← Eesti

1-24-3833/8

Obsah (9)§ 385§ 199§ 66§ 30§ 226§ 7§ 59§ 208§ 187

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 9. august 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-3833 Kohtukoosseis Markus Kärner Vaidlustatud määrus Riigiprokuratuuri 3. juuni 2024 määrus,

§ 385p-st 11 vaidlustatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas
  2. oktoobril 2023 kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 tunnustel selle kohta, et
  3. oktoobril 2023 kl 00.30 ajal XXX surus Y X vastu koridori seina selliselt, et viimane kaotas tasakaalu, kukkus tumba peale, misjärel lõi Y ühe korra käega Xt näo piirkonda, tekitatades talle valu.
  4. PPA lõpetas
  5. aprillil 2024 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 199 lg 1 p 2 ja § 200 järgi aluse puudumise tõttu. Määruse kohaselt viitavad tõendid, et Y ja X vahel oli füüsiline kontakt: Y tõukas Xt vastu seina, hoidis kätt X rindkerel, haaras Xl õlavarrest, tabas rüseluse käigus sõrmedega X oimupiirkonda. Samas pole tuvastatav valu või tervisekahjustuse tekitamine Xle. X sõnul ta tundis küll valu, ent see jääb ebapiisavaks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu tuvastamiseks. Y tegevust ei saa pidada kuriteona karistatavaks välise teopildi vähese intensiivsuse tõttu. Y tegu ei olnud nii intensiivne, et selle tagajärjel tekkinud valu saaks talle objektiivselt omistada. 3. X esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. 1-24-3833 Riigiprokuratuuri määrus 4. Riigiprokuratuur jättis 3. juuni 2024 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Oma seisukohti põhjendas riigiprokurör kokkuvõtlikult järgmiselt. 5. Menetluse käigus selgus, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199

lg 1 p 1 järgi, sest pole tuvastatav, et Y ja X füüsiline konflikt oleks põhjustanud Xle tervisekahjustuse või tekitanud valu. Nii ei täida Y tegevus kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu. Kriminaalasjas on viidud läbi vajalikud menetlustoimingud. Täiendavad menetlustoimingud ei annaks uut ega objektiivset tõendusteavet.

  1. Riigiprokurör käsitles kaebuse etteheiteid PPA juhtumi ettekandele. Riigiprokurör märkis, et füüsiline kontakt X ja Y vahel ei tähenda, et esines rünne. Seetõttu oli ettekandes põhjendatult märgitud, et rünnakut X vastu ei tuvastatud. Riigiprokurör selgitas, et arstliku läbivaatuse kohaselt ei tuvastatud Xlt ühtegi kehavigastust. Seetõttu olenemata sellest, kuhu Y võis Xt lüüa, oli ettekandes asjakohaselt märgitud, et jälgi löömisest Xl ei esinenud. Samuti käsitles riigiprokurör kaebaja etteheidet ettekandele selles osas, et sellest ei nähtu, milles seisnes X provokatiivne käitumine. Riigiprokurör viitas nendele ettekandes kajastatud X käitumist iseloomustavatele asjaoludele, mis olid hinnatavad provokatiivsetena. Riigiprokurör selgitas, et ettekandes kirjeldatu kajastab seda, kuidas tajus olukorda ettekande kirjutaja. Ettekande sisu hinnatakse kogumis teiste tõenditega ja see ei ole määrava tähendusega selle otsustamisel, kas Y täitis kuriteokoosseisu või mitte.
  2. Riigiprokurör käsitles kaebaja etteheiteid, et menetleja tugines kriminaalmenetluse lõpetamisel ühekülgselt Y ütlustele ega arvestanud kannatanu, tunnistajate ütluseid ning dokumentaalseid tõendeid. Riigiprokuröri hinnangul puuduvad viited sellele, et menetleja tugines üksnes Y ütlustele. Menetleja arvestas, et kannatanu ütluste kohaselt tundis ta Y tegevuse tagajärjel valu. Riigiprokurör selgitas, et

§ 66

lg 21 kohaselt saavad tunnistaja ütlused olla tõendiks tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel juhul, kui nende sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

