← Eesti

1-22-5230/79

Obsah (16)§ 384§ 3811§ 209§ 345§ 64§ 63§ 73§ 491§ 74§ 75§ 381§ 217§ 2172§ 81§ 121§ 56

1-22-5230 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprillil 2024. a Tallinn Kohtuasja number 1-22-5230 Kohtukoosseis Orvi Koik, liikmed Pavel Gont

§ 384

lg 1,

§ 3811

lg 2,

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2,

§ 345

lg 1 järgi ja Heiki Tegova süüdistuses

§ 384lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.

juuni 2023.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatava Allan Selteri kaitsja Kaimo Räppo Süüdistatava Heiki Tegova kaitsjad Leelo Viil ja Kaimo Räppo Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatavad Allan Selter, isikukood: 37507234937; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX, kehtivad kriminaalja väärteokaristused puuduvad. Tõkend: ei ole kohaldatud. Heiki Tegova, isikukood: 36807282789; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX, kehtivad kriminaalja väärteokaristused puuduvad. Tõkend: ei ole kohaldatud. Kaitsjad Kaimo Räppo ja Leelo Viil Kannatanu ja tema esindaja X OÜ (Pankrotis), pankrotihaldur C Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 19. juuni 2023.a otsus tühistada osaliselt: 1. Allan Selteri süüditunnistamises

§ 384

lg 1 järgi võlgniku M OÜ maksevõime olulises vähenemises ja

§ 384lg 1 järgi karistuse mõistmises; 2.

Valitud kaitsjale makstud tasu Allan Selteri kanda jätmises. Uue otsusega: 1. Mõista Allan Selter

§ 384lg 1 järgi, mis puudutab võlgniku M OÜ maksevõime olulist vähenemist õigeks.

2. Mõista Allan Selterile

§ 384

lg 1 järgi karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust, jättes

§ 64lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse muutmata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Allan Selteri kasuks välja maakohtumenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2000 eurot (sh käibemaks). Kanda märgitud summa V OÜ arvelduskontole LHV XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Ülejäänud osas jätta valitud kaitsjale makstud tasu Allan Selteri kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava Allan Selteri kaitsja Kaimo Räppo apellatsioon rahuldada osaliselt. Süüdistatava Heiki Tegova kaitsjate Leelo Viili ja Kaimo Räppo apellatsioonid jätta rahuldamata. Prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Allan Selteri kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 2745 eurot (sh käibemaks). Kanda märgitud summa V OÜ arvelduskontole LHV XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Jätta Heiki Tegova valitud kaitsjale Kaimo Räppole apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu täies ulatuses süüdistatava Heiki Tegova kanda. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Heiki Tegovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 351,36 eurot (sh käibemaks 63,36 eurot). Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Heiki Tegovalt Eesti Vabariigi kasuks välja 351,36 eurot. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebe kord 2

(43)Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Allan Selterile oli esitatud süüdistus

§ 384

lg 1,

§ 3811

lg 2,

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2,

§ 345

lg 1 ja Heiki Tegova oli esitatud süüdistus

§ 384lg 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUS:

  1. Harju Maakohtu
  2. juuni 2023 otsusega tunnistati Allan Selter süüdi

§ 384lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust.

Allan Selter tunnistati süüdi

§ 3811lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust.

Allan Selter tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345

lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks

§ 63

lg 1 alusel 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui Allan Selter ei pane 3 aasta 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 19. juuni 2023. a. 2.1

§ 491lg 1 alusel kohaldati Allan Selteri suhtes ettevõtluskeeldu 3 aastaks.

3. Heiki Tegova tunnistati süüdi

§ 384

lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui Heiki Tegova ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o

  1. juuni
  2. a.
  3. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv. APELLATSIOONID:
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann, süüdistatava Allan Selteri kaitsja Kaimo Räppo ja süüdistatava Heiki Tegova kaitsjad Leelo Viil ja Kaimo Räppo. 5.1 Prokuratuur taotleb tühistada Harju Maakohtu Harju Maakohtu
  5. juuni 2023 otsus kohtuasjas nr 1-22-5230 osaliselt, s. o mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus, millega tunnistada Allan Selter süüdi

§ 384

lg 1 alusel ning mõista karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust; tunnistada Allan Selter süüdi

§ 3811

lg 2 alusel ning mõista karistuseks 2 aastat vangistust; tunnistada Allan Selter süüdi

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345

lg 1 järgi ning mõista karistus

§ 63lg 1 alusel 3 aastat vangistust.

Mõista Allan Selterile

§ 64

lg 1 alusel liitkaristus 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest 6 kuud kuulub

§ 74lg 1 alusel koheselt ära kandmisele.

Mõistetud vangistusest 3 aastat jätta tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 3 aastase katseaja jooksul (katseaja algus 19.06.2023) toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab katseaja jooksul

§ 75sätestatud kontrollnõudeid.

Muus osas jätta Harju Maakohtu viidatud kohtuotsus muutmata. 5.2 Kaitsja Kaimo Räppo taotleb tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2023 otsus Allan Selteri süüdimõistmises ja karistamises ning menetluskulude tema kanda jätmises. Mõista Allan Selter talle esitatud süüdistuses

§ 384lg 1, § 3811 lg 2, § 209 lg 2 p 3- § 25 lg 2, § 345 lg 1 järgi õigeks. Allan Selteri kaitsja kulud jätta riigi kanda. 3

(43)5.3 Kaitsja Leelo Viil taotleb mõista Heiki Tegova süüdistuses

§ 384lg 1 järgi õigeks. Alternatiivselt lõpetada Kr

MS §-dest 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalasjas nr 1-22-5230 menetlus Heiki Tegova osas, kuna süüdistatavale süüksarvatava kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Alternatiivselt lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 1-22-5230 menetlus Heiki Tegova osas, kuna kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Jätta menetluskulud riigi kanda. 5.4 Kaitsja Kaimo Räppo taotleb tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2023 otsus Heiki Tegova süüdimõistmises ja karistamises ning menetluskulude tema kanda jätmises. Mõista Heiki Tegova talle esitatud süüdistuses

§ 381lg 1 järgi õigeks.

Heiki Tegova kaitsja kulud jätta riigi kanda. 6. Prokuröri hinnangul on kohus viidanud otsuses kohastele asjaoludele, kuid teinud nende põhjal ebaõige otsuse karistuse osas. Apellant nõustub kohtu põhjendustega, et Allan Selteri süü on keskmisest suurem, mis tingib ka karistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmäära. Samuti tingib raskema karistuse süüdlase isiksuse arvestamine (eripreventsioon) arvestades, et kohtuotsust tehes on tuvastatud negatiivne prognoos süüdistatava edaspidisele õiguskuulekale käitumisele, siis loogiliselt on põhjendatud süüdistatavale raskema karistuse mõistmine. Seega on Allan Selterile mõistetud karistus vastuolus kohtu põhjendustega. Kui kohus möönis kriminaalasja tehioludest tulenevalt võimalust, et Allan Selter jätkab tulevikus ebaseaduslike viisidega majandustegevuses, siis oleks ta pidanud mõistma süüdistatavale raskema karistuse. 6.1 Samuti on kohus otsuse p-s 138 ettevõtluskeeldu kohaldades märkinud, et Allan Selteri poolt toime pandud kuriteod omavad pikemaajalist mõju majanduskeskkonnale, kuivõrd süüdistatava poolt juhitud äriühingu maksejõuetuse tulemusel jäi X OÜ-l (võlausaldaja) saamata pankrotimenetluses tunnustatud 44 519,62 euro suurune nõue. Praeguseks ajaks on ka nimetatud võlausaldaja pankrotistunud ning olenemata selle täpsetest põhjustest, ei saanud kohtu hinnangul mööda vaadata asjaolust, et nimetatud summa on piisavalt suur ja omaks mõju ka suure käibega ettevõttele. Sel põhjusel ei saa tekitatud kahju mõju ka üleüldisemalt X OÜ (võlausaldaja) majandustegevusele väikeseks pidada. Apellandi hinnangul on kohus mõistnud eelnevatel põhjendustel süüdistatavale liiga leebe karistuse

§ 384lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest.

Põhjendustest nähtuvalt on kohus möönnud, et süüdistatava tegevuse tulemusena on teised ettevõtjad ning seega ka majanduskeskkond saanud reaalselt kahjustada. Eelnevatel põhjustel palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Allan Selterile

§ 384lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuseks 2 aastat vangistust.

Prokurör taotleb, et ringkonnakohus mõistab Allan Selterile

§ 384

lg 2 järgi kvalifitseeriva kuriteo toimepanemise eest karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. 6.2 Harju Maakohus tunnistas Allan Selteri süüdi

§ 3811

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõistis karistuseks 1 aasta ja 9 kuud vangistust. Kohtu hinnangul on Allan Selteri süü

§ 3811lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises keskmisest suurem.

Apellandi hinnangul on Allan Selteri süü

§ 3811lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises suur.

Allan Selter tegutses kavatsetult raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumisel ja teisalt oli tema eesmärgiks seegi, et pankrotihaldur ei saaks olulises ulatuses ülevaadet OÜ T varalisest seisundist. Allan Selteri tegu raamatupidamiskohustuste rikkumisel omas mõju mitte pelgalt raskendatud ülevaate saamisel raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, vaid ka reaalse majandusliku kahju tekitamisel. Sel põhjusel on Allan Selteri süü keskmisest suurem ning tingib karistuse 4

(43)mõistmise sanktsiooni keskmäära ületavas osas, jäädes siiski allapoole sanktsiooni ülemmäära. Eelnevatel põhjustel palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Allan Selterile § 3811 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuseks vangistus 1 aasta ja 9 kuud. Uue otsusega palub prokurör Allan Selterile karistuseks mõista 2 aastat vangistust. 6.3 Harju Maakohus tunnistas Allan Selteri süüdi

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning mõistis karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokuröri hinnangul on kohtu järeldused vaidlusaluste kuritegude eest mõistetud karistuse osas vastuolulised ning apellant viitab kohtupraktikale (vt Riigikohtu lahend nr 1-17-1629/44). Sanktsiooni keskmäär on 3 aastat vangistust. Sanktsiooni keskmäära saab nimetada kui karistust ’’neutraalse’’ kuriteo eest, kus ei esine süüd suurendavaid ega vähendavaid asjaolusid. Kuivõrd kohus leidis, et Allan Selteri süü on toimepandud kuritegude eest keskmisest mõnevõrra suurem, siis oleks kohus loogiliselt pidanud mõistma oma põhjendustele tuginedes karistuseks vangistuse määras, mis on vähemalt 3 aastat või üle selle. Kohus mõistis aga vastuoluliselt karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, mis on alla sanktsiooni keskmäära. Samuti ei saa süüd vähendavana prokuröri arvates liigselt rõhku panna asjaolule, et kelmus jäi katse staadiumi, kuivõrd see jäi toime panemata temast olenemata asjaoludel, vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-70-

  1. Kohtumenetluses leidis tõendamist, et Allan Selter tegutses kavatsetult suures ulatuses kelmuse toimepanemisel (vt otsuse p 107), mistõttu saab tema tahtlust käsitada intensiivsena. Samuti tegi Allan Selter täiendavaid jõupingutusi, et kuritegu täide viia, nimelt esmalt koostas ta võltsitud dokumendi ja kui seoses pankrotihalduri sekkumisega jäi nõue pankrotimenetluses tunnustamata, siis pöördus Allan Selter nõude tunnustamiseks ka kohtu poole. Seega Allan Selteri teoplaani realiseerumine oleks olnud lähedane, kuna pankrotihalduri sekkumata jätmisel oleks pankrotimenetluses võltsitud dokumentide alusel nõuet tunnustatud ning seega oleks võlausaldajatele veelgi suurem kahju tekkinud. Eelnevatel põhjustel ei saa prokuröri hinnangul kuriteo jäämist katsestaadiumi käsitada karistust kergendava asjaoluna. Prokurör peab siinjuures oluliseks ka asjaolu, et vaatamata ideaalkogumile ja seetõttu karistuse mõistmisele ühe eriosa paragrahvi järgi tuleb arvestada ka seda, et Allan Selter täitis oma teoga kaks kuriteokoosseisu, vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-7-
  2. Neil põhjustel palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Allan Selterile § 209 lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Uue otsusega palub prokurör Allan Selterile karistuseks määrata 3 aastat vangistust. 6.4 Prokurör palub tühistada maakohtu otsus ka liitkaristuse mõistmise osas millega suurendati üksikkaristustest raskeimat ning lõplikuks karistuseks saadi 3 aastat. Prokurör peab põhjendatuks mõista Allan Selterile toimepandud kuritegude eest, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, liitkaristus 3 aastat ja 6 kuud vangistust. 6.5 Samuti apelleerib prokurör maakohtu otsust osas, millega jäeti Allan Selterile mõistetud karistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata. Otsusest nähtuvalt on kohus läbivalt arvestanud karistuse mõistmisel üld- ja eripreventiivsete asjaoludega, kuid jätnud põhjendamata mis on nende sisu ja kas need mõjuvad karistust kergendavalt või raskendavalt (vt p 129, 131, 136). Prokuröri hinnangul tingivad üld- ja eripreventiivsed asjaolud Allan Selterile nn 6-kuulise šokivangistuse kohaldamist. Maakohtu otsus Allan Selterile mõistetud karistuse täielikult tingimisi täitmata pööramata jätmine annab üldsusele märku, et peale mitmete kuritegude toimepanemist on võimalik jääda karistamata, kuna ühiskonnas käsitletakse täielikku karistuse täitmisele pööramata jätmist sageli karistusest pääsemisena. 5

