← Eesti

2-19-8707/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2024, Tallinn Kohtuasja number

§ 70

on § 69 suhtes erinormiks, ning kuna kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi, tuli maakohtul seda sätet kohaldada. Pank edastas lepingu ülesütlemise teate kostjale tähitud kirjaga lepingus märgitud aadressile. Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole ülesütlemise avaldust saanud. Kostja on saanud ülesütlemise teate tähitud kirjaga 07.03.2014, lihtkirjaga 11.04.2014, hageja kontoris üleandmisega 05.07.2016 või hagimaterjalidega 16.07.

  1. Maakohus pidanuks kohaldama TsÜS §
  2. Hageja ei soovinud öelda lepingut tagasiulatuvalt üles, hageja andis üksnes täiendava tähtaja võla tasumiseks enne lepingu ülesütlemist. 5.
  3. Lepingu ülesütlemisest tulenev nõue ei ole aegunud. Kuna kostja tasus ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 hagejale maksegraafiku alusel võlga, katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel hagi aegumine. 5.
  4. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja alternatiivne nõue on aegunud. Arvestades seda, et leping lõppes 16.03.2018, ei olnud hagi esitamise ajal (07.06.2019) hageja nõuded aegunud. Kuna nõue tulenes samast alusest, siis nõude aegumine peatus hagi esitamisega. Vastustaja seisukoht
  5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kuid tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. 6.
  6. Vastuse kohaselt jättis maakohus 23.08.2021 määrusega vääralt rahuldamata kostja hagi läbi vaatamata jätmise taotluse. Maakohus kohaldas vääralt Lugano II konventsiooni art 17 lg-t
  7. Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 rakendamine ei ole põhjendatud, sest sätte rakendusalasse kuuluvad juhtumid, kus tarbijaga sõlmib lepingu muu füüsiline isik, millele viitab sättes nimetatud „elukoht“. Pangal on asukoht. Lisaks ei olnud mõlema lepingupoole elukoht kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise ajal Eestis. Kostja alaline elukoht oli juba 11.04.2013 Norras, mida kinnitavad asjas esitatud tõendid. Kohtualluvuse kokkulepe on vastuolus Eesti seadusega – see on TsMS § 106 lg 1 ja § 104 lg 1 järgi tühine. Tarbijaga kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimine ei ole võimalik. See ei ole võimalik ka TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi. Viidatud säte võimaldab sõlmida kokkulepet üksnes tarbija ja muu füüsilise isikuga, kes ei tegutse majandus- ja kutsetegevuses. 6.
  8. Juhul, kui asi allub Eesti kohtule, on maakohus jätnud põhjendatult, õiguspäraselt ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga hagi rahuldamata. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb 6 2-19-8797 saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole aegumise väära kohaldamise tõttu hageja nõuet ühel õiguslikul alusel sisuliselt kontrollinud ning on teisel õiguslikul alusel nõude rahuldamise eeldusi kontrollides jätnud põhjendamatult tähelepanuta osad olulised asjaolud. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
  10. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