  1. oktoobri 2023 öösel toimunud sündmuse kohta teavad nii tunnistaja Q kui W seetõttu, et X edastas neile selle kohta infot. Seetõttu tuleb hinnata, kas tunnistajad said X käest teavet vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui X oli veel tajutu mõju all, ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Järgnevalt käsitles riigiprokurör mõlema eelnimetatud tunnistaja ütlusi selle kohta, millal X nendega rääkis ja mis asjaolusid avaldas. Riigiprokurör tõi mõlema tunnistajate ütluste alusel välja, et X oli neile öelnud, et Y tegevuse tulemusena oli ta olnud meelemärkuseta, teadvuseta. Samas osutas riigiprokurör, et hädaabinumbrile 112 tehtud kõnesalvestise kohaselt vastas X küsimusele, kas ta kaotas teadvuse, eitavalt. Lisaks viitas riigiprokurör, et X märkis
  2. novembri 2023 e-kirjas Yile, et kaotas korraks teadvuse. Riigiprokuröri hinnangul välistab tunnistajate W ja Q ütluste tõendina kasutamise see, et X võis moonutada emale ja õele olukorda kirjeldades tõde. Ema ja õde on seotud Xga lähedaste perekondlike sidemete kaudu ja nende hinnang põhineb enamjaolt X edastatud infol, millega kaasneb mõistetavalt Xt soosiv hoiak. Lisaks selgitas riigiprokurör, et tunnistajatel Bl ja Dl puudub
  3. oktoobri 2023 sündmusega lähem seos. B teadmised sündmuste käigust põhinevad X kirjeldusel. Nimetatud isikulised tõendiallikad ei võimalda jaatada tõsikindlalt X valu tekitavat kehaliset väärkohtlemist. Riigiprokurör osutas, et X andis selgitusi, mis viitavad justkui olnuks tal kuriteosündmuse ajal seljas sinilillelise mustriga kleit, millel oli verekahtlane määrdumine. Samas nähtub Y ülekuulamise protokollile lisatud fotodelt, et kannatanu rääkis vahetult pärast sündmust telefonitsi Häirekeskusega õlapaeltega topis. Nii on põhjust 2