(43)Asjaolu, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning teda pole ka karistatud menetletava kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul ei saa olla ainsaks aluseks nn šokivangistuse kohaldamata jätmiseks. Seadusandja on põhjusega sätestanud kuriteokoosseisud ning nende realiseerimise eest kehtestatud sanktsioonid, mistõttu oleks seaduse mõttega vastuolus jätta karistus täielikult kohaldamata üksnes eeltoodud põhjendustel. Kohtumenetluses on tuvastatud, et Allan Selter viis osaühingutest T ja Me välja peaaegu 200 000 euro eest reaalset raha, mille eest oleks mõlemal juhul saanud rahuldada kõik võlausaldajate nõuded. Samuti on kohus möönnud, et Allan Selteri tegevus mõjutas oluliselt ühe võlausaldaja pankrotistumist, mistõttu sai ka majandustegevus laialdasemalt reaalselt kahjustada. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et Allan Selteri süüdistus koosneb kokku viiest kuriteoepisoodist, millest kõigis on kohus teda süüdi tunnistanud. Maakohtu otsusega karistuse täielikult täitmisele pööramata jätmisel antakse ühiskonnale teada, et viiele kuriteoepisoodile järgneb üksnes ’’näpuga viibutamine’’ ja 3-aastane ettevõtluskeeld. Selline leebe nn sanktsioonipakett ei mõjuta potentsiaalseid kurjategijaid õiguskuulekale käitumisele, kuivõrd näitab võimalust viibida ja tegutseda vabaduses ka pärast arvukate ja suurte kahjudega kuritegude toimepanemist. Selline ulatuslik õigusvastane tegutsemine peab andma ühiskonnale signaali, et õigusnormidest hälbiv käitumine saab õiglase karistuse, s.o vähemalt šokivangistuse. Samuti mõjub taoline karistusest vabastamine ühiskonna õiglustundele negatiivselt, kuivõrd sisuliselt jäetakse karistamata süüdistatava tegevuse mõju ühe õiguskuuleka ettevõtja pankrotistumisele. 6.6 Karistuse osaline ära kandmine on kohane süüdistatava eripreventiivset prognoosi silmas pidades. See võimaldab isikutel reaalselt tunnetada karistust kui hinnangut oma teole ning seeläbi tulevikuks korrigeerida oma käitumist. Mõistetud karistuse ühe osa kohene täitmisele pööramine aitab vältida ka võimalikku karistamatuse tunnet, mis süüdlasel karistusest tingimisi vabastamisel on üldiselt kerge tekkima. Eripreventsiooni eesmärk on seega isiku käitumist mõjutada viisil, et ta tulevikus hoiduks kuritegusid toimepanemast. Prokurör nõustub kohtu hinnanguga, et prognoos Allan Selteri edaspidisele õiguskuulekusele on negatiivne, mistõttu esinevad ka eripreventiivsed asjaolud nn šokivangistuse kohaldamiseks. Seega annavad nii süüdistatava hetkepositsioon, kui hoiak toimepandud kuritegude osas alust arvata, et ta võib ka tulevikus taolisi tegusid toime panna (vt p 138). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Allan Selter tegeles majanduskuritegude toime panemisega ka Läti Vabariigis. Selle kohta on prokurör 9. märtsil 2023 toimunud kohtuistungil KrMS § 297 alusel, iseloomustava tõendina, üle andnud kohtusse saatmise määruse (meie menetluse mõistes on tegemist süüdistusaktiga) Läti Vabariigis läbi viidavast kriminaalmenetlusest. Prokuröri hinnangul on kohus eelnevate põhjenduste valguses jõudnud valele järeldusele põhikaristuse kohaldamise osas ning läinud vastuollu eripreventsioonile omaste põhimõtetega. Kui on alus arvata, et süüdistatav paneb tulevikus toime kuritegusid, peab talle mõistetud karistus olema raskem, et murda väljakujunenud õigusvastane käitumismuster. Prokurör peab vajalikuks märkida, et kui Allan Selter ei saa aru, et tema teguviis on olnud vale, siis ei ole ka põhjust arvata, et ta oma käitumist muudaks (ilma varasema teo eest väärilise karistuse kandmiseta). Järelikult on põhjust arvata, et võimaluse avanedes jätkaks Allan Selter majandus- ja varavastaste kuritegude toimepanemist, mistõttu on põhjendatud nn šokivangistuse kohaldamine mõjutamaks süüdistatavat õiguskuulekale käitumisele. 7. Kaitsja Kaimo Räppo asub seisukohale, et maakohtu siseveendumuse kujunemine Allar Selteri süüditunnistamisel ei ole jälgitav, otsus on Allan Selteri tegevuse sisustamisel vastuoluline. Tegemist on KrMS § 339 lg 2 rikkumisega. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 6
(43)7.1 Allan Selter ei ole T OÜ osas käitunud kohustusevastaselt määral, mis oleks põhjustanud ühingu maksejõuetuse. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, mis ja kuidas puutub maksejõuetuse põhjustamisel asjasse ühe võlausaldaja nõue, kohus ei ole tuvastanud, milline oli selle konkreetse nõude proportsioon. Kaitsja väide on ka see olnud läbivalt, et Allan Selterile süüksarvatav võib olla küll juhatuse liikme kohustuste rikkumine (

§ 2171 lg 1), mis aga ei ole samastatav maksejõuetuse põhjustamisega.

Küll tekitab aga küsimusi läbivalt kohtu „hüpotees“ et Allan Selter omandaski võlgades ettevõtte. Mille põhjal kohus järeldab, et tegemist oli võlgades ettevõttega sel hetkel, kui see omandati? Kaitsja arvates kumab süüdimõistvast otsusest läbi väide, et Allan Selter tegeleb võlgades firmade ülesostmisega, sest pelgalt viited, et Allan Selter võttis välja kontolt sularaha, sõlmis laenulepinguid enda firmaga jne, ei anna alust järeldada, et tegemist on Allan Selteri poolt maksejõuetuse põhjustamisega. 7.2 Kohus märgib, et selgusetuks jääb, miks peaks ettevõte, mis kaitsja sõnade kohaselt edasi tegutses, võtma välja kõik rahalised vahendid ja konto sulgema. Selles osas oleks kohus saanud ka ise küsida, kuid sellist küsimust ei esitanud, küll aga on kohus tuvastanud, et hiljem on OÜ T jätkanud arveldamist Leedu Vabariigi Paysera konto kaudu (II kd tl 33-34). Kohtu käsitluse järgi ei ole nähtav, et väljamaksete tegemine oleks olnud äriühingu huvides, kuid kas ja kuidas nimetatu seondub maksejõuetuse põhjustamisega, seda kohtu järeldustest ei tulene. Kui ettevõte raha võetakse välja ehk kassasse või siis kantakse üle seotud isikule, kajastub see ettevõte bilansis ka kassana või nõudena seotud isikute vastu. Pankrotihaldur MA ütluste järgi pidas ta sellist nõuet Allan Selteri vastu väärtusetuks, aga ühtegi tõendit, et sel puudub väärtus, ei ole esitatud. 7.3 Süüdistuses ei ole väidetud, et Allan Selter vajas OÜ-st T saadud vahendeid isiklikuks otstarbeks. Kohus on laiendanud süüdistust. Vaidlust ei ole selles, et Allan Selter sõlmis 10.04.

  1. a OÜ T nimel laenulepingu endaga seotud Läti Vabariigi äriühinguga SIA L, kuid nimetatud nõude väärtusetuse kohta tõendeid ei ole. See, et tegemist on seotud isikule antud laenuga, ei muuda seda ei kahtlaseks ega ebaseaduslikuks. Tõendeid, et nimetatud laen või pigem selle mittetagasisaamine (haldur ei ole seda laenu tagasi ka nõudnud) põhjustas T OÜ pankroti, ei ole. Seega nimetatud laenulepingu üle arutelu on siinses kontekstis ainetu. Kohus on laenulepingut analüüsinud ja leidnud, et laenuleping ei ole tavapärane ning ilmselgelt oli see OÜ T jaoks kahjulik. Milliste tõendite, milleks saab olla ennekõike asjatundja arvamus, pinnalt kohus peab laenulepingut kahjulikuks, on arusaamatu ja veelgi ebaselgem on, et milline on selle laenulepingu seos esitatud süüdistusega maksejõuetuse põhjustamises. Järeldusi põhjusliku seose osas laenulepingu sõlmimisel ja maksejõuetusel kohtuotsusest ei leia. 7.4 Kohus on leidnud, et J. Silma poolt koostatud bilansi väljatrüki kohaselt piisavalt oli vara, et täita X OÜ nõue.
  2. aasta aprillis saabus OÜ T kontole ligi 110 000 eurot, mis aga laenati edasi ning mille arvelt ei tasutud võlausaldaja (1 võlausaldaja) veel mittesissenõutavaks muutunud arvet. Sisuliselt on kohus süüdi mõistnud Selteri seepärast, et ta eelistas äritegevuse jätkamist laenude andmise näol ning põhiline ehk ka ainus põhjus on, et Selter võttis kontodelt välja sularaha (nt kohus kirjutab: Selline A. Selteri tegevus sularaha väljavõtmisel ilmestab samuti tema käitumismustrit.). Milline on aga seos maksejõuetuse põhjustamisega, on selgusetu. Väär on ka kohtu järeldus, et tegemist on näiliku laenulepinguga, mille eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viia, selleks et mitte täita Harju Maakohtu otsusest tulenevat kohustust X OÜ ees. Tegelikult toimus laenude andmine enne, kui üldse tekkis otsusest tulenev nõude. 7

(43)7.5 Kaitsja leiab jätkuvalt, et OÜ T maksevõime ei olnud vähenenud ja pankrotihaldur ei astunud mingeid samme vara tagasivõitmiseks või -saamiseks Allan Selterilt ega ka V OÜ-lt. Pankrotihaldur MA ütlustest nähtub, et mingeid reaalseid samme vara tagasivõitmiseks või vara tagasisaamiseks Allan Selterilt ega ka V OÜ-lt (kellele nõude loovutamise lepingule ei ole alla kirjutanud Allan Selter (vt 2 kd dokumendi tl 50-82) ette ei võetud. MA ütlusest ka nõudeid müüki ei pandud, sest väidetavalt " oleks liiga vähe raha saadud". Kogu halduri tegevus on olnud siinses asjas pigem oletuslik. 8. Kaitsja leiab, et ühtegi tõendit ei ole, et Allan Selter oleks M OÜ maksevõime vähendamise põhjustanud. Vastupidi, kohtulahendist nähtub, et maksevõime vähendamise põhjustas Heiki Tegova, kes väidetavalt võttis välja sularaha, mille ta tegelikkuses vastavalt tunnistaja KL ütlustele andis üle talle kui teisele juhatuse liikmele. 8.1 Arusaamatu ja põhjendamatu on, et miks kohus ei võta arvesse ST kui asjatundja kirjalikku arvamust. Nimetatud dokument tõendab, et süüdistus oleks pidanud esitama vettpidava ekspertiisi selgitamaks välja finantsanalüüsi kaudu maksejõuetuse tekkimise ja põhjused ning seotud konkreetsete isikutega. Tõsi, et kohtus vastas ST asjatundjana kaitsja Kaimo Räppo ja prokuröri küsimustele üldisematest raamatupidamisalastest põhimõtetest ja baasettevõtlusteooriast lähtuvalt (kd KI tl 107pö, 108-112) ning samas on asjatundja ise korduvalt rõhutanud, et ebapiisavate andmete tõttu ei saanud asjas täielikku analüüsi teha (kd KI tl 112, 113pö). Aga see oligi kaitse eesmärk näidata, et toimikus olevad andmed on ebapiisavad isiku süüdimõistmiseks. 8.2 Ebaloogiline on ka kohtu järelduse, et Allan Selteri poolt tehti vastusoorituseta tehingud (sularaha väljavõtmine, laovaru müük ja laenu andmine). Vastupidi nii laovaru müügist, laenu andmisest oli aktivate pool plussis. Vastusoorituseta tehing oleks sisuliselt kinge, aga siin ei nähtu ühtegi kinketehingut (või näiteks lao võõrandamine tasuta). Seega on kohtu järeldused vastusoorituse puudumisest ebaõiged. Allan Selter ei ole ühtegi vastusoorituseta ehk kinkelaadseid tehinguid teinud. Kohus ei ole ühelegi kinkelepingule ka viidanud. Praegusel juhul puudub finantsanalüüs, kas maksevõime vähenes või mitte, kuivõrd tõenditest nähtub, et varana on arvel nõuded. Kui need nõuded muutuvad väärtusetuteks, siis tekib küsimus juhatuse liikme vastutusest. Aga see vastutus võib seisneda ka

§ 2172lg 1 nimetatud tegudes, millisel juhul oleksid need teod juba ammu aegunud.

8.3 Pankrotihaldur PS ütlustest nähtub, et esitatud nõudeid müüki ei pandud, vara ega sularaha tagasinõudmisega ei tegeletud. Seega tegelikult ei ole teada, kas ja millised oleksid olnud tagasivõitmise tagajärjed. Asjatundja ST eksperthinnang ja tema küsitlemine kinnitavad kaitsja väiteid, et mõne üksiku tehingu põhjal ei ole võimalik ettevõtte maksevõime olulist vähenemist ja ammugi mitte maksejõuetuse põhjustamist tuvastada. M menetluses lõppes pankrotiasi kompromissiga, seega ei oma tähendust enam maksevõime vähendamine, kuna võlausaldaja on kompromissiga nõustunud ja maksevõime vähendamisel, isegi kui see esines, tähtsust ei ole. Kohtupraktika kohaselt kui

§ 384

lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20). Lihtsustatult, kuna bilanssi jäid üles varalised nõuded, siis ei vähenenud ka maksevõime 8

(43)9. Allan Selterile heidetakse ette ka

§ 3811

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, s.o teadvalt raamatupidamise kohustuse rikkumist, millega oli oluliselt raskendatud OÜ T (pankrotis) varalisest seisundist ülevaate saamine, kui kohus oli välja kuulutanud OÜ T pankroti. Keskne küsimus on selles, et pankrotihaldur ei saanud neid dokumente, mida ta pidas vajalikuks hindamaks T OÜ varalist seisu. Kohtumenetluses tunnistajana jäi siiski kõlama järeldus, et mingi ülevaate haldur sai. Ka algne süüdistus seondus sellega, et raamatupidamise dokumente ei antud üle, kuid hilisemalt sellest süüdistusest loobuti. Seega, esiteks, kohus ei ole konkretiseerinud, millist süüdistust ta arutab. Teiseks, pole selge, mis perioodist käib juttu, kui aruanded olid olemas eelmisest majandusperioodist 2016 a majandusaasta oli esitatud, siis on küsimus, et mis perioodi osas siis raamatupidamiskohustust ei olnud täidetud. 10. Allan Selterile esitatud süüdistuse kohaselt on ta kelmuse katse toime pannud seeläbi, et ta esitas OÜ T pankrotimenetluses teadvalt võltsitud garantiikirja. Selline järeldus on vale, Allan Selter ei ole mingit garantiikirja esitanud. Kohus ise tuvastab ja märgib, et OÜ T garanteeris D OÜ-le SIA L 300 000-eurost kohustust D OÜ ees. See, et Tallinna Ringkonnakohus tuvastas oma nõude tunnustamise vaidluses, et garantiikiri on antud pärast pankroti väljakuulutamist, mistõttu on tegu ühepoolse ja tühise tehinguga (II kd tl 136 pö-137) ei tähenda ei dokumendi võltsitust ega kelmuse katset. 10.1 Veelgi enam, kohtumenetluses ei ole kordagi arutatud seda, et tal oli reaalne võimalus võõrast elektroonilist isikutunnistust kasutades teha mistahes tehinguid KL nimel. Kuidas mõista väiteid, mida ei ole kohtumenetluses uuritud ega esitatud? Kohtu järeldused on täielikult ebaselged ja ebaõiged, kohus leiab, et Allan Selteri poolt „võltsitud“ volikirjaga saaks ta varalist kasu? Milles seisneb varaline kasu T OÜ pankrotimenetluses, seda kohtulahendist (ja ka süüdistusest ei leia). Veelgi enam, kohus kirjeldab ka, et omal algatusel lisatagatise andmine on ilmselgelt majanduslikult põhjendamatu ja OÜ-le T kahjulik. Mis ja kuidas taoline järeldus on seotud väidetavalt võltsitud dokumendi kasutamisega ja sellega endale mingi varalise eelise loomisega, on ebaselge. Ei kelmuse katse ega võltsitud dokumendi kasutamise koosseisu ei saa sisustada mingite väidetega, et miski on „kõnekas“: Peaks oleme üheselt aru saada, et Allan Selter sai sellist mingit varalisi õigusi omandada või vabaneda kohustustest. 10.2

§ 345

lg 1 järgi peab võltsitud dokumendi kasutajal olema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kohus märgib, et „Peamiseks motiiviks (kas on veel mingeid teisi motiive ), peab kohus siiski seda, et garantiikirja alusel nõude tunnustamine oleks toonud OÜ T teisele võlausaldajale, X OÜ-le kaasa kuni 44 519,62 eurot kahju. Esiteks, selline järeldus ei seondu ühegi seda episoodi käsitleva karistusõigusliku sättega, teiseks, Allan Selter ei saanud sellest mingit kasu, kui D OÜ oleks saanud nõude kaitstud T OÜ esitatud garantiikirja alusel. Kohtuotsusest ei selgu, milles see kasu seisnes. 11. Kaitsja peatub ka aegumise ja mõistliku menetlustähtaja küsimusel ning karistuse relevantsusel. Kaitsja osundab, et karistatavast II astme teo väidetavast toimepanemisest on tänaseks möödas 8 aastat.