  11. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohtul ei ole alust jätta hagi Eesti kohtu alluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult 23.08.2021 määruses seisukohale, et vaidlus allub kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 alusel Eesti kohtule. 9.
  12. Kuigi tarbijalepingute puhul võib teine lepingupool algatada Lugano II konventsiooni art 16 lg 2 alusel tarbija vastu menetluse üksnes selle riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht, võib art 17 lg 3 järgi sellest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal käesoleva konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega pädevus on määratud selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega. 9.
  13. Siinsel juhul on kõik Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 kohaldamise tingimused täidetud. Pank ja kostja sõlmisid 23.12.2010 laenulepingu (I kd, tl 3–4 pöördel) ja muutsid seda 13.04.2013 laenulepingu lisaga (I kd, tl 5–8), seejuures sisaldus laenulepingus kohtualluvuse kokkulepe (p 4.18), mis oli samas sõnastuses üle kantud ka lisasse (p 4.21). Seega saab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise ajaks pidada 23.12.2010 ning tähtsust ei ole sellel, kas laenulepingut hiljem muutes oli kostja alaline elukoht veel Eestis või mitte. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et kostja alaline või peamine elukoht oli juba 23.12.2010 Norras. Seejuures kinnitas kostja nii laepingu p-s 4.18 kui ka lisa p-s 4.21, et tema alaline elukoht on Eestis ning märkis oma aadressiks lepingu p-s 2 Pae 43–80, Tallinn. Seega järeldas maakohus õigesti, et lepingupoolte elu- ja asukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas riigis, s.o Eestis. Vaidlust ei ole selle üle, et kokkuleppega määrasid lepingupooled pädevaks kohtuks Eesti kohtu. Tarbijalepingute puhul ei ole keelatud sõlmida kohtualluvuse kokkulepet juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki, ning seda ei saa järeldada ka kostja viidatud Riigikohtu lahenditest. Riigikohtu praktikast saab järelda, et juhul, kui tarbijaga on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe selleks puhuks, kui tarbija asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki, siis TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi kokkulepe kehtib (vt RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-12312, p 10, RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 12, RKTKm 10.12.2019, 2-19-4463, p 14). Siinsel juhul oli selgelt tegemist sellise kokkuleppega. 9.
  14. Kostja väited selle kohta, et kohtualluvuse kokkulepped ei ole tarbijalepingute puhul üldse lubatavad ning ülal nimetatud sätted puudutavad üksnes olukorda, kus tarbija sõlmib lepingu muu kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, ei ole põhjendatud ega kooskõlas tarbijalepingu mõiste ning olemusega. Selline arusaam ei ole kooskõlas ka Lugano II 7 2-19-8797 konventsiooni
  15. jaos tarbijalepingute puhul sätestatud lubatavate kohtualluvuskokkulepetega ega selle alusel kujunenud Euroopa Kohtu praktikaga (vt nt EKo 30.09.2021, C296/20, Commerzbank AG v E. O.). Samuti ei ole kostja arusaam kooskõlas Riigikohtu ülal viidatud praktikaga ega ka õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadega (vt TsMS komm