(9)1-24-3833 arvata, et kannatanu pani kleidi selga pärast sündmuse toimumist, enne politsei ja kiirabi kohale jõudmist ning võimalik verekahtlane määrdumine võis tekkida nii sündmuse tagajärjel, varasemalt või muul põhjusel.
  1. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisel ei ole jäetud kõrvale kaebaja loetletud dokumentaalseid tõendeid. Need tõendid kinnitavad samuti, et Y tegevus ei põhjustanud Xle tervisekahjustust. Valu tekkimist ei ole võimalik aga lõpuni üheselt objektiivselt omistada, isegi juhul, kui arvestada kaebaja mainitud kahtlustatava ning kannatanu erinevat kehaehitust ja X haigust. Kaebaja on valu tuvastamise osas tuginenud eelkõige X Häirekeskuse kõnele, X ütlustele ettekandes ja X kiirabikaardi ja ambulatoorse epikriisi andmetel esitatud kaebustele. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et tegemist on X kirjeldusega toimunust ja asjatundmatu hinnanguga enda tervislikust seisundist ning avaldunud sümptomite tagamaadest. Kaebaja väitel ei ole Y väited X komistamisest või libisemisest eluliselt usutavad. Riigiprokurör viitas X terviseandmetele, mis lubasid väita vastupidist.
  2. Riigiprokurör märkis kokkuvõtlikult järgmist. Kirjeldatud juhtum toimus Y ja X vastastikuse rüseluse käigus. Mingeid vigastusi ei ole. Y ei tunnista Xle tahtlikku valu tekitamist. Üksnes X ütlused ei ole piisavad, et tõendada Y poolt tahtliku kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Menetleja on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidnud, et isegi kui möönda kannatanul valu tekkimist, tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Riigiprokurör nõustus menetlejaga, et kogutud tõendite pinnalt on põhjust kahelda väidetava tagajärje objektiivses omistamises Yle.
  3. Kriminaalmenetluse läbiviimine kuriteokahtluse uurimiseks oli põhjendatud, kuid läbiviidud uurimistoimingutele vaatamata pole kogunenud objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid Y poolt Xle tervisekahjustuse ja valu tekitamist. Menetleja on põhjalikult kogunud teavet X ja Y vaheliste võimalike vägivallasündmuste kohta, küsitlenud tunnistajaid, kogunud kõik võimalikud dokumentaalsed tõendid. Kohtueelses menetluses minetusi ei esine ja täiendavate tõendite kogumise võimalus puudub. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
  4. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja advokaat Marika Suurpere, kes taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust.
  5. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga nagu pole tuvastatav valu tekitamine Xle Y poolt. Kaebaja viitab politsei ettekandes kajastatud X selgitustele, milles ta avaldas valu tekitamist Y poolt. Samuti viitab kaebaja kiirabikaardile ja ambulatoorsele epikriisile. Nõustuda ei saa riigiprokuröri seisukohaga, et kannatanu käitus Y suhtes provokatiivselt. On põhjendamatu, et prokuratuur tugines selle seisukoha osas vaid Y ennastõigustavatele ütlustele ja jättis täielikult kõrvale X selgitused. Kaebaja viitab kannatanu ja Y ütlustele, avamaks pooltevahelise konflikti kujunemise käiku. Kaebaja heidab ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise ja Riigiprokuratuuri määrustes on kannatanu ütlusi enamjaolt ignoreeritud. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröriga, et tunnistajate Q ja W ütlused pole tõenditena arvestatavad. Kannatanu andis ütluseid, millest nähtuvalt ta kaotas teadvuse. Riigiprokuröri seisukoht, et kannatanu võis moonutada tõde, on meelevaldne. Põhjendamatu on riigiprokuröri seisukoht, et tunnistajad on kannatanule lähedased ja seetõttu nad mõistetavalt soosivad Xt. W sai informatsiooni
  6. oktoobri 2023 sündmuse kohta otse Ylt, kes helistas talle. Y ei kahetsenud kannatanu lükkamist. Väär on 3
(9)1-24-3833 riigiprokuröri järeldus, et enamus informatsiooni Y ja kannatanu vahel aset leidnust pärineb kannatanult. 13. Y ja X suhe on kestnud 19 aastat. Selle aja jooksul on W Yga korduvalt kokku puutunud. Seetõttu ei ole põhjust kahelda tunnistaja ütluste objektiivsuses. Tunnistajate ütlusi saab käsitada tõendina

§ 66lg 21 p 2 mõttes.

Nende abil on võimalik kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kaebaja selgitab, et riigiprokuröri viited kannatanu seljas olnud riietele ja selle alusel järelduste tegemine on olnud meelevaldne. X pole väitnud, et kõnealune kleit oli tal seljas sündmuse toimumise ajal. Järgnevalt käsitleb kaebaja neid tõenditest nähtunud asjaolusid, mis kinnitavad, et kiirabi saabudes oli tal kleit seljas. Kleidist tehtud fotodelt, mis edastati