§ 81

lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. Sama paragrahvi lõikes 5 punktides 1-5 on määratletud juhud, mil kuriteo aegumine katkeb.

§ 81

lg 5 p 2 kohaselt katkeb kuriteo aegumine süüdistatava kohtu alla andmisega.

§ 81

lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest 9

(43)kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Süüdistatav Allan Selter anti kohtu alla
  1. septembri
  2. a määrusega. Väidetava maksejõuetusega seonduvad teod pani Allan Selter väidetavalt toime ajavahemikul kuni pankroti väljakuulutamisteni 2017 a. Praegune kohtupraktika, et aegumine hakkab kulgema pankroti väljakuulutamisest, on väär – näiteks kui keegi müüb 2017 firma, aga 2027 läheb pankrotti ja siis hakatakse analüüsima 2017 tegusid. Teo faktilisest toimepanemisest kuni tema kohtu alla andmiseni möödunud ca 5 aastat ja 8 kuud. Nimelt on Riigikohus leidnud, et maksejõuetuse põhjustamise saab lugeda

§ 81

esimese või neljanda lõike mõttes lõpuleviiduks alles sellest ajast, kui on täidetud nii

§ 384

esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks (RKKKo 1-197473, p 30). Igal juhul puudub taolisel karistamisel mistahes relevantsus. Karistusel peaks olema mingi vahetu ja kohene mõju, aastaid hiljem karistada isikut majandusrikkumiste eest ei kanna mingeid karistusõiguslikke eesmärke. 11.1 Tulenevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Erinevate pangakontode väljaprintimine, mõne tunnistaja ülekuulamine ja paari laenulepingu ning äriregistri väljatrükkide esitamine ja selle üksteise järgi kirjapanemine, ilma mistahes loogikata, ei ole aeganõudev. Kaitsja on seisukohal, et Allan Selteri süüdimõistmine ei ole üheski punktis mingil viisil tõendatud – KrMS § 7 järgi tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

  1. Kaitsja Leelo Viil leiab, et Harju Maakohtu
  2. juuni 2023.a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Süüdistusest ega tõenditest ei nähtu Heiki Tegova konkreetne teopanus ega roll M OÜ tegevuses. Heiki Tegova süüd ümberlükkamatult kinnitavad tõendid puuduvad. Maakohus ei ole järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud ja on hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole oma seisukohti veenvalt põhjendanud. Maakohus on hinnanud tõendeid meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid. Esinevad alused KrMS §-dest 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks Heiki Tegova osas, kuna süüksarvatava kuriteo aegumistähtaeg on möödunud, samuti KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks, kuna kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlustähtaja jooksul lahendada. 12.1 Heiki Tegova tegevus on kuriteona karistatav juhul, kui tema tegevuse tagajärjel M OÜ maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. Nimetatud asjaolu on süüdistatava teo karistatavuse eeldus, mis aga käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud. Heiki Tegovale etteheidetav konkreetne tegu seisneb M OÜ pangakontolt sularaha 28 150 euro välja võtmises. Süüdistuse kohaselt sellega osaühingu vara vähenes summas 28 150 eurot, millega M OÜ maksevõime vähenes olulisele varalisele kahjule (

§ 121) vastava summa ulatuses.

Süüdistusest ega ka tõenditest ei nähtu Heiki Tegova konkreetne teopanus ega roll M OÜ tegevuses. Üksnes mingist asjaolust teadlik olemine ei saa eraldivõetuna sisustada süüdistatavale süüksarvatava kuriteo koosseisu. Seoses Heiki Tegova rolliga äriühingus selgitas tunnistaja KL kohtuistungil, et tema tööülesannete hulka kuulus kõik ning Heiki tegi füüsilist tööd. Süüdistuses on märgitud, et Heiki Tegova M OÜ juhatuse liikmena ei taganud, et välja võetud sularaha summas 28 150 eurot oleks üle antud M OÜ kassasse. Nimetatud süüdistuse väide on täielikult tõendamata, sest tunnistaja KL on andnud sellekohaseid ütlusi, 10

(43)millest nähtuval sularaha väljavõtmine firma arvelt oli 2016.a tavapärane äritegevus. Heiki Tegova võttis tunnistaja palvel välja raha ettevõtte kontolt ja tunnistaja andis selle pärast Allan Selterile üle. Tunnistaja arvates Heiki väljavõetud summa ja Allanile üleantud summa kattusid. Nimetatud ütlustest nähtub üheselt, et Heiki Tegova poolt pangast väljavõetud sularaha anti koos äriühingu muu varaga üle selle uuele omanikule Allan Selterile. Arvestades Allan Selteri tausta on ka eluliselt usutav tema soov saada enda valdusesse äriühingu rahalised vahendid pigem sularaha kujul. 12.2 Heiki Tegova poolt M OÜ arvelduskontot XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX pangakaardiga sularaha pangaautomaatidest väljavõtmisega M OÜ vara väärtus ilmselgelt ei vähenenud. Süüdistuse kohaselt ei esitanud Heiki Tegova pankrotihaldurile raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. Sellega seonduvalt tuleb rõhutada, et tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada, kas ja kuidas andmeid ja dokumente päriti. Ajutine pankrotihaldur PS on selgitanud, et ta tegi eelmistele juhatuse liikmetele päringu, nad ei saanud vastust anda ja palusid pöörduda uute juhatuse liikmete poole. Tunnistaja ei osanud aga öelda, kellelt ta vastuse sai. Tunnistaja KL on selgitanud, et pankrotihaldur küsis temalt firma varade kohta ja ta ütles, et on kõik ettevõtte varad andnud üle ning palus pöörduda uute omanike ja juhatuse liikmete poole. Ilmselgelt pärast äriühingu võõrandamist, endiste juhatuse liikmete volituste lõppemist ning kogu äriühingu raamatupidamise ning dokumentatsiooni üleandmist ei olnud KLl ega Heiki Tegoval enam mingit võimalust ligi pääseda PS poolt soovitud dokumentidele ega majandustegevusega seonduvatele andmetele. 12.3 Harju Maakohtu
  1. oktoobri 2017.a määrusest ei saa üheselt järeldada, nagu oleks võlgnik püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetus tekkis
  2. a lõpus. Selline kohtu järeldus on esitatud üksnes määruse põhjendustes ning seostatud üksnes ajutise pankrotihalduri aruandega, mis on tõendiks ka käesolevas kriminaalasjas ja mida käesolevat kriminaalasja lahendav kohus pidi hindama. Ajutine pankrotihaldur PS on kohtuistungil selles osas üle kuulatud ning jääb arusaamatuks, millisel arvestusel põhineb järeldus, et võlgniku maksejõuetus tekkis
  3. aasta lõpus. Tunnistaja PS selgitas, et maksejõuetuseni viis tema hinnangul see, et varad viidi välja äriühingust laenulepingu ja varade müügilepinguga. Makseraskused olid juba enne. Maksejõuetus põhjustati siis laenulepingutega, mis tehti
  4. Ilmselgelt Heiki Tegoval ei olnud mingit puutumust varade müügilepingutega ja laenulepingutega, mis tehti 2017.a, talle on süüdistuse kohaselt etteheidetav üksnes sularaha väljavõtmine pangakaardiga
  5. jaanuar-
  6. jaanuar 2017.a. Lisaks tuleks arvestada, et süüdistuse ning kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt jätkus äriühingu tegevus ka pärast selle võõrandamist Allan Selterile. Seejuures on tähelepanuväärne, et äriühing teostas tehinguid, milleks oli ilmselgelt vajalik vara olemasolu, nt laenulepingute sõlmimine. Lisaks on Allan Selterile etteheidetav äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmine summas 35 000 eurot. Kuivõrd 35 000 eurot on ilmselgelt suurem F nõudest, nähtub nimetatud asjaolust, et pärast KL ja Heiki Tegova poolt äriühingu müümist oli sellel veel vara vähemalt 35 000 eurot, seega ei olnud äriühing maksejõuetu. Maksejõuetuse kontekstis on käsitletud üksnes F nõuet, mida aga F kordagi ei esitanud P OÜ vastu KL ja Heiki Tegova tegutsemise ajal, kuivõrd mõlemal osapoolel olid välja kujunenud aastatepikkused usalduslikud äri- ja krediidisuhted. Pankrotimenetluse alustamine oli tingitud üksnes F nõudest. Tsiviilasja nr 2-17-8125 materjalidest nähtuvalt lisandusid hiljem teised võlausaldajad, sh maksuamet, kuid nende nõuded seondusid ajaperioodiga pärast äriühingu võõrandamist Allan Selterile, mil Heiki Tegova ei olnud enam juhatuse liige. Maksuameti nõue oli pärast võõrandamistehingut ajas pidevalt suurenev. 11
(43)12.4 Ajutise pankrotihalduri PS ütlustest nähtuvalt juhindus ta eelkõige äriühingu bilansist, mis on kohtule esitatud ja kahtlemata tõend, mis üheselt näitab äriühingu majanduslikku seisu. Nähtuvalt OÜ P 2016.a majandusaasta aruandest ja bilansist oli 2016 lõpu seisuga äriühing kasumis, mille suurus oli 4308 eurot. Kindlasti ei saa nõustuda ajutise pankrotihalduri PS väitega, et bilanssi võib kirjutada, mida iganes tahad. Lisaks ei viita ka teised tõendid käesolevas asjas OÜ P makseraskustele või maksejõuetusele, mis võimaldaksid kasumi saamist kahtluse alla seada. Oluline on ka silmas pidada, et maksejõuetus tekkis süüdistuse kohaselt just Heiki Tegova poolt sularaha pangast väljavõtmisega, seega on loogiline järeldada, et süüdistusversiooni kohaselt eelnevalt probleeme ei olnud. Tunnistaja KL on rõhutanud, et andis üle äriühingu, mille kõik kohustused olid täidetud, võlad ja maksud olid tasutud. Need ütlused ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Ostu-müügi hetkeks olid ettevõtte kõik arved makstud, välja arvatud üks, millel oli krediidilimiit peal ja sellel ei olnud nõuet taga. 12.5 Eelpool märgitust nähtuvalt ei esine käesoleval juhul juba naturalistlikku kausaalsust süüdistatava teo ning saabunud tagajärje vahel, st kui süüdistatava poolt sularaha pangaautomaadist väljavõtmine mõtteliselt eemaldada, ei langeks ilmselt ära koosseisupärane tagajärg. Lisaks tuleb silmas pidada, et ka naturalistliku kausaalsuse esinemine ei tähenda tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Täiendavalt on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Leian, et isegi kui lugeda tõendatuks Heiki Tegova süüdistuses märgitud tegevus, ei tähenda eeltoodu veel seda, et tagajärge saaks automaatselt ka karistusõiguslikult süüdistatavale süüks arvata. Seega tuleks sisuliselt hinnata, et kas süüdistatava poolt sularaha pangaautomaadist väljavõtmisega loodi samaaegselt sellele iseloomuliku ohuna M OÜ maksejõuetuse saabumise võimalus. Objektiivse omistamise kriteerium eeldab, et isik peab oma käitumisega tekitama olukorra, kus ka keskmise mõistliku vaatleja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhtumil tuleks seda eitada, kuivõrd sularaha äriühingu arvelt väljavõtmine on tavapärane ja vahel hädavajalik tegevus ning aastaid kasumis oleva äriühingu puhul ei too tavapäraselt ilmselt kaasa maksejõuetust. 12.6 Käesoleval juhul puuduvad kriminaalasjas andmed selle kohta, et sularaha pangaautomaadist välja võttes tegutses süüdistatav spetsiifilise eriteadmisega M OÜ uue omaniku edasise käitumise osas. Tunnistaja L selgitas kohtuistungil, et kokkulepe kui selline oli, et Allan Selter pidi jätkama äri. Seega käesoleval juhul ei olnud tegemist täideviija poolt kontrollitud kausaalsusega ja M OÜ uus omanik katkestas kausaalahela oma käitumisega. 12.7 Kaitsja leiab, et isegi kui eelnevaga mitte soostuda, ei saa süüdistatava vastutust jaatada subjektiivse külje tõendamatuse tõttu. Eeltoodud asjaoludest võib järeldada, et käesoleval juhul süüdistatava teo tulemusena saabunud oht ei saanud olla objektiivselt ettenähtav. Ei ole tuvastatud, et sularaha välja võttes oli süüdistataval teadmine saabuva maksejõuetuse osas. Ajalisest aspektist tuleb subjektiivne koosseis tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga, mistõttu ei saa käesoleval juhul arvesse võtta äriühingu majanduslikku seisu mitmeid kuid hiljem. Leian, et käesoleval juhul ei saa rääkida ka sellest, et Heiki Tegova nägi ette äriühingu makseraskusi ning lootis pankrotti kui tagajärge kohusetundetuse tõttu vältida. Olen seisukohal, et isegi jaatades

§ 384

lg 1 objektiivset koosseisu, ei saa siiski hooletuse tasandil ette heita seda, et süüdistatav oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema, et 11. oktoobri 2017.a kuulutatakse välja M OÜ pankrot. 12

(43)12.8 Kaitsja leiab kokkuvõtvalt, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber KL väiteid, mille kohaselt Heiki Tegova ole temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. 13.

§ 81

lg 2 kohaselt kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KrMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata, kui kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. KrMS § 200 kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb käesoleva seadustiku §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Vastava taotluse on kaitsja prokuratuurile kohtueelse menetluse lõpuleviimisel esitanud. KrMS § 274 lg 1 kohaselt kui kriminaalasja kohtulikult arutades tuvastatakse käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 punktides 2–8 sätestatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu, lõpetab kohus kriminaalmenetluse määrusega. Süüdistuse kohaselt võttis Heiki Tegova M OÜ arvelduskontolt raha välja 04. jaanuar 2017.a – 13. jaanuar 2017.a. Süüdistuse esitamise hetkeks oli Heiki Tegovale kahtlustuse kohaselt süüksarvatavatest tegudest möödunud 5 aastat ja ligi 6 kuud. Heiki Tegovale on

§ 384lg 1 järgi inkrimineeritav teise astme kuritegu.

5 aastat on

§ 81lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtaeg.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole olnud alust kuriteo aegumistähtaja peatumiseks

§ 81lg 7 alusel.

Samuti ei ole kuriteo aegumine katkenud

§ 81lg 5 alusel.