(2017), § 104, p 3.4.c). 9.
  1. Ülaltoodud põhjendustel allub vaidlus Eesti kohtule ning maa- ega ringkonnakohtul ei ole alust jätta hagi läbi vaatamata. Sellest tulenevalt lahendas maakohus õigesti vaidluse asjas sisulise otsuse tegemisega.
  2. Kolleegiumi hinnangul jättis aga maakohus hagi ennatlikult rahuldamata põhjusel, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud ning hageja nõue on aegunud. Seda tehes ei ole maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud ega tuvastanud hagi muutmist, aegumist ja aegumise katkemist puudutavaid asjaolusid, samuti seda, kas lepingu ülesütlemise teade jõudis tegelikult kostjani ning kostja on seda tunnistanud. 10.
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja 08.04.2021 menetlusdokumenti ei saa pidada uue hagi esitamiseks, nagu leidis ekslikult maakohus, ega ka hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 tähenduses, milleks oleks vaja kostja või kohtu nõusolekut, nagu leidis kostja. Tegemist oli hagis esitatud õiguslike või faktiliste väidete alternatiivse täiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses ning kõrvalnõuete alternatiivse laiendamise ja kitsendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei saa pidada hagi muutmiseks. Hageja esitas 07.06.2019 hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 10 156,09 eurot, intressi 156,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4386,26 eurot ja alates 08.06.2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. 08.04.2021 menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 10 126,09 eurot, intressi 2121,3 eurot ning alates 17.03.2018 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja esitatud nõudeid arvestades jäi hageja 08.04.2021 menetlusdokumendis jätkuvalt põhivõla samas ulatuses väljamõistmise nõude juurde, kuid muutis intressi ja viivise suurust, sh pikendas hageja intressinõude perioodi ning lühendas viiviseperioodi, st hageja jäi algselt esitatud põhinõude ja kõrvalnõuete juurde, kuid muutis kõrvalnõuete ulatust. Sellist muudatust ei saa pidada nõude, s.o hagi eseme muutmiseks (vt TsMS komm
(2017), § 376, p 3.2.2 ja 3.4.2), ega uue hagi esitamiseks. Hageja muutis kõrvalnõuete ulatust alternatiivselt juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et laenulepingut ei ole 07.03.2014 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud, ning tõi 08.04.2021 menetlusdokumendis täiendavalt esile, et juhul, kui laenulepingut ei ole kehtivalt 07.03.2014 üles öeldud, on see 16.03.2018 lõppenud, mistõttu on hageja nõue muutunud igal juhul sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul täiendas hageja sellega eelkõige hagiavalduse õiguslikke põhjendusi, kui viitas laenulepingu lisa p-s 3.5 sisalduvale laenusumma tagastamise lõpptähtpäevale, mis on kohtumenetluses igal juhul lubatud, kuna kohus kohaldab vaidlust lahendades ise õigust ega ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega. Ka juhul, kui pidada laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva faktiliseks asjaoluks, oleks tegemist hagi aluseks olevate asjaolude täiendamise, mitte muutmisega, sest sellega ei muutunud hagi aluseks olevate asjaolude kogumi tuumik (vt TsMS komm
(2017), § 376, p 3.2.3 ja 3.4.1). Ülaltoodut arvestades käsitas maakohus vääralt hageja 08.04.2021 menetlusdokumenti eraldi hagiavaldusena ja liitis ekslikult selle varem esitatud hagiga ühte menetlusse. Samuti asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja esitas lepingu lõppemisele tuginedes kohtule nõude alles 08.04.2021, mitte 07.06.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sama nõudega 8 2-19-8797 samal alusel, mida on kohtumenetluses täiendatud, ning sellise nõude puhul saab hagi esitamise ajaks lugeda algse hagi esitamise aega, s.o 07.06.2019, mitte nõude õiguslike või faktiliste asjaolude täiendamise ning kõrvalnõuete ulatuse muutmise aega. 10.
  2. Arvestades hagis esitatud asjaolusid ja esitatud nõudeid, saab hageja nõudeid pidada lepingu täitmise nõudeks VÕS § 108 tähenduses – kui laenuleping on üles öeldud, oli hagejal VÕS § 399 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt kogu laenusumma kohest tagastamist alates lepingu ülesütlemisest, kui aga laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, oli hagejal õigus nõuda kostjalt kuni lepingu lõppemiseni laenulepinguga kokkulepitud kuupäevadel osamaksetena laenu tagastamist. 10.
  3. Juhul, kui pank ütles laenulepingu kehtivalt üles, ei ole laenulepingu ülesütlemisest tulenev nõue aegunud. 10.3.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pank või hageja on panga 07.03.2014 ülesütlemisavalduse edastanud kostjale viisil, mis võimaldanuks kostjal mõistlikult selle sisuga õigeaegselt tutvuda (vt RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 14; RKTKo 20.12.2004, 3-2-1-14604, p 19). Samas on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja oli laenulepingu ülesütlemisest teadlik ning tegi pärast laenulepingu ülesütlemist ja nõuete hagejale loovutamist hagejale võla katteks makseid. Ringkonnakohus märgib,