  1. detsembril 2023 menetlejale, nähtub, et tegemist oli värske vereplekiga. Ta lükkas kleidi üles ja tema reiel olid vigastused, mis olid tekkinud kukkumisest terava kassi kammimise harja otsa. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga, et dokumentaalsed tõendid ei tõenda üheselt, et Y tegevus põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu on valu tundmisest rääkinud järjepidevalt politseile, kiirabile, EMO arstidele, tunnistajatele. Kiirabikaardi ja epikriisi kohaselt on Xle teostatud valuravi. Järgnevalt on kaebuses kajastatud tunnistaja Q ja Y ütlusi ning toonud nende alusel välja selle, kuidas toimus Y poolt X ründamine. Y ütlused on ennastõigustavad ja ebausaldusväärsed. Lisaks seab kaebaja kahtluse alla Y valitud ohjeldamismeetmed. Pole eluliselt usutav, et Y pidi kasutama X ohjeldamiseks jõhkraid meetmeid. Kuigi prokuratuur on heitnud ette kannatanu ütluste moonutatust ja ebausaldusväärsust, pole kordagi seatud kahtluse alla Y poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. On põhjust kahelda uurimise läbiviimise objektiivsuses, kuna Y ja kriminaalmenetlust läbi viinud uurija on kolleegid. Uurimise läbiviimist mõnes teises prefektuuris PPA võimalikuks ei pidanud. Valu tundmist kinnitavad kannatanu ja tunnistajate poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, samuti kriminaalasjas kogutud dokumentaalsed tõendid. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku vaatepunktist (RKKKo 1-16-10326, p 26). Y ja X jõudude vahekord oli nii suur, et saab pidada kehalist väärkohtlemist intensiivseks ja selle tagajärjel tekkinud valu saab omistada Yle objektiivselt. Järgnevalt viitab kaebaja asjaoludele, mis kinnitavad subjektiivse koosseisu täidetust ja seda, et tegu on pandud toime lähisuhtes. Riigiprokuratuuri määrus on arusaamatu, kallutatud, täielikult põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte
  2. Ringkonnakohus jätab kaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määruse muutmata. Prokuratuur on menetluse lõpetamisel jäänud seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse. Menetluse läbiviimisel ja lõpetamisel ei ole tehtud selliseid vigu, mis annaksid aluse kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (II) Kriminaalmenetluse lõpetamise kohtuliku kontrolli ulatusest 4

(9)1-24-3833 15. Ringkonnakohus selgitab esmalt kohtu rolli kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse hindamisel.

§ 30

lg 1 järgi on kohtueelse menetluse juhtimine ja riikliku süüdistuse esindamine prokuratuuri ülesanne. Nii on ka prokuratuur see, kes peab hindama, kas kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, kas need viitavad kuriteo toimepanemisele ning kas on alust koostada süüdistusakt (vt

§ 226

lg 1) ning taotleda kohtult isiku süüditunnistamist (samuti otsustada mõne lihtmenetluse kasuks või kaaluda menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel). Kui ringkonnakohus kontrollib kannatanu kaebuse alusel kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkust, ei võta kohus üle riiklikku süüdistusfunktsiooni. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellist kontrolli läbi viies ennekõike (kaebuse piires) hinnata: 1) kas kriminaalmenetluse asjaolude väljaselgitamiseks on võimalik ja otstarbekas teha täiendavaid menetlustoiminguid ja 2) kas prokuratuur on eksinud mõne õigusnormi tõlgendamisel selliselt, et see on kaasa toonud menetluse ebaõige lõpetamise.

