebaja 06.05.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Vastustajale riigilõivu tasumise kohustust panna ei saa (HKMS § 104 lg 10). Ei ole reaalset nõuet või kulu, mille jagamise või kandmise üle otsustada. Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
6. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2024 otsus Resolutsioon
7. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 06.09.
8. a otsuse resolutsiooni punkt
9. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta kaebus hüvitamisnõudes rahuldamata.
10. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi tähemärgiga. 11