§ 69

lg 1 järgi muutub kindlale isikule suunatud tahteavalduse kehtivaks kättesaamisega. Seega ka juhul, kui hageja ei ole küll tõendanud, et kostja kinnitas 07.03.2014 tähitud kirjaga saadetud ülesütlemise teate kättesaamist, kuid hageja tõendab, et kostja oli ülesütlemisavalduse tegelikult kätte saanud, on ülesütlemisavaldus õigusliku toime saanud. Hageja tõi hagiavalduses esile, et kostja tegi pärast laenulepingu ülesütlemist hagejale makseid. Seejuures tuvastas maakohus vääralt, et kostja tasus maksid pangale, kuigi hageja esitatud pangakonto väljavõttest (I kd, tl 74) nähtub, et tegemist on hageja pangakonto väljavõttega. Seega tasus kostja pärast seda, kui pank oli 07.03.2014 teinud kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse ja nõude 10.11.2014 hagejale loovutanud, ajavahemikul 20.11.2014– 16.06.2016 iga kuu 200 euro suuruseid makseid hagejale. Kostja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud ega väitnud, et makseid oleks tehtud mõne muu õigussuhte alusel. Samuti jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta K ütlused (I kd, tl 195–196), mille kohaselt oli kostja võlg üle 10 000 euro, K koostas kostjale maksegraafiku ja leppis kostjaga kokku 200 euro suuruste maksete tasumises põhivõla katteks, kuid kuna kostja oli välismaal, siis lepiti kokku, et aastane leping ilma intressita tehakse siis, kui kostja tuleb Eestisse. Seejuures sai kostja K kinnitusel aru, et leping pangaga on lõpetatud. Seega ei ole välistatud, et kostja sai ülesütlemisavalduse tegelikult kätte või tunnistas hiljem laenulepingu ülesütlemisest tulenevat võlga. Neid asjaolusid ja tõendeid pole aga maakohus hageja nõuet lahendades arvestanud. 10.3.2. Juhul, kui laenulepingu ülesütlemise teade oli tegelikult õigel ajal kostjani jõudnud või kostja tunnistas ülesütlemisest tulenevat võlga, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud, sest nõude aegumine katkeb võla tunnustamisega. Maakohus asus õigesti seisukohale, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohus jättis aga arvestamata,

§ 158

lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, seejuures võib nõude tunnustamine 9 2-19-8797 TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kui võlgnik maksab võlausaldaja üleskutsel osa võlast ära, laieneb katkemine kogu nõude aegumisele, v.a kui võlgnik reserveeris selgelt vastuväited võla suurusele, st väljendas selgelt tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta. Lisaks eelnevale võib aegumist katkestavat nõude tunnustamist näha ka muus võlgniku teos. Säte hõlmab kõiki faktilisi tegusid ja käitumist, millest ilmneb võlgniku teadlikkus võla olemasolust ja võla tunnustamise tahe (vt TsÜS komm