  1. Hinnates seda, kas kogutud tõendamisteave on piisav süüdistuse esitamiseks, on prokuratuuril ulatuslik kaalutlusruum. Olukorras, kus täiendavate tõendite kogumine ei ole võimalik, kuid prokuratuuri hinnangul ei ole isiku süü tõendatud, ei saa ringkonnakohus üldjuhul kohustada prokuratuuri süüdistust esitama. Sellesse kaalutlusruumi saab ringkonnakohus sekkuda ennekõike siis, kui prokuratuuri hinnang tugineb ilmselgelt ekslikul menetlusõiguslikul käsitlusel. Nii võib olla näiteks juhul, kui prokuratuur on ekslikult leidnud, et mõni kogutud tõenditest on lubamatu. Menetluse lõpetamise määruse tühistamise võib kaasa tuua ka see, kui menetluse lõpetamist põhjendades on jäetud olulistele tõenditele hinnang andmata.
  2. Ringkonnakohtu mõnevõrra piiratud rolli menetluse lõpetamise seaduslikkuse hindamisel on ka korduvalt varasemas kohtupraktikas rõhutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a määrus asjas nr 1-24-2353, p 7 ja
  5. märtsi
  6. a määrus asjas nr 1-23-1407, p 9; Tartu Ringkonnakohtu
  7. oktoobri
  8. a määrus asjas nr 1-18-8029, p 6). (III) Hinnang kriminaalmenetluse lõpetamisele
  9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et
  10. aprilli
  11. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on jäetud kannatanu ütlused ning neid kinnitada võivad tõendid sisuliselt tähelepanuta ning keskendutud on üksnes kahtlustatava ütlustele. Nii on määruses leitud, et tuvastatud on, et kahtlustatav tõukas kannatanut vastu seina, hoidis kätt viimase rindkerel, samuti haaras teda õlavarrest ning tabas rüseluse käigus sõrmedega kahtlustatava (ilmselt mõeldakse kannatanut – ringkonnakohtu märkus) oimupiirkonda. Seda, miks loeb menetleja tuvastatuks just kahtlustatava versiooni ja mitte kannatanu oma (et teda löödi rusikaga pähe), määrusest ei selgu. Selliselt on menetleja oluliselt rikkunud põhistamiskohustust. Jäänuks Riigiprokuratuur sama põhjenduse juurde, tulnuks ringkonnakohtul kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistada. Riigiprokuratuur aga täiendas kriminaalmenetluse lõpetamise otsustust ka omapoolsete põhjendustega, milles anti hinnang ka kannatanu ütlustele ja teistele tõenditele.
  12. Kokkuvõtvalt on tegemist olukorraga, kus kannatanu ja kahtlustatava ütlused arvatava kuriteosündmuse kohta on olulises detailis risti vastupidised. Nii on juhtunust kaks versiooni. Kahtlustatava versiooni järgi ei tunnista ta kannatanu löömist selliselt, et ta võinuks valu tunda. Kahtlustatav kirjeldab rida väheintensiivseid tegevusi: kannatanu vastu seina tõukamine, viimase rindkerel käe hoidmine, kannatanu õlavarrest haaramine, rüseluse käigus kannatanu oimupiirkonna tabamine. Kahtlustatava sõnul kannatanu kukkus rüseluse 5