Riigikohus on selgitanud, et alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 81

lg-te 1 ja 4 kohaselt on

§-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, mil on täidetud paragrahvi teises lõikes ette nähtud objektiivne karistatavuseeldus (RKKKo nr 1-19-7473). Seejuures tuleks siiski arvestada, et tegemist on Riigikohtu seisukohaga, mitte seaduses sätestatud põhimõttega. Kuigi Riigikohus osundab

§ 384

lg-le 2, mille kohaselt on teo karistatavuse eeldus kohtu poolt pankroti väljakuulutamine, on sisuline tähendus siiski maksejõuetuse tegelikul tekkimise ajal, mis pankroti väljakuulutamisel ka reeglina kindlaks tehakse. Kui tagajärjena arvestada kohtumääruses märgitud või käesolevas kriminaalmenetluses tuvastatud maksejõuetuse tekkimise aega, on kuritegu igal juhul aegunud. Aegumise kontekstis tuleb silmas pidada, et pärast äriühingu võõrandamist ja uue juhatuse tegutsema asumist ei olnud Heiki Tegoval ega KLl enam mingit võimalust mõjutada äriühingu majandustegevust. Samuti tuleks silmas pidada, et pankrotimenetlus võib kohtus kujuneda väga aeganõudvaks, millega seoses võib ka kujuneda

§ 384lg 2 arvestades aegumistähtaeg ebaõiglaselt ja ebamõistlikult pikaks.

Heiki Tegoval puudus käesoleval juhul igasugune võimalus mõjutada pankroti väljakuulutamist kohtus ega selle kiirust.

  1. Kui Riigikohtu otsuse nr 1-19-7473 selgituste kontekstis asuda seisukohale, et maksejõuetuse põhjustamise korral tuleb aegumistähtaja kulgu arvestada võlgniku pankroti väljakuulutamisest, s.o käesoleval juhul Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2017.a määrusest, tuleb siiski asuda seisukohale, et käesoleva kriminaalasja menetlus ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul. 13

(43)14.1 Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel. KrMK § 2742 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011.a otsuses nr 3-3-1-85-09 rõhutatakse isiku õigust tõhusale menetlusele. Praeguseks hetkeks on Heiki Tegovale süüdistuse kohaselt süüksarvatavast teost möödunud üle 7 aasta ja teo tagajärjest 7 aastat. Seejuures tuleks silmas pidada, et 5 aastat on

§ 81lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtaeg.

Prognoosida võib pikemaajalist menetlust, kuivõrd eeldatavalt ka ringkonnakohtu otsus vaidlustatakse ja maakohus vajas otsuse motiveerimiseks aega 8 kuud. Kriminaalasjas kogutud tõendid seonduvad 2016.-

  1. aastaga. Leian, et käesolev kriminaalasi ei ole tõenduslikust ega ka õiguslikust küljest sellise keerukusega, et õigustatud oleks kriminaalasja menetlemine enam kui 7 aastat pärast kahtlustuses märgitud sündmusi. 14.2 Kohtuasja keerukuse hindamisel tuleb arvestada, et väidetavad õigusrikkumise faktid leidis kahtlustuse kohaselt aset
  2. jaanuar 2017.a –
  3. jaanuar 2017.a, s.o 10 päeva jooksul, kusjuures kõnealune tegu on seotud tegevusega ainult Eestis. Kriminaalasja üldine maht ei ole sedavõrd suur, et tõendite kogumine pidanuks aega võtma sedavõrd kaua, kriminaalasjas on 2 kahtlustatavat, tõendite kogumine ei ole mingilgi määral olnud raskendatud. Süüdistatav ei ole kohtueelses menetluses ütlusi andnud ning menetleja pole pidanud vajalikuks ka temaga täiendavaid menetlustoiminguid teha, samuti pole vajalikuks peetud ekspertiiside määramist ega rahvusvahelist koostööd. Leian, et mõistlikku menetlusaega tuleks hinnata ka sellest seisukohast, et üldmenetluses lõpplahendini jõudmine võtab aega, kuivõrd Heiki Tegova on jätkuvalt seisukohal, et talle esitatud süüdistus ei ole põhjendatud ja kuriteokoosseis pole täidetud. Riigikohus on korduvalt Inimõiguste Kohtu seisukohale viidates leidnud, et EIÕK art 6 kontekstis ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist. Süüdistatav ja kaitsja on vabad valima kaitsetaktikat. Samuti tuleb arvestada, et mida pikem aeg möödub teo toimepanemisest, seda suurem on sellega seoses väärotsuste tegemise tõenäosus, kuna teo tagajärjed kustuvad nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. 14.3 Käesolevas kriminaalasjas on tõendite ebakindlamaks muutumine ilmne. Asitõendeid ja dokumente peaks olema võimalik hinnata kogumis nende sisu selgitavate isikuliste tõenditega, süüdistataval ja võimalikel tunnistajatel võivad aga asjaolud mõistetavalt olla suures osas ununenud, samuti ei pruugi säilinud olla kirjalikud tõendid. Seega on 5-6 aastat hiljem usaldusväärsete tõendite kohtule esitamine kaheldav ja see võib kaasa tuua isiku kaitseõiguse rikkumise. Kahtlustuse esitamine Heiki Tegovale alles
  4. aprillil 2022.a ja süüdistuse esitamine
  5. septembril 2022.a ei ole tingitud tema käitumisest. Heiki Tegova on elanud ja tegutsenud Eesti Vabariigis ja olnud pidevalt kättesaadav. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Heiki Tegova oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Kahtlustatavat pole varem üheski kuriteos süüdi mõistetud. Käesoleval juhul ei saa olla põhjendatav isiku karistamistarvidus. Karistuse põhiliseks eesmärgiks on õigusrahu taastamine ja kurjategija parandamine. Kui isik on elanud seaduskuulekalt, ei saa karistus teda senisest rohkem ühiskonda integreerida. Heiki Tegoval on pere ja seaduslik sissetulek. Süüdistuse asjaoludest nähtuvalt võib olla tegemist väikese süüga, kuivõrd Heiki Tegovale heidetakse ette üksnes sularaha väljavõtmist P OÜ arvelt 10 päeva jooksul. 14.4 Kaitsja leiab, et kui karistus ei saa täita oma karistusteooria kohaseid põhifunktsioone, siis ei ole põhjendatud karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamine. Käesoleval juhul on Heiki Tegovale

§ 384lg 1 järgi võimalik mõista rahaline karistus või kuni 3-aastane 14

(43)vangistus. Arvestades väidetavalt asetleidnud sündmusest möödunud aega, rikub edasine kriminaalmenetlus käesolevas asjas õigusrahu rohkem kui sellest loobumine. Eeltoodust tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et käesoleval juhul on täidetud kõik seatud kriteeriumid, et lugeda menetlusaeg ebamõistlikuks ning süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada kui lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 järgi. 15. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56sätestatuga.

Kuigi käesoleval juhul on ka maakohus osundanud Heiki Tegova senisele seaduskuulekale käitumisele ning asjaolule, et tegemist on ainult ühe kuriteoepisoodiga, on süüdistatavale mõistetud raskemaliigiline karistus keskmises määras, mis ilmselt ei vasta süüdistatava süü suurusele ega tema isikule. Maakohtu seisukohta karistuse osas tuleks kindlasti hinnata ka mõistliku menetlusaja rikkumist silmas pidades.

  1. Apellant Kaimo Räppo märgib, et Heiki Tegova ei ole kahjustanud P OÜ määral, mis põhjustaks maksevõime olulise vähenemise. Siinses asjas ei ole võimalik aru saada, milline oli P maksevõime üldse, et hinnata seda, kuidas maksevõimet oluliselt Heiki Tegova vähendas. Vastuseta on küsimus, kas 20 000 eurot, mis väidetavalt põhjustas P OÜ maksejõuetuse oli tekkinud Heiki Tegova ajal ja kas Heiki Tegova andis üle uuele omanikule ettevõtte, mis oli juba maksejõuete või mitte. Ettevõte ei pankrotistunud Heiki Tegova ajal ja ei ole ka tõendeid, et just Heiki Tegova oleks P OÜ pankroti ehk maksejõuetuse, põhjustanud. 16.1 Heiki Tegova oli P OÜ juhatuses koos KLga, kellele süüdistust maksejõuetuse põhjustamises ei esitatud, veelgi enam, kes kuulati menetluses üle tunnistajana. Kohus ei ole üldse analüüsinud sisuliselt, et P OÜ-l oli krediidiliin ärisuhted Itaalias registreeritud lõikelillede tarnijaga F (reg-kood XXXXXXXXXXX), kes tarnis M OÜ tellimuste alusel neile kaupa ja esitas tarnitud kauba eest tasumiseks arveid. Ajavahemikul
  2. august 2016-
  3. detsember 2016 esitatud arveid tasuti täpselt nii, et 20 000.- krediidilimiit oli kasutuses st nii jooksvaid kui vanemaid arveid hoides 20 000.- krediidi limiiti- see oli ka väidetavalt kahjustatud võlausaldaja F poolt aktsepteeritud tegevus. 16.2 Apellant märgib, et Heiki Tegova ei olnud teadlik ja ei pidanudki olema, sest kogu majandustegevusega st arved, tellimused, maksmised olid KL tunnistajana antud ütluste järgi just tema tegevus. Heiki Tegova teadmine ja üle vaatamine majandustegevusest toimus siis kui allkirjastas aastaaruandeid, mitte ei tegelenud jooksvate küsimustega. 16.3 Kohtu järelduste kohaselt on sularahaga arveldamine automaatselt kahjustav tegevus. Tõendamata on kohtu järeldus, et Heiki Tegova ei taganud, et välja võetud sularaha summas 28 150 eurot oleks üle antud kassasse ega esitanud pankrotihaldurile ka raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. Teine juhatuse liige KL on tunnistajana kinnitanud, et raha võttis sularahas välja Heiki Tegova tema palvel ja tõi tema kätte kassasse samuti. Milliseid täiendavaid „tagamisi“ kohus siinjuures silmas peab, seda kohtuotsusest ei selgu. Raha kontolt välja võtmine ja kassasse paigutamine ei saa olla majandustegevust kahjustav tegevus iseenesest, aga kohtulahendist selline mulje paratamatult jääb. 16.4 Kohus on lugenud, et P OÜ ja F vaheline võlasuhe on tekkinud ja tõendatud pangakontode väljavõtetega ja arvetega. Tsiviilõiguslikud suhted, s.h. võlasuhted ei teki arvetest ega pangaväljavõtetest. Kui kohus leiab, et võlasuhted peaksid tekkima mistahes „paberitest“, siis tuleks kohtul ka vastav õigussuhe kvalifitseerida. Väär on kohtu järeldus, et „Kriminaaltoimikust nähtub, et OÜ Pile on esitatud hulk arveid ning OÜ P pangakontodelt ei 15

(43)ole neid arveid tasutud (kd I tl 9-12)“, tasumata arved ei ole kohtu poolt vaatamata seitse kuud väldanud kohtuotsuse kirjutamisele selgelt välja toodud. Selline otsuse järeldus on ka vastuolus asjas tuvastatuga. Nimelt on tasumata ainult need arved, mille ulatuses F oli andnud krediiti P OÜ-le ja need krediidilimiidi ulatuses tasumata arvete osas ei ole kohus märkinud ka, kas tasumise kohustus tekkis ajal, mil ettevõtet juhtis Heiki Tegova või mitte. 16.5 Veelkord toob kohus selle välja, et süüdistatav Heiki Tegova võttis perioodil 04.01.201713.01.2017 välja sularaha (ja viis selle teisele juhatuse liikmele KLle), siis kas selle teoga põhjustatigi P OÜ maksejõuetus või mitte, seda järeldust ei ole kohus selgelt välja toonud või vähemalt ei ole jälgitav, kas kohus peab sularaha väljavõtmist (kuigi see anti üle teisele juhatuse liikmele) maksejõuetuse põhjuseks. Lisaks, kohus ei ole hinnanud, et kui M OÜ pankrotimenetlus lõppes kompromissiga ning 20 000 eurot moodustas kompromissiga hõlmatud nõuetest 10 %, siis kas tegemist on olulise maksevõime vähendamisega või kas 20 000 väidetav mittemaksmine tõi kaasa maksejõuetuse. 16.6 Kohus ei ole võtnud arvesse tunnistaja KL ütlusi, et peale raha välja võtmist ja vahetult enne seda tasuti kõik P OÜ-le esitatud arved ja üles jäi ainult F krediidilimiidi suurune summa. Ft ei makstud, sest limiit oli edaspidiseks edasiseks lillede maale toomiseks ja ärisuhte jätkamiseks ka peale firma müüki. Pole võimalik aru saada, miks kohus seda tunnistaja ütlust pole hinnanud, aga igal juhul on kohus krediidilimiidi suhte kvalifitseerimata jätmise tõttu teinud ebaõige järelduse, et võlgnevusi üldse Heiki Tegova ajal P OÜ-l oli. Tunnistaja KL ütles, et raamatupidamislikud dokumendid said kõik üle antud ja raha oli kassas (kassa anti üle) tähendabki, et Heiki Tegova ega KL valduses mingeid dokumente rohkem olla ei saa. Veelgi enam, kohus järeldab, et Tegova võttis sisuliselt äriühingu raha endale, kuid milliste tõendite põhjal kohus seda teeb olukorras, kui tunnistajana esinenud teinud juhatuse liige KL kinnitas, et Heiki Tegova andis raha KLle kui teisele juhatuse liikmele. 16.7 Kohus märgib, et tunnistaja KL ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neil puudub eluline usutavus. Miks kohus arvab, et ettevõtte, mis tegutseb lilleäris ei või arveldada sularahas. Kohtu käsitlus tähendaks, et kliendid, kes tulevad poodi lilli ostma ja maksavad sularahas ei ole „eluliselt usutavalt lilli ostnud“. Sic! Veelgi enam, juba järgmises lõigus ikkagi kohus peab „ühelt poolt saab eluliselt usutavaks pidada seda, et lillekauplustes toimus teatud perioodil arvestatav osa müügist ka sularaha eest. Osalt kinnitavadki seda pangakontode väljavõtted,“ Aga miks siis teiselt poolt ei ole võimalik sularaha väljamakseid usutavaks pidada, on arusaamatu. Täiesti arusaamatu ja isegi üllatava on kohtu järeldus, et tunnistaja KL ja süüdistavat Heiki Tegova ühise leibkonnana elatusid suuresti sellest rahast, mida saadi sularahas tehtud tehingutest. Tunnistaja KL ka süüdistatav Heiki Tegova võõrandasid oma kinnisvara, millest jätkus piisvalt elamiseks. Kohus ei ole sellekohaseid küsimusi ka esitanud vaid on rajanud oma järeldused süüdimõistva otsuse tegemisel lihtsalt oletustele. 16.8 Kohus leiab, et „kõnekas on ka see, et KL on täielikult jätnud avamata OÜ P kolmanda ärisuuna – kasutatud sõidukite müügi.“ Esiteks, kohus üldse ei küsinudki tunnistajalt selle „ärisuuna „kohta. Teiseks, asjaolu, et Heiki Tegova oli hariduselt plekksepp ei tähenda, et tema tegeles autode ostu müügiga. Kohus pole ka sellekohaseid küsimusi küsinud. Kohus ei ole tundnud huvi ettevõttesse tehtud sissemaksete ja väljamaksete osas, vaid on teinud järeldusi, nagu tähendaks sissemaksed- väljamaksed ettevõtte likviidsusraskusi. Sellised järeldused on ebaõiged. Näiteks sissemakseid tehti kui Saksamaal oli hea hinnaga auto saada ja selle Eestis müügist oli oodata tulu st mitte pangast ei küsitud käibekrediiti vaid eraisikult võeti käibekrediit. 16
(43)16.9 Kuidas ja milliste tõendite pinnalt kohus on leidnud, et ei ole eluliselt usutav ka KL väide selle kohta, et OÜ-l P olid arvestatavad kasutatud riiete varud, on täiesti võimatu tuletada. Kasutatud riided jäid lattu ja läbisid sorteerimise, mille tulemusena võeti need ühikuna arvele ja jäid lattu seisma. Kohus leiab, et mõistuslikult ei ole põhjendatav ka kasutatud riiete varude pidev suurendamine, kui sellest tegevusest ei ole sisuliselt tulu saadud. Vastupidi, kaup laos ei kaota väärtust, millega on põhjendatud väide, et varu laos ei ole likviidne vara. Kohtu järeldusi tõsiselt võttes peaks talvel ilmselt müüma suveriideid ja vastupidi. Kohtuotsuse muudab ka vastuoluliseks nn kasutatud riietega seotud „peatükis“ kohtu järeldus, et Heiki Tegova ei olnud ettevõtte asjadega kursis ja ettevõtet juhtis üksnes KL. Siit järeldub, et kohtu alla on antud küll vale isik. 16.10 Millisele toimikus olevale tõendile viidates leiab kohus, et kummagi pangakontoga seotud pangakaardi kasutajaks on ainuisikuliselt Heiki Tegova, on arusaamatu, tegelikult olid kasutajad nii Heiki Tegova kui KL ning kanded on tehtud KL kasutajanimega. Kohus on teinud oletuslikud järeldused P OÜ võõrandamise ja tegevuse lõppemise osas. Uus omanik pidi lilli edasi Eestisse tarnima (Flt ostma) ja limiiti edasi kasutama- seda limiiti ei pidanudki lõpetama. See, et uus omanik ei otsustanud kohe impordiga jätkata ei ole Li ja Tegeva otsustada. Kaitsja on varasemalt märkinud, et kohus ei ole kvalifitseerinud ega teinud selgeks krediidilimiidiga seonduvat. Tegelikkuses krediidilimiiti tõsteti jooksvalt-Flexin ise pakkus, eesmärgiga, et mida rohkem osta seda suurem saab olema ka limiit, see oli F müügitaktika (nt alguses oli limiit 10000, siis 15000 ja 2016 oli 20000). 16.11 Milliste tõendite põhjal teeb kohus järeldused, et
  1. detsembri
  2. a seisuga ei saanud olla OÜ-l P sellisel määral rahavaru, varusid ega põhivara, nagu on märgitud
  3. aasta majandusaasta aruandes, on arusaamatu. Milline on see prokuratuuri poolt esitatud tõend, mille põhjal kohus leiab, et „seega ei kajasta majandusaasta aruanne adekvaatselt ka ettevõtte bilanssi. Tegelikkuses oli ettevõte muudetud
  4. aasta lõpuga sisuliselt varatuks ja kõik
  5. aasta jaanuariks alles olnud ja laekunud rahalised vahendid võeti järjestikku välja. Veelgi enam, Heiki Tegova süüküsimust hinnates hindab kohus , et „Allan Selteri poolt laovaru müük summas 250 000 eurot on ebausutav.“ Kuidas puudutab H. Tegova süüküsimusse Allan Selteri tegevus, on täiesti arusaamatu. 16.12 Kummastav on ka kohtu järeldus, et ta jätab üldse KL ütlused arvesse võtmata, kuigi tegemist on süüdistuse tunnistajaga. Mille põhjal siis Heiki Tegeova süüdimõistmine üldse võimalik on, on arusaamatu. Kohus ju hindab KL ütlusi, aga n-ö peegelpildis, sisuliselt argumenteerides tunnistajaga, et kõik see, mis tunnistaja räägib on selline, mis kinnitab Heiki Tegova süüd, aga siiski kohus tunnistaja ütlusi ei arvesta? 16.13 Kohus ei ole hinnanud ka seda, et peale Pi müüki toimus ettevõttes veel makseid ja korralikku äritegevust st müügi hetkel ei olnud ettevõte ju kuidagi ´´halvas valguses´, sest toimis kuid pärast müüki, suurte summade liikumisega edasi. Kohtu järeldused Heiki Tegova süüküsimuse lahendamisel muutuvad veel segasemaks kohas, kus kohus märgib, et Allan Selteri poolt raha kandmisega ettevõttesse algas uus ahel, mis elimineeris Heiki Tegova tekitatud maksejõuetuse ohu. Kohus märgib järeldusena, et Riigikohtu praktikas on otsesõnu peetud võimalikuks juhtumit, kus keegi (siin Heiki Tegova) on oma tegevusega sisuliselt maksejõuetuse põhjustanud ja seejärel jätkab keegi teine (siin Allan Selter) tegudega, mis täidavad iseseisvalt