(2023), § 158, p 3.1.3 ja 3.1.5). Siinses asjas kinnitavad ülal viidatud tõendid, et kostja on oma käitumisega võlga hageja ees TsÜS § 158 lg 1 tähenduses tunnustanud, tasudes hagejale laenulepingust tuleneva võla katteks ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 iga kuu 200 eurot. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja tunnustas põhivõlga üksnes tehtud maksete ulatuses, s.o 4000 euro osas. Seega saab eeldada, et kostja tunnustas TsÜS § 158 lg 1 tähenduses hageja põhivõlga kogu ulatuses, mistõttu iga makse tegemisega katkes ja algas uuesti hageja nõude aegumine. Arvestades seda, et kostja tegi viimase makse hagejale 16.06.2016, algas hagi aegumine viimati uuesti alates 16.06.2016 ning TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg lõppes 16.06.
  1. Hageja esitas hagi 07.06.2019, s.o enne aegumistähtaja möödumist. 10.
  2. Ka juhul, kui pank ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud ja kostja ei ole ülesütlemisest tulenevat võlga tunnistanud, ei ole laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise nõue kogu ulatuses aegunud. 10.4.
  3. Laenulepingu ja selle lisa p 3.6 kohaselt pidi kostja tasuma laenusumma osamakseid ja intressi iga kuu
  4. kuupäeval. Kuigi algselt leppisid lepingupooled laenulepingu p-s 3.5 kokku, et laenusumma tagastamise lõpptähtpäev on 16.12.2020, lühendasid nad laenulepingu lisa p-s 3.5 seda tähtaega kuni 16.03.
  5. Laenulepingu ja selle lisa p-de 3.15 ja 4.3 järgi tuli laen tagastada annuiteetmaksetena vastavalt panga väljastatud graafikule. Pank koostas graafikud kuni laenulepingu ülesütlemisavalduse tegemiseni 07.03.2014 (I kd, tl 11–15 pöördel), mille kohaselt oli 2014 graafikujärgse igakuise makse suurus 297,73 eurot (põhiosa suurus üle 240 euro), seejuures muudeti intressimäära laenulepingu ja lisa p 3.10 järgi kaks korda aastas. 10.4.
  6. Maakohus tuvastas, et kostja jättis alates 16.12.2013 graafikujärgsed maksed tasumata. Seega saab hageja nõuda kostjalt lepingu täitmist ajavahemikul 16.12.2013–16.03.2018 sissenõutavaks muutunud osamaksete osas. Tegemist oli korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades seda, et hageja esitas kohtule hagi 07.06.2019, on aegunud enne 07.06.2016 sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõue, s.o ajavahemikul 16.12.2013–16.12.2015 VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks muutunud osamaksed, kuid alates 16.01.2016 sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõuet ei saa igal juhul pidada aegunuks. Kuigi kostja tasus ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 iga kuu 200 euro suuruseid makseid hagejale, ei saa lepingust tulenevate perioodiliste maksete puhul järeldada, et makseid tehes tunnustas kostja TsÜS § 158 lg 1 tähenduses laenulepingust tulenevat võlga suuremas ulatuses, kui ta makseid tegi. Perioodiliste maksete tegemisel ei saa eeldada võlgniku tahet tunnustada nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt viimati RKTKo 14.03.2018, 2-14-56622, p 16.1). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada kostja tahet tunnustada võlga kogu ulatuses. Kuigi hageja väitel tasus kostja makseid kokkuleppel maksegraafiku alusel, sõlmiti tunnistaja ütluste kohaselt ajutine maksegraafik (tavaliselt üheks 10 2-19-8797 aastaks) (I kd, tl 195–196). Seejuures ei ole teada, kas ja millise ajavahemiku maksete kohta maksegraafik kokku lepiti. Igal juhul ei saanud maksete aluseks olnud maksegraafik hõlmata kõiki tasumata lepingujärgseid makseid ning sellest tulenevalt ei saa lugeda hageja lepingust tulenevate osamaksete tasumise nõudeid kõigi osamaksete ulatuses TsÜS § 158 lg 1 alusel katkenuks ja viimase makse tasumisega uuesti alanuks. Küll aga saab VÕS § 88 lg 1 ja lg 6 p 1 järgi eeldada, et makstud rahast loetakse esimeses järjekorras tasutuks esimesena sissenõutavaks muutunud põhivõlanõuded. Hageja kinnitas, et tasumine toimus põhivõla katteks. 10.
  7. Ülaltoodu kohaselt võib hagejal olla kostja vastu laenulepingu ülesütlemisest tulenev kogu laenusumma tagastamise nõue või laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise nõue, mis kumbki ei olnud hagi esitamise ajaks (kogu ulatuses) aegunud. Kuna hageja põhinõue ei olnud aegunud, ei ole ka kõrvalnõuded TsÜS § 144 järgi aegunud.
  8. Neil kaalutlustel tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Arvestades seda, et maakohus ei ole aegumise kohaldamise tõttu lahendanud hageja alternatiivselt esitatud nõuet, ei saa ringkonnakohus seda esimese kohtuastmena ise teha ning saadab asja hagi läbivaatamiseks maakohtule. Ühtlasi ei ole maakohus asja läbivaatamisel täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, sh kvalifitseerinud hageja nõuet ega selgitanud hagejale tema nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema nõude rahuldamise õiguslikke alternatiivseid õiguslikke aluseid ning anda vajadusel hagejale võimalus täpsustada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja esitada neid kinnitavaid tõendeid. Mh tuleb maakohtul hagi lahendades omal algatusel kontrollida ka seda, kas tarbijakrediidileping kehtib, sh kas laenulepingu krediidikulukuse määr on seadusega kooskõlas ning kas järgitud on vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13jj).
  9. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.