(9)1-24-3833 käigus. Kannatanu versiooni kohaselt löödi teda (tugevasti) rusikaga pähe ning ta lõi seejärel pea tugevasti vastu seina ära ja tundis valu.
  1. Pealtnägijaid sel sündmusel ei olnud. Kannatanul kehavigastusi ei tuvastatud. Kaebuse pinnalt puudub selles vaidlus. Nimelt, ka kaebuses ringkonnakohtule väidab kannatanu esindaja, et kahtlustatav tekitas kannatanule valu. Koosseisupärasele tervisekahjustusele ei viita ka menetluse käigus palju tähelepanu saanud vereplekk kleidil. Jättes kõrvale vaidluse selle üle, mis hetkel kõnesolev kleit kannatanu seljas oli, tekkis väidetav vigastus seetõttu, et kannatanu kukkus kassikammi otsa. Isegi, kui sel moel tekitatud vigastus oleks kahtlustatava teoga põhjuslikult seotud, ei ole see objektiivse kõrvalseisja jaoks käsitatav tema teo tüüpilise tagajärjena, mistõttu ei oleks see tagajärg ka temale objektiivselt omistatav (vrd rusikalöök näkku ja jalaluumurd – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 1-19-4422, p 13-14).
  4. Menetlejad on KarS § 121 lg 1 koosseisu tõlgendanud materiaalõiguslikult õigesti. Selleks, et rääkida valu tekitanud kehalisest väärkohtlemisest tuleb objektiivses koosseisus tuvastada, et kahtlustatava mistahes tegu (tõukamine, löömine, kinnihoidmine vmt) põhjustas kannatanule valuaistingu. Teatud juhtudel aga ei piisa objektiivse koosseisu täitmiseks ainuüksi sellest, et kannatanu valuaisting ja kahtlustatava tegu on omavahel põhjuslikus seoses. Nii-nimetatud piirjuhtudel tuleb täiendavalt hinnata seda, kas selline tagajärg on kahtlustatava teole ka õiguslikult omistatav (nii-nimetatud objektiivne või normatiivne omistamine). Nii on Riigikohus selgitanud, et karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne objektiivse kõrvalseisja seisukohast tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut (koos viidetega varasemale praktikale - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 1-16-10326, p 27). Siia alla kuuluvad ka käesoleva määruse eelmises punktis viidatud juhud, kus kahtlustatava teole (nt kerge tõukamine) järgneb ebatüüpiline tagajärg (nt komistamine naela otsa). Objektiivse koosseisu tuvastamise järel tuleb hinnata ka seda, kas kannatanule valu tekitamine oli tahtlik, st kas arvatav toimepanija vähemasti pidas võimalikuks ja möönis, et tema teo tagajärjel tunneb kannatanu valu.
  7. Kannatanu ütlused viitavad ühemõtteliselt sellele, et kahtlustatav pani toime koosseisupärase teo. Tugev rusikalöök pähe tekitab juba iseenesest valu. Peaks aga tugeva löögi tagajärjel kannatanu veel oma pea vastu seina või põrandat lööma ning ka sellest valu tundma, ei ole ka selle näol tegemist ebatüüpilise tagajärjega. Mõlemad tagajärjed oleks seega kahtlustatavale objektiivselt omistatavad. Samuti on ilmselge, et kahtlustatav vähemasti peab võimalikuks ja möönab, et tema teo tagajärjel tunneb kannatanu valu.
  8. Kahtlustatava ütlustest lähtudes tuleks aga seevastu kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu eitada. Ringkonnakohus nõustub siin eelnevate menetlejatega selles, et isegi kui kannatanu kukkus või komistas kahtlustatava tegude järel ning tundis seeläbi ka valu, ei oleks tegemist kahtlustatava teo (kinnihoidmine) tüüpilise tagajärjega. Isegi, kui mingil moel objektiivset koosseisu jaatada, ei saaks väita, et kahtlustatav pidi võimalikuks ja möönis, et kannatanu tema teo tulemusel valu tunneb.
  9. Riigiprokuratuuri määruses toodi õigesti välja, et valu tekitamine on tuvastatav vaid erinevate kannatanu enda poolt antud ütlustega (mh nii-öelda vahendatud ütlustega). Ka dokumentaalsed viited valule põhinevad kannatanu väidetel. Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et ainuüksi see asjaolu ei välistaks kahtlustatava süü tuvastamist (kui kriminaalmenetlust jätkata). Ringkonnakohus selgitab viitega Riigikohtu praktikale, et süü 6
(9)1-24-3833 tõendamine on võimalik ka nii-nimetatud sõna-sõna-vastu-olukorras, kus ainsaks süüstavaks tõendiks on kannatanu ütlus. Sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine peab olema selline, et (kohtuotsuse) kujunemine oleks lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et oleks igakülgselt ja erapooletult vaagitud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 6). Samas tuleb arvestada seda, et

§ 7

lg 3 järgi tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. See tähendab, et isiku süüditunnistamiseks (praeguses kontekstis süüdistuse esitamiseks) ei piisa alati sellest, kui kogutud tõendite põhjal on kannatanu versioon kahtlustatava omast usutavam. Tarvis on, et olemasolevad tõendid lubavad tõsikindlalt väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb tõendist või tõendikogumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-208308, p 17). 25. Kannatanu esindaja leiab jätkuvalt, et Q ja W ütlused on arvestatavad tõendina

§ 66lg 21 p 2 alusel.

Seejuures juhib kaebaja tähelepanu, et Q sai vahetult teada tõendamiseseme asjaolude kohta mitte üksnes kannatanult, vaid ka kahtlustatavalt. Nähtuvalt tunnistaja Q ülekuulamise protokollist, helistas talle 13. oktoobri 2023 öösel kahtlustatav, ütles, et oli tõuganud kannatanut, too kukkus vastu seina (pdf I kd, lk 164-165). Veel sai tunnistaja kahtlustatavalt teada, et kannatanu oli EMO-s. Sellega kahtlustatavalt kuuldu sisuliselt piirdus. Kannatanu tõukamist on möönnud ka kahtlustatav oma ütlustes. Järgnevalt kirjeldas tunnistaja Q kannatanult samal ööl saadud kõne asjaolusid, mis olid üksikasjalikumad: seal väitis kannatanu nagu oli kahtlustatav teda löönud rusikaga paremale poole pähe, selle tagajärjel ta kukkus vastu seina, põrandale. Sama tunnistaja ütluste kohaselt helistas kannatanu veel siis, kui oli jõudnud koju ja väitis, et oli olnud kukkumisel meelemärkuseta. Seega, nende asjaolude osas, mis peaksid kaebuse kohaselt toetama kannatanu versiooni toimunust, nähtuvad kannatanu, mitte kahtlustatava telefonikõnest Qle. W ülekuulamise protokollist nähtuvalt saatis kannatanu talle sündmusele järgneval hommikul toimunu kohta vaid sõnumi ja omavahel rääkisid nad sellest enam kui 1,5 kuud hiljem (pdf I kd, lk 192).