§ 384lg 1 koosseisu nii, et põhjustatud on maksevõime oluline vähenemine. Selline meelevaldne järeldus ei ole võimalik, sest kohus peaks tuvastama, kas 17

(43)Heiki Tegova tegevus siis n-ö sularaha välja võtmisel (eeldades tõendatust, et ta ei andnud seda teisele juhatuse liikmele) on maksevõime vähendamine või maksejõuetuse põhjustamine. Kui kohus väidab ühelt poolt, et Heiki Tegova põhjustas maksejõuetuse ja teiselt poolt, et Heiki Tegova üksnes vähendas maksevõimet, aga maksejõuetuse põhjustas järgmine juhatuse liige, siis peaks see olema ka üheselt selge. 17. Kaitsja peatub ka aegumise ja mõistliku menetlustähtaja küsimusel ning karistuse relevantsusel. Kaitsja osundab, et karistatavast II astme teo väidetavast toimepanemisest on tänaseks möödas 8 aastat.

§ 81

lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. Sama paragrahvi lõikes 5 punktides 1-5 on määratletud juhud, mil kuriteo aegumine katkeb.

§ 81

lg 5 p 2 kohaselt katkeb kuriteo aegumine süüdistatava kohtu alla andmisega.

§ 81

lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Süüdistatav Heiki Tegova anti kohtu alla

  1. septembril
  2. a määrusega. Heiki Tegova pani talle etteheidetava teo toime ajavahemikul
  3. jaanuaril kuni
  4. jaanuarini
  5. edasine tegevus ei ole Heiki Tegova kontrolli all ja ei saa olla kuidagi temaga seotud tegevus. Praegune kohtupraktika on väär – näiteks kui keegi müüb 2017 firma, aga 2027 läheb pankrotti ja siis hakatakse analüüsima 2017 tegusid. Heiki Tegova puhul on teo faktilisest toimepanemisest kuni tema kohtu alla andmiseni möödunud ca 5 aastat ja 8 kuud. Nimelt on Riigikohus leidnud, et maksejõuetuse põhjustamise saab lugeda

§ 81

esimese või neljanda lõike mõttes lõpuleviiduks alles sellest ajast, kui on täidetud nii

§ 384

esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks (RKKKo 1-19-7473, p 30). M OÜ pankrot kuulutati välja

  1. oktoobril
  2. a ja kohtu alla andmine toimus 17 päeva enne 5 aastat. Igal juhul puudub taolisel karistamisel mistahes relevantsus. 17.1 Tulenevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. H. Tegova puhul on kohus lähtunud sellest, et tegelikult Heiki Tegova süü oli selles, et väidetavalt võttis ta kontolt välja ca 20000 eurot, ei tasunud sellega väidetavale võlausaldajale ja see tõi kaasa ühingu pankroti. Seega kriminaalasi ei ole tõenduslikult ega õiguslikust küljest sellise keerukusega, et õigustatud oleks kriminaalasja menetlemine 5 aastat pärast kahtlustuses märgitud sündmusi. POOLTE SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
  3. Prokurör juhib esmalt kohtu tähelepanu sellele, et kaitsja on oma seisukohtade põhjendamisel apellatsioonis korduvalt tsiteerinud KL ütlusi. Kohtuvaidlustes tõi prokurör välja rea põhjuseid, miks KL ütlused on ebausaldusväärsed ning prokurör jääb esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on oma otsuse p.13 ja 26 jõudnud Heiki Tegovale ette heidetava sularaha välja võtmise tehingute kohta KL antud ütlusi analüüsides samuti järeldusele, et KL ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks, kuna neil puudub nii eluline usutavus kui seos kriminaalasjas kogutud tõenditega. 18

(43)18.1 Apellatsioonis kordab kaitsja kaitsekõnes esitatud seisukohti selle kohta, et Heiki Tegova ja KL ei olnud M OÜ (endine OÜ P) pankrotimenetlusse kaasatud ega saanud selles selgitusi anda. Kohus selle seisukohaga sisuliselt ei nõustunud ja on vastused sellele kaitsja argumendile esitanud kohtuotsuse punktis
  1. Prokurör nõustub kohtu esitatud vastusega. Kõiki asjaolusid, mis puudutavad M OÜ (endine OÜ P) maksejõuetuse asjaolusid, sh selle tekkimise aega on maakohtu otsuses põhjalikult ja igakülgselt analüüsitud. Prokurör nõustub kohtu esitatud seisukohtadega, juhtides tähelepanu sellele, et otsuse punktides 23 ja 27 toob kohus analüüsitud tõendeid kokku võttes välja, et osaühingul P nappis viimastel aastatel pidevalt käibevahendeid nii maksude eest kui koostööpartneritele tasumiseks ja neid kulusid kaeti sularaha sissemaksetest. Kohtuotsuses on mainitud ettevõtte 2016 aasta majandusaasta aruannet, mille kohaselt oli OÜ kasum 31.12.2016 seisuga 4308 eurot. Prokurör toob omalt poolt täiendavalt välja seda 2015 aasta kohta nähtub samast majandusaasta aruandest, et OÜ 2015 aasta kasum oli vaid 736 eurot. Nende andmete põhjal mõistab iga keskmine mõistlik vaatleja, et osaühingu pangakontolt 28 150 euro välja võtmine ja endale jätmine (kohtuotsuse p. 9) muudab osaühingu maksejõuetuks ning võlausaldajale 20 995,05 euro suuruse võla tasumise võimatuks. See vastab ka kaitsja apellatsiooni p 10, seoses põhjusliku seose tuvastamise nõudega, esitatud argumentidele. Kohtus on tuvastanud põhjusliku seose ja esitanud vastavad argumendid otsuse punktis
  2. 18.2 Kaitsekõnes ja apellatsioonis kaitsja poolt esitatud seisukohtadele, mis puudutavad Heiki Tegovale ette heidetava teo aegumist ning kriminaalasja menetlusele kulunud mõistliku menetlusaja asjaolusid, on maakohus oma otsuses vastanud. Ka prokurör on nendele seisukohtadele varasemas menetluses oma seisukohad esitanud. Prokurör nõustub kohtuotsuses esitatud seisukohtadega ning jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde, leides, et käesolevas kriminaalasjas puudub alus kriminaalasja lõpetamiseks nii seoses aegumise kui mõistliku menetlusaja ületamisega. 18.3 Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks ta on Heiki Tegova süü

§ 384lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises tõendatuks lugenud.

Kohus on järginud põhjendamiskohustust, seega on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugemisel arusaadav ja hästi jälgitav. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus Heiki Tegova osas muutmata. 19. Väited, mis puudutavad kassat, bilanssi ja nõudeid seotud isikute vastu, tunduvad küünilised, arvestades sellega, et Allan Selter ei ole pankrotihaldurile OÜ T kassaraha, vaatamata pankrotihalduri korduvatele nõudmistele, üle andnud ega tema osaühingu juhatuse liikmes oleku ajal raamatupidamist pidanud. Selles osas on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus (

§ 3811

lg 2), uuritud tõendeid ning kohus on Allam Selteri süü nende asjaolude osas tõendatuks lugenud. Maakohus OÜ T maksejõuetuseni viinud Allan Selteri tegevusi põhjalikult kirjeldanud ja analüüsinud otsuse lk 25-

  1. Seejuures põhistused selle kohta, et pangakontodelt raha välja võtmise, sularaha kassa enda kasutusse võtmise ning näiliku laenulepingu sõlmimisega põhjustas Allan Selter tahtlikult osaühingu maksejõuetuse, on kokku võetuna esitatud maakohtu otsuse punktides 52 ja
  2. Maakohtu otsusest nähtub, et SIA L-le antud laen on üheks asjaoluks, mida maakohus otsuse lk 25-30 analüüsib, järeldades (otsuse p 49) kogutud tõendite igakülgse analüüsi tulemusel, et SIA L-le antud laen oli väärtusetu (näilik), mis koos muu Allan Selteri tegevusega viis osaühingu maksejõuetuse kujunemiseni. Muu hulgas tugineb kohus pankrotihaldur MAi ütlustele (arvamusele), keda saab tema kogemust arvestades kindlasti lugeda asjatundjaks kõnealuses valdkonnas. 19

(43)19.1 Kohtuotsusest (sh otsuse p. 56) nähtub siiski, et kohus on lugenud tõendatuks, et Heiki Tegova põhjustas M OÜ maksejõuetuse ning hindas vastavalt esitatud süüdistusele seda, kas Allan Selteri teod olid sellised, et need vähendasid oluliselt M OÜ maksevõimet. Seda episoodi puudutav tõendite analüüs on maakohtu otsuse punktides 53 kuni 78. Kaitsja apellatsioonis ei ole ühtegi sellist väidet, mille osas maakohtu otsusest vastuseid ei leiaks. Teisisõnu, kuigi kaitsja väidab vastupidist, on maakohus kõiki viidatud asjaolusid siiski oma otsuses käsitlenud ja vastuargumendid esitanud. Prokurör ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ja peatub üksikutel olulisematel punktidel. 19.2 Prokurör juhib tähelepanu sellele, et Me OÜ tehingute juures ei ole kohus tõesti ühtegi tehingut kinkelepinguks nimetanud, kuid see, mille põhjal järeldab kohus, et Allan Selteri tehingud on toimunud vastusoorituseta, on otsuses igakülgselt põhjendatud. Kokku võetuna nähtub kohtuotsuse punktist 60, et Allan Selteri poolt kontojäägi sularahas väljavõtmise ja arvelduskontode sulgemise osas tuvastas kohus omastamistahte ja selle, et raha on ettevõtte kontolt võetud tegeliku vastusoorituseta. 19.3 Kohtuotsuse punktist 69 nähtub, et laovaru müügi ja sularahas antud laenu luges kohus näilikeks tehinguteks. Nii T OÜ kui Me OÜ maksejõuetuse asjaolude osas heidab kaitsja oma apellatsioonis ette seda, et kriminaalasjas on järeldused tehtud ilma finantsekspertiisi teostamata. Prokuratuur ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks arvestades seda, et mõlema osaühingu puhul oli kogu osaühingu kontodel olev raha osaühingust välja viidud, muu vara osaühingutel puudus (ühing oli varatu). Osaühingute maksevõimet olid juba hinnanud pankrotihaldurid, st oma ala asjatundjad. Allan Selteri poolt sõlmitud lepingute näilikkust saab aga lõppastmes hinnata ainult kohus. Ka kohus on oma otsuse punktis 71 märkinud, et kohus ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks, seda enam, et seda ei taotlenud ükski kohtumenetluse pool. Seejuures märgib kohus, et

§ 384

lg 1 koosseisu täitmise tarbeks saab maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse põhjustamise ja selle põhjusliku seose süüdistatavate tegevusega tuvastada lõppastmes üksnes kohus. 19.4 Raamatupidamiskohustuse rikkumise (

§ 3811lg 2) süüdistuse osa puudutavat analüüsib maakohus oma otsuse punktides 79-96.