§ 66

lg 21 p 2 kohaselt on oluline just see, et tunnistajale oleks räägitud vahetult eelnevat tajutut. W puhul rääkis kannatanu juhtunust alles sedavõrd palju hiljem, et viidatud menetlusnormi eeldused ei ole täidetud. 26. Riigiprokurör on asjakohaselt käsitlenud

§ 66lg 21 eeldusi.

Kaebaja nende seisukohtadega ei nõustu. Samas ei ole kaebuses selgitatud riigiprokuröri poolt välja toodud vastuolu kannatanu väidetes teadvuse kaotamise kohta – selles, mis ta ütles tunnistajale, ning mis ta ütles kõnes Häirekeskusele (

  1. oktoobri 2023 asitõendi vaatlusprotokoll, pdf I kd, tl 44). Nii ei võimalda kaebuse väited kummutada riigiprokuröri seisukohta, miks pole Q ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta arvestatavad. Teadvuse kaotamise kohta vastuoluliste avalduste tegemine viitab kannatanu poolt võimalikule tõe moonutamisele. Nii ei võimalda eelviidatud menetlusnorm arvestada vahendatud tunnistaja ütlusi ja selliselt kinnitada kannatanu versiooni juhtunust, s.o kahtlustatav lõi teda rusikaga, löök oli nii tugev, et selle tulemusena ta kaotas teadvuse.
  2. Samas on kaebaja õigesti märkinud, et ka siis, kui

§ 66

lg 21 eeldused ei ole täidetud, saab nii-nimetatud vahendatud ütlusi kasutada kaudse tõendina kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 1-21-5229, p 17). Praegusel juhul ei ole aga sellel, kas Q ja W ütlused oleks käsitatavad eraldiseisva tõendina või üksnes tõendina kannatanu ütluste usaldusväärsuse 7

(9)1-24-3833 kontrollimiseks, määravat tähtsust. Vahendatud ütluste iseseisva tõendina kasutamise vajadus tekib ennekõike siis, kui seeläbi on võimalik saada teavet, mida vahendatud tõendiallikas ise ei avalda. Isegi, kui Q ja W ütlused vastaksid

§ 66

lg 21 eeldustele ja need oleks käsitatavad eraldiseisva tõendina, tõendaks need siiski üksnes seda, mida kannatanu pärast sündmust rääkis, s.o sisuliselt oleks need siiski kasutatavad vaid selleks, et kannatanu versiooni juhtunust kinnitada. Kokkuvõtvalt oleks mõlemal juhul tegemist olukorraga, kus kannatanu on väitnud, et teda löödi tugevasti ning esitanud sarnaseid väiteid ka oma lähedastele. Ka siin on asjakohased Riigiprokuratuuri määruses välja toodud vastuolud, eeskätt ebakõla teadvuse kaotuse osas. Ringkonnakohus märgib sedagi, et vaatamata kannatanu väitele, et teda löödi tugevasti rusikaga pähe (samuti kaebaja poolt rõhutatud jõudude vahekorrale), ei tuvastatud tal ühtegi vigastust. Kusjuures kannatanu ütluste järgi oli löök nõnda tugev, et ta sai õhulennu. 28. Lisaks on kaebaja heitnud menetlejale ette kriminaalasja menetlemist erapoolikult, kuivõrd uurija ja kahtlustatav on olnud kolleegid. Ringkonnakohus küsis menetlejalt välja kriminaalasja materjali, mis edastati elektrooniliselt. Kriminaalasja materjal on mitmeköiteline ja mahukas. Sellest nähtuvalt kuulati X kannatanuna korduvalt üle. Lisaks kuulati tunnistajana korduvalt üle Q. Veel kuulati tunnistajana üle W, B, D. Yle esitati kahtlustus ja ta kuulati kahtlustatavana üle. Nähtuvalt kannatanu, tunnistajate, kahtlustatavate ülekuulamise protokollidest, on nad saanud esitada selle kohta, mis nad võisid teada võimaliku kuriteosündmuse kohta, vabalt ja oma sõnadega üksikasjalikud kirjeldused. Ringkonnakohtule ei nähtu ega jää asja materjalist muljet, et kedagi oleks ütluste andmisel survestatud või kellegi ütluseid oleks kajastatud ülekuulamise protokollis poolikult. Menetleja kogus kriminaalasja materjali juurde SA Pärnu Haigla teatise, väljatrükid politsei andmebaasist kannatanu ja kahtlustatavaga seotud sündmuste kohta, Hädaabikõne ja politsei vormikaamera vaatlusprotokolli, taotlused raviasutustele, neile laekunud vastused. Samuti nähtub kriminaalasja materjalist, et menetleja määras kannatanule tema huvide esindamiseks kriminaalasjas riigi õigusabi korras esindaja. Kannatanu esindaja on esitanud menetlejale korduvalt avaldusi, taotlusi, seisukohti, sh, keda tunnistajana üle kuulata või keda mitte. Menetleja on nende pöördumistega menetluse läbiviimisel arvestanud. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kahtluste korral uurimisasutuse ametniku erapooletuses, on võimalik esitada tema taandamise taotlus (vt

§ 59). 29.

Kokkuvõtvalt taandub kriminaalmenetluse lõpetamisel küsimus tõenditele antavale hinnangule. Kuigi ringkonnakohtu arvates ei saa kannatanu versiooni juhtunust välistada, ei ole võimalik ka järeldada, et see oleks kriminaalmenetluses nõutava kindlusega tõendatud. Kaebuses ei tooda välja sedagi, et tarvis või isegi võimalik oleks teha täiendavaid menetlustoiminguid. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole kriminaalmenetlust lõpetades teinud sellist kaalutlusviga, mis tingiks prokuratuuri määruste tühistamise. Leides, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei ole süüdistuse esitamiseks piisavad, jäi prokuratuur seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse ning juhindus

§ 7lg-st 3.

Seega puudub ringkonnakohtul põhjus hinnata ümber prokuratuuri veendumust, et kogutud tõendid ei võimalda kahtlusteta järeldada, et toime on pandud koosseisupärane tegu. Seetõttu jätab ringkonnakohus

§ 208lg-te 1 ja 5 alusel Riigiprokuratuuri 3.

juuni 2024 määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

  1. Kuna ringkonnakohus jätab kaebuse rahuldamata, ei käsitle kohus ka pikemalt kaebaja väidet selle kohta, et kannatanu ja kahtlustatava vahel oli lähisuhe KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes. Kohus märgib siiski, et isegi kui lähisuhe võib olla lõppenud, saaks kaaluda, kas tegemist võiks olla sõltuvussuhtega (vt mõlema kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 1-21-4285, p 20 jj). 8

(9)1-24-3833 (IV) Menetluskulud 31. Kannatanu esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus Riigiprokuratuuri määrusega tutvumisele 45 minutit ja kaebuse koostamisele 165 minutit. Taotletava tasu suuruseks on 162 eurot, millele lisandub käibemaks 35,64 eurot ehk kokku 197,64 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning neile kulunud aeg on mõistlik. Seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Sirje Must OÜ-le ringkonnakohtu kaebemenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 197,64 eurot (sh käibemaks).

§ 187lg-s 2 sätestatud üldreegli järgi tuleks see menetluskulu jätta kannatanu kanda.

Kuna Pärnu Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusega asjas nr 1-23-6321 anti kannatanule õigusabi kohustuseta riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks (RÕS § 8 p 1), jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.