Kohtumenetluses olid eeltoodud kaitsja etteheited esitatud süüdistuse osas ning kohus ei ole nendega nõustunud, vastates sellele otsuse punktis 85. Süüdistuse, millist kohus arutas, tekst on toodud kohtuotsuse lk 7-9 ning kohtu hinnangul leidsid kinnitust Allan Selterile ette heidetud need konkreetsed RPS § 4 ja 8 rikkumised, mis sisustavad süüdistuses täpsemalt Allan Selteri tegevust/tegevusetust. Kokkuvõtteks leidis kohus, et Allan Selteri käitumine raamatupidamise korraldamisel (korraldamata jätmisel) oli selline, mis täidab

§ 3811lg 2 kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.

19.5 Kelmuse katse ja võltsitud dokumendi kasutamine (

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345lg 1).

Kohtuotsuses käsitletakse seda süüdistuse osa punktides 97-109. Kohtuotsuse punktis 99 on viidatud tõenditele, mille põhjal kohus sellise järelduse on teinud (kuigi kaitsja väidab, et kohtumenetluses pole neid asjaolusid uuritud). Süüdistuses ei ole küll väidet, et Allan Selteril oli „reaalne võimalus võõrast elektroonilist isikutunnistust kasutades teha mistahes tehinguid L nimel“, kuid süüdistuses on lause: „08.12.2017 esitas Allan Selter Osaühing T pankrotimenetluses garantiikirja, mille järgi garanteeris Osaühing T garandina Allan Selteriga seotud D OÜ-le (reg-kood XXXXXXXX) 300 000 euro suurust nõuet /…/“. Apellatsioonis tsiteeritud kohtuotsuse osas (sh p 99) analüüsiski kohus tõendeid, millele tuginedes tuvastas, et (täislause kohtuotsusest): „Seega on Allan Selteri seotus D OÜ-ga ilmne 20

(43)ja tal oli reaalne võimalus võõrast elektroonilist isikutunnistust kasutades teha mistahes tehinguid L nimel.“ 19.6 Vastuseks kaitsja p 45 esimesena toodud väitele – tõendite analüüs ja mõttekäik, mis viis kohtu järeldusele, et garantiikirja alusel nõude tunnustamine oleks toonud OÜ T teisele võlausaldajale, X OÜ-le kaasa kuni 44519,62 eurot kahju, on kohtuotsuse lugemisel igati jälgitav. Vastuseks p 45 teisena toodud väitele – Allan Selterile esitatud süüdistuse kohaselt on ta kelmuse katse toime pannud seeläbi, et ta esitas OÜ T pankrotimenetluses teadvalt võltsitud garantiikirja (mille alusel oli tema eesmärk omandada õigusi – D OÜ nõudeõigus pankrotimenetluses). Kohtuotsuse punktist 97 nähtub, et tegemist on ühe teoga teoühtsuse mõttes, mistõttu analüüsib kohus

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritavaid süütegusid koos.

Milles seisneb varaline kasu T OÜ pankrotimenetluses on kirjeldatud nii süüdistuses kui kohtuotsuses (otsuse punkt 106). Kohus tõi peamise motiivina välja X OÜ-le kahju tekitamise motiivi, kuid kasu saamine oligi see teine motiiv, mida kohus on silmas pidanud. Kohus tuvastas, et D OÜ oli Allan Selteri kontrolli all – mis oli kasulik D OÜ-le oli kasulik ka Allan Selterile. 19.7 Kaitsja argumentidele, mis puudutavad kuriteo aegumist ning kriminaalasja menetlusele kulunud mõistliku menetlusaja asjaolusid, on maakohus oma otsuses vastanud. Ka prokurör on nendele seisukohtadele varasemas menetluses oma seisukohad esitanud. Prokurör nõustub kohtuotsuses esitatud seisukohtadega ning jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde, leides, et käesolevas kriminaalasjas puudub alus kriminaalasja lõpetamiseks nii seoses aegumise kui mõistliku menetlusaja ületamisega. 19.8 Kokkuvõtteks leiab prokurör, et maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks on Allan Selteri süü

§ 384

lg 1, § 3811 lg 2, § 209 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises tõendatud. Maakohus on järginud põhjendamiskohustust, seega on kohtutu siseveendumuse kujunemine otsuse lugemisel arusaadav ja hästi jälgitav. KAITSJA JA KOLMANDA ISIKU ESINDAJA SEISUKOHAD:

  1. Kaitsja Kaimo Räppo vaidleb prokuratuuri apellatsioonile vastu. Kuigi kaitsja on seisukohal, et maakohtu poolt Allan Selteri süüdimõistmine baseerus olematutel tõenditel, oleks Allan Selteri karistamine vastuolus karistuse eesmärkidega. Süüdistatav Allan Selter anti kohtu alla
  2. septembri
  3. a määrusega. Väidetava maksejõuetusega seonduvad teod pani Allan Selter väidetavalt toime ajavahemikul kuni pankroti väljakuulutamisteni
  4. a. Teo faktilisest toimepanemisest kuni tema kohtu alla andmiseni möödunud ca 5 aastat ja 8 kuud. Nimelt on Riigikohus leidnud, et maksejõuetuse põhjustamise saab lugeda

§ 81

esimese või neljanda lõike mõttes lõpuleviiduks alles sellest ajast, kui on täidetud nii

§ 384

esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks (RKKKo nr 1-19-7473, p 30). Aga, igal juhul puudub taolisel karistamisel mistahes relevantsus. Karistusel peaks olema mingi vahetu ja kohene mõju, aastaid hiljem karistada isikut majandusrikkumiste eest ei kanna mingeid karistusõiguslikke eesmärke.

  1. Kriminaalasjas on kolmandaks isikuks olnud S OÜ, kuid nüüd on kolmandaks isikuks V OÜ, kes omandas kolmandalt isikult nõude T OÜ pankrotimenetluses (lisa 1). V OÜ toetab Allan Selteri apellatsioonkaebust ja palub selle rahuldada. Harju Maakohtu
  2. juuni 2023 otsuses puuduvad tõendamisreeglitele vastavad tõendid Allan Selteri süüdimõistmiseks. 21

(43)KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega ning esitatud seisukohtadega ja vastuväidetega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 22.1 Kolleegium annab kõigepealt vastuse kaitsja Leelo Viili poolt tõstatatud küsimusele, kas esitatud süüdistus vastab nõuetele, seejärel käsitleb kolleegium kaitsjate Leelo Viili ja Kaimo Räppo poolt tõstatatud kuriteo aegumise küsimust ning annab vastuse mõistliku menetlusajaga seotud küsimustele.
  2. Kaitsja Leelo Viil asub seisukohale, et Heiki Tegovale esitatud süüdistus ei vasta nõuetele, sest süüdistusest ei nähtu Heiki Tegova teopanus ja roll Me OÜ tegevuses. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt isegi juhul, kui süüdistusaktis on süüdistus sõnastatud ebaõnnestunult ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust raskesti jälgitav või on süüdistuses kasutatud põhjendamatuid kordusi, palju ebaolulisi fakte, viiteid asjasse puutumatutele õigusnormidele, samuti formuleeringuid, mille mõte ja eesmärk ei ole selge või on kuriteo asjaolude kirjeldus jäänud kohati ebamääraseks või on kirjeldatud karistusõiguslikult ebaolulisi detaile või ei ole fakte esile toodud loogilises järjekorras või leidub süüdistuse sisus lünki ning sisemisi vastuolusid, mis tekitavad lugejas segadust ning kokkuvõtvalt ei vasta kohtupraktikas esile toodud süüdistuse selguse ja täpsuse nõudele (vt RKKKo 1-17-3371, p 68), ei tähenda see seda, et süüdistatava kaitseõigust on rikutud ning süüdistatav tuleks temale esitatud süüdistustes õigeks mõista. 23.1 Seejuures ei ole kohtupraktika kohaselt süüdistuse sõnastusele võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest (vt RKKKo nr 3-1-183-11, p 10, RKKKm nr 1-23-176, p 22). Kaitsja ei arvesta ka viimati kohtupraktikas märgitut, et süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust (RKKKm nr 1-23-176, p 23). Kolleegiumi hinnangul on Heiki Tegovale esitatud süüdistus praegusel juhul piisav, tagamaks süüdistatavale ja tema kaitsjale võimalus esitada soovi korral väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid süüdistatavale inkrimineeritavas teos nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 23.2 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses kirjeldada ka konkreetset tegevust ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Ebaõige on aga kaitsja seisukoht, et süüdistusest ei nähtu, milline on süüdistatava Heiki Tegova konkreetne tegevus ehk kaitsja märgitud teopanus. Süüdistusest on üheselt tuvastatav, et Heiki Tegova põhjustas võlgniku maksejõuetuse sellega, et võttis pangaautomaadist M OÜ arvelt välja sularaha kokku 28150 eurot ning ei taganud, et välja võetud sularaha oleks üle antud M OÜ kassase ega esitanud pankrotihaldurile ka raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. Süüdistuses on märgitud ka see, et sellise tegevusega rikkus süüdistatav temal lasuvat hoolsus-ja lojaalsuskohustust M OÜ ees vähendades 22
(43)kohustusevastaselt M OÜ vara summas 28150 eurot, millega muutis M OÜ maksevõimetuks ning kahjustas võlausaldaja F huve. Seega nähtub süüdistusest konkreetne etteheidetav tegevus ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 23.3 Kolleegium leiab, et käsilolevas asjas esitatud süüdistus Heiki Tegovale

§ 384

lg 1 järgi ei ole selline, mis muudaks kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise valdavalt võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et süüdistuse

§ 384

lg 1 formuleering on käsiloleval juhul piisav, tagamaks Heiki Tegovale ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et Heiki Tegova teos puudub kuriteo koosseis. Seejuures on kaitsja esitanud omapoolseid argumente ja viidanud neid kinnitavatele tõenditele selle kohta, kas on täidetud Heiki Tegovale inkrimineeritud kuriteo objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnused. Sellises olukorras saab kolleegium üheselt asuda seisukohale, et esitatud süüdistus oli arusaadav nii süüdistatavale kui ka kaitsjale, mistõttu kaitseõigust rikutud ei ole. 23.4 Väärib märkimist, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (vt viimati RKKKo nr 1-16-4665, p 10, 1-17-11182, p 20, RKKKm nr 1-23-176, p 23). Seda on antud juhul maakohus ka teinud. 24. Maakohus on andnud ammendava vastuse (vt K I kd, tl 228 pöördel-229 pöördel) kaitsjate poolt märgitud kuriteo aegumise osas, seejuures viidanud üheselt kohtupraktikale. Seega ei pea kolleegium vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda, sest nõustub täielikult maakohtu toodud argumentidega. Mingeid uusi argumente kaitsjad võrreldes maakohtus esitatuga ei ole ringkonnakohtule esitanud. Asjaolu, et kaitsjad ei nõustu Riigikohtu käsitlusega (vt RKKKo nr 1-19-7473, p 30, viimati nr 1-20-5182, p 12) ning kordavad järjekindlalt enda argumente, arvestamata maakohtu põhistusi ja kohtupraktikat ses küsimuses, ei ole aluseks lugeda Allan Selterile ja Heiki Tegovale inkrimineeritud kuritegusid aegunuks. Samuti katkes süüdistatavate suhtes kuriteo aegumine

§ 81lg 5 p 2 alusel nende kohtu alla andmisega 29.

septembril 2022 (maakohtu otsuse p 115 märgitud 19. september 2023 on ekslik, õige aeg märgitud otsuse p 111).

§ 81

lg 6 ls 2 kohaselt ei ole ka möödunud

§ 81

lg 1 p-s 2 sätestatud viie aasta võrra pikem aeg.

§ 384lg-s 1 kirjeldatud tegu 1.

jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni järgi aegunud ei ole, sest mõlema süüdistatava teo lõpuleviimisest pole möödunud 10 aastat. Ka Allan Selterile teiste inkrimineeritud kuritegude

§ 3811

lg 2,

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2,

§ 345lg 1 osas ei ole tegude lõpuleviimisest möödunud 10 aastat.

Seega kaitsjate tõstatud küsimus kuritegude aegumisest on ainetu. 25. Kohtupraktika kohaselt, kui kaitsjate apellatsioonis on esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel, siis tuleb kohtul lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). Seega lahendab kolleegium enne kaitsjate apellatsioonides esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. 25.1 Maakohus on andnud ammendava vastuse ka kaitsjate poolt tõstatatud küsimusele menetluse mõistliku aja osas, seejuures taaskord viidanud asjakohasele kohtupraktikale. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu toodud argumentidega ning mingeid uusi argumente 23

(43)kaitsjad võrreldes maakohtus esitatuga ei ole ringkonnakohtule esitanud. Märkimist väärib vaid see, et kaitsjate viited pelgalt kohtupraktikale ja EIK lahenditele neid konkreetse kriminaalasja kontekstis seostamata, ei too kaasa menetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega. Kaitsjad Kaimo Räppo ja Leelo Viil eiravad täielikult maakohtu seisukohta, mille kohaselt on üheselt tuvastatud, et Allan Selterit hakkas kriminaalmenetlus oluliselt mõjutama tema kahtlustatavana ülekuulamisest
  1. novembril
  2. Heiki Tegovat hakkas kriminaalmenetlus mõjutama alles tema kahtlustatavana ülekuulamisest
  3. aprillist
  4. See, et Heiki Tegova süüksarvatud tegu on pandud toime jaanuaris 2017 ning sellest on möödunud seitse aastat ei tähenda seda, et see oleks mõjutanud süüdistatava olukorda. Ka kaitsja Kaimo Räppo sellekohane väide, et Allan Selteri teod, mis seonduvad väidetava maksejõuetusega on pandud toime kuni pankroti väljakuulutamisega 2017 ei ole asjakohane eelviidatud põhjusel. Kohtupraktika kohaselt pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (st esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kaitsjate apellatsioonidest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad oleks ametlikult uurimisest teada saanud enne nende kahtlustatava ülekuulamist või oleks uurimine neid oluliselt mõjutama hakanud juba varasemast ajast, mistõttu pole süüdistatavate Allan Selteri ja Heiki Tegova puhul alust arvestada menetluse kestust enne nende kahtlustatavana ülekuulamist. 25.2 Märkimist väärib seegi, et kohtupraktika kohaselt ei saa käsitada mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena asjaolusid, ka siis, kui süüdistatav oli teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et süüdistatava seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Ka isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-14, p 8.2). Hinnates aega, mil kriminaalmenetlus süüdistatavat Allan Selterit mõjutama hakkas tuleb möönda, et menetlusele kulunud aeg on tavapärasest pikem, kuid see aeg ei ole ebamõistlikult pikk. Mõlema süüdistatava õiguste riivet on ilmselgelt vähendanud ka asjaolu, et nende suhtes ei ole kohaldatud tõkendit, nad ei ole viibinud vahi all, läbi ei ole otsitud nende elukohta ja sõidukeid ning arestitud ei ole nende vara. 25.3 Kohtupraktika kohaselt, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-109-15, p 134). Selliseid argumente kaitsja apellatsioonis välja toonud ei ole, et mõne Allan Selterile süüksarvatud tegude osas oleks menetlemisele kulunud aeg ebamõistlikult pikk. Seejuures arvestades, et

§ 345

lg 1 on faktiliselt ja õiguslikult seotud

§ 209

lg 2 p 3- § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistusega, siis ei ole ka selles osas võimalik kolleegiumil asuda seisukohale, et

§ 345lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlusaeg on ilmselgelt ebamõistlik.

Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et arvestada tuleb asjaoluga, et prokuratuur pidi taotlema dokumente Läti Vabariigist, seega on tegemist rahvusvahelise koostööga. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil tõdeda, et kriminaalmenetluse vältel ei ole süüdistatavad pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid ning tõendite kogumisel ei ole süüdistatavate eraellu intensiivselt sekkutud, ka ei ole süüdistatavad pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all. 25.4 Kaitsja Leelo Viili argumendid, et üldmenetluses lõpplahendini jõudmine võtab aega ning isikule ei saa ette heita siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, ei päde, sest süüdistatava jaoks pole olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks tema õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral kaebemenetluses. Lisaks ei ole 24

(43)kaitsjal alust arvata, et kaebemenetlus ringkonnakohtus võtaks aga ülemäära kaua, see aga omakorda vähendab oluliselt eeldatavat ajakulu kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks. 25.5 Väljaspool apellatsioonkaebuse piire tuleb märkida, et maakohus on küll menetlenud kriminaalasja mõistlikult, kuid ebamõistlik ja taunitav on maakohtu motiveeritud otsuse koostamise aja edasilükkamine seitsmel korral. Seejuures on maakohus ise märkinud, et tegemist ei ole keskmisest keerukama ega mahukama kriminaalasjaga, kuigi CD-plaatidel olevate andmete kontrollimine algandmetest oli aeganõudev. See ei õigusta aga lahendi tegemise aja edasilükkamist selliselt nagu maakohus on seda teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on alles hiljuti tauninud ja kriitiliselt suhtunud korduvasse lahendi tegemise aja edasilükkamisse ning märkinud üheselt, et see on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-21-8941, p 27). Vaatamata eeltoodule ei saa kogu motiveeritud kohtuotsuse koostamiseks kulunud aega pidada nii pikaks, mis annaks aluse asuda seisukohale, et õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mis riivab süüdistatava õigusi ülemäära ning seda tuleks heastada mingil viisil. Seda põhjusel, et motiveeritud kohtuotsuse koostamiseks kulub kindlasti aega, mis toob kaasa viivituse ja seda aega ei saa pidada täiesti põhjendamatuks. Lisaks peab maakohtunik tegelema paralleelselt teiste kriminaalasjadega. Seega ei ole sellisel viivitusel nii suurt kaalu ja tähendust, mis vajaks tingimata kompensatsioonimeedet. Kolleegium leiab üksmeelselt, et võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis, sh ringkonnakohtus asja menetlemiseks kulunud aega, ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud ning õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud.
  1. Järgnevalt lahendab kolleegium süüdistatavate Allan Selteri ja Heiki Tegova süüküsimuse ja annab seisukoha kaitsjate apellatsioonides toodud väidetele. 26.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et ainetu on kaitsja Kaimo Räppo väide, et süüdistatav Heiki Tegova ei ole kahjustanud P OÜ määral, mis põhjustaks maksevõime olulise vähendamise, sest sellist süüdistust süüdistatavale esitatud ei ole. Süüdistatavale on esitatud süüdistus võlgniku maksejõuetuse põhjustamises. Seega kaitsja kõik sellekohased argumendid on ainetud. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et süüdistatav Heiki Tegova oleks olnud seotud majandustehingutega peale P OÜ nimemuudatust, selline kaitsja seisukoht on ekslik. Asjaolu, et KLle ei ole esitatud süüdistust ning ta on kriminaalasjas tunnistaja ei ole etteheidetav maakohtule. Kohtupraktika kohaselt ei anna ükski seadus kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt kellegi vastu süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku kellegi vastu süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIÕK art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). 26.2 Vastuseks Kaimo Räppo apellatsiooni etteheitele, miks ei ole maakohus arvestanud tunnistaja KL ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Kolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  4. septembri
  5. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et tegemist oli prokuröri tunnistajaga ei tähenda seda, et tunnistaja on kindlasti usaldusväärne ning tema ütlusi ei saaks kohus ebausaldusväärseks tunnistada. Lisaks lasub kohtul tõendite hindamise kohustus sõltumata sellest, kumb pool tõendi esitas. 25
(43)26.3 Kaitsja Kaimo Räppo seisukoht, et justkui maakohus asus seisukohale, et Heiki Tegova ei olnud ettevõtte tegevusega kursis on ebaõige. Vastupidi maakohus asus seisukohale, et kõik viidatud ebakõlad tunnistaja KL ütlustes kõigutavad versiooni ka sellest, et Heiki Tegova ei olnud asjadega kursis ja ettevõtet juhtis üksnes KL (vt K I, tl 216 pöördel). Seega asus maakohus tegelikkuses seisukohale, et selline kaitsja Leelo Viili versioon, et Heiki Tegova ei olnud igapäevase majandustegevusega kursis on nõrk, sest tunnistaja, kes seda väidab ei ole usaldusväärne. Apellandid Leelo Viil ja Kaimo Räppo viitavad läbivalt tunnistaja KL ütluste, kelle ütlusi maakohus põhjalikult analüüsis ning asus seisukohale, et tunnistaja KL ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mille kohaselt piirdus Heiki Tegova roll osaühingus n-ö füüsilist jõudu vajavate tööde tegemistega ja majandusaasta aruannete allkirjastamisega ning tal puudus ettevõtte kohustustest ülevaade. Maakohus on üheselt viidanud tõenditele, mis kinnitavad seda, et Heiki Tegova omas reaalset kontrolli ettevõtte rahaliste vahendite üle ja oli ka teadlik ettevõtte rahalisest finantsseisust. (vt K I kd, tl 215 pöördel- 219). Seda maakohtu seisukohta ei ole apellandid tõenditega kummutanud. 26.4 Maakohus asus üheselt ka seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud see, et Heiki Tegova poolt välja võetud sularaha oleks üle antud Allan Selterile. Taaskord viitavad apellandid tunnistaja KL ütlustele, millega selgitatakse osaühingu arvelduskontolt sularaha väljavõtmist ning selle väidetavat andmist Allan Selterile. Apellandid jätavad tähelepanuta, et maakohus analüüsis ka selles osas põhjalikult tunnistaja KL ütlusi ning asus seisukohale, et ütlused ei ole eluliselt usutavad ega usaldusväärsed osas, mis põhjendavad vajadust võtta välja sularaha osaühingu arvelduskontolt ning sularaha andmist Allan Selterile. Ka ei ole maakohus asunud seisukohale, et sularahaga arveldamine oleks automaatselt äriühingut kahjustav tegevus. Kohtupraktika kohaselt on selline tegevus äriühingut kahjustav juhul kui võetakse välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et seda raha on kasutatud äriühingu huvides. Maakohus asus seisukohale, et peale tunnistaja KL ütluste raha kasutamise (edasi andmise) kohta, kelle ütlused maakohus tunnistas ebausaldusväärseks mingeid tõendeid esitatud ei ole. Sellistele teistele tõenditele ei viidata ka apellatsioonides. Ebaõige on ka kaitsja Kaimo Räppo seisukoht, et maakohus asus seisukohale, et Heiki Tegova võttis sisuliselt äriühingu raha endale, sest maakohus tuvastas ainult seda, et sularaha ei antud üle Allan Selterile, mistõttu selline väide ei vasta tõele. 26.5 Ka kummutas maakohus üheselt tõenditele viidates tunnistaja KL ütlused osas, mis puudutas tunnistaja selgitusi, et andis üle Allan Selterile äriühingu, mille kõik kohustused olid täidetud, võlad ja maksud olid tasutud. Seejuures tõi maakohus välja ka tunnistaja KL enda ütlustes sisalduvad vastuolud ning asus taaskord seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole selles osas usaldusväärsed. Seda maakohtu seisukohta ei väära ka kaitsja Leelo Viili viited tunnistaja MA ütlustele, et ta ei ole kuulnud, et tööandja oleks teistele töötajatele palga maksmisega viivitanud. Esiteks puudutavad tunnistaja ütlused palgamaksmist teistele töötajatele, mis ei ole kuidagi seotud OÜ P võlgadega F-ele. Teiseks ei tähenda töötajale õigeaegselt palga maksmine automaatselt seda, et äriühing täidaks ülejäänud kohustusi nõuetekohaselt. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta teaks, kuidas äriühing oma võlausaldajatega käitus. Seega selline väide jääb tagajärjetuks. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja Kaimo Räppo väide, et üles jäi ainult F krediidilimiidi suurune summa, sest nõue, mis osaühingu vastu esitati oli kogusummas 20995,05 eurot, mis ületas ilmselgelt 20000 euro krediidilimiiti. 26.6 Kasutatud riiete varu osas ei ole samuti maakohus arvestanud tunnistaja KL ütlusi, sest ka selles osas olid tunnistaja ütlused vastuolulised ning maakohus tunnistas need ütlused ebausaldusväärseks. Kuidas ja milliste tõendite alusel maakohus on seda teinud nähtub 26
(43)üheselt maakohtu põhistustest (vt KI, tl 216 pöördel), mida kaitsja Kaimo Räppo kuidagi arvesse võtta ei taha. 26.7 Apellandid Leelo Viil ja Kaimo Räppo jätavad kokkuvõtvalt tähelepanuta, et KrMS § 61 lg 2 eeldabki kohtu poolt tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus ongi selliselt toiminud, mistõttu puudub alus maakohtule ette heita, et maakohus pidas tunnistaja KL ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus asus üheselt seisukohale, et tunnistaja KL ütlused Heikki Tegova tegevuse sisule OÜ-s P, ettevõtte majanduslikule olukorrale, kohustuste täitmise, ettevõtte vara (sularaha) uuele omanikule üleandmise kohta ning ka ettevõtte müümise põhjuste kohta ei ole sellised, mis lükkaksid ümber süüdistuse versiooni ning maakohus jättis märgitud aspektides tunnistaja KL ütlused kui ebausaldusväärsed tõendina arvestamata. Jättes tunnistaja ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale, siis ei saanudki maakohus nendele ütlustele tugineda. Ses osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja KL ütlused viidatud osas ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. Seega nende ebausaldusväärsetele ütlustele viitamisega apellatsioonides, ei ole võimalik kummutada süüdistusversiooni. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi tunnistaja KL ütluste usaldusväärsuse hindamise osas maakohtu poolt ei tuvastanud, siis jätab kolleegium kaitsjate poolt viidatud tunnistaja ütlused tähelepanuta. 26.8 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. KrMS § 288 lg 6 sättest tulenevalt ei ole kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust. Seega ei ole alust apellandil Kaimo Räppol maakohtule ette heita asjaolu, et ristküsitlusel maakohus tunnistaja KL ütlusi ei täpsustanud või ei küsinud küsimusi, mida kaitsja ja prokurör ei küsinud. Ka ei ole maakohtule ette heidetav mingite asjaolude osas huvi tundmata jätmist. Sellised etteheited maakohtule kaitsja Kaimo Räppo poolt on ainetud ja otsitud. 26.9 Nõustumisväärne ei ole kaitsja Leelo Viili argument, et tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada, kas ja kuidas andmeid ja dokumente päriti pankrotihalduri poolt. Kaitsja viitab vaid isikulise tõendiallika tunnistaja PSi ütlustele, et tunnistaja ei osanud öelda, kellelt ta vastuse sai, kuid kaitsja jätab tähelepanuta dokumentaalsed tõendid. PSi 01.03.2022 e-kirjad koos manustega, milleks on KL 09.11.2017 vastuskiri PSi poolt saadetud päringule ning Heiki Tegovale ja KLle saadetud nõudekirjad (I kd, tl 57-64), mis tõendavad OÜ P endise juhatuse liikme KL seisukohta M OÜ pankrotimenetluse osas ja OÜ P endistele juhatuse liikmetele Heiki Tegovale ja KLle saadetud nõudekirjade esitamise aega ning küsitud andmeid. Asjaolu, et päringule vastas KL ning süüdistatav Heiki Tegova ei pidanud vajalikuks seda teha või ei vaevunud seda tegema, ei tähenda seda, et on mingid kõrvaldamata kahtlused. Seega sellised kaitsja väited on ainetud. 26.10 Nõustuda ei saa apellant Leelo Viiliga selles, et maakohus oleks Harju Maakohtu 11. oktoobri 2017 määruse põhjendustest järeldanud, et võlgnik OÜ P (M OÜ) oleks püsivalt maksejõuetu. Maakohus märkis, et viidatud määrusest nähtub see, et OÜ P oli võlgnik. Maakohus on üheselt viidanud ka kriminaalasjas kogutud tõenditele (vt K I kd, tl 214 27
(43)pöördel), mis andsid aluse sellisele seisukohale asumiseks. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et nõue, mis osaühingu vastu esitati põhines arvetel perioodil
  1. august 2016 kuni
  2. detsember 2016, kogusummas 20995,05 eurot, on ka tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega, millele maakohus on üheselt viidanud. 26.11 Kaitsja Kaimo Räppo viitab krediidilimiidile, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus viitas üheselt, et kirjavahetusest nähtuvalt nõuti võlgnevuse tasumist juba
  3. oktoobril 2016 ja ka
  4. novembril 2016, sh juba siis teatati üheselt, et krediidilimiit on ammendunud (vt K I kd, tl 214 pöördel). Seega on ainetu kaitsja väide, et arveid tasuti nii, et hoiti täpset limiiti. Viidatud tõenditest tuleneb ka see, et tasumise kohustus tekkis ajal, mil ettevõtet juhtis Heiki Tegova. Kuivõrd tõenditest tuleneb ka see, et limiit on ammendunud ning nõuti võlgnevuse tasumist, siis tähendab see sõnaselgelt, et limiiti ei suurendata ja võlgnevus nõutakse sisse. 26.12 Kaitsja Leelo Viil on viidanud tunnistaja PSi ütlustele valikuliselt, tunnistaja on andnud üheseid ütlusi, et maksejõuetus kujunes välja 2016 lõpp või 2017 jaanuar. Täpsemalt võimatu dateerida aga kui räägime varade väljaviimisest äriühingust, mis toimus 2017 jaanuaris, saab öelda, et maksejõuetus kujunes välja jaanuaris
  5. Makseraskused võisid muidugi varem olla tekkinud. Makseraskustele viitab ka see, et pankrotiavalduse esitanud äriühingule jäid arved tasumata
  6. aasta keskelt umbes (vt K I kd, tl 89 pöördel). Lisaks selgitas tunnistaja, et asjaolu, et äriühingu makseraskused olid tekkinud juba
  7. aastal põhjusel, st, et Fle jäid arved tasumata, tähendab äriühingu makseraskust. Makseraskustes äriühingute kontolt raha väljavõtmine ehk vara vähendamine raskendab veel olukorda, halvendab veelgi maksevõimet. Ei olnud näha, et oleks nõudeid rahuldatud selle raha eest. Kui arvestada käibest välja võetud sularaha, siis need tegevused ilmselt põhjustasid maksejõuetuse. Tunnistaja ütluste kohaselt ilmestab Mt (end OÜ P) see, et majandustegevus lõppes 2016 detsembris või hiljemalt 2017 jaanuaris Selteri juhatuse liikmeks asumisega. Mingit äritegevuse jätkamist seal ei olnud ning see andis ka veendumust, et tegu on järjekordselt äriühingu matmisega (vt K I kd, tl 90). Seega kaitsja väide, et äriühingus jätkus majandustegevus ka pärast äriühingu võõrandamist Allan Selterile, on ainetu. Väärib märkimist veel seegi, et võlgniku maksejõuetuse jaatamiseks on vajalik vähemalt ühe PankrS § 10 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemine. Võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu on maksejõuetuse põhjus, kui selle toime panemata jätmisel poleks võlgnik maksejõuetuks muutunud (conditio sine qua non). Samas ei pea etteheidetav võlgniku varalise seisundi kahjustamine olema maksejõuetuse ainupõhjus. Isikule saab maksejõuetuse põhjustamist ette heita ka siis, kui võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu oli üks kaaspõhjustest, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse (TrtRnKo 1-15-6497/743 p-d 458–461). Käsiloleval juhul saab jaatada võlgniku maksejõuetust. 26.13 Samas ei ole võimalik asuda seisukohale, et teo toimepanemise ajaks ehk enne
  8. jaanuari kuni
  9. jaanuarini 2017, mil sularaha Heiki Tegova poolt välja võeti oli majanduslik olukord sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavale etteheidetavast teost, sest välja võetud sularahast 28150 eurost oleks piisanud täielikult F nõude rahuldamiseks. Sel põhjusel ei ole võimalik asuda seisukohale, et olukorras, kus äriühingu arveldusarvelt võetakse sularahas välja sinna laekunud ning võlausaldaja nõude täielikuks rahuldamiseks piisanud summa, ei esine etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel põhjuslikku seost. Vastupidi, sellist seost tuleb kategooriliselt jaatada. 26.14 Kaitsja viitab üheselt, et tunnistaja PS selgituste kohaselt põhjustati äriühingu maksejõuetus varade müügilepingutega ja laenulepingutega, mis tehti 2017 ehk ajal, mil Heiki Tegoval ei olnud mingit puutumust enam äriühinguga. Midagi kummastavat ei ole selles, et 28
(43)tunnistaja PS andis ütlusi, et nii Heiki Tegova kui ka Allan Selter põhjustasid äriühingu maksejõuetuse. Selline sõnakasutus mõlema süüdistatava tegevusele on selgitatav tunnistaja PSi enda ütlustega, et pankrotiseaduse kohaselt peab ajutine pankrotihaldur andma kohtule hinnangu äriühingu maksujõulisusele ja selle tekkimise ajale. Ajutine pankrotihaldur hindab seda, kas äriühing on maksejõuline või maksejõuetu, ainult kaks varianti ongi ja kui see on ajutine, siis on makseraskused (vt K I kd, tl 91 pöördel-92). Seega kasutas tunnistaja pankrotihaldurile omast sõnavara. Maksevõime olulist vähenemist ning maksevõime tähendust on sisustatud üksnes kohtupraktikas (vt 3-1-1-49-11, p 37, 1-16-4665, p 20). Tunnistaja sõnakasutus oli kohtuistungil üksnes maksejõuline või maksejõuetu, sestap ei tähenda tunnistaja öeldu seda, et süüdistatav Heiki Tegova ei põhjustanud võlgniku maksejõuetust. Üheselt on selge seegi, et andes juba maksejõuetu äriühingu üle teisele isikule, ei ole uuesti maksejõuetuse põhjustamine teisele isikule etteheidetav. Märkimist väärib seegi, et süüdistatavale Allan Selerile ei heideta ette võlgniku maksejõuetuks muutmist, vaid võlgniku maksevõime olulist vähendamist. Kohtupraktika kohaselt ongi võimalik olukord, kus juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendatakse (vt RKKKo nr 1-19-7473, p 29). 26.15 Asjaolu, et peale äriühingu müümist Allan Selterile oli justkui äriühingul vara, mille eest laekus äriühingu kontole 35000 eurot nagu väidab apellant Leelo Viil, ei tähenda seda, et äriühing ei olnud enne äriühingu müümist maksejõuetu. Maksejõuetus ei tähenda seda, et äriühingul ei ole üldse mitte mingisugust vara. Kaitsja arusaam läheb vastuollu kehtiva PankrS, mille järgi on oluline vara ja kohustuste omavaheline suhe ning äriühingu suutlikkus oma kohustusi täita. PankrS § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKo nr 3-1-1-49-11, p 18). Maakohus on üheselt nii tunnistaja PSi ütlustele kui ka viidetes teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele asunud üheselt seisukohale, et OÜ P oli maksejõuetu (vt K I kd, tl 217-217 pöördel). Kohtupraktikas on üheselt leitud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale (vt RKKKo nr 3-1-1-49-11, 21). Seda kõike on maakohus analüüsinud. Lisaks on maakohus tuvastanud ka selle, et 34500 eurot, mis laekus L OÜ arvelduskontolt Me OÜ-le (end OÜ P) arvelduskontole ei saanud olla nn „laojäägi“ eest, sest sellises summas ei saanud olla OÜ-l P vara (vt K I kd, tl 222-222 pöördel). 26.16 Bilansi ja makseraskuse osas (vt K I kd, tl 218) on maakohus kaitsja argumentidele ammendavalt vastanud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks ses küsimuses maakohtu põhistusi üle korrata. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et kohtupraktikas on jaatatud olukorda, et ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata raamatupidamise andmetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt (vt RKKKo nr 3-1-1-49-11, p 19). Maakohus on asunud seisukohale, et majandusaasta aruanne ei kajasta adekvaatselt ka ettevõtte bilanssi ning bilanss kajastab omakorda ettevõtte olukorda teatud ajahetkel ja see 29
(43)seisund on pidevalt muutub. Tegemist ei ole pelgalt maakohtu oletusega, sest maakohus tugines asjatundja ütlustele (K I kd, tl 111). 26.17 Ainetu on apellandi Kaimo Räppo seisukoht, et ei nähtu, milliste toimikus olevate tõendite põhjal jõudis maakohus seisukohale, et mõlema arvelduskontoga seotud pangakaardi kasutajaks oli ainuisikuliselt Heiki Tegova. Maakohus on üheselt teinud sellele tõendile viite (vt K I kd, tl 217), milleks on Swedbank vastus päringule. Milliste tõendite põhjal väidab kaitsja, et see nii ei olnud, seda apellatsioonist ei nähtu. Seejuures ei erista kaitsja pangakaardi kasutajat ja internetipanga kasutajat, need ei ole samastatavad. Ka on maakohus näidanud ära need tõendid, mille pinnalt asus maakohus seisukohale, et OÜ-l P ei saanud olla sellist vara määral, mis on kajastatud 2016 majandusaasta aruandes (vt K I kd, tl 217- 217 pöördel). Asjaolu, et kaitsja ei vaevu tõenditesse süvenema ei tähenda seda, et maakohus ei ole tõenditele viidanud. Allan Seleteri poolt laovaru müügile viitamine Heiki Tegovale esitatud süüdistuse analüüsimisel oli tingitud kaitsja Leelo Viili väitest, et ettevõtte maksejõuetuseni viisid varade müügilepingud, mis tehti Allan Selteri ajal. Seega sellised kaitsja Kaimo Räppo väited, millel puudub tõsiseltvõetav sisu ja tõenduslik baas jäävad tagajärjetuks.
  1. Maakohus on üksikasjalikult käsitlenud ka põhjuslikku seost, objektiivset omistamist ja subjektiivset koosseisu ning vastanud ammendavalt kaitsjate tõstatatud väidetele (vt II kd, tl 218 pöördel-219). Mingeid uusi argumente apellandid ringkonnakohtule esitanud ei ole, korrates vaid maakohtus toodut. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikus kolleegium taaskord vajalikuks ses küsimuses maakohtu põhistusi üle korrata. Ainetu ka on kaitsja Kaimo Räppo seisukoht, et maakohus asus seisukohale, et Allan Selteri poolt raha kandmisega ettevõttesse algas uus ahel, mis katkestas Heiki Tegova tekitatud maksejõuetuse. Maakohus märkis üheselt, et ei nõustu kaitsja Leelo Viili seisukohaga, et Allan Selteri edasine tegevus juhatuse liikmeks olemise ajal (raha ettevõttesse uuesti kandmine ja selle kohene väljavõtmine) tähendaks, et Heiki Tegova teo ja maksejõuetuse põhjustamise vahel lakkas olemast põhjuslik seos. Seejuures on maakohus üheselt lugenud tõendatuks, et Heiki Tegova põhjustas maksejõuetuse. Maakohtu põhjendusest ei ole võimalik aru saada nii nagu apellant Kaimo Räppo püüab seda näidata, seega sellised väited on taas otsitud.
  2. Kaitsja Leelo Viil on vaidlustanud ka süüdistatavale Heiki Tegovale mõistetud karistust.

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke, sh arvestanud kuritegude toimepanemisest möödunud aega ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. 28.1

§ 56

lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes 30

(43)olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

§ 384

lg 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks Heiki Tegovat pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (K I kd, tl 232 pöördel). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 28.2 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Heiki Tegovale karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Seega Heiki Tegovale karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata varasema karistatuse puudumisele ning kuriteost möödunud ajale, on põhjendatud. 29. Süüdistatava Allan Selteri kaitsja Kaimo Räppo argumentidele tuleb kolleegiumil vastata järgmist. Maakohtu otsusest on võimalik üheselt aru saada, kuidas puutub maksejõuetuse põhjustamisel asjasse ühe võlausaldaja, st X OÜ nõue. Maakohus on üheselt märkinud, et

§ 384lg 1 järgi on karistatav vaid võlgniku varalise seisundi kahjustamine.

Seega peab võlasuhe, mis võimaldab OÜ T võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne süüks arvatava teo toimepanemist (vt K I kd, tl 219). Need asjaolud nähtuvad aga maakohtu poolt viidatud tõenditest (vt K I kd, tl , 219-219 pöördel). 29.1 Ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohtu poolt viidatud RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 18 toodud seisukoht ei ole käsilolevas asjas asjakohane. Seejuures jätab kaitsja tähelepanuta, et maakohus on lisaks viidanud ka Tartu Ringkonnakohtu lahendile 1-20-1041, p 215-216. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viidatud lahendites toodud seisukohad on asjakohased ka käsilolevas asjas. Lisaks tuleb märkida, et kohtupraktikas on üheselt märgitud, et juhatuse liikme poolt võib äriühingu varast alusetute väljamaksete tegemine olla käsitatav võlausaldajate vastu suunatud kuriteona, s.o maksejõuetuse põhjustamisena (

§ 384) (vt RKKKo nr 3-1-1-90-11, p 22.3).

Seejuures ei ole maakohus asunud seisukohale, et Allan Selter vajas saadud rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks. Maakohus sedastas, et sularaha väljavõtmisel on tegu äriühingu vara puudutava varakäsutusega, siis peaks selle tehingu kohta olemas olema ka algdokumendid. Sellised tehingud peaks olema kirjendatud ning majanduslikult selgitatavad ja otstarbekad. Maakohus on üheselt märkinud, et seda, miks pidi Allan Selter OÜ T kontodelt kogu raha välja võtma, ei ole menetluses selgunud. Maakohus on küll arutlenud, et kui ei nähtu, et äriühingu arvelduskontolt välja võetud sularaha oleks kasutatud äriühingu huvides, siis on tõenäoline, et raha kasutati isiklikuks otstarbeks. Seejuures loobus Allan Selter ka ise võimalusest seda selgitada. Süüdistatavat Allan Selterit ei ole omastamises süüdi mõistetud ning seega ei väljunud maakohus süüdistuse piiridest. Järelikult on kaitsja etteheited ainetud. 29.2 Maakohus on andnud üksikasjaliku vastuse ka kaitsja tõstatatud küsimusele, kas ja kuidas seondub väljamaksete tegemine maksejõuetuse põhjustamisega (vt K I kd, tl 220-221 pöördel). Seega kaitsja väide, et seda ei ole kohtu järeldustest võimalik aru saada, on ainetu. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka laenulepingutes seonduvat ning põhjendanud, 31

(43)milline oli sellise varakäsutuse mõju äriühingule ja miks see oli kahjulik (K I kd, tl 220 pöördel) ning kolleegium nõustub maakohtuga aga pea vajalikuks sel pikemalt peatuda. Seega on maakohus toonud välja varakäsutuse seose maksejõuetuse põhjustamisega. Maakohus on üheselt näidanud ära selle, miks ei saanud Allan Selteri sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks, sest eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viia, selleks et mitte täita kohustust X OÜ ees. 29.3 Nõustuda ei saa kaitsjaga, et väär on maakohtu järeldus, et tegemist oli näiliku laenulepinguga, mille eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viimine ehk tegemist oli kinkega, et mitte täita Harju Maakohtu otsusest tulenevat kohustust X OÜ ees. Kaitsja argument on see, et tegelikult toimus laenude andmine enne kui üldse tekkis otsusest tulenev nõue. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et X OÜ oli juba
  1. märtsil 2016 esitanud OÜ-le T pankrotihoiatuse ning sellest oli teadlik ka Allan Selter kui ta sai
  2. septembril 2016 T OÜ juhatuse liikmeks. Maakohus tegi otsuse
  3. veebruaril 2017, kuid laenulepingu sõlmis Allan Selter OÜ T nimel endaga seotud Läti Vabariigi äriühinguga SIA L
  4. aprillil
  5. Seega kaitsja selline argument ei vasta tõele. 29.4 OÜ T maksevõime osas ja mis puudutab V OÜ-d on maakohus kaitsja argumentidele ammendavalt vastanud (vt K I kd, tl 221) ning kolleegium nõustub maakohtuga, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks ses küsimuses maakohtu põhistusi üle korrata. Kaitsja kordab vaid maakohtus esitatut, kuid argumente miks kaitsja maakohtu seisukohaga ei nõustu pole kaebuses esitatud.
  6. M OÜ osas asub kaitsja seisukohale, et ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Allan Selter oleks põhjustanud M OÜ maksevõime olulise vähendamise. Täiesti põhjendamatu ja arusaamatu on, miks ei võtnud maakohus arvesse asjatundja kirjalikku arvamust, mis tõendab, et prokuratuur oleks pidanud määrama ekspertiisi tegemise, et selgitada välja maksejõuetuse tekkimise põhjused ja seosed konkreetsete isikutega. Kolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on üheselt viidanud KrMS § 63 lg 1, mille kohaselt on tõendiks asjatundja ütlused. 30.1 Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, et kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Oluline on tähele panna, et kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused. Järelikult eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev. Eksperdil on muu hulgas õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks, ning küsida eksperdiuuringuteks isikutelt selgitusi (KrMS § 98 lg 1 p-d 3 ja 5). Asjatundja puhul sarnaseid õigusi (ega kohustusi) menetlusseaduses otsesõnu ette ei nähta (vt RKKKo nr 1-21-6698, p 17, 18). Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised (vt RKKKo nr 1-20-5071, p 14). 30.2 Juhul kui kaitsja Kaimo Räppo leidis, et prokuratuuri tõendites on mingid andmed k